18. november - Jaan Jung 185

Jaan Jung

18.11.1830 Tammeküla, Imavere v., Pilistvere khk. - 26.06.1900 Soo-otsa t., Tammeküla, Imavere
Eesti ärkamisaja tegelane, arheoloog ja ajaloolane

Sündis Tammeküla õpetaja pojana. Lugema õppis piibli ja kalendrisabade najal Rohkem haridust ei saanud ta omandada vanemate kehvuse pärast ja kihelkonnakooli puudumisel Pilistveres. Alles leeriskäimise järel 1894. aastal astus Jung kihelkonnakooli Põltsamaal. Sealses koolis õppis ta esimese talvega ära kõik, mis õppida oli. Omal käel sai selgeks vene keele ning omandas ladina, prantsuse ja soome keele lugemise oskuse. Saksa keel sai tal emakeele järel teiseks keeleks ja saksakeelne kirjandus peamiseks teadmiste allikaks.

Jaan Jung oli peaaegu kahekümneaastane, kui tal avanes võimalus õppida kihelkonnakoolis Pilistveres, kus õppetöö kestis kolm talve. Pärast õpingute lõpetamist tegi ta vallakoolmeistri eksami ning 1857. aastast sai temast Abja Kaidi vallakooli õpetaja ja Halliste kiriku orelimängija. 

Ühiskondlik ja kultuuriline tegevus

Jaan Jung oli Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi üks asutajaid 1871. aastal ja hiljem ajuti selle president. 1876. aastal astus ta Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks, võttis osa Põltsamaa Eesti Põllumeeste Seltsi ja Halliste Põllumeeste Seltsi tegevusest. 

Tegi kaastööd väljaannetele "Perno Postimees", "Olevik",  "Linda", "Eesti Postimees" ja "Sakala". Koolmeistrina andis Jung välja ka mitu õpikut.

Vaba aja pühendas ta Eesti koduloo uurimisele, eriti huvitasid teda vanad linnamäed ja kalmed. Jung pooldas Baltikumi esiajaloo kirjeldamisel tol ajal populaarset gooti teooriat ja töötas vastu Tartu Ülikooli professori Georg Loeschcke püüdele seda kummutada. Oma sõnul suutiski ta ära hoida Loeschcke pikema teadusartikli ilmumise, kus viimane kavatses gooti teooria lõplikult ümber lükata. Soome-ugri rahvaid pidas Jung piiblitegelase Noa poja Jaafeti järglasteks.

Jaan Jungi võiks nimetada ka esimeseks eestlasest arheoloogiks, sest ta täiendas end muinasteaduste alal nii Soomes kui ka mujal Vene impeeriumis ning ta kutsuti ka 1896. aastal Riias toimunud ülevenemaalisele arheoloogide kokkutulekule. Jaan Jung oli koos Matthias Johann Eiseniga esimesi, kes hakkas 1870. aastatel propageerima termini "ajalugu" kasutamist senise "sündinud asjade loo" ja teiste ebamääraste väljendite asemel.

Jaan Jung oli esimene eestlasest muinsuste uurija ja arheoloogiliste kaevamiste tegija. Ta võttis käsile kaevamised Kaarli vallas Taru talu põllul umbes kolmandiku vakamaa suurusel tükil. Kaasabi kaevamistel osutasid soome professorid Juhani Reinhold Aapelin (1842-1915) ja Otto Hjalmar Appelgren-Kivalo (1853-1953). Leiti pronksist sõmuseid, rauast kirveid, nuge, nooleotsi ja muid esemeid. 

1880. aastal tegi ta oma esimesed kaevamised linnamägedes, kaevates koos viie töölisega Lõhavere Linnamäel. Seostas linnamäe esimesena Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Leole (Lehowa) linnusega ja avaldas samal aastal Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamatus linnamäest põhjaliku kirjelduse. 1878. aastal kaevas ta Pilistvere kihelkonnas Villevere kalmet. Avastanud Sinialliku ja Naanu linnamäe.

Avaldas Aapelini soovitusel Eesti muistiseid tutvustavaid kirjutisi ka Soome ajakirjades. Osales ka Õpetatud Eesti Seltsi, Pärnu Muinsusteuurimise Seltsi jmt seltsi tegevustes, oli Soome Muinasmälestiste Seltsi kirjavahetaja-välisliige (1879 ja1885).

Algatas 1896. aastal Riias peetud X ülevenemaalise arheoloogilise kongressi eeltööde ajal korrespondentide abiga muististe üle-eestilise registreerimise. Sellest kujunes tema suurtöö juba 1890. aastal. Tegemist oli kõigi muistsete kalmistute, linnamägede, ohvrikohtade ja teiste kinnismuististe väljaselgitamise ning nendega seotud pärimuste kogumisega. 

1896. aastal sai teoks ulatuslik kontrollretk läbi Viljandi-, Pärnu- ja Järvamaa ning sealt edasi Viru- ja Harjumaale. Läänemaal tegi kontrollretke üks Jungi paremaid korrespondente Anton Suurkask. Tulemused avaldas 3-köitelises "Muinasaja teadus Eestlaste maalt" (Tartu, 1898-1910; osa andmeid jäid käsikirja). Kaks esimest köidet ilmusid omal kulul, kolmanda andis pärast autori surma välja V. Reiman. 

Avaldas ka ajaloo-ainelise sariväljaande "Kodu-maalt" (1874-1879, 9 raamatut), raamatu "Õndsa dr. Martin Luteruse elu lugu" (Tartu, 1883) ning 51 artiklit Õpetatud Eesti Seltsi väljaannetes. Tõlkis esimesena eesti keelde Henriku Liivimaa kroonika (ilm. 1881-1883, 4 vihikut).

Tegutses ka Karksi karskusseltsis Iivakivi. Esimest korda kaevati ta peale just selle seltsi 1894. aastal  eesti rahva priiuse 75. aastapäeva tähistamisel peetud kõnes öeldud mõne lause pärast. Siis õnnestus Jungil enda süütust tõestada. Teist korda kaevati ta peale kaks aastat hiljem allkirjade kogumise pärast ühele balti aadlile saadetavale tänukirjale rahvahariduse edendamise eest, milles vene valitsuse samme ses asjas halba valgusesse seati. Olgugi süütu, ei saanud Jung seda ajapuudusel õigel ajal tõendada ja ta tagandati oma kohalt.

Ta jäi veel edasi Halliste kiriku orelimängijaks, kuid 1899. aastal lahkus ja asus elama sünnikihelkonda ostetud Soo-otsa tallu.

Neil viimastel aastatel, mil õpetajaametist tagandamise aegu ja järgi viiski ta läbi kinnismuististe inventeerimise peaaegu üle kogu eestlaste ala. 

Maetud Pilistvere kalmistule. 

Mälestuskivi asub Penuja tee ääres, Abja vallas

Jaan Jungi mälestuskivi endise vallakooli asukohas. Foto: http://entsyklopeedia.ee/meedia/abjaku1/abjaku_kaidi_kool_jaan_jung1 

Töid

• Liiwimaa kuningas Magnus ja Wene Zaar Joann Wassiljewitsh IV ehk tükike Wene- ja Läänemere maade ajalugust aastast 1530 kunni 1584. Tartu, 1874
• Mönda Isamaa wanust aegust. Tartu, 1874
• Rootslaste wäljarändamine Hiiumaalt aastal 1781, ja teiste Eestimaal elawa Rootslaste loust aastast 1345 kunni 1800. Tartu, 1875
• Liiwlaste würst Kaupo, ja sõdimised tema päewil, kui ka Liiwi rahwast ja nende kadumisest siin maal. Tartu, 1876
• Sõda Wolmari linna al ja Rakwere linna õnnetu kadumine. Tartu, 1876
• Jutustused Türgi sõaplatsist. Viljandi, 1877
• Sakala maa ja Wiliandi lossi ja linna aja loust : Lõpetuses mõned Wiliandi maa rahwa wanad jutud. Tartu, 1878
• Eesti rahwa wanast usust, kombedest ja juttudest. Tartus, 1879
• Järwa maa ja Paide lossi ja linna aja loust. Tartu, 1879
• Nurmegunde maa ja Põltsama lossi ja linna aja loust. Tartu, 1879
• Über einige Altertümer aus dem Kirchspiel Hallist und der Umgegend im Pernauschen Kreise Livlands. Dorpat, 1882
• Õntsa dr. Martin Luteruse elu lugu : Luteruse 400 aastase sündmise pääwa mälestuseks. Tartu, 1883
• Halliste ja Karksi kirikute ja kihelkondade ajalugu : Halliste kiriku 25-aastase juubileumi mälestuseks. Tartu, 1893
• Muinasaja teadus Eestlaste maal. I (II) osa : kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu ja Wiljandi maakonnast. Tartu, 1898; [Faksiimiletr.]. Tallinn, 2000
• Muinasaja teadus Eestlaste maalt. I, Üleüldine muinasaja kirjeldus. Tartu, 1899
• Muinasaja teadus Eestlaste maalt. II, Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu ja Wiljandi. Tartu, 1899
• Muinasajateadus eestlaste maalt : III, Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tallinn, 1910

Allikad:

• EE 14 : Eesti elulood 14. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 113 + URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/jung_jaan 
• Eesti biograafiline leksikon. Mart Tamberg, 2001. Lk. 171-172
• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 147
• Eesti teaduse biograafiline leksikon : 1. köide A-Ki. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 471
• Raudla, Heiki. Pilistvere kihelkond - Eestimaa Taani. Viljandi Muuseum, 2012. Lk. 312-315
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Jung