25. veebruar- Rait Õunapuu

Ugala näitleja
Rait Õunapuu
25.02.1990 Järva-Jaani

Rait Õunapuu on sündinud 25. veebruaril 1990 Järva-Jaanis. Lõpetanud 2009. aastal Järva-Jaani gümnaasiumi. Kooliajal lõi kaasa mitmes tantsurühmas ja laulis Järvamaa poistekooris, millest tekkis arusaam, et talle meeldib laval olla.

Rait Õunapuu lõpetas 2013. aastal TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias näitleja eriala  9. lennu, samast aastast on ta  Ugala teatri näitleja.

Lisaks teatrile on Rain Õunapuu teinud kaasa mitmes seriaalis ning mänginud filmis „Must alpinist“, kuid südamelähedasem on talle laval mängimine. 

Kaks hooaega järjest (2018 ja 2019) on Rait Õunapuu olnud  Ugalas enim etendusi andnud näitleja.

Tunnustus:

• Ugala teatri publikupreemia Kuldõun 2016

Allikad: 

·        Saarpuu, Kuido. Järva-Jaanist pärit näitleja on endiselt üks koduteatri hõivatumaid // Järva Teataja (2019) 8. jaan. URL: https://jarvateataja.postimees.ee/6493553/jarva-jaanist-parit-naitleja-on-endiselt-uks-koduteatri-hoivatumaid(vaadatud 21.05.2020)

·        Kuusemets, Käti. Näitlejameisterlikkus aitab ka väljaspool lava // Järva Teataja (2011) 14. mai. URL:  https://jarvateataja.postimees.ee/437426/naitlejameisterlikkus-aitab-ka-valjaspool-lava(vaadatud 21.05.2020)

·        CV // Tartu Ülikool Viljandi Kultuuriakadeemia URL: https://www.kultuur.ut.ee/et/etenduskunst/cv_r_ounapuu(vaadatud 21.05.2020)

·        Rait Õunapuu // Ugala teater. URL: https://www.ugala.ee/tootaja/rait-ounapuu/(vaadatud 21.05.2020)

Foto lavastusest „Vanaema ja issand jumal“ https://www.flickr.com/photos/ugalateater/30347642636/in/album-72157669892632630/ (vaadatud 21.05.2020)

Biograafia koostas: Marju Roosileht

24. veebruar - Jaak Kivisäk

Jaak Kivisäk

24.02.1870 Vilsti t, Karksi - 1940
Põllumees ja ühiskonnategelane

Isa Jaak, Ema Ann (Sulg). Õppis Kukese külakoolis ja Karksi kihelkonnakoolis ning täiendas hiljem oma haridust iseõppimise teel. Hiljem Karksi vallas Kulli talu omanik.

Valiti 21-aastasena Karksi vallavolikokku ja ta kuulus pensionipõlveni kõikide vallavolikogude koosseisus. Esimese maailmasõja eel ka vallavanem.  Juubilar oli rahvuslik eestvõitleja ja iseseisvusmõtte õhutaja. 

Põllumeeste kutsehuvide eest võitlejana on Jaak Kivisäk saanud üleriiklikult tuttavaks 1933. a. põllumajanduse kriisiliikumise algatajana ja juhina, mida üldisemalt tunti "Karksi liikumise" nime all. Edumeelse põllumehena oli koha peal esimesi, kes asus põllumajanduse mehhaniseerimisküsimuste lahendamisele. Arendas karjapidamist, sookultuuri, aiandust. Karksi Põllumeeste Seltsi asutaja ja esimees 1918-1936, Karksi tulekindlustusseltsi esimees 1918-st, Karksi Põllumeeste Kogude esimees 1922-1934, Karksi Linaharijate Ühingu esimees 1925-st, Linavabriku ühingu asutaja ja esimees. 

Laulis kooris, Iivakivi karskusseltsi asutaja- ja auliige.

Jaak Kivisäk kogus ka Karksi pärimust. Lõuna-Eesti pärimuse portaalis võib leida tema üleskirjutisi soa- ja katkuaegadest ja Karksi kiriku ehitustest, Kalmemäe oigaja sääreluust, Iivakivi juurest nähtuste ja leiduste kohta, Kitsi talu tondist ja ta väljaajamisest, Karksi kiriku keldrist jt. 

Vaata tema kogutud lugusid lähemalt Lõuna-Eesti pärimuse portaalist: 

• URL:  http://www.folklore.ee/lepp/karksi/?sel_id=28 
• URL: http://www.folklore.ee/lepp/karksi/?sel_id=2)

Allikad: 

• Jaak Kivisäk 70-aastane // Päewaleht (1940) 23. veebr., lk. 8. URL: https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1940/02/23/49
• Laane, Mati. Kuulsad mulgid. URL: https://matilaane.files.wordpress.com/2016/06/mulgitegelased.pdf
• Geni.com

Karksi-Nuia Rahumäe kalmistu. Allikas: Geni.com

13. veebruar - Reti Joandi

Foto: https://www.concept2.ee/et/motivatsioon/miljon-meetrit (vaadatud 28.05.2020)

Harrastussportlane
Reti Joandi 45
13.02.1975 Viljandimaa

Harrastussportlane Reti Joandi on sündinud 13. veebruaril 1975 Viljandimaal. Osaleb aktiivselt ratta-, suusa-, jooksu- ja uisumaratonidel, triatlonitel, jooksudel ja rattasõiduvõistlustel.

Reti Joandi on saavutanud oma vanuseklassis häid tulemusi sisesõudmise võistlustel. Viies Eesti linnas toimunud sisesõudmise maratonil 6. jaanuaril 2018 sõudsid Reti Joandi ja tallinlanna Tiina Kapten vahetustega ühte sõudemasinat jagades välja uue 24 tunni maailmarekordi. Kahepeale kokku läbiti sõudeergomeetril  330 442 meetrit.

Allikad:
⦁ Reti Joandi // Sportos. URL: https://www.sportos.eu/ee/et/reti+joandi (vaadatud 28.05.2020)
⦁ Mäe, Vahur. Eesti sisesõudjad tegid ilma // Eesti Sõudeliit (2018) 8. jaan. URL: https://www.soudeliit.ee/26623/ (vaadatud 28.05.2020)
⦁ Viljandi Sõudeklubi. URL: http://skviljandi.ee/ (vaadatud 28.05.2020)

Biograafia koostas: Marju Roosileht

10. veebruar - Hillar Kattai 100

Foto Endel Veliste
 https://raamatukoguyhing.wixsite.com/sajandirkhoidjad/hillar-kattai (vaadatud 29. mai 2020)  

Raamatukoguhoidja ja koduloolane 
Hillar Kattai 100
10.02.1920 Kiltsi, Vao v, Virumaa - 30.08.1994

Hillar Kattai sündis 10. veebruaril 1920 Virumaal Vao vallas Kiltsis raudteelaste perekonnas. Õppis mitmes koolis, keskhariduse omandas Valga Ühisgümnaasiumis. 

Õppis erinevatel aegadel Tartu Ülikoolis läänemeresoome keeli, eesti keelt ja kirjandust, raamatukogundust ning bibliograafiat, kuid pöördeliste sündmuste tõttu jäi koolitee alati pooleli.  

1943-44 teenis Hillar Kattai Soome jalaväerügemendis, 1945 arreteeriti Nõukogude võimu poolt, viibis vangilaagrites Komimaal ja Arhangelskis kuni 1955. Vanglast vabanedes asus elama Viljandisse.

Alates aastast 1958 töötas Hillar Kattai Viljandi rajooni raamatukogu lugemissaalis, kus õnneks tema harrastused ja igapäevatöö kokku langesid. Koduloohuvilisena alustas ta kodulookartoteegi koostamist ning pani aluse kodulookirjanduse kogule. Aastate jooksul uuris ta Viljandiga seotud inimeste elu ja tegevust, kirjutas artikleid kirjanikest, kunstnikest, keele- ning kirjandusteadlastest. Tema sulest on ilmunud mitmeid Viljandimaaga seotud raamatuid. Tähelepanuväärsed on Hillar Kattai koostatud kirjandusnimestikud. Eriti väärib esiletõstmist Viljandi 700. aastapäevaks valminud ulatuslik kirjandusnimestik "Viljandi läbi aegade". 1984. aastal jäi Hillar Kattai raamatukogutööst pensionile, kuid ka edaspidi oli ta abiks ürituste korraldamisel ja saksakeelse ajalehe „Felliner Anzeiger“ bibliografeerimisel.

Hillar Kattai osales Eesti Looduskaitse Seltsi Viljandi osakonna töös, oli Emakeele Seltsi, Eesti Geograafia Seltsi ning viimastel eluaastatel ka Elias Lönnroti Seltsi liige.

Hillar Kattai suri 30. augustil 1994. 

Allikad:

• Raudla, Heiki. Bibliograaf , kes leidis küsimustele vastuse // Sakala (2010) 10. veebr.,  lk 8. URL: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sakala20100210.1.8 (vaadatud 29.05.2020)
• Valgus, Helle. Hillar Kattai taastas rahva kultuurimälu // Sakala (2005) 5. veebr.,  lk 8. URL:  https://sakala.postimees.ee/2159339/hillar-kattai-taastas-rahva-kultuurimalu (vaadatud 29.05.2020)
• Tavaste, Mare. Hillar Kattai // Sajandi raamatukoguhoidjad URL: https://raamatukoguyhing.wixsite.com/sajandirkhoidjad/hillar-kattai (vaadatud 29.05.2020)

Biograafia koostas: Marju Roosileht

16. veebruar - Maarja Lõhmus 60

Filosoofiadoktor, ajakirjanik ja Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud

Maarja Lõhmus 60

Aastani 1987 Pärl

1.02.1960

Ta lõpetas 1984. aastal Tartu Riikliku Ülikooli filoloogia-teaduskonna žurnalistika-osakonna. Maarja Lõhmuse praktika-pagasisse kuulub 8 aastat tööd Eesti Raadio ajakirjaniku ja toimetajana, Soome Yleisradiole saadete tegemine ja esinemine; Sirbi-Kultuurilehe toimetajatöö, ajakirjanduse õppejõu töö Tartu ülikoolis ja Helsingi ülikoolis; uurimine ja loengute lugemine California ülikoolis, Westminsteri ja Kopenhaageni ülikoolides.

Ülikoolides on ta õpetanud esinemisoskust, intervjuu andmise ja tegemise oskust; artiklite ja esinemistekstide kirjutamist, aktiivsete esitus-vormide kasutamist; meedia kaudu avalikkuse mõjutamist ja suunamist; praktilise meedia juhtumipõhist analüüsi; artiklite, tekstide, radio/telesaadete ja internetiportaalide analüüsimist (meediasemiootika); meedia ja kommunikatsiooni teooriaid.

Ta on Eesti Akadeemilise Ajakirjandusseltsi juhatuse liige, avaldanud arvukalt artikleid rahvusvahelistes väljaannetes ja esinenud konverentsidel.

Ta on ajalehe „Avalik Eesti“ peatoimetaja.

Allikas: Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž; Vikipeedia

Teosed

• Toimetamine: kas looming või tsensuur (1999)
• Transformation of public text in totalitarian system : a socio-semiotic study of Soviet censorship practices in Estonian Radio in the 1980s (2002)

31. jaanuar - Jaan Masing 145

Jaan Masing (31. jaanuar 1875 Vana-Kariste vald, Pärnumaa – 21. september 1948 Tallinn) oli Eesti poliitik, Majaomanikkude Koja esimees ja I Riiginõukogu liige, arst. Ta lõpetas 1901 Moskva ülikooli arstiteaduskonna, töötas arstina Abjas, Ruhjas ja Tallinnas. Asutava Kogu, IV Riigikogu, Rahvuskogu II koja ja Riiginõukogu liige. 1927 töö- ja hoolekandeminister Jaan Teemanti kolmandas valitsuses

Jaan Masing

31.01.1875 Sõnni t, Vana-Kariste v - 21.09.1948 Tallinn

Arst, ühiskonnategelane

Dr. J. Masing on sündinud 31. jaanuaril 1875. a. Vana-Karistes Sõnni talus Jaak ja Reet (Mägi) pojana. 

Õppis Halliste kihelkonnakoolis, lõpetas Päratu gümnaasiumi ja 1901. a. Moskva Ülikooli arstiteaduskonna. On ennast täiendanud Berliinis, Dresdenis ja Leipzigis. Tegeliku arstina töötas esialgu oma kodukohas Abjas ja siis Ruhjas, kust kutsuti Tallinna linna tervishoiuarstiks, millisel kohal püsis kuni maailmasõjani, organiseerides linna tervishoiuala. Maailmasõja alul kutsuti dr. J. Masing sõtta, kus töötas tegeliku arstina eelliinil, missuguse tegevuse eest on temale annetatud rida vene aumärke. Vabanedes sõjaväest asus dr. J. Masing uuesti Tallinna linna teenistusse seekord nakkushaigla ülemarstiks, kust lahkus 1920. aastal, et töötada eraarstina.

Dr. J. Masing peale arstitegevuse on silmapaistvamaid seltskonnategelasi. 1910. a. alates Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi esimees ja 1922. a. au-esimees. 

Majaomanikuina on hoolitsenud majaomanike organiseerimise ja nende õigusliku seisukorra eest. Oli 1919.—1921. aastani Tallinna Majaomanike Seltsi esimees ja valiti hiljem auliikmeks. Oli üleriikliku Majaomanike Seltside Liidu asutajaid ja selle esimeheks alates 1929. a. Aastast 1937 Majaomanikkude Koja ja 1928-1931 Tallinna Eesti Arstide Seltsi esimees. 

Olnud Asutava Kogu liige. Majaomanike esindajana valitud 4. ja 8. riigikogusse, kus töötanud komisjonides. 1927. a. kutsuti töö-hoolekandeministriks J. Teemandi valitsusse. 1935-1938 Riigi Majandusnõukogu ja aastast 1938 Riiginõukogu liige. 

Töötanud linnavolikogu liikmena, olnud Jaani koguduse juhatuse esimees. 1927. a. alates konsistooriumi abipresident ja kirikupäevadel juhatusliige.

Abielus 1903. a. tuntud lauljanna Ella Grünbergiga, kellega kaks poega. 

Tunnustus

• 1935 – Eesti Punase Risti I järgu II astme teenetemärk

Allikad:

• Dr. Jaan Masing – kolmekordne juubilar // Päewaleht (1935) nr. 30, 30 jaanuar URL:  https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1935/01/30/26
• Eesti Biograafiline Leksikon :  täiendusköide. 2. tr., 2002. Lk. 163
• Geni.com
• Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Masing

29. jaanuar - Valda Hedvig Raud 100

Tõlkija Valda Raua 100. sünniaastapäeva tähistamiseks ilmus tema
päevikute, kirjade ja märkmete põhjal koostatud raamat „Üks elu“.
Link raamatule lugjaportaalis: https://www.lugeja.ee/record/1944928

Valda Hedvig Raud 

Aastani 1936 Valda Avotin, aastatel 1936–1941 Valda Aaviste
29.01.1920 Tartu – 8.10.2013 Kääriku t, Heimtali
Eesti tõlkija

Valda Raud sündis 29. jaanuaril 1920. aastal Tartus sõjaväelase peres. Tema koolitee algas Valgas ja Tapal 1938. aastal lõpetas Tallinnas Elfriede Lenderi Eragümnaasiumi ning õppis aastatel 1938–1941 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas inglise filoloogiat (ei lõpetanud), aastal 1951 lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna inglise filoloogina.

1941. aastal evakueerus ta (koos abikaasa Mart Rauaga) Nõukogude Liidu tagalasse.

Valda Raud on tõlkinud peamiselt inglise ja vene keelest. Oma esimesed tõlked tegi ta vene keelest ("Äike", 1946), hiljem asus vahendama inglise ja ameerika kirjandust. Tänu Valda Rauale on eesti lugejateni jõudnud sellised teosed nagu Mark Twaini "Valitud jutustused", George Bernard Shaw "Pygmalion", Ernest Hemingway "Ja päike tõuseb", Theodore Dreiseri "Õde Carrie", Kurt Vonneguti "Tšempionide eine", Harper Lee "Tappa laulurästast", Jerome D. Salingeri "Kuristik rukkis" ja John Fowlesi "Prantsuse leitnandi tüdruk". Tema viimaste tööde hulka kuuluvad "Keldi nägemus" ja "Keldi palved" (2003). Rohkem kui pool sajandit kestnud tõlkijateed märgivad mängulised, vaimukad, suurepärase rütmitajuga tehtud eestindused, mis valgustasid ja lõbustasid terveid põlvkondi eesti lugejaid ja teatrisõpru ning avardasid nende maailmapilti. Ta on kirjutanud ka tõlgetele saatesõnu ning artikleid inglise ja ameerika kirjanduse kohta.

Valda Raud oli Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1967.

Tema abikaasa oli Mart Raud ja tütar on tekstiilikunstnik Anu Raud, poeg on tõlkija Annus Raud. Tema isa Voldemar Otto Aaviste (1893–1941) oli sõjaväelane (kolonelleitnant). Viimased aastad elas Valda Raud oma tütre, tekstiilikunstnik Anu Raua juures Kääriku talus Heimtalis.

Valda Rauda on tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Allikad:

• In memoriam: Valda Raud // Sirp (2013) 17. okt. URL: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/in-memoriam-valda-raud/
• Lahkus Valda Raud // Sakala (2013) 9. okt. URL: https://sakala.postimees.ee/2331446/lahkus-valda-raud
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Valda_Raud

29. jaanuar - Johan Ludri 125

Foto http://history.milportal.ru/sudba-flagmana-1-ranga-i-m-ludri/?print=print
(vaadatud 29.05.2020)

Admiral
Johan Ludri 125
29.01.1895 Ärma t, Halliste khk - 26.11.1937 Moskva

Admiral Johan Ludri (Ivan Martõnovitš Ludri) sündis 29. jaanuaril 1895 Halliste kihelkonnas Ärma talu popsi pojana. Lõpetas 1911. aastal Laatre ministeeriumikooli ja asus õppima Kroonlinna merekooli.

Osales Esimeses maailmasõjas ja mereväekomissarina Venemaa kodusõjas. 1918. aastal astus Kommunistlikusse Parteisse. 1923-1927 õppis mereväeakadeemias. NSV Liidu laevastiku juht, I järgu flagman (admiral), oli komissar mitmes laevastikus. 1937. aastast Leningradi Mereväeakadeemia ülem, NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi nõukogu liige.

Autasud:

• Punalipu orden 1928
• Punatähe orden 1935

Johan Ludri hukati 26. novembril 1937 stalinistliku repressiooni ohvrina. Ta rehabiliteeriti 1956. aastal.

Johan Ludrile on Ärma talu õuele püstitatud mälestusmärk.

Allikad:

• Ludri, Johan // EE : Eesti Entsüklopeedia URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ludri_johan1 (vaadatud 02.06.2020)
• Судьба флагмана 1 ранга И.М. Лудри // Военно-Исторический Журнал : Издание Минобороны России URL: http://history.milportal.ru/sudba-flagmana-1-ranga-i-m-ludri/?print=print (vaadatud 02.06.2020)

Foto: Mälestusmärk Ärma talus. URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ludri_johan1 ( vaadatud 02.06.2020)

Biograafia koostas: Marju Roosileht

25. jaanuar - Christian Arro 135

Foto https://et.wikipedia.org/wiki/Kristjan_Arro  (Vaadatud 03.60.2020)

Põllumajandustegelane, Eesti Ajutise Maanõukogu ning I ja II Riigikogu liige

Christian Arro 135
25.01.1885 Arokse t, Polli v - 21.04.1942 Sevurallag, Sverdlovski obl

Põllumajandustegelane Christian (Kristjan) Arro sündis 25. jaanuaril 1885 Arokse talus Polli vallas. Õppis Polli mõisakoolis ja Karksi kihelkonnakoolis. Praktiseeris põllumajandust Eesti mõisates, õppis põllumajandust Taanis ja Königsbergi põllutöökoolis Saksamaal, käis õppereisidel põhjamaades. 

Alates 1911 oli Christian Arro põllutööinstruktor Põhja-Liivimaa  Põllumajanduse Seltside Kesktoimkonnas. 1915. a juhatas ülevenemaalist põllumajanduse üleskirjutamist Pärnumaal. Oli tegev mitmetes seltsides ja kirikunõukogus, võttis osa Abja linavabriku asutamisest. 

Avaldanud raamatu „Väetamise õpetus“ 1911, kirjutanud „Põllumehe käsiraamatule“ (1926) peatüki „Taimede toitmise õpetus“ ning teinud kaastööd erinevatele ajalehtedele. 

Oli ühtlasi tegev põllumees Abja vallas Palu talus, kus parandas maid, arendas kultuurrohumaid ja uudismaakultuure ning aretas Angleri tõukarja. 

Poliitiliselt aktiivse mehena oli Christian Arro Pärnumaa saadik Eesti Ajutises Maanõukogus ning I ja II Riigikogu liige. 

Christian Arro hukati 21. aprillil 1942 Sevurallagis, Sverdlovski oblastis.

Allikad: 

• Christjan Arro // Geni.com URL: https://www.geni.com/people/Christjan-Arro/6000000002581137036 (Vaadatud 03.06.2020)
• Arro, Christian // Eesti avalikud tegelased. Tartu : Eesti Kirjanduse Selts , 1932. Lk 18, 19

Biograafia koostas: Marju Roosileht

16. jaanuar - Helle Aunap 65

Helle Aunap on lõpetanud 1978. aastal Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonna ning töötanud eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Ta on õpetanud eesti keelt võõrkeelena Viljandi Kultuuriakadeemias soomlastest vahetusüliõpilastele ja Sillamäelt pärit vene rahvusest noortele. Keele õpetamisele lisaks on Aunap tutvustanud noortele eesti kultuuri. 

Olnud Viljandi Maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna peaspetsialist. 2004-2006 töötas Krimmis Aleksandrovka keskkoolis eesti keele õpetajana. 

2006-2011 Viljandi abilinnapea.

Hele Aunap on praegu Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli  õppeosakonna juhataja.

Allikad:

• Suurmägi, Marko.  Viljandis asub ametisse teine abilinnapea // Sakala  (2006) 28. juuni ; URL: https://sakala.postimees.ee/2173377/viljandis-asub-ametisse-teine-abilinnapea (vaadatud 04.06.2020)
• Kurm, Tarmu. Aleksandrovka keskkoolis asub eesti keele õpetajana tööle Helle Aunap // Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleht  URL: https://www.hm.ee/et/uudised/aleksandrovka-keskkoolis-asub-eesti-keele-opetajana-toole-helle-aunap (vaadatud 04.06.2020)
• EESTI HARIDUSFOORUM 2003 // Eesti Haridisfoorumi koduleht URL: https://haridusfoorum.ee/suurfoorumid/1995-2004/2003 (vaadatud 04.06.2020)
• Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli koduleht URL: https://www.olustvere.edu.ee/et/kontakt (vaadatud 04.06.2020)

Foto Peeter Kümmel https://sakala.postimees.ee/197897/helle-aunap-veel-kord-soidusoodustuste-muudatustest (vaadatud 04.06.2020)

Biograafia koostas: Marju Roosileht

16. jaanuar - Jüri Jaakson 150

Jüri Jaakson

16.01.1870 Viidika talu, Karula (hiljem Uue-Võidu) vallas Viljandimaal - 20.04.1942 Sosvas Sverdlovski oblastis Venemaal
Poliitik ja majandustegelane. Riigivanem 16.12.1924-15.12.1925

Jüri Jaakson sündis 16. jaanuaril (vana kalendri järgi 4. jaan.) 1870. a. Viljandimaal Uue-Võidu vallas talupidaja pojana. Õppis 1886.—1892. a. Tartus H. Treffneri gümnaasiumis ja 1892.—1896. a. Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas I järgu diplomiga.

Töötas aastatel 1897-1901 vandeadvokaadi abina Viljandis. Leivateenistuse kõrval võttis ta elavalt osa seltskondlikust tegevusest, olles Viljandi Põllumeeste Seltsi ja „Koidu" seltsi esimeheks, Viljandi Karkusseltsi liikmeks jne.

Aastatel 1901-1902 töötas vandeadvokaadi abina Riias ning oli samas aastail 1902-1914 vandeadvokaat. Oli aktiivne Riia eestlaste kaskusseltsis. Tegutses veel 1902.-1905. aastal Riia Eesti Seltsi "Imanta", 1906.-1914. aastal Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise Seltsi juhatuse esimehena. Viimane asutati tema osavõtul. Seltsi esimehena korraldas Jüri Jaakson kõnekoosolekuid ja kursusi Riia eestlastele, peamiselt töölistele. Pani aluse haridusseltsi koolile, millele 1913. a. ehitati koolimaja, mis samal ajal ka seltsimaja aset täitis.

Lisaks kuulus Jüri Jaakson juba 1904. aastast Eesti Aleksandrikooli kuratooriumi, algul liikmena, hiljem esimehena ja püüdis energiliselt seda muuta venekeelsest linnakoolist eesti õppekeelega põllutöökooliks. Esialgu hakati 1907. aastal Põltsamaal põllutöökursusi korraldama ja lõpuks õnnestus saada koolile Kõo mõisa süda, kus põllutöö kool 1914. aastal avati. Ta toimetas Eesti Aleksandrikooli esimehena 1920. aastani.

1915. aastal siirdus Jaakson Tallinna ja oli seal 1919. aasta detsembrini Tallinna Linnapanga juhatuse liige. Samal ajal jätkas ühiskondlikku tegevust Põhja-Eesti Põllumeeste Keskseltsi esimehe ja Tallinna Majandusühisuse nõukogu esimehena.

Vene revolutsiooni järel 1917. aasta võttis J. Jaakson osa Vene ajutise valitsuse poolt kinnitatud Eesti kubermangu omavalitsuse ja administratsiooni ajutise korraldamisest ja seaduse eelnõu väljatöötamisest. Käis ühes. J. Poska, J. Vilmsi j.t. peaministri vürst Lvovi jutul, et seaduse elluviimist kiirustada. Võttis osa Lvovi poolt korraldatud komisjonis seaduse maksmapaneku kohta käivate erimääruste väljatöötamisest, mis 22. juunil 1917. aastal kinnitati ja mille põhjal Eesti Maapäev kokku astus. Sama aasta mais määrati J. Jaakson Vene ajutise valitsuse poolt Eestimaa kubermangukomissari Jaan Poska abiks. Jäi ametisse enamlaste riigipöördeni 1917. a. oktoobris. Ühtlasi oli 1917–1919 Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) liige ning oktoobrist 1917 novembrini 1918 esimene abiesimees. Enamlased vangistasid ta lühikeseks ajaks jaanuaris 1918.

13. novembril 1918 määras Eesti ajutine valitsus Jaaksoni oma peavolinikuks varade ülevõtmisel Saksa okupatsioonivõimudelt. 1918. a. novembri lõpul kutsuti Jaakson Eesti ajutisse valitsusse kohtuministriks. Sel kohal asus ta 1919. a. O. Strandmani kabinetis ja 1919.—1920. a. mõlemas J. Tõnissoni kabinetis. Kohtuministrina organiseeris Jaakson kohtuasutuste võrgu, korraldas vangistusasutusi ja täitis kuni riigikohtu loomiseni osaliselt ka viimase ülesandeid eriti seaduste seletamise alal.

Aastatel 1920-1926 võttis Jüri Jaakson rahvaerakonna esindajana osa Asutavast kogust, I, II ja III riigikogust, näidates üles suurt tööjõudu mitmesuguste komisjonide tegemises. Kui peale enamlaste riigipöörde katset 1. detsembril 1924. aastal tekkis vajadus luua laiale koalitsioonile toetuv valitsus, teostas selle ülesande J. Jaakson. Tema poolt loodud kabinett kestis 1925. a. detsembrini ning ühendas eneses kõik Eesti parteid „seinast seina". Ta suutis valitsuse ja riigikogu tööviljakust tunduvalt. tõsta, viies muuseas läbi mõned kaalukad seadused (näit., riigikorra kaitseseadus, kaitseliidu seadus).

1926. a. novembris nimetati Jaakson Teemanti valitsuse poolt Eesti Panga presidendiks, mille järel ta kolmandast riigikogust lahkus. Tema ajal viidi ellu rahareform, mille tulemusena alates jaanuarist 1928 hakkasid Eestis seniste markade asemel kehtima kroonid ja sendid. Samuti kerkisid tema pangapresidendiks oleku ajal Eesti Panga hooned Viljandisse, Petserisse ja Tartu.

1935–1938 oli ta Riigi Majandusnõukogu liige. Juhtis esimehena Kaitseliidu finantskomiteed ning oli Välis-Eesti Ühingu ja VRVÜ Tallinna osakonna liige. 

1936. aastal asutas Treffneri gümnaasiumi juurde endanimelise sihtkapitali (20 000 krooni). 

Valiti 1939. aastal Võru Lastekaitse Ühingu auliikmeks. Aastail 1938-1940 Riiginõukogu liige.

Nõukogude okupatsioonivõimud vabastasid ta Eesti Panga presidendi ametist 17. juulil 1940. Töötas seejärel Tallinnas oma maja kojamehena. Abikaasa ja tütar siirdusid märtsis 1941 järelümberasumise korras Saksamaale.

Arreteeriti 14. juunil 1941 Tallinnas. Viidi Venemaale Sverdlovski oblastisse. Mõisteti 4. märtsil 1942 SARK-i erinõupidamise otsusega surma. Jüri Jaakson lasti maha 20. aprillil 1942 SevUralLagis. Matmispaik teadmata.

Tunnustus

• 1920 Vabadusristi III liigi 1. järk
• 1930 Kotkaristi I klassi teenetemärk

Mälestamine

• Tema sünnikohas Saarepeedi valla Viidika talu juures avati 14. oktoobril 1995 mälestuskivi.
• Tema nimi on 22. juunil 2003 Tori kirikus avatud Teise maailmasõja ohvritena hukkunud Vabaduse Risti kavaleridele pühendatud mälestustahvlil.
• 2010. aasta jaanuaris andis Eesti Post välja Jaaksonile pühendatud postmargi.
• 2020. aasta jaanuaris andis Eesti Pank Jaaksoni 150. sünniaastapäeva puhul välja hõbedast meenemündi.

Allikad:

• Eesti biograafiline leksikon. Mart Tamberg, 2001. Lk. 150-151
• Pihlak, Jaak. Viljandi kihelkond ja Vabaduse Risti vennad // Viljandi Muuseumi aastaraamat, 2008, lk 180-182. URL: http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2008/pihlak.pdf
• Vabariigi Presidendi Kantselei koduleht. URL: https://www.president.ee/et/eesti-vabariik/eesti-riigipead/4143-jueri-jaakson/layout-headofstate.html 

12.jaanuar - Johannes Vares (Barbarus) 130

Luuletaja ja riigitegelane
Johannes Vares (Barbarus)
12.01.1890 Kiisa t, Heimtali v, Paistu khk - 29.11.1946

Luuletaja ja riigitegelane Johannes Vares (kirjanikunimega Barbarus) sündis 12. jaanuaril 1890 (vkj 31. 12. 1889) Paistu kihelkonnas Heimtali vallas Kiisa talus. Õppis Heimtali vallakoolis, Viljandi kihelkonnakoolis ja Pärnu Aleksandri Gümnaasiumis. Kõrghariduse omandas Kiievi Ülikoolis arstiteaduskonnas 1914. aastal ja sooritas sealsamas  1917 riigieksami.

Osales arstina I maailmasõjas. Sõjaväearsti karjääri jätkas Vabadussõjas, kus aitas Pärnu Kaitsepataljonis korraldada sanitaarteenistust ja alates 1919 teenis vanemarstina. Vabariigi valitsus annetas talle Vabadussõjas osutatud teenete eest Vabaduse Risti I liigi 3. järgu,  mida ta enda sõnul ei soovinud vastu võtta. 

Esimesed luuletused ilmusid trükis 1910, 1918 ilmus esimene luulekogu „Fata-Morgana“. 1921-22 oli tegev rühmituses „Tarapita“, hakates avaldama pahempoolse suunitlusega luulet. Johannes Vares kuulus Eesti Kirjanike Liitu ja Pen-klubisse.

1921. aastal lahkus  ta sõjaväest ja avas Pärnus arstipraksise, kuhu jäi 1939. aastani, kuni siirdus Tallinnasse. On arvatud, et Johannes Vares oli värvatud Nõukogude Liidu teenistusse ja asus pealinna Moskva korraldusel. 

21. juunil 1940 tehti teatavaks „rahvavalitsuse“ koosseis, kus peaministriks määrati Johannes Vares. 6. augustil 1940 juhtis Johannes Vares Eesti delegatsiooni Moskvas NSVL Ülemnõukogu istungil, kus viidi lõpule Eesti annekteerimine. Samal aastal astus ta Kommunistlikusse Parteisse. 

II maailmasõja ajal oli koos teiste juhtkommunistidega Venemaal tagalas, kus oli seotud Eesti laskurkorpuse moodustamisega ja organiseeris eestikeelseid raadiosaateid, samuti rakendas propagandamasina ette oma luule. 1944. aastal pöördus Eestisse tagasi, täites temale pandud ülesandeid suuremat kahju Eesti rahvale tegemata. 

29. novembril 1946. aastal leiti Johannes Vares vannitoast surnuna, püstol kõrval.  Tema surma asjaolud on siiani ebaselged. 

Tunnustus:

• Püha Anna IV ja Püha Stanislavi III järgu orden 1915 
• Vabadusrist I liigi 3. järk 1920 
• Eesti NSV teeneline kirjanik 1945 
• Lenini orden 1946 

Allikad:

• Johannes Varese lugu . - Histrodamus URL: http://www.histrodamus.ee/?event=Show_main_layers&layer_id=280&lang=est (vaadatud 5.06.2020)
• Eesti ajalugu elulugudes // Koostanud Sulev Vahtre . – Olion.  1997 . - Lk 136, 137
• Johannes Vares // Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Vares (vaadatud 05.60.2020)
• Luik, Tiiu. Paistu kihelkond. - Paistu Vallavalitsus, 1998 . - Lk 117-118

Foto: Johannes Vares-Barbarus paraadi autribüünil https://ajapaik.ee/photo/166578/j-vares-barbarus-paraadi-autribuunil/  (vaadatud 05.06.2020)

Biograafia koostas: Marju Roosileht

7. jaanuar – Enno Piir 110

Foto Elmo Riig
 https://sakala.postimees.ee/213356/isamaalane-pani-kogu-oma-armastuse-ja-viha-paberile 
(vaadatud 10.06.2020)

7. jaan. 1910 Kusma t, Kokemäe k, Haanja v, Võrumaa – 1. aprill 2006 Viljandimaa

Kultuuriloolane ja kodu-uurija

Koduloolane Enno Piir (kuni 1936 Edgar) sündis 7. jaanuaril 1910 Võrumaal Haanja vallas Kokemäe külas Kusma talus talupidajate peres.

Õppis Rõuge vallakoolis ja Võru poeglaste gümnaasiumis. Põllumajandusliku hariduse omandas Väimelas ja Jänedal. 1933-1937 töötas Võru ajalehe Elu toimetuses, seejärel oli maanoorte instruktor. Samal ajal ilmusid tema esimesed Haanjat tutvustavad raamatud.

1944-1947 varjas end metsavennana ja töötas valepassiga Viljandimaal Tohvril. 1952. aastal Enno Piir arreteeriti ning ta oli viis aastat Komis Inti vangilaagris. Vanglast pääsedes naasis Viljandimaale, kus töötas mitmes paigas põllumajandustöötajana, pensionieas kuni 85 eluaastani Jämejala haiglas tööraviinstruktorina.

1959. aastal liitus Viljandi kodu-uurimise ringiga, oli Eesti Looduskaitseseltsi Viljandi osakonna asutajaliige, tegutses Mementos ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis. Organiseeris mälestuskivide ja tahvlite paigaldamist kultuuritegelaste elukohtades. Koostas 14 raamatust koosneva sarja „Sakalamaa ei unusta“. Ta on avaldanud laagriluulet (kogu “Sunnitöölise Mekka”, 1994) ja koostanud “Kalevipoja” indekssõnastiku. Ajakirjanduses on tema sulest ilmunud ligi 1000 kirjutist. Enno Piir koostas Viljandi puude ja põõsaste loendi, mis oli aluseks neist paljude kaitse alla võtmisel.

Enno Piir suri 1. aprillil 2006 Viljandimaal.

Tunnustus

• Väike Looduskaitsemärk 1664
• Eesti Looduskaitseseltsi auliige 1992
• Valgetähe medaliklassi teenetemärk 1997
• Viljandimaa vapimärk 2003

 Allikad:

• Viljandimaa vapimärk // URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Viljandimaa_vapim%C3%A4rk (vaadatud 10.06.2020)
• Renno, Olav. Enno Piir ja loodus // Sakala (2010) 14. jaan., lk. 8. URL: https://sakala.postimees.ee/213371/olav-renno-enno-piir-ja-loodus (vaadatud 10.06.2020)
• Teenetemärgi kavalerid // Eesti Vabariigi teenetemärgid. URL: https://www.president.ee/et/vabariik/teenetemargid/kavaler/3083/enno-piir (vaadatud 17.09.2020)
• Enno Piir // Viljandimaa koduloolasi. – Tartumaa trükikoda, 2009. Lk 61-62

Eluloo koostas: Marju Roosileht

2. jaanuar – Luuletaja, kirjanik, kirjanduskriitik Henrik Visnapuu

Kirjanik 1950. aastal New Jerseys.
Foto: erakogu:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/henrik-visnapuu-meie-ajas/ 
(vaadatud 17.09.2020)

2. jaanuar 1890 Leebiku v, Helme khk – 3. aprill 1951 Long Island, New York

Luuletaja, kirjanik, kirjanduskriitik

Kirjanik Henrik Visnapuu sündis 2. jaanuaril 1890 Leebiku vallas Helme kihelkonnas talusulase peres.

Õppis Tartu linnakoolis, sooritas Narva Gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami ja töötas 1907–1916 mitmel pool õpetajana. 1917–1923 õppis Tartu ja Berliini ülikoolis keeli ja klassikalist filoloogiat. Henrik Visnapuu oli Korp! Sakala liige.

Oli vabakutseline kirjanik, kuulus rühmitusse Siuru, on avaldanud luulekogusid ja kirjutanud näidendeid.

Oli 1934–1937 ja 1942–1944 Draamateatri dramaturg, 1935–1937 valitsuse informatsiooni- ja propagandanõunik, 1937 ajalehe Uus Eesti toimetuse liige, 1937–1940 ajakirja Varamu tegevtoimetaja. Sisustas 1917 Tallinna Teatajas teatrikirjade rubriiki, avaldas 1920.–1930. aastatel ajakirjades Looming ja Olion teatrialaseid probleem- ja ülevaateartikleid.

Abikaasa Hilda-Elfriede Franzdorfiga, kes sai hellitusnimeks Ing, kohtus Visnapuu 1918. aastal, nad abiellusid mõni aasta hiljem. Suhe Ingiga oli täis armastust, kuid abielus oli ka haiget saamist. Ingi kõrval mahtus Visnapuu ellu ka teisi muusasid. Ing põdes tuberkuloosi ning 1941 ta suri.

1944. aastal põgenes Visnapuu Saksamaale ja elas alates aastast 1949 USA-s, kus asutas 1950. aastal New Yorgi Eesti Teatri.

Henrik Visnapuu suri ootamatult 3. aprillil 1951 New Yorgis südameataki tagajärjel. 26. juunil 2018 maeti ta ümber Tallinna Metsakalmistule.

1952 loodi Kanadas Henrik Visnapuu preemia fond.

Karl Ristikivi Seltsi poolt toodetud eluloofilm „Hendrik Visnapuu üheteistkümnes kiri” linastus 2010. aastal.

Luunja vald on kuulutanud 2020. aasta Henrik Visnapuu 130. sünniaastapäeva auks Henrik Visnapuu aastaks.

 

Allikad:

•  Henrik Visnapuu // URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Henrik_Visnapuu (vaadatud 17.09.2020)
• Visnapuu, Henrik // ETBL, 2000 (K. Haan); täiendatud 2019. URL: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/visnapuu_henrik2 (vaadatud 17.09.2020)
• Lall, Tea. Pilk poeedi eluõhtule // Vooremaa (2011) 31. märts, URL: https://www.vooremaa.ee/pilk-poeedi-eluohtule/ (vaadatud 17.09.2020)

Eluloo koostas: Marju Roosileht

30. november - Andres Loorits

Andres Loorits

30.11.1869 Kipi t, Holstre v. – 4.09.1941 Tallinn

Omavalitsustegelane

Andres Loorits sündis Viljandimaal käsitöölise (ehitusmeister) paljulapselises peres, otse rukkirabamise ajal. Ema Kärt ei rõõmustanud eriti järjekordse uue suu üle. Sündinud poiss oli aga tugev ja terane. Tema ristiisa oli tuntud ärkamisaja tegelane ja Aleksandri kooli liikumise algataja Jaan Adamson. Viimane tahtis Andres Looritsat lapsendada, kui Andres tuli „katsekooli“ Pulleritsule, kuid Jaan Adamson suri ootamatult 54-aastaselt 1879. aastal.

Holstre-Pulleritsu vallakoolile järgnes Paistu kihelkonnakool, mida juhatas helilooja Fr. Saebelmann. Andres astus vanematest öistest loodud meeskoori. Paar järgmist aastat oli ta Olde veskitalus ja mujal Holstres sulaseks. 1888. aastal avas uksed Eesti Aleksandrikool. Algatus saata sinna õppima Andres Loorits tuli Hain Hennolt, kes 1870. aastast kuulus Eesti Aleksandrikooli peakomiteesse. Loorits lõpetas Põltsamaal Eesti Aleksandri-linnakooli  esimese lennuna 10. juunil 1890. aastal, mil oli vaid kaks lõpetajat. Andrese nimel on tunnistus nr. 1. Selle asjaolu üle olid Holstre mehed eriti uhked, et Holstre poiss oli esimene, kes nende alustatud rahvuslikust koolist esimese tunnistuse sai, sellega oli ka pois ristiisa J. Adamsoni unistus täidetud.

1890. a. lõpul võeti noormees väeteenistusse ja saadeti Varssavisse, kus õppis sõjaväe telegraafikoolis ning sai vanemtelegrafisti-allohvitseri auastme. 1894. a. asus tööle Taageperra vallakirjutajana.  Järgnesid 2 tööaastat Suure-Kõpus. Just viimases kohas võttis A. Loorits agaralt osa kohalikkude seltside asutamisest ja juhtimisest. Asutati Vastastikuse Tulekindlustuse Selts, Kõpu Põllumeeste Selts ja 1907 Nooresoo Ühendus, mis hiljem nimetati Haridusseltsiks.Pidude tuludega asutati raamatukogu (üle 2500 köite). 1910. aastal loodi A. Looritsa eestvõttel Kõpu Hoiu- ja Laenuühisus, 1911 – Kõpu Rehepeksu Ühisus, 1912 – Kõpu Piimatalitus, 1914 – Kõpu Turbaühisus. Kõikide põhikirjad koostas vallakirjutaja A. Loorits. Oma sellealases töös oli ta vastuolus mõisaomanik A. von Strykiga.

Andres Loorits oli tegev I II ja III Vene riigivolikogu valimistel. Viljandimaa valdade esindajana võttis osa 1906. aasta osa Liivimaa kubermangunõukogust. Samal ajal oli ta ka Viljandis Põllumeeste Seltsi abi-esimees 1907-1910 ja 1912-1914, ja esimees 1911. Oli Viljandi haridusseltsi asutaja ja juhatuse liige.

1917. aastast asus ta elama Viljandisse. 1917. aasta märtsirevolutsiooni järel oli Andres Loorits Viljandimaa valitsemiseks moodustatud ajutise komitee liikmeks. Tal tuli Tartus käia, kuna siin sattus vastuollu J. Tõnissoniga, sest Loorits pooldas Eestis ühe kubermangu loomist, Tõnisson aga kahte kubermangu. Hiljem sai kohaliku maakonnanõukogu liikmeks ja maavalitsuse sekretäriks, kust ta aga enamlaste poolt 1917. aasta detsembris tagandati. Enamlased vangistasid ta, viisid ta KRESTÕ vanglasse Petrogradis aprillini 1918.

Korraldas 1918. aastal Ajutise Valitsuse ülesandel Viljandi maakonna juhtimist, oli aastani 1921 administratiivosakonna juhataja.

1922. aastal astus A. Loorits riigiteenistusse ja asus elama Tallinnasse, kus oli ministeeriumi administratiivosakonna omavalitsusasjade juhataja abi 1926-1931, seejärel maa-asjade juhataja kuni pensionile minekuni 1935. aastal. Oli omavalitsuste osakonna nõunik 1935-1936. Oli ka Eesti Maaomavalitsuste Liidu peasekretär ja nõunik 1936. aastani. Tema töötas välja valdade arvepidamise süsteemi (1928) ja valmistas ette 1930-ndate aastate valdade reformi.

Andres Loorits oli vaatamata poliitilistele kirgedele lugupeetud ja tunnustatud oma erapooletuse, aususe ja suure asjatundlikkuse tõttu omavalitsuse alal.

Väljaanded:

• Vallaomavalitsuste võimkond ja kohused (1922)
• Vallaomavalitsuste arvepidamine (1928)
• Omavalitsustesse puutuvate seaduste, määruste ja korralduste juht (1929)

Kirjutas ka „Postimehes“ ja oli ajakirja „Maaomavalitsus“ toimetaja aastast 1936 (suleti 1941)

Isiklikku

Andres Loorits abiellus 1898. aastal kohaliku kõrtsimehe tütre Liisa Leesment´iga. Neile sündis kolm poega: Aleksander (ajakirjanik, muusikateadlane ja kodu-uurija), Oskar (Eesti tuntuim folklorist, esimene rahvaluule doktor TÜ-s, emigreerus 1944.a. Rootsi) ja Artur (õppis TÜ-s geograafiat ja keemiat, töötas kaua Haridusmin-s, Loodusmuuseumis, siis aga isikukultuse ajal töötas müürsepana, kust siirdus pensionile).

Allikad:

• Eesti Biograafiline Leksikon :  täiendusköide. 2. tr., 2002. Lk. 151
• Luik, Tiiu. Paistu kihelkond. 1998. Lk. 103
• Geni.com

9. november - Margot Visnap

Margot Visnap

9.11.1959 Viljandi
Ajakirjanik, teatrikriitik

Hariduse on saanud Viljandi 3. 8-klassilisest Koolist (1975), C. R. Jakobsoni nimelisest 1. Keskkoolist (1978) ja Tartu Riiklikus Ülikoolis (ajakirjanduse eriala, 1984). 

Töötanud aastatel 1978–1979 ajalehes „Tee Kommunismile“ korrektori ja reporterina. Olnud ajakirja „Teater. Muusika. Kino“ teatriosakonna toimetaja, ajalehe „Eesti Ekspress“ kultuuriosakonna juhataja, ajakirja „Eesti Naine“ toimetaja ja ajalehe „Postimees“ kultuurilisa „Kultuur“ vastutav toimetaja, ajalehe „Sirp“ teatritoimetaja. Aastast 2013 Eesti filmi andmebaasi toimetaja. 

Avaldanud arvustusi, portreeartikleid, intervjuusid ja hooajaülevaateid. Koostanud ja toimetanud teatriraamatuid (M. Karusoo "Kui ruumid on täis", E. Baskini "Raudeesriide taga" jt). 

Tunnustus: Eesti Teatriliidu kriitikaauhind 1990. 

Teos

• Marjustini sajand : kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast (Koos Marju Lauristini ja Ene Hioniga. 2016) 

Allikas:

• Eesti Teatri Biograafiline Leksikon. 2000. Lk. 807

26. september - Hans Väre

Foto: Marko Saarm / Sakala

Hans Väre

26.09.1979
Ajakirjanik

Ajakirjanik Hans Väre on 2011. aasta detsembrist ajaleht „Sakala“ peatoimetaja. Töötanud samas lehes ajakirjanikuna 2001. aastast. 

Aastatel 1997—2001 õppis Väre Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonnas ajakirjandust, enne „Sakalasse“ tööle asumist on ta kirjutanud „Lääne Elus“, „Äripäevas“ ja „Postimehe“ majanduskülgedel. Ajakirjanikuna on leidnud Eesti Ajakirjanike Liidu poolt tunnustamist tema uudis- ja arvamuslood.

Lastekirjandus 

• Lootsiku loomine : pühendatud vanadele meistritele (2010) 

Allikad:

• Kümmel, Peeter. Ühinenud Ajalehed hakkab kirjastama tasuta ajakirju // Estonian World REview Online 27.10.2011 
• Äripäeva infopank. URL: https://infopank.ee/Search?Query=hans+v%C3%A4re

 

23. august - Sirje Kiin

Sirje Kiin

Aastatel 1972-1989 Ruutsoo 
23.08.1949 Viljandi 

Kirjandusteadlane
 

Õppis Põltsamaa keskkoolis, Viljandi 4. 8-klassilises koolis ja Viljandi 1. keskkoolis ning aastatel 1967– 1972 Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonnas eesti filoloogiat.  

Aastatel 1974–1978 oli Kiin aspirantuuris Tartu Ülikoolis massikommunikatsiooni teooria alal; 2010. aastal kaitses doktorikraadi võrdleva kirjandusteaduse alal Turu Ülikoolis Soomes. 

Töötanud ajakirjanikuna ajalehes „Sirp ja Vasar“ (1974–1978), peatoimetaja asetäitjana ajakirjas „Keel ja Kirjandus“ (1978–1982), aastatel 1990–1998 töötas vabakutselise ajakirjanikuna Soomes Turus, tehes kaastööd Raadio „Vaba Euroopale“ ja „Eesti Päevalehele“. Alates aastast 2003 vabakutseline ajakirjanik. Alates 2007. aastast elab Ameerika Ühendriikides Lõuna-Dakotas Madisonis. 

Ta oli kirjandusrühmituse „Wellesto“ liige. 

1979–1982 kuulus ta NLKP-sse; heideti parteist välja. 1999–2003 töötas Riigikogus Isamaaliidu saadikurühma nõunikuna. 

Luulekogud 

• Mis sinust saab (1989) 

 

Proosateosed ja monograafiad 

• 40 kirja lugu (Koos Rein Ruutsoo, Andres Tarandiga. 1990) 
• Hirme ja arme (1993)
• Kas Ameerika on olemas? (2011) 
• Kersti Merilaas (1989) 
• Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus (2019) 
• Kõik sõltub kultuurist (2003) 
• Marie Under : elu ja luule (2011)
•  Marie Under : elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt (2009) 
• Marie Underi Euroopa-reisid (2010) 
• Pühendused (2018

Allikas: 

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 198