Toimetas Jan Kaus
[Tallinn] : Roheline Kuu, 2012
111, [1] lk. : ill.
Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali soovitusi 2012
Birk Rohelennu esimene luulekogu pärast kolme auhinnatud romaani, näidendeid ja lugematul hulgal tööd erinevate stsenaariumidega. See räägib vanavanematest, kes varjusid Teise maailmasõja ajal metsas või surid Siberis. Vanematest, kes pidid taluma Nõukogude okupatsiooni. Tüdrukust, kes lootis saada oktoobrilapseks, sest talle meeldis see ilus punane rinnamärk. Tema usust, lootusest ja pettumusest, kui selgus, et usk ja lootus olid vaid propaganda viljad.
„Morbidaariumis” peegeldub 1980. aastatel sündinud põlvkonna lugu. Ootused, mis olid alati suuremad kui reaalsus. Lapsepõlv, mis oli donaldinätsumaiguline, abipakiriietelõhnaline ja seebikatest küllastunud. Miks me ootasime oma isiklikku Juani ja kuidas me ei suutnud oma Juhanitega leppida.
„Morbidaarium” on isiklik, aus ja päris. See on Birki kujunemise lugu.
Loe ka:
Gerli Kase. Elus ei ole vigade parandust // Sirp (2012) nr. 7
Öeldakse, et raamatut ei tasu hinnata kaane järgi. Küll aga on Rohelennu raamatu kaas niivõrd kutsuv, et olen seda silmitsenud pool päeva ja muudkui piilun uuesti. Tegemist on väga uhke ja omapärase kaanega ja veel omapärasem on pealkiri kaanel. Morbidaarium – mida see tähendab? See küsimus helises tükk aega mul peas, kuni otsustasin vaadata, mida ÕS selle sõna peale kostab. ÕS vaikis. ÕSist jäi pigem silma sõna „morbiidne” ja eks tegemist olegi pisut süngemates toonides luulekoguga. „Morbidaarium” on ka üks raamatu luuletustest ja ma arvan, et lugeja peaks ise otsustama, mida see sõna tema jaoks tähendab. Edasi saab lugeda siit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar