VLRK 110: Lasteraamatukogu läbi aja

Raamatukogu sõjajärgne kollektiiv (vasakult):

Marie Killar (pisike Pipa süles), Anna Marend ,

Marie Sander (raamatuga) ja Salme Henrichson.

Eellugu

1945. aastal loodi Viljandi Keskraamatukogus noorteosakond.

Nõukogude teise okupatsiooni algul sai Viljandi Keskraamatukogu uued ruumid sõjaväeosale kuuluvas majas Posti tänav 8, mille viis tuba (kokku 196,3 m²) vajasid tõsist remonti. Raamatukogu juhatajaks jäi pikaajalise tööstaažiga Anna Marend. 

147 lugejaga noorteosakond asus ühes ruumis täiskasvanute laenutusruumiga. Kooliealistele lastele laenutati raamatuid õpetaja ja eelkooliealistele vanema vastutusel. Noortetööd juhtis Marie Killar.

1948. aastal kolis raamatukogu värskelt remonditud ruumidesse tuttavas majas Pikk tänav 6 ning olema sai eraldi ruum noorteosakonnale, mille juures „väheldane tuba, mis ühteaegu täidab noorte osakonna raamatuhoidla kui ka raamatukogu arhiivi ülesandeid.“ (Aruanne Viljandi Keskraamatukogu tegevuse kohta 1. jaanuarist kuni 1. november 1948)

Viljandi Lasteraamatukogu

1950. aastal eraldiseisva asutusena loodud Viljandi Lasteraamatukogu
alustas Pikk tänav 6 majas

Ermiine Laan tütar Editiga

1950. aastal muutus linnaraamatukogu seoses rajoonide moodustamisega rajooniraamatukoguks ning lasteosakonna baasil loodi Viljandi Lasteraamatukogu, mis asus jätkuvalt Pikk tänav 6 majas.

Keskraamatukogust eraldumisega saadi kaasavaraks 1768 eksemplari raamatuid, mis pidid ära mahtuma lasteraamatukogu käsutusse antud 30 m² suurusesse toakesse. Inventariks olid laenutuslett, 20 tooli ja raamaturiiulid. Seda oli raamatukogule antud ülesandeks – teenindada lapsi ja kooliõpilasi kuni nende 16 aastaseks saamiseni – ilmselgelt liiga vähe. 

Lastega hakkasid tegelema juhataja Ermine Laan (Keskraamatukogu juhataja 1. juuni 1947-1967) ja alates 1944. aastast KRKs noortega töötanud Marie Killar. 

Aasta lõpuks oli raamatufond kasvanud ja tunda hakkas andma ruumikitsikus. Kitsastest oludest hoolimata korraldati lastele kirjandusüritusi – loeti ette raamatuid ja pandi välja näitusi.

Pipa Pioneeride maja trepil. Siin asus Lasteraamatukogu 1951-1954

1951. aastaks

Salme Reier oli lasteraamatukogu juhataja 1951-1978

kasutas raamatukogu üle 500 Viljandi lapse ja õpilase. Ruumipuudust leevendas kolimine veidi suuremasse ruumi (39 m²) Pioneeride Majas Pikk tn. 4 (tuntud Vabariigi ajal kui Villa Gabler ning nüüd kui Ingeri maja), kus raamatukogu sai oma ürituste korraldamisel kasutada sealset saali. 

Aasta algusest kuni juunini töötas lasteraamatukogu juhatajana Marie Sülla, alates 10. juunist asus juhataja kohuseid täitma Salme Reier, kes varem oli töötanud Pinska külaraamatukogus. Töötingimuste paremaks muutumisel elavnes raamatukogu tegevus.

Lisaks traditsioonilistele raamatukoguüritustele korraldati lastele ka loodusmatku, suvel organiseeriti lugejate aktiivile ekskursioon ja tööpäev Lembitu kolhoosis. Aktiivsetest raamatukogu lugejatest võib meenutada näiteks Rudolf Rimmelit (kirjanik), Reet Espet (õpetaja) ja Vello Tiret (EKSEKO juht). 

Järgnevatel aastatel arenesid sidemed koolidega. Koostöös korraldati lugejate konverentse vene nõukogude lastekirjandusest, tähistati lasteraamatunädalaid, kus etteastetega esinesid Viljandi Pioneeride Maja ja Lastemuusikakooli õpilased ning isetegevuslased. Raamatukogu töötajaid abistas õpilaste aktiiv. Suvel organiseeriti lastele järve ääres raamatute laenutuspunkt. Lugejate arv raamatukogus tõusis 800ni. Kollektiivselt registreerusid lugejateks Viljandi Pedagoogilise Harjutuskooli lapsed.

 

Pipa Jakobsoni tänava maja ees, kus Viljandi Linnaraamatukogu asus 1954-1972

19. sajandi lõpul püstitatud ja algselt perekond von Strykile kuulunud hoones asus Esimese Vabariigi ajal Viljandi Kaitseliidu staap.  Tõenäoliselt paigutati sinna Seasaare kõrtsi põlengu järel ka Viljandi Rajooni Kultuurimaja ning 1945. aastal loodud Muusikakool. 1954. aastal, pärast seda, kui kultuurimaja sai Tallinna tänavale ehitatud Johannes Fuksi poolt projekteeritud uude hoonesse kolitud, sai lasteraamatukogu kultuurimajale kuulunud ruumid endale.

Foto originaal: Henri Projekt OÜ Facebooki leht

1954. aastal sai lasteraamatukogu ruumid Jakobsoni tänaval punastest telliskividest majas, endistes rajooni kultuurimaja ruumides. Ukse kõrvale paigaldati tagasihoidlik silt „Viljandi Rajooni Lasteraamatukogu”. Nimemuudatus tulenes raamatukogutöö mahu suurenemisest, eriti metoodilise töö alal. Saadi juurde uus ametikoht – lugemissaali juhatajana asus tööle Helju Veevo (Lehesmets). Organiseeriti rändraamatukogud Viljandi Laste Töökoloonias ja laste hooajalises suvelaagris.

Lasteüritus raamatukogus 1950. aastate lõpus

1950. aastate märksõnaks oli nõukogude lastekirjanduse propageerimine. Osavõtt üritustest oli väga aktiivne. Alates 1957. aastast korraldati raamatukogus televiisori ühisvaatamisi. Raamatukogus käis koos deklamaatorite ja raamatusõprade ring ning tegutses näitering.

1955. aastal alustati küla- ja kooliraamatukogude metoodilise juhendamisega. Korraldati kohtumisi lastekirjanikega – raamatukogu külastasid Feliks Kotta, Eno Raud, Minni Nurme. Tublimate lugejatena mainitakse Ene Ergmad (poliitik), Teet Tibarit (võrkpallitreener).

1960. aastaks oli raamatukogus registreeritud 1810 lugejat, kelle käsutuses oli raamatufond 16893 raamatuga.  Suvekuudel laenutati raamatuid Viljandi järve ääres. Raamatukogu oli avatud teisipäevast pühapäevani 11-18. Lasteraamatukogust sai praktikabaas Viljandi Kultuurharidustöö Kooli õpilastele. 1960ndatel organiseeriti koolide juurde laenutuspunkte. Et lugejatel oleks parem ülevaade raamatufondist, hakati looma avariiulite süsteemi. Riigis toimus rahavahetus, lasteraamatukogu lugemissaali kasutati kolm kuud rahavahetuspunktina. 1965. aastal hakati raamatusõprade ringis ette valmistama pioneeriinstruktoreid – raamatusõpru. Raamatukogu kollektiivi tööd märgati ja hinnati, selle tulemusena omistati Viljandi Rajooni Lasteraamatukogule Eesrindliku raamatukogu nimetus ja raamatukogu juhataja Salme Reierit autasustati medaliga „Eeskujuliku töö eest”.

1970. aastad tõid lasteraamatukogule taas ruumimured. Maja, kus raamatukogu asus, kuulus muusikakoolile. Muusikakoolis alustati kapitaalremondiga – koolile muretseti asenduspinnad, raamatukogule aga mitte. Tööruumid olid külmad ja tolmused. Puudusid vesi ja kanalisatsioon. Üks raamatukogu kasutuses olevatest ruumidest muutus kasutamiskõlbmatuks. Kõik see tegi töötingimused väga raskeks.

1972. aastal tuli aga needki viletsad ruumid vabastada. Raamatukogu käsutusse anti Tartu tänav 9 tagahoovis asuvad, kultuuriasutusele mittesobivad ruumid, kuhu osakond pidi asuma ajutiselt, aga sinna jäädi pikkadeks aastateks. Meenutame, et samal aadressil majas asus raamatukogu ka 1910-1920. aastail. Logistiliselt oli raamatukogu raskesti leitav. Raamatukokku jõudmiseks, pidid lapsed-lugejad mööduma viinapoe klientidest, kes armastasid pudelit kummutada kaupluse tagahoovis.

Epp Raudsepa mälestus  sellest perioodist saab lugeda meie blogi postitusest VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Epu meenutused

Ruumid olid raamatukogule mittesobivad, ka põrandapind oli kahanenud poole võrra. 1974. aastal lõppes muusikakooli maja remont, aga raamatukogule sinna enam ruume ei antud. Tuli jätkata „ajutisel” pinnal.

1976. aastal kasutas raamatukogu üle 2000 lugeja (2304), külastusi oli 20904. Lastele püüti anda parimat teenindust, raamatukogus tegutses nukunäitering, kelle etendused köitsid eriti väikesi lugejaid. Näitlejatena astusid üles nii töötajad kui lapsed. Lisaks esinemistele raamatukogus anti etendusi ka koolides. 1978. aasta oli suurte sõnameistrite aasta (A. H. Tammsaare, L. Tolstoi), kelle loomingu tutvustamiseks korraldati erinevaid üritusi. 

Lapsed vaatamas diafilmi Ukraina muinasjutu ainetel 1979. aastal

1979. aasta oli kuulutatud rahvusvaheliseks lasteaastaks, millest lähtuvalt korraldati raamatukogus erinevaid suurüritusi: jututunnid, joonistusvõistlused, kohtumised kirjanike Erika Esopi ja Ellen Niiduga, esteetikaõhtu lastevanematele, lugemisvõistlus patriootilisel teemal „Just nii, astuda rivvi”. Kultuurimaja fuajees korraldati ulatuslik raamatunäitus bibliofiilide isiklikest kogudest – välja pandi kirjastuse „Loodus“ lasteraamatu sarjade trükised. Populaarsed olid muinasjutuveski tunnid, lastele näidati diafilme-muinasjutte. Viljandi kultuurimajas toimus lasteraamatunädalale pühendatud konverents.

1980. aastal möödus 30 aastat ajast, kui lasteraamatukogu alustas iseseisva kultuuriasutusena. Kohustus oli tähistada Lenini 110. sünniaastat, millele pühendati palju lasteüritusi – maakondlikud viktoriinid, joonistusvõistlused. Koos hakkas käima noorte kirjandusklubi, mille juhendajaks sai lugemissaali vanemraamatukoguhoidja Ilona Puna. Kirjandusklubisse kuulus 55 liiget, kes tutvustasid, analüüsisid ja arutlesid omaloomingu üle. 

Lasteosakonna kolimine Lossi tänava ruumidesse 2. augustil 1982

1982. aastal lasteosakonna töötajad:
Istuvad (vasakult): Kersti Käämbre, Elvi Ilves (Pipa süles), Raissa Jordan
Seisavad (vasakult): Epp Raudsepp, Anne Upan, Ilona Puna

Töötajates tekkis ootusärevus – lastekirjanduse osakonnale lubati linna südames V. Kingissepa (praegusel Lossi) tänaval uusi ruume. 1982. aasta kujunes osakonnale tõeliseks rõõmuaastaks – lõpuks ometi koliti ruumidesse, kus oli valgust, õhku ja soojust. Raamatukogu sai enda käsutusse kaks korrust: esimesele korrusele seati sisse kojulaenutus, teisel asus lugemissaal.

Raamatufondi paigutamisel sai nüüd arvestada laste vanuse ja pikkusega. Paranenud töötingimused ja uued ruumid tõstsid nii külastajate kui laenutajate arvu. 

1. oktoobril 1984 asus lasteosakonda juhtima Raja Hallik (juhataja kuni 2002), kes oli töötanud 1980. aastast lastetöö metoodikuna. Esimese murena asus uus juhataja lahendama olmemuresid: töötajad ladusid ja saagisid puid, mis sageli olid märjad ja rasked, kütjad osutusid napsuvendadeks. Juhtus üsna tihti, et töötajad pidid hommikul külmadesse, kütmata tööruumidesse sisenema. Majast kadus vesi. Hoolimata muredest tehti tööd südame ja innuga. Kui oli külm, köeti ise ahju, kui oli vaja vett, paluti naabritelt. 1984. sai lastetöö metoodikuks Epp Raudsepp.

1980. aastate lõpp kaotas käsumajanduse ja töötulemusi ei hinnatud enam arvnäitajate alusel. Kahjuks vähenes raamatukogu kasutajaskond, selles oli oma osa levima hakanud satelliittelevisioonil ning vähesel laste- ja noorteraamatute ilmumisel. 1990. aastate alguse vabanenud ja muutunud ühiskonnas toimusid majanduslikud ümberkorraldused, mille mõju said tunda ka raamatukogud. Laste- ja noorteraamatuid ilmus vähe, sageli ei jätkunud nende muretsemiseks rahalisi võimalusi. Laste lugemise suunamiseks oli materjali kasinalt. Ajutised tagasilöögid üle elatud, hakkas raamatukogu populaarsus taas tõusma. Raamat oli muutunud kalliks ja üha enam lapsi leidis tee raamatukokku. Osakonda jõudis esimene tööarvuti.

Raamatukogu igapäevatöös valmistas muret ja peavalu kirjanduse hankimine, kuna Keskraamatukogu oli seisukohal, et lasteosakond peab komplekteerima vaid lastekirjandust. Lugejateks ja raamatukogu kasutajateks olid aga ka gümnaasiumi noored ning täiskasvanud. Vaieldi selle üle, kust lõpeb laste- ja noortekirjandus ning algab täiskasvanute oma. Selle piiri tabamine muutus sageli ähmaseks, eriti veel olukorras, kus lugejate arv tasapisi kasvas. Töökorraldus muutus kaasaegsemaks, alustati kogu sisestamist Kirjasto-programmi.

Lasteosakonna kollektiiv uue maja remontimata ruumides
Vasakult: Ilona Puna, Epp Raudsepp, Raja Hallik, Mare Kalda, Pipa, Ave-Maria Leemet

2010. aastal tunnustati lasteosakonda Viljandi linna
laste- ja noortesõbraliku ettevõtte tiitliga

2002. aastal toimusid suured muudatused. Valmima hakkas kauaoodatud linnaraamatukogu uus hoone. Elati kolimise tähe all. Tehti inventuuri, kogu puhastati aegunud kirjandusest. 5. oktoobril alustati tööd uutes ruumides. Laste käsutusse anti ruumid maja teisel korrusel. Uue maja avamine tekitas suurt huvi – 3 kuuga lisandus 567 uut lugejat, korraldati 34 ekskursiooni, mille käigus tutvustati lastele maja ja selle võimalusi. Lapsed said oma käsutusse 4 arvutit, mis esialgu olid nende jaoks kõige suuremaks tõmbenumbriks. 

Struktuurimuutused kaotasid lasteosakonna kui eraldi üksuse ning see liideti teenindusosakonnaga. Lastega hakkasid tööle Ülle Rüütel, Mare Kalda, Epp Raudsepp ja Ilona Puna. Hiljem loodi juurde ka raamatukogu huvijuhi ametikoht ning esimeseks huvijuhiks oli Vilja Rebane (hiljem Volmer).