26. juuli - Enn Kose

ETBL
URL: http://etbl.teatriliit.ee/meedia/kose_enn2/kose_enn_(portreefoto)1

Enn Kose

Näitleja ja teatrijuht, Ugala teatri direktor 1973-2000

26.07.1939 Tartus

Ugala teatri näitleja ja teatri direktor Enn Kose on sündinud 26. juulil 1939. aastal Tartus. Tema isa oli pärmivabriku tööline.

Lõpetanud 1959 Tartu 3. keskkooli, 1963 Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio (töötades õpingute ajal tislerina) ja 1978 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna.

Keskkooliõpingute ajal oli aktiivne korvpalliharrastaja. Ta kuulus Eesti NSV koolinoorte koondisesse kergejõustikus ja korvpallis oli tal I spordijärk. Keskkooli järel ei saanud ta kehakultuuriteaduskonda sisse ja hakkas konservivabrikus tööle. Töö kõrvalt oli aktiivne tehase näiteringi liige ning juhendaja innustusel astus „Tallinnfilmi“ õppestuudiosse.

Pärast õppestuudio lõpetamist asus 1963. aastal näitlejana tööle Viljandi Draamateatrisse Ugala, kus töötas üle 45 aasta, aastatel 1973-2000 Ugala direktorina ja 2000-2009 teatri majandusjuhina, jätkates samal ajal näitlejatööd. Direktorina valmis tema käe all Ugala uus maja, mille heaks hoidjaks jäi ta oma tööaja lõpuni, luues samal ajal Ugala laval u 80 rolli.

Enn Kose on aastast 1964 abielus Elgi Kosega (Ugala teatri tehniline töötaja ja näitleja). Neil on kaks last.

Eesti Teatriliidu liige (1966).

Tunnustused:

• 1985 ENSV teeneline kunstitegelane
• 1997 Viljandi teatripreemia (oli esimene, kes selle preemia pälvis)
• 2020 Valgetähe IV klassi teenetemärk

Ühele väljasõidule võttis Enn korvpalli kaasa. 

«Seal on spordisaal,» selgitas ta. 

Kui kohale jõudsime, viskas Enn kuue maha ja tormas kohe palli põrgatades korvi alla. 

Hoogne jooks, hüpe ja pall libises korvi. 

... Uued põrgatused, uued korvid ... 

«Mängime punktidele!» 

«Mängime!»

Jäin  Ennuga ühele poole,' sest olen korvpallis kehvavõitu. 

Algas mäng. 

Ennu läbimurre ja avasime skoori 2:0. 

Ligemale kümme aastat tagasi, kui Enn Tartu 3. keskkoolis õppis, oli talle nagu teiseks koduks spordiplats ja korvpalliväljak. Ta kuulus Eesti NSV koolinoorte koondisesse kergejõustikus ja korvpallis oli tal I spordijärk. 

Aga kuidas sai spordipoisist «Ugala» näitleja? 

Keskkoolis tegi ta küll estraadi, kuid sellest mingisuguseid teatrimõtteid ei siginenud. Pärast kooli lõpetamist otsustas Enn õppida ülikoolis kehakultuuriteaduskonnas, kuid ei saanud sisse ja hakkas konservivabrikus tööle. Seal tegigi Enn saatusliku sammu — astus näiteringi liikmeks. Tehase näiteringi juhendaja märkas noormehes sädet ja soovitas tal astuda teatrikooli. Ka teda ennast hakkas meelitama raske, kuid imepärase võluga kunst. Enn Kose astus «Tallinnfilmi» õppestuudiosse ja oli nende 20 õnneliku hulgas, kes mitmesajast soovijast vastu võeti. Algasid pingerikkad õpingud, mille jooksul noormehele sai selgeks, et näitekunst nagu sportki nõuab higi ja vaeva. 

Õppestuudiost tuli ta «Ugalasse» ja rakendati kohe vastutusrikastesse osadesse, nagu Kulmar («Inimesed valges»), Qaly-lay («Mees on mees») ja Rain («Noorukid omapead»). Viie aastaga kakskümmend kuus rolli. 

Kolmandat aastat järjest valiti Enn ka ametiühingukomitee esimeheks. Tema energiat jätkub proovidele, koosolekutele ja näitlejate korteritingimuste parandamiseks. 

Enn ei soovi tulevikus Hamletit mängida, nagu paljud noored mehed, vaid hoopiski vastuoksalist Shylock’it. Tal ei lähe meelest Lauteri nüansirikas ja meisterlik mäng. 

Aga igas rollis on võlu. 

Hurraa! Meie võitsime. Ja Enn viskas kõik korvid ...

Sarapuu, J. Enn Kose // Tee Kommunismile (1968) 12. märts, lk. 2. URL: https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1968/03/12/12

Kiiler, Gert. Enn Kose – laevaehitajast kapten // Sakala (2020) 1. veebr., lk. 3. URL: https://dea.digar.ee/article/sakala/2020/02/01/4.1

Enn Kosel on vedanud. Temast pole avalikkuse ees püütud «imet» teha ja see on teda säästnud enneaegse enesekindluse vohamisest, mis on näitlejale nagu vähktõbi. Teda pole ka eriti kõvasti sarjatud ning see on teda hoidnud psüühilistest traumadest ja pessimismimeeleoludest. Tõsi küll, kord nõudis üks vihane kriitik kogu näidendi «Kes päästab külapoisi?» lavastuse koosseisu saatmist teatrikooli. Varsti pärast seda läkski Enn Kose õppima. Aga mitte teatrikooli, vaid hoopis Tartusse õigusteadust tudeerima. Nagu Kose ise kinnitab, ei teinud ta niisugust valikut selleks, et pärast lõpetamist kriitikut käsile võtta, vaid et kui kord teatrist ära tuleb minna, siis oleks ka mõni teine elukutse olemas. Seda mõtteavaldust võib puhta kullana võtta inimene, kes ei tunne Kose omapärast huumorimeelt, mis kõige ootamatumatel kohtadel surmtõsise maski all võib lõkkele lüüa. Pigem on põhjus vajaduses läbi murda sellest uksest, mis takistab uuele tasandile jõudmist, õigusteadus ei ole halb variant. Maailmas on palju kultuuri- ja teatritegelasi, kes on erialalt juristid. Kose suurendab seda arvu veel ühe võrra, õppimine töö kõrvalt nõuab jälle tööd, tahtejõudu ja enesedistsipliini.

Torga, Heino. Mees ja tema töö // Tee Kommunismile (1975) 8. juuli, lk. 2. 

URL: https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1975/07/08/10.2

Allikad ja viited:

• ETBL, 2000. URL: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/kose_enn2
• Viljandi esimese teatripreemia saab Enn Kose // Eesti Päevaleht (1997) 5. juuni. URL: https://dea.digar.ee/article/eestipaevaleht/1997/06/05/15.3
• Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Enn_Kose

6. detsember – Juhan Teder

6.12.1911 Aidu vald – 1.02.1999 Viljandi
Kirjamees, dramaturg ja ajakirjanik

Juhan Teder (06. detsember 1911 – 01. veebruar 1999) dramaturg, kirjanik ja ajakirjanik. Sündis Paistu vallas Kassi külas Pilgu talus kohaomaniku pojana. Õppis Tölli vallakoolis õpetaja Margus Männiku juures, seejärel Viljandi Maagümnaasiumis, mille lõpetas 1931. Juhan Teder töötas Viljandis kultuurimaja juhatajana, Viljandi Arve- ja Tööstustehnikumi õpetajana, dramaturgina „Ugala” teatris ja kõige kauem ajakirjanikuna Viljandi ajalehe toimetuses.

Juhan Teder võttis osa 1940. a. korraldatud „Looduse” romaanivõistlusest. Tema esikromaan „Öö hakkab taganema” tunnistati kirjandusteadlase O. Urgatsi sõnul parimaks. Seoses riigipöördega jäid võistlustulemused avalikustamata ja võitja välja kuulutamata. Teose katkeid on avaldatud läbi aegade, kuid raamatut rahvakoolide tekkimisest aegade hämaruses pole tänaseni. Trükki pole jõudnud ka teised tema proosateosed. 1942.a. võttis Juhan Teder osa Tallinna Ringhäälingu korraldatud kuuldemängude võistlusest, millele laekus 120 käsikirja. Esimene auhind määrati Tederi kuuldemängule „Kurbmäng udus”, mis käsitles 1941.a. Eestist küüditatud tütarlapse ja eestlasest vangivalvuri traagilist armastust Siberis. Kuuldemängu esiettekanne raadios oli 1943.a. esimesel ülestõusmispühal. Nõukogude korra ajal esitati mitmel korral tema kuuldemänge „Pool puuda higi” (eestlastele esimese olümpiamedali võitjast Martin Kleinist), „Sinavate metsade rüpes”, „Külavaluuta” ja „Esimene äike” ja algselt vabaõhu-lustmänguna mõeldud „Seitse Antsu“.

Juhan Tederi jutustusi avaldati Tallinnas ilmuvas „Eesti Sõnas” - „Vanause koolitares” ja „Surija juurde”, Viljandi ajalehes „Pahuvere koolipapad”, „Esimesed koidukiired” ja „Kirikukohtu ees”. Peale selle on ilmunud jutustusi ja luuletusi perioodikas, näiteks „Pilvepiiri poole” (I auhind ajalehe „Tee Kommunismile” kirjandusvõistlusel), „Maituled”, „Meie orkester” ja muud. Eesti NSV Kunstide Valitsuse 1946. a. peetud näidendite võistlusel tõsteti esile Juhan Tederi komöödiat „Mereingel” ning selle lavastas teater „Ugala” 1948/1949 hooaja avaetendusena. Lavastas Aleks Sats, mängisid Laine Vaga, Ly Laar, kolm Aleksandrit (Juhani, Niine, Laar), Karl Liigand, Eero Neemre jt. Aga „Mereingel“ pandi keelu alla nagu paljud teisedki tükid, kus polnud piisavalt uue aja tähiseid. Hiljem ilmusid veel kolm vabaõhutükki – „Toomapäev” („Villu võitlused” järg), „Lossivaremete jutustus” ja „Esimene äike”. Neid on mängitud paljudes Eesti kultuurimajades ja ka Tartus Toomemäel.

Juhan Teder on tuntud ka kohaliku ajalehe humoristina. Tema sulest on ilmunud umbes kolmsada följetoni ja humoreski. Tederi algatatud on Viljandi lehes Mulgi Matsi pajatused. Luuletustest kujunes väga populaarseks „Noorte laul”, millele lõi viisi vend Ernst Teder. Loost ilmus kakskümmend trükki ja see on tõlgitud kaheksasse keelde. Seda lauldi 1950-ndatel aastatel üle Eesti „Meie rõõmsast laulude kajast rõkkab mets ja ääretu maa“.

Juhan Teder suri 88 eluaasta algul ja on maetud perekonna hauaplatsile. Teostanud Pereselts Paistel kohaliku omaalgatuse programmi ja Paistu valla finatseerimisel. Teksti koostas Paistu Vallavalitsus.

Allikas: Paistu vald http://paistu.ee/images/stories/downloads/juhan_teder.pdf

26. november - Tanel Ingi

Tanel Ingi 

26.11.1976 

Ugala näitleja 

Lõpetas 1995 Tallinna Kopli Kunstikeskkooli ja 1999 Viljandi Kultuurikolledži. Töötanud aastast 1998 Ugalas. Eesti Näitlejate Liidu liige (1999). 

Mänginud teleseriaalides („Lumejänesed“, 2005–06; „Nöbinina“, 2011–12; „Riigimehed“, 2013) ja dokumentaaldraamas „August 1991“ (2005, Eesti Televisioon). Teinud Ugalas ka lavastusi („Väike raha“, 2011; „Amalia“, 2015). 

Tegelenud kalastamisega, Eesti Forelli asutajaliige (2004). 

Tunnustus 

2015 Ugala kolleegipreemia - lavastaja, "Amalia"; Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun” - meesnäitleja; Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun” - lavastaja 

2011 Ugala kolleegipreemia - lavastaja 

2009 Ugala kolleegipreemia - meesnäitleja 

2006 Ugala kolleegipreemia - meesnäitleja 

2001 Ugala kolleegipreemia - meesnäitleja

Allikad:

• ETBL (ka foto)
• Ugala koduleht

25. august - Kairi Leivo 50

Kairi Leivo

Sündinud 25. augustil 1971 Tallinnas
Pärimusmuusik ja endine diplomaat

Sündinud 25. augustil 1971 Tallinnas, isa poolt seto, ema poolt Ida-Virumaalt ja Saaremaalt.

Lõpetanud Tallinna 44. keskkooli (1989) ja Tallinna Pedagoogikaülikooli skandinavistika eriala (1998), õppinud ka infoteadust ja maailmakirjandust.

Aastatel 2000–2010 töötas ta Eesti Vabariigi Välisministeeriumis diplomaadina, muuhulgas ka Eesti Vabariigi Suursaatkondades Helsingis ja Moskvas lauaülemana pressi-, info- ja kultuuriküsimustes.

Aastatel 2010–2012 oli ta Ugala teatri avalike suhete juht ja kirjandustoimetaja. Aastatel 2012–2018 töötas Leivo Eesti Pärimusmuusikakeskuse August Pulsti õpistu juhatajana. Alates 2018 on Leivo vabakutseline muusik ja pärimuskultuuri edendaja.

1998. aastal asutas ta koos Maria Laatspera, Evelyn Rosenbergi ja Katrin Laidrega regilauluansambli Laudaukse Kääksutajad. Löönud kaasa ansamblites Kaimud, Siidisõsarõ, Õiõ Seto ja duos Kairi Leivo & Kaur Einasto. 2013. aastal loodi koos Sofia Joonsi, Kristiina Ehini, Katrin Laidrega ansambel Naised Köögis.

Leivo on kirjutanud artikleid pärimusmuusikast ja -kultuurist, samuti teatri- ja muusikaarvustusi.

Isiklikku

Poeg Kaur on hariduselt semiootik ja astus Elleri muusikakooli rütmimuusika erialale kitarriõppesse.

Tütar Kärt on lõpetanud kunstiakadeemia graafilise disaini eriala ning on muuhulgas kujundanud Viljandi pärimusmuusika festivali raamatu ning Laudaukse Kääksutajate ja Naised Köögis plaadiümbriseid.

Teosed:

• Laulik / [Noot] / [ansambel] Naised Köögis ; [koostajad: Katrin Laidre, Sofia Joons, Kristiina Ehin, Kairi Leivo ; toimetaja Kaisa Sein ; noodistajad: Sofia Joons ... [jt.] ; noodigraafika: Piret Laikre ; fotod: Kerli Sosi, Kaari Saarma. – [Viljandi] : Naised Köögis, 2020 ([Tallinn] : Tallinna Raamatutrükikoda). – 86 lk. : ill., värv. fot. ; 22 cm
• Viljandi pärimusmuusika festivali lood / [koostaja Kairi Leivo ; toimetaja: Kaisa Sein ; kujundaja: Kärt Einasto, fotod: Ain Sarv ... jt.]. – [Viljandi] : Eesti Pärimusmuusika Keskus, 2017 (Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda). – 201, [2] lk. : ill., portr. ; 24 cm
• Kairi Leivo taani, inglise ja rootsi keelest tõlgitud teoseid leiab: E-kataloogist ESTER 

Allikad:

• Leivak, Verni. Kairi Leivo - naine folgiköögist // Postimees (2017) 22. juuli
• Vikipeedia

27. mai - Helle Leppik

 Helle Leppik

27. 05.1966 Saksamõisa, Viljandimaa
Kirjandustoimetaja, eesti keele ja kirjanduse õpetaja

Lõpetas 1984. aastal Viljandi IV Keskkooli, 1989. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia eriala. 

Alustas 1993. aastal tööd Ugalas pedagoog-administraatorina, töötas 1994–2010 kirjandustoimetajana. Olnud 1991–2000 Viljandi Kultuurikolledžis maailmakirjanduse õppejõud. Aastast 2010 töötab Paistu Koolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana.

Avaldanud 1993–2010 Ugala repertuaari- ja lavastustutvustusi, hooajaülevaateid, näitlejaportreid ja intervjuusid väljaannetes Sakala, Eesti Päevaleht, Postimees, Teater. Muusika. Kino jm. Koostanud stendid ja vitriinid Ugala muuseumitoas Ugala Aja Tuba (avati 2005).

Raamatuid

• Ugala 1981–2001. Viljandi, 2001 (koostaja ja toimetaja). Link raamatukogu andmebaasi: https://www.lugeja.ee/record/96886
• Ugala aja lugu. Viljandi, 2006 (autor). Link raamatukogu andmebaasi: https://www.lugeja.ee/record/331869
• Ugala pildi lugu. Viljandi, 2008 (koostaja koos P. Tammearu ja T. Vridoliniga).Link raamatukogu andmebaasi: https://www.lugeja.ee/record/488020

Allikas:

• Eesti Teatri Biograafiline Leksikon

6. aprill - Taago Tubin 50

Taago Tubin 

Sündinud 6. aprillil 1971 Võrus

Ugala lavastaja

Taago Tubin on lõpetanud Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi (1989); Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri (1994) ja EMTA lavakunstikooli magistrantuuri (MA; 2008). Aastatel 1994–1996 täiendas end Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli juures.

Töötanud:

• 1994–1996 Tallinnas Vanalinna Kooli teatriprogrammi õpetajana 
• 1996–2000 Tartu Lasteteatris näitleja ja lavastajana
• 2001. aastast Võru Harrastusteatri kunstiline juht
•  2003. aastast Võru Teatriateljee (2003–2008) rajaja ja kunstiline juht
• 2008. aasta augustist Ugala teatri lavastaja
• 2011–2017 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna lektor 

Eesti Lavastajate Liidu liige (ELL juhatuse liige 2006–2011; 2016–2017).

Koostanud raamatu "Võru Teatriateljee: Ülestähendusi ja kirjapanekuid" (2009).

Eesti Kultuurkapitali stipendium „Ela ja sära“ (2007).

Tunnustus

• 2019 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun” - parim lavastus "Once"
• 2018 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun” - parim lavastus "Krdi loll lind"
• 2018 Eesti teatri aastaauhind muusikateatrile - Vanemuise ooper "Tulleminek" (koos Märt-Matis Lille, Jan Kausi ja Taavi Kulliga)
• 2017, 2014, 2010, 2009 Ugala kolleegipreemia - parim lavastaja
• 2014 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun” - parim lavastus "Lovesong. Ühe armastuse lugu"
• 2011 Eesti teatri aastaauhind muusikalise kujunduse eest sõnalavastusele - lavastused "Maakad" ja "Paanika"
• 2007, 2003, 2001 Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi aastapreemia
• 2006 Eesti Teatri Festivali "Draamake' 2006" parima lastelavastuse auhind, "Suur kuri hunt" Vanemuises
• 2003 ETV kultuurisaate "OP" aasta lavastuse tiitel - "Ennola"

Vaata ka: Taago Tubina profiili LinkedIn-is

Allikad:

• Ugala koduleht
• Vikipeedia

22. jaanuar - Jaan Kaplinski 80

Jaan Kaplinski esinemas kirjandus­festivali HeadRead raames Kloostri Aidas. Foto: Ave Maria Mõistlik, 31. mai 2014.

Jaan Kaplinski

22.01.1941 Tartu

Kirjanik, luuletaja, tõlkija, kultuurikriitik ja filosoof. Töötanud Ugala kirjandusala juhatajana

Juured

Jaan Kaplinski sündis 22. jaanuaril 1941. aastal Tartu naistekliinikus Toomemäel. 

Jaan Kaplinski isa, Jerzy Kaplinski (1901 - 1943?) isa poolt esivanemad olid juudid. Isa ema, neiupõlvenimega Dziadulewicz põlvnes Poola tatarlastest. Jerzy Kaplinski töötas Tartu Ülikoolis poola keele ja kirjanduse lektorina, organiseeris Eesti-Poola seltsi ja poola kirjanduse laiema tõlkimise eesti keelde. Ta pidas avalikke ettekandeid poola kirjanike tähtpäevadel ja kirjutas eessõnasid tõlkeraamatutele ning poola kirjandust tutvustavaid artikleid ajakirjanduses, sh. ajakirjas "Looming". Ta oli pidand ka fakultatiivloenguid Euroopa kultuuriloost, mida omal kombel viiskümmend aastat hiljem kordas tema poeg "tõlkekabineti" sildi all 1983 - 1986.

Jaan Kaplinski ema Nora Raudsepp (1906 - 1982) oli ema poolt mulk, isa poolt võruke. Nora K. isa Jaan Raudsepp (1877- 1961) on pärit Eoste külast Põlva lähedalt. Nora Raudsepa ema Marie (1881 - 1971) neiupõlvenimi oli Jänes, tema ema Anna neiupõlvenimi omakorda Schulzenberg. Jänesed on pärit Mulgimaalt Paistust. Schulzenbergid on pärit Hallistest, üks neist, Martin Schulzenberg oli Venemaa esimese duuma saadik Liivimaalt.

Haridus, töö ja looming

Jaan Kaplinski lõpetas 1958. aastal Tartu 1. Keskkooli ja õppis 1958–1964 Tartu Riiklikus Ülikoolis  prantsuse filoloogiat, eriplaani järgi ka strukturaal- ja rakenduslingvistikat. 

Ta töötas 1964–1972 vanemlaborandina Tartu Riikliku Ülikooli arvutuskeskuses ja sotsioloogialaboris, oli 1968–1970 eesti keele kateedri aspirant ja 1974–1980 Tallinna Botaanikaaias algul nooremteadur, hiljem vaneminsener, tegeldes muu hulgas inimese ja looduse suhete küsimustega. 

1980. aastal siirdus ta taas Tartusse, töötas 1980-1982 Viljandi teatri Ugala kirjandusala juhatajana. Aastal 1980 oli Kaplinski seotud kuulsa 40 kirja koostamisega: ta sõnastas kirja esimese versiooni. 40 kiri tõi kaasa läbiotsimise ja surveavaldusi. 1983–1988 uuesti Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus ta väliskirjanduse kateedri laborandina juhendas noori tõlkehuvilisi. 1992-1995 oli Riigikogu liige. 2000. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. EV Presidendi Akadeemilise Nõukogu liige.

Ta hakkas kirjanduse vastu huvi tundma pärast vene klassikalise luule lugemist. Kaplinski nimetab oma peaaegu-ristiisaks Indro Montanellit. Alates 1968. aastast on Kaplinski Eesti Kirjanike Liidu liige. Aastast 1995 vabakutseline kirjanik. Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke.

Avaldanud luulekogud "Jäljed allikal" (1964), "Tolmust ja värvidest" (1967), "Valge joon Võrumaa kohale" (1972), "Ma vaatasin päikese aknasse" (1976), "Uute kivide kasvamine" (1977), "Raske on kergeks saada" (1982), "Tule tagasi, helmemänd" (1984), "Õhtu toob tagasi kõik" (1986), "Tüll elatud elu" (1991), "Mitu suve ja kevadet" (1995), "Öölinnud, öömõtted" (1998), valikkogud "Käoraamat" (1986) ja "Kirjutatud. Valitud luuletused" (2000), poeemi "Hinge tagasitulek" (1990), näidendeid, lasteraamatuid, proosaraamatuid, esseistlikke reisiraamatuid ja filosoofilise kallakuga publitsistikat. Eesti/Prantsusmaa portreefilm "Kapliski sündroom" (2011).

Otsi Jaan Kaplinski teosed raamatukogukataloogis ESTER ja lugeja.ee

Loe lisaks Jaan Kaplinski blogi http://jaankaplinski.blogspot.com/

Perekond

Praegu elab Jaan Kaplinski peamiselt oma maakodus Vana-Mutiku talus Põlvamaal.

Jaan Kaplinski on abielus 1969. aastast Tiia Toometiga, kes on kirjanik ja oli 1994-2007 Tartu Mänguasjamuuseumi direktor. Esimesest abielust Küllike Kaplinskiga on tal tütar Maarja Kaplinski (s. 1964). Jaanil ja Tiial on pojad Ott-Siim Toomet (s. 1970), Lauris Kaplinski (s. 1971) ja Lemmit Kaplinski (s. 1980) ja tütar Elo-Mall Toomet (s. 1981). Jaanil on tõlkija Anne Lillega poeg Märt-Matis Lill (s. 1975).

 

Tunnustus

• 1968 – Juhan Liivi luuleauhind ("Tolmust ja värvidest...")
• 1985 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Tule tagasi helmemänd")
• 1990 – Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia (kodu- ja välismaises perioodikas avaldatud artiklite ja esseede eest)
• 1992 – Eino Leino auhind
• 1995 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Mitu suve ja kevadet")
• 1997 – Riigivapi IV klassi teenetemärk
• 1997 – Balti Assamblee kirjanduspreemia ("Jää ja Titanic", "Mitu suve ja kevadet")
• 1997 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (esseekogud "See ja teine" ja "Võimaluste võimalikkus")
• 1999 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Silm")
• 2000 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (luule koondkogu "Kirjutatud", romaanid "Silm" ja "Hektor" ning esseeraamat "Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse")
• 2003 – Max Jacobi auhind
• 2003 – Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
• 2004 – Virumaa kirjandusauhind ("Isale")
• 2006 – Riigivapi III klassi teenetemärk
• 2009 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Paralleele ja parallelisme”)
• 2010 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 2012 – Juhan Liivi luuleauhind ("Nelikümmend aastat tagasi")
• 2015 – Vene preemia
• 2016 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
• 2016 – Euroopa kirjandusauhind
• 2017 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (venekeelse autori kirjandusauhind – "Улыбка Вегенера“ („Wegeneri naeratus“))
• 2018 – Andrei Belõi auhind
• 2020 – Bernard Kangro kirjanduspreemia (raamatute «Latsepõlve suve» ja «Piirpääsukese Euroopa. Baikalist Assoorideni» eest).

Allikad:

• Jaan Kapliski koduleht http://jaan.kaplinski.com/
• Tartu koduleht https://www.tartu.ee/ru/node/5115
• Vikipeedia https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Kaplinski
• Võrumaa Keskraamatukogu koduleht https://lib.werro.ee/jaan-kaplinski

1. juuli - Ott Aardam

URL: https://www.ugala.ee/tootaja/ott-aardam/

Ott Aardam

1. juulil 1980 Orissaares
Näitleja 

Ta on lõpetanud 1995. aastal põhikooli Orissaare Gümnaasiumis ja 1998. aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumi. 2002. aastal lõpetas ta Tallinna Konservatooriumi Kõrgema Lavakunstikooli.

Abielus, peres kasvab kolm last.

Ott Aardam töötas aastatel 2002–2008 Ugala teatris. 2014–2019 oli ta Ugala teatri loominguline juht.

Kirjutanud ja lavastanud Ugalas: 

• „Börs ja Börsitar” (2007; Ugala kolleegipreemia 2007 ja Ugala publikupreemia “Kuldõun” 2008) 
• „Poks” (2007)
• „Mee hind” (2011; Balti tetarifestivali parim lavastus 2012)
• O. Lutsu ainetel „Making of kapsapea” (2015)
• „Toru” (2019)

Lavastanud Ugalas: P. Matsini „Gogoli disko” (2017)

Olulisemaid töid Ugalas

• 2003 Kitzberg „Neetud talu” Julius (lav. Katri- Kaasika Aaslav- Tepandi)
• 2003 Coster/Gorin „Thijl Ulenspiegel” Thijl (lav. Peeter Tammearu)
• 2003 „Koturnijad ehk kui nalja ei saa, siis meie ei mängi” – Triumfos (näitekirjanik), Kuri Saatus, Viisk (grupitöö)
• 2004 Rozov „Vend Aljosa” Aljoša Karamazov (lav. Karin Raid)
• 2004 Vladimir ja Oleg Presnjakov „Terrorism” erinevad rollid (lav. Priit Võigemast)
• 2004 Stevenson „Aarete saar” erinevad rollid (lav. Peeter Tammearu)
• 2005 Luts „Suvi” Kippel (lav. Peeter Tammearu)
• 2005 Vallejo „Lõõmav pimedus” Miguelin (lav. Peeter Tammearu)
• 2005 Tolstoi „Anna Karenina” kindral Serpuhhovskoi (lav. Mihhail Tsumatsenko)
• 2006 Szakonyi „Saateviga” Inimesepoeg (lav. Marko Matvere)
• 2006 Kross „Keisiri hull” Jüri (lav. Peeter Tammearu)
• 2006 Tšehhov „Kolm klaasikest kirsiviina”erinevad rollid (lav. Peeter Tammearu)
• 2006 Nuotio, Brännare, Seppänen „Marylin” Frank Sinatra (lav. Kalju Komissaarov)
• 2007 Preussler „Krabat” Krabat (lav. Oleg Titov)
• 2007 Kangermann „Naabri Mari” Kaim, üks kahtlane vagabond (lav. Margus Vaher)
• 2007 Kylätasku „Runar ja Kylliki” Artturi Ruokanen (lav. Taago Tubin)
• 2016 Ugala Teater „Kõrboja perenaine” (lav. Vallo Kirs)
• 2017 Ugala Teater „Nähtamatu Daam” (lav. Lembit Peterson)
• 2018 Ugala Teater „Hipide revolutsioon” (lav. Juri Kvjatkovski)

Allikad: 

• Thetrumi koduleht. URL: https://www.theatrum.ee/inimesed/ott-aardam/
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Ott_Aardam

3. aprill - Kata-Riina Luide

Näitleja
Kata-Riina Luide
3.04.1973 Tallinn




Viljandi Prima Vistal (2009)
Foto: Viljandi Linnaraamatukogu

Näitleja Kata-Riina Luide sündis 3. aprillil 1973 Tallinnas, kuid kolis kolmeaastasena koos uuesti abiellunud ema Ave Alavainuga Kärdlasse. Juba koolis tegi Kata-Riina kaasa ema juhendatavas kooliteatris. Lõpetas Kärdlas keskkooli 1991. aastal.

 

Keskkooli järel sai ta sisseastumiskatsetel Lavakunstikoolis eelvoorust läbi, kuid Kalju Komissarovi kursusele sisse siiski ei saanud. Läbis seejärel sekretäri kiirkursused ning töötas mõnda aega sekretärina. 1992. aastal proovis Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna režii õppetooli sisse saada, kuid Toomas Lõhmuste ütles: „Tütarlaps, tundub, et te tahate rohkem kaamera ees kui taga olla.“

 

Enne Viljandi Kultuurikolledžis näitekunsti erialale õppima asumist 1995. aastal töötanud pool aastat Inglismaal lapsehoidjana, juhatanud laste näiteringi Pelgulinna rahvamajas ja õppinud aasta Tallinna Perdagoogikakoolis.

 

Lõpetas 1999. aastal Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri 2. lennu. Esimesel aastal oli kursuse juhendajaks Peeter Tammearu, kelle hiljem vahetas välja Kalju Komissarov.

 

Töötas aastatel 1999–2001 Kuressaare Linnateatris. Aastast 2001 töötab Ugalas.

 

Pälvis 2002. aastal Kristallkingakese auhinna

Kata-Riina Luide ristib Kulturikolleži vanema kursuse
 "ristiemana" oma noorema kursuse "ristipoega" (1997)
Foto: erakogu

 

Juhendab 2005. aastast MTÜ Singel puuetega inimeste näiteringi.

 

Õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõppes aastast 2014.

 

Lisaks teatrirollidele mänginud väiksemaid osi mängufilmides Elavad pildid (2013, pioneerijuht) ja Kertu (2013, Maire).

 

Teinud kaasa telesarjades

•  Kelgukoerad (aastal 2009, Grete osas „Pruudi mõrv“),
• Viimane võmm (2014, osas „Ma ei mäleta midagi“),
• Kättemaksukontor (2011, Eva trapp osas „Näivuse seadus“; 2017, Riina Kessel osas „Tappev saladus“),
• Siberi võmm (2017, direktor osas „Giljotiin“).

 

Allikad:

• Kata-Riina Luide. - Ugala koduleht. URL: http://www.ugala.ee/tootaja/kata-riina-luide/ (vaadatud 04.04.2018)

 • Kata-Riina Luide. – Facebooki profiil (vaadatud 04.04.2018)

• Kata-Riina Luide. – Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Kata-Riina_Luide (vaadatud 04.04.2018)

• Kata-Riina Luide. - IMDb. URL: http://www.imdb.com/name/nm4791043/ (vaadatud 04.04.2018)

• Kärdla Põhikool : Kärdla Ühisgünaasimi vilistlased 44. lend. URL: http://www.kardla.edu.ee/nimekirjad/vilistlased/220-44-lend-1991 (vaadatud 04.04.2018)

• Luide, Kata-Riina. Kata-Riina Luide usub, et kõik tema soovid ükskord täituvad / interv. Tiina Sarv // Sakala (2002) 6. aprill

• Valdaru, Egon. Singel õpetab endaga tööd tegema // Sakala (2008) 25. märts