VLRK 110: Nele ülestähendused uude majja kolimisest

Kirja pandud oktoobris 2012 Kalli Kuhi sünnipäevaks 

Jumala abiga naudime nüüd juba kümnendat aastat uues raamatukogus ja oleme hakanud vähehaaval unustama, millist ränka hinda oleme pidanud selle õnne eest maksma.

Ja palun väga, kallis kolleeg Kalli Kuhi lihtsalt ei suuda minevikust lahti lasta ja ettekäändeks tuues oma sünnipäeva, sunnib meid kõike seda valu ja vaeva uuesti läbi elama. Vaadake, tema kui koduloobibliograaf ja harrastusajaloolane, vajavat hirmsal kombel kroonika jaoks pealtnägijate mälestusi raamatukogu kolimisest! Mis oleks meil olnud viga tema sünnipäevapidusse saabuda, kingituseks kaasas mõni kena tass või sõrmkindad, aga ei - temale on vaja illustreeritud mälestusi Viljandi Linnaraamatukogu kolimisest osakondade kaupa! Võtsime siis liisku ja nagu elus ikka juhtub, et kellel ei vea armastuses, sellel ei vea ka liisutõmbamises ja nii pidi laenutusosakonna mälestused kirja panema ja pildid joonistama igatpidi õnnetu

Nele Grosthal

 

Nele ei peatu pikemalt heroilisel kümnendil, mis eelnes

2002. aasta 5. oktoobrile, sest seda külge teavad täpsemini teised inimesed. Kõige paremini muidugi meie direktor Evi Murdla, kes oma nahka säästmata vehkles kõigi meie linna kirjatähte tundvate inimeste nimel aastaid kõige tulisemas keerises, roomas kuulirahe all kivi tagant kivi taha, valas ohtrasti pisaraid ja sai mitu korda põrutada. Täna võime öelda, et ükski karv tema üllas peas ei kõverdunud asjata, sest Viljandi maha lammutatud vanalinna (õieti küll maha lammutatud lääpas Sakala poe ja taarapunkti) asemel laiutab nüüd Aleksandria mõõtu raamatukogu, mida käivad kummardamas kõik raamatuusku inimesed üle terve maailma.

  

Laenutusosakonna mälestused raamatukogu kolimisest algavad siin

Hilja Soosaar, Helle Järv, Maire Killar, Elle Sihver ja Nele Grosthal kooris: “Jah, meie kartsime küll, et avaballil me roosasse pitsivahtu mähkununa linnapea kaisus valssi ei keeruta, vaid lamame külmade ja kangetena kusagil surnuaia müüri taga, sest õpetaja Tammsalu andmetel enesetapjaid pühitsetud mulda ei maeta, isegi mitte neid, kes on ennast ränga tööga ära tapnud."

Raamatukogu kolimine oli üks irrrmus närvidemäng ja raskeid ihulisi piinu valmistav tegevus. Meie radikuliidid puhkesid külluslikult õide, me tagumised jalad käisid väikese raksuga pepu küljest lahti ja me seljad ei läinud enam sirgeks, nii et saime raamatuid ülemistelt riiulitelt kätte vaid karguotsaga sudides. Aga me ei nurisenud, sest meil polnud aega! Me pidime looma ajaloos ennenägematu pretsedendi – liigutama 160 tuhandelise fondiga raamatukogu ühest majast teise 7 päeva jooksul.

Tollipulgad käes küürutasime me varavalgest hilisööni tohutute plaanirullide kohal ja sobitasime millimeetrise täpsusega tinglikele riiulitele tinglikke laudimeetreid raamatuid.

Naised tollipulkadega plaani pidamas

Me olime murest murtud, sest niipea, kui meil õnnestus mõni paika saadud skeem ahju külge kleepida ja me plaanitsesime asuda järgmise kallale, saabus direktori staabist punase- ja siniselapiliste põskedega kogelev Maire Killar sõnumiga, et arhitektid on projektis midagi muutnud, riiulite arvu on jälle vähendatud või suurendatud ja me peame alustama uut kombineerimise ringi.

               

Me tülitsesime ja käisime kordamööda vetsus nutmas, me oleks isegi jalgu trampinud, aga meil polnud selleks lihtsalt ruumi, sest viimane kui ruutsentimeeter vana pastoraadi põranda-, aknalaua- ja toolipinnast oli täidetud vankuvate raamatukuhjadega.

Sharmantne Anatoli võlus banaanikastide nimel ära Säästumarketi müüjannad

Banaanikastid, meie põhiline kolimisatribuutika, oli samuti alalise peavalu allikas, sest parasjagu olid Eesti Vabariik ja Paraguay sõjajalal ja diplomaatilised ning kaubanduslikud suhted olid nõrgenenud, mis tähendas seda, et nii banaanidega kui kastidega oli asi hapusti. Õnneks oli meie remondimees Anatoli Minin oma mehelikku sharmi kasutades ära võlunud mõned Säästumarketi müüjannad, kes pimeduse saabudes poetasid tema jaoks poeümbruse põõsaste alla üksikuid kolme küljega kaste, mida meie Casanova koos osakonnajuhataja Killariga  hommikuti kokku korjamas käis, nii et päris hätta me ei jäänud.

Kraam sai kokku ja meie kamp löödi kahte lehte. Hilja, Väike Helle ja Maire jäid vanasse majja kirjandusteoste kaste komplekteerima ja Nele ning Elle saadeti uude, et saabuvaid vooge vastu võtta ja õigetele kohtadele juhtida. Lahkelt sotsiaalameti juhatajannalt Helmen Kütilt saime tassimistöödeks abiks mõned koloonia kõrilõikajad, kes üllatuslikult osutusid äärmiselt asjalikeks noormeesteks ning buketi Viljandi töötuid lakekrantse, kelle teenetest me kohe tänuga loobusime, sest tundsime ära mitu varganägu, kes mõni aeg tagasi olid meie tulekustuti pihta panemisel osalenud.

Helmen Kütt varustas meid noortekoloonia noormeestega

Osakond sai kolitud õigeks ajaks ja oleks vast kiireminigi läinud, kui mööblimehed oleks ennast vähegi liigutanud ja riiulid oleks eelnevalt olnud korralikult kokku pandud ja sirgetesse ridadesse paigutatud ning Nele poleks päevaks otsaks koos ühe koloonia kaagiga lifti kinni jäänud. Viimane sündmus oli mõnede rikutuma meelelaadiga kolleegide arvates küllaltki pikantne ja kõditas nende oletuste tegemise ja laterdamisega seotud ajupiirkondi, mis siia maani kihelevad, kuid reaalsus oli lihtsalt tüütu ja isegi veidi vihastav. Kinnisruumipelgust kannatav noorvang ahmis õhku, soigus vaikselt: „OOO maamotški, ooooo maamotški“, näris raginal küüsi, sõi ära osa oma näppudest koos tätoveeringutega ega olnud nõus päästekomandot oodates koos Nelega rahulikult käruserval istudes kassikangast kuduma, vaid tahtis aina lifti uksi kangutada, nuppe vajutada ja lage kobada. Tema rahutuid käsi kinni hoida ei olnud kerge mitte töö.

 

Tublid abilised olid meil veel neiu Marge ja neiu Lilian, kes oma pisikeste töökate jäsemetega paigutasid kibekähku riiulitele ajaloo liigi teavikud, mida me peale seda ainult neli korda ümber tõstsime. Samuti jääb õhku küsimus, kuhu kadus sel päeval kolooniapoistele mõeldud kolmekilone kommikott?! Lilian on laialt tuntud oma magusakire poolest, kuid näpuga osutama ma siiski ei hakka, sest see ei ole viisakas.

Mitu päeva enne avamist parvlesid raamatunäljast hullunud lugejate hordid raamatukogu ümbruses, logistasid uksi ja aknaid, räuskasid ning nõudsid sisselaskmist. Maja kammisid kõiksugu viimase minuti kontrollid ja komisjonid, kes tuvastasid tuhandeid vigu ja leidsid klosetist koolera pisikuid. Rahvaesindaja ja vana ärihai Tauno Tuula ei suutnud leppida faktiga, et tema kabinet on väiksem kui raamatukogu direktoril ja tema sekretärid vähem tasustatud kui raamatukoguhoidjad ning ehmatas oma pühavihaliste, kuid põhjendamatute etteheidetega Evi Murdlale roosi rinda. Kui ta parajasti ei hädaldanud arutult kultuurile kulutatud miljonite pärast, kiitles ta oma isikliku raamatukoguga, mis pidi olema uhkem kui Nebukadnetsaril.

Viimaks koitis ka see õnnistatud laupäev, mil kõik kurnatud raamatukoguhoidjad vedasid oma närtsinud ihud krohvikottide ja lahtipakkimata raamatukastide vahelt välja ning suundusid linna teise serva, et seal ots ümber keerata ja alustada triumfaalset marssi tagasi uue maja poole. Meie ülikaval peaspetsialist Linda Sarapuu koos kultuuriosakonna ja kunstisaali kaunishingedega oli sepitsenud iiiiimeilusa piduürituse, mis pidi linnarahvale kauaks meelde jääma ja küllap jäigi, sest paljudel kukkusid paari päeva möödudes külmavõetud kõrvad ja ninad küljest ära.

Me alustasime sellest, et pidasime vana pastoraadi juures pikki ja südantlõhestavaid kõnesid ning tervitasime kõiki, kes meid tundsid ja lasime kõigil ennast tervitada. Vinges oktoobrituules püksisääri ja hambaid plagistades esines tundeküllaselt meie majaperemees Jaan Tammsalu, kes ühele põlvele laskudes avaldas, et on murest murtud kui Vargamäe Andres Krõõda surivoodi ääres, sest oleks ta ometi taibanud lävepakud madalamaks saagida, poleks me ehk ära läinud ja teda maha jätnud. Uskumatu, kui lahked võivad olla mõned inimesed! Iga teine tema asemel oleks ühelt jalalt teisele hüpates Jumalat tänanud, et sellistest allüürilistest lahti sai, kes kümne aasta jooksul maja heaks kõrt kõrre peale ei tõstnud. Oma osa tema südamlikkuses mängis kindlasti eelmisel õhtul meie poolt korraldatud välkvisiit kiriku kantseleisse, mille käigus sai maha jäetud ohtrate punaste südametega kaunistatud mapeke, mis sisaldas õpetaja, tema kassi ja vana pastoraadiga seotud mõttekillukesi ja naljapilte, mida me aegade möllus olime ettenägelikult kogunud ja säilitanud ning Elle Sihveri poolt luuletatud teemakohast poeemi ja muidugi, foto osakonna naistest koos kass Don Juan Tammsaluga.

Foto osakonna naistest koos kas Don Juan Tammsaluga

Aeg kiskus juba lõunasse, kui me pasunakoori tuututamise saatel teele saime, kõige ees jubedat pleekinud ja kanasulist musta baretti kandev Tolik, kes lükkas tammeokstega ehitud ja raamatukogu kõige haruldasemate rariteetidega täidetud vana puuvedamise käru, kannul külmast lõdisev linnakodanike jõuk.

Tolik lükkamas tammeokstega ehitud rariteetidega koormatud käru

Vastne kultuuriminister Margus Allikmaa ajas uue maja ees essu susistades natuke pidujuttu, linnapea Peep Aru kasutas juhust valimispropaganda tegemiseks, õpetaja Tammsalu õnnistas kõiki ja kõike kas pagan võtaks ja koosolijate suureks kergenduseks lõigati lint lõpuks raksti läbi.

Kõigi kannatused said kuhjaga tasutud, sest veini ja viina voolas jõena ning suupisted olid nii rammusad, et tilkusid. Pidu tipnes kunstiinimeste lavastatud performancega, kus publikumil seoti silmad kollaste riideribadega kinni, muusika keerati põhja ja valjuhääldi hakkas lae all hirmsa häälega karjuma midagi verest, mädast, kidust ja kadust, samal ajal kui linna peakunstnik Mari Sobolev kõike väga põhjalikult filmis. Minestajaid polnudki väga palju ja ka need mõned nõrgukesed, kes siiski pikali kukkusid, tõusid Viljandi haiglas paari päeva jooksul uuesti püsti.

Peale seda, kui Sven Kivisildnik oli pikalt ja laialt mõnitanud kõiki, kes olid raamatukogu ehitamise ja finantseerimisega ametis olnud, läksid külalised laiali ja me võtsime ette Narva kolleegide kingitud vodka ja silmud, et end järgnevate päevade tarvis kosutada. Kes teab, mis meist ilma korraliku kosutuseta üldse oleks saanud, sest esmaspäeval lasime lugejad sisse. OH, oleks olnud parem, kui me seda poleks teinud mitte! Esimese tunni jooksul olid arvutid kokku jooksutatud, lift tilpnes kurvalt „suss…sussss…,“ öeldes kahe korruse vahel, pooled pirnid laest olid ära varastatud ning täiesti müstilisel kombel oli rügemendi valvurite nina alt kaotsi läinud gigantne devoniaegne sõnajalg.

Alguspäevadel pandi uuest majast pihta isegi gigantne devoniaegne sõnajalg

Kogu möll käis turvaväravate huilgamise saatel, sest firma oli meile sokutanud portsu turvakoode, mida ei õnnestunud deaktiviseerida ja sellepärast püüti väravas kinni ja otsiti läbi viimne kui hing, kes oli söendanud raamatuid laenata.

Nele lõikas palju kasu sellest, et keegi oli laenutuse kabineti ukselukku nibu näppimas käinud ja selle kogemata lukustuse režiimi lükanud ning siis ukse kinni virutanud. Õhtul kella kuueni, mil saabus Tallinnast lukuekspert, võisime vaid läbi klaasseina imetleda laual lebavat võtmekimpu ja raamatukoguhoidjate rahakotte, prille ning arstirohu pudeleid. Kuna Nele oli nagu tavaliselt ikka, hiljaks jäänud ega olnud oma asju veel jõudnud kabinetti viia, sai ta kõigile kasudega raha laenata ja hügieenisidemeid sõrmuste ja kaelakeede vastu vahetada.

Oh-oh-ooo jaa-jahh, juhtus neil päevil veel mõndagi, aga kes seda kõike enam mäletab, sest hirmsast invaliidsest ventilatsioonist põhjustatud alaline hapnikupuudus siin majas on aastatega oma töö teinud ja mälu pole kellelgi enam endine. Sellele vaatamata on kõik siin räägitu sulatõsi!