Viivi Luik. Varjuteater

Toimetanud Joel Sang
Kujundanud Mari Kaljuste
Eesti Keele Sihtasutus, 2010

Autor räägib oma jõudmisest Rooma, Igavesse Linna, kuhu igatsus teda juba lapseeas kandis. Kuid samavõrra empaatilist lähivaadet pakub jutustus ka selle teekonna vahejaamadest, Helsingist ja taasühinenud Berliinist. Oma värvikuselt ja sugestiivsuselt ei jää teos alla rahvusvahelist tunnustust võitnud romaanile Seitsmes rahukevad.

Katkendid raamatust „Varjuteater”

Asjaajamisest Itaalias:

Kui härra B saabus Zürichist Rooma oma uuele ametikohale, oli tal tarvis käia mitmetes asutustes, anda ja võtta allkirju, korraldada asju.

Kuid asjad ei edenenud mitte kuidagi. Ikka oli kas liiga vara ja see ametnik, keda härra B hädasti vajas, polnud veel tööle jõudnud või oli juba liiga hilja ja hädavajalik, kuid nähtamatu ametnik oli juba siestale läinud.

Härra B-l soovitati korduvalt helistada kella 15 ja 17 vahel. Ta proovis mitu päeva, ja kui kella 15 ja 17 vahel kunagi keegi ei vastanud, sai härra B päris kurjaks.

Ta läks ise kohale ja sõimas esimesel ametnikul, keda ta nägi, näo täis kõigis kolmes keeles, mida tema kui korraliku Šveitsi kodaniku kohus oli osata. Perfektses itaalia keeles. Perfektses saksa keeles. Perfektses prantsuse keeles. See võttis aega, kuni kõik kolm keelt olid läbi võetud.

Ametnik kuulas kannatlikult. Kui härra B oli lõpetanud, tõusis ametnik püsti, tuli tumepruuni massiivse puubarjääri tagant pidulikult välja, kohendas oma varrukakaitsmeid, jäi otse härra B ette seisma, mõõtis teda pealaest jalatallani hukkamõistva pilguga ja lausus jäiselt: „Teate, signore, meie siin oleme neid asju ajanud juba kaks tuhat seitsesada kuuskümmend neli aastat. Meie teame, kuidas neid asju aetakse.”

Härra B tunnistas hiljem seda lugu jutustades, et teda ajas segadusse kõige rohkem see arv kuuskümmend neli. See mõjus talle masendavalt ja ta tundis selle arvu ees iseäralikku aukartust. Mida oligi tema maharahustamiseks vaja. (lk. 56-57)

Viljandis:

Enne, kui saad Berliinis teatrisse ja Roomas peegli ette, tuleb käia Viljandis matustel. Need, millest ma siin räägin, on isa matused, kuid oli ka teisi.

[...]Kuna isa ise oli surma üle nalja visanud, siis ma arvasin, et ju see siis ongi talle naljaasi ja et saaks need matused juba mööda.

Alles siis, kui ma kohale jõudsin, sain aru, kuhu ma olen jõudnud ja et ega isa enam nalja ei tee. See jahmatas mind.

Kuid veel rohkem jahmatas mind, et surnud isa tegi ikkagi veel nalja ja et nende matuste meeleolu oli iseäralikult võidukas. Sellepärast on mul kahju, et ma JJ-i kaasa ei kutsunud.

Alguses oli kõik asjakohane ja õige kurb. Ilm oli olnud külm ja siis järsku sulale läinud. Viljandi tänavaid kattis kiilasjää nagu klaas. Jää peal oli vesi. Sadas peenikest uduvihma. Tänavatel liikusid eestlased, väga väikese rahva tütred ja pojad. Eriti torkasid silma pojad. Nende näod ei väljendanud suurt midagi. Nende nägudest ei võinud välja lugeda pooltki sellest, mida härra Atspol murega nendest rääkis. Võimalik, et nad olid selelga ammu leppinud, et ei saa voli pärast tappa ja voli pärast meelt lahutada, sest suuremad, nagu näiteks saks ja tibla, hoiavad selle meelelahutuse omale. Siin jäi üle ainult õlut ja viina kaanida ja vanaeidekese pensioniraha ära võtta. Mõnikord tarvitati sel puhul ka kirvest või koguni nuia. Need olid pikaldased mehed ja enamasti ei jõudnud neile õieti päralegi, mis nad olid teinud.

Kui ma leinamajja jõudsin, oli veel varajane hommik. Maja oli kütmata. Kuid ema kogus ennast ja tegi tule ahju.

Soojendasin ahjusuu ees käsi, nagu poleks ma Viljandisse tulnud bussiga Tallinnast, laevaga Helsingist ega lennukiga Berliinist, vaid tilisaaniga läbi Liivimaa. Ema oli kõik juba ära korraldanud, minust polnud abi kõige vähematki. Ahjugi küttis ema, mind ta ahju kallale ei lasknud, sest tal oli oma süsteem ja mina oleksin selel ära rikkunud. Ahju tahtis ta ilmtingimata hommikul vara enne matuseid ära kütta, et pärast oleks rahu.

Võtsime nõuks minna surnuaeda varakult, enne matusetalituse algust, sest ema tahtis tingimata näha, kas on ikka haud valmis kaevatud või on viimati nii, nagu oli selle Viiratsi vanamehega, kellel naine ära suri. Matuselised juba kabelis, aga naise haud alles kaevamata! Oli meelest ära läinud. Sellepärast kavatses ema enne talitust kõik ise oma silmaga üle vaadata.

[...] Surnuaia suured puud ei kohisenud, nad seisid tumedalt ja vaikselt. Nende vahel lainetas udu. Jäised teerajad läikisid tuhmilt.

See oli vana surnuaed. Seal oli raudriste ja graniitsambaid. Isa pidi olema kabelis. Me ei jõudnud veel kabeli uksenigi, kui meie ette ilmus noorepoolne naine, keda kurgualusest kuni pahkluuni kattis krellroosa kahisev ja kobisev kombinesoon, mis oli kehakumeruste kohalt mudane.

Ema tundis seda naist. See oli surnuaiavaht. (lk. 300-304)

Loe veel:

Kaarel Kressa Viivi Luik: kogu mu elu on kulunud iseendaks saamise peale

Vaesest ja piiratud ajast, paber-köites „Seitsmendast rahukevadest” on Viivi Luik jõudnud tsivilisatsiooni hälli ja sametköites „Varjuteatrini”. „Varjuteater” pole ei reisikiri ega mälestusteraamat, kuigi räägib kirjaniku ajast Roomas. Loe edasi Eesti Päevaleht

Doris Kareva Muutlik varjuteater
Ei juhtu just sageli, et aastate jooksul suuresti nelja silma all kogetu peaaegu korraga neljaks raamatuks vormub. Jaak Jõerüüt ja Viivi Luik võivad sellest kõnelda. Loe edasi Sirp

Mehis Heinsaar. Ebatavaline ja ähvardav loodus

Illustratsioonid Priit Pärn
Toimetaja Katrin Streimann
Menu Kirjastus, 2010

Raamat «Ebatavaline ja ähvardav loodus» sisaldab 28 juttu, mis viivad lugeja kummalisse maailma, kus juhtub kummalisi asju. Kõik on nagu päris, aga pole ka. Tuntud ja tundmatud tegelased käituvad ootamatult. Või siiski mitte?

Mehis Heinsaar on avaldanud seni viis raamatut: kaks jutukogu, kaks romaani ja ühe luuleraamatu. Oma elamise aega jaotab ta võrdsetes kogustes Tartu ja Mulgimaa vahel. Olles pälvinud küll mitmeid kirjandusauhindu ja saavutanud tunnustatud kirjaniku staatuse, tunneb autor siiski üha tugevamat tõmmet tihnikute poole.

"Inimene kannab endas miljoneid aastaid geneetilist koodi," mõtiskleb Mehis Heinsaar. "Temas on palju saladusi." Foto: Mart Zirnask

Olin oma eluga jõudnud kargesse keskpäeva, kus kõikvõimalikud tagasilöögid on inimest juba karastanud ning ebaõnnestumiste peale osatakse vaadata filosoofilise rahuga. Olin hakanud mõistma, et suurim kunst siin elus on õppida olema lihtne ehk isegi mõttetu mees, kes oma tühiseid seiklusi siiski nautida suudab ja sealjuures elurõõmuski on.” (“Kaunitar, kes oli kõike juba näinud”, lk 24)

REBASED JA KOERAD

“On olemas kahte liiki mehi,” ütles August Lipp oma hiiglasliku armukese kõrval lesides ja sigaretti süüdates, “ühed on rebased ja teised on koerad. Mõlemad meeldivad naistele.”

Armuke, Anna Hanschmidt, ilusate silmade ja lopsaka rinna, kuid tui­ma mõtlemisega olend, ei saanud aru.

“Mis mõttes?” küsis ta.

“Rebased on need, kes tulevad ja lähevad, aga mitte kunagi ei jää. Sel­lepärast nad meeldivadki naistele,” vastas August Lipp suitsu pahvides, “koerad aga need, kes ei lähe ega tule, kuid alati jäävad. Sellepärast meeldivad nad samuti naistele.”

Seda öelnud, kargas August Lipp voodist üles ja oli ka viimane aeg, kuna välisukse taga keerati võtit.

“Ja ikkagi – mis puutuvad siia rebased ja koerad?” ei saanud ilusate silmade, kuid tuima mõtlemisega Anna Hanschmidt aru.

“Hiljem seletan,” vastas August Lipp kulmu kortsutades. Ta pani end kiiruga riidesse ja püüdis rõduukse kaudu põgeneda, kuid nagu kiuste see ei avanenud. Koridorist kostis ukse avanemise kägin. August Lipp ei leidnud enam muud nõu kui voodi alla pugeda ja ootama jääda.

“No küll võib mõni inimene ikka rumal olla,” mõtles ta pahaselt, “ilmaasjata raiskan siin oma aega.”

Kui sammud esikust köögi poole liikusid, roomas August Lipp voodi alt välja, hiilides neljakäpakil, kingad hammaste vahel, ettevaatlikult välisukse poole. Ja tundus, et asjad laabuvadki juba üsna kenasti, kui koridorist äkki tuhm raksatus kostis, mispeale kõik väga vaikseks jäi.

Anna Hanschmidt jäi huviga kuulatama. Hetk hiljem ilmus uksele te­ma abikaasa Raul, ühes käes kirves, teises verise kaelaga rebane.

“Näe kuhu raibe oli tükkinud!” hüüdis mees naerdes. (lk. 41)

Juues neljapäeva hommikul kodus üksi kohvi ja vaadates hajameelselt aknast välja, tundis väikepereelamute projekteerija Rein Vihalemm, et hakkab vaikselt rebaseks muutuma. See oli veider tunne. Arhitekti meeled muutusid salamisi valvsaks, sõõrmed ärkasid haistma uusi ja huvitavaid lõhnu ning eneselegi ootamatult suunas ta pilgu naaberaeda – sinna, kus jalutasid kanad, üks rammusam kui teine. Järgmisena tundis Rein Vihalemm juba, kuis ta suunurgast niriseb ila. Instinktiivselt kargas mees püsti, aga istus siis jälle oma kohale tagasi.
(“Rebased ja linnud”, lk 58)

Loe veel:
Kaarel Kressa Jututihnikute uimastav rägastik
Pealkirja „Ebatavaline ja ähvardav loodus” võib lugeda nagu hoiatust uurijale, kes püüab Heinsaare raamatust kui loodusnähtusest selget arusaama luua. 151 leheküljele mahtuvast 28 novellist ja miniatuurist leiab sellele hoiatusele piisavalt kinnitavaid näiteid. Matemaatik Arno Kask, kes asub enda elusolemise tõenäosust range teadusliku täpsusega analüüsima, jõuab järeldusele, et ilmselt teda polegi olemas, ning kaob hämmeldunult tühjusse. Loe edasi Eesti Päevaleht

Mart Zirnask Endel Lippmaas on tajutav mingi vimkamees
Kirjanik Mehis Heinsaar räägib, miks tema peagi ilmuval raamatul on Nõukogude noortekirjandusest näpatud pealkiri "Ebatavaline ja ähvardav loodus". Ning miks toimetavad seal teiste hulgas akadeemik Endel Lippmaa ja teadusfilosoof Rein Vihalemm – kes küll Heinsaarelt saanud hoopis uue töökoha. Loe edasi ERR

Mulkide almanak. : 20

MTÜ Mulkide Selts
Materjali kogusid, süstematiseerisid, redigeerisid ja toimetasid Kaupo Ilmet ja Anu Reiljan
Toimetuskolleegium: Kaupo Ilmet, Eha Kard, Meeta Meltsas, Ene Noobel, Leili Veidebaum, Silvi Väljal ja Malle Loit
Arvutitöö Jaanus Jaama
Küljendus Hermo Sakk
Mulkide Selts, 2010

Järjekordse almanaki väljaandmist toetasid Mulgimaa kultuuriprogramm 2010-2013 ning Eesti Kultuuriseltside Ühendus

Tiiu Luht. Sügise hommikul

Luuletused 2005-2009

[Viljandi : T. Tafenau], 2010

Sügis, sinu märke näitab
suure suve õiteball.
Floks nüüd roosad leegid läidab,
astril mummuline sall.

Tiiu Luht endast (raamatus):
Sündisin 1938. aastal Virumaal. Õppisin õpetajaks, kellena töötasin, neist viimased 16 aastat Viljandis. Salme seadma hakkasin vajadusest kirjutada sünnipäevakaartidele midagi omanäolist. Kord olin jõulupühade aeg haiglas. Et aeg kiiremini läheks, soovitas õde Vaike kirjutada sellest, mida näen ja tunnen. Nii sündisid haigla salmid. 2009. aasta sügisel võtsin osa Kalju Lepiku luulevõistlusest, kus sain eripreemia kauni mälestusluule eest.

Sügis oma värvirikkusega, lilleaed või mulle armsad inimesed - kõik nad annavad indu kirjutamiseks või maalimiseks.

Karl August Hindrey. Suremise eod

Teine trükk
Sari Eesti romaanivara
Eesti Raamat, 2010

Karl August Hindrey (1875-1947) romaan novellides pakub rea psühholoogiliselt süvendatud pilte peategelase, vananeva filosoofiadotsendi, peenetundelise ja hästikasvatatud härrasmehe Hans Joalti elust, peamiselt tema puhkehetkedel: Joalt kuulab muusikat, käib kalal, mängib malet, astub sisse restoraani, olles kõige selle juures teda ümbritsevate olude ja inimeste tundlik ja tähelepanelik vaatleja, ajuti vaimukas hindaja ning arvustaja.

Lõik Kirjandusarhiivi artiklist "Eesti romaan 1935. aastal"
Viide: Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

K. A. Hindrey teine romaan „S u r e m i s e eod” (239 lk., 3 kr. 50 s.) on täiesti intiimse alaga: siin pole enam tegu ühis­kondlikkude ja rahvuslikkude küsimustega, vaid ainult üksiku närvierksa haritlasega ja osalt ka seltskonnaga.

Dotsent Hans Joalt (ja tema sarnane peaks nähtavasti olema autorgi) on kõrgesti kultuurne isik. Tal on arenenud vaatemaailm, maitsemaailm, haritud harjumused. Ta on haritlase ja aadliku väärikust hindav segu, mis on kehastunud üsna jõukas kodanlases, kes ei saa küll kõike enesele lubada, kuid kel ei tar­vitse alati raha lugeda, kui teda valdab mingi jõudumööda meeleolu, soov või tuju.

Ta näib uskuvat, et see, mis tema õigeks peab, on see tõeli­selt õige; kui ta möönabki, et ka teisiti võib olla, siis selline otsus on ikka koordineeritud tema seisukohtadega. Omast mee­lest on ta kõrge- ja laiahaardeline, tegelikult aga oma vaimse krundi omanik, kes arvab, et teistel kruntidel valitsevad samad seadused, nii et ta õigupoolest teab kõik. Äparduseks pole aga teistel vaimseil kruntidel kõik nii. Need kokkupõrked, mis nüüd tekivad, on Joaltile (ja oletan, et Hindrey’legi) seedimatud, need on lihtsalt irriteerivad segamised, rumalused jne. Ning lõpuks osutub, et nood segavad asjaolud, mida ei tahetud mõista ega arvestada, on tugevad ja - Joalt murdub.

Teiste vastu suudab kaitsta viha ja väline normeerija - kombeõpetus. Kuid need on ikkagi nõrgad kaitsjad, kui enesel puudub võõrapärasest ülesaamise jõud, kui eluvõitlejalikkus las­takse sarnleda madala egoismiga. Enamik teisi tegelasi, eriti eestlaste hulgas, on kõik vaenlased.

Valitseb eluideaal: väliselt härra ja seesmiselt härra (vrd. Lk. 128) ja tunnustavalt võetakse eeskätt härrana laiutavat Konrad Pelterit, aristokraatlikku Haste’t ja von Kennel’it. Eran­dina suhtutakse intiimselt insener Kollisse. Tegevuskoht on muidugi ka härrasmehelik: suvituskohad, kohvikud, kõrtsid, kodused vastuvõtud.

See kõik moodustab tagapõhja Hans Joalti katsumistele. Ning sellest võrsuvad eitavad järeldused teose hindamiselgi.

Kuid teiselt poolt huvitab Joalt esimestest lehekülgedest peale kui närv meie seltskonna organismis. Ta pole ühiskondlik tegur ja selles seoses on ta isegi negatiivne, kuid närvina seltskonnas on ta väga varjundirikas ja diferentseeru­nud, milline asjaolu suudab paeluda ja lugejat rikastada. Hinge­eluliste varjundite tabamises on „Suremise eod” meisterlik raa­mat. Järskude tõmmetega avatakse nii mitmed ootamatud krii­mustused inimhinges.

Elamuste varjundid pole tingitud mingist tugevast ideo­loogilisest keskendajast, vaid neid kujutatakse paljude asjade suhtes, nagu seda iga haritlasega aastate jooksul juhtub. Kadu­mise meeleolud käivad sellega küll kaasas, kuid see ei suuda olla keskenduseks; see on ainult kaasaskäiv vari. Vanadus on ees­kätt väljalülitatud olek.

Kokkuvõttes on teos üsna katkendlik, keskendamata ja ter­vikuna mitte tugev: romaan on saadud ühelaadiliste novellide liitmisest. Isegi peategelase isik muutub: alguses on ta dis­kreetne intelligent, kes nähtavasti suudab väga paljut arvestada ja teotseb asjatundlikult kitsal alal, edaspidi aga on ta närvlik vanahärra, kes arvestab ainult ennast ning oma vaimset pagasit ja kes on kaotanud oma ala.

K. A. Hindrey tundmaõppimiseks on sel teosel vist oluline tähendus.

Jaak Kõdar. Kriimu ja Reinu viimased vembud

Pildid joonistanud Silvi VäljalSteamark, 2010
Jaak Kõdar mõisteti 80ndate aastate keskel olematu kuriteo eest vangi. Et vaim ei murduks, hakkas mees oma pojale muinasjutte kirjutama. Nüüd on kirjadest saanud raamatud. Jõulu eel ilmus neist viimane - "Kriimu ja Reinu viimased vembud".

Liisi Seil Võsavillem ja reinuvader aitasid kirjamehel vangistust taluda
Eelmisel nädalal tutvustas Läti piiri ääres asuva Nava talu peremees Jaak Kõdar Tallinnas Patarei vanglas oma kriimureinuliste loomamuinasjuttude sarja viimaseid raamatuid. Sel ajal, kui meri trellitatud akende taga vahuseid laineid veeretas, ärkasid vembuhimulised Kriim ja Rein Karksi-Nuia laste näitemängus taas ellu sealsamas paksude vanglamüüride vahel, kus olid kunagi sündinud.

Praegu ei asu seal muidugi enam kinnipidamisasutus: kunagisest merekindlusest on tehtud vaatamisväärsus ja kultuuripark, mida huvilised saavad uudistada.

«Tere tulemast minu "elutöö" tähistamisele!» ütles Jaak Kõdar endises köögis, millest nüüd on saanud seminariruum. «Ei oleks iial arvanud, et hunt ja rebane saavad minu esikangelasteks — et nendest loomadest on võimalik kirjutada, kordamata vanu eesti muinasjutte.»

Tõsi mis tõsi: Jaak Kõdar on kaante vahele pannud seitse hundist ja rebasest kõnelevat raamatut. Hiljutine, mida 24. novembril Patarei vanglas esitleti, kannab pealkirja «Kriimu ja Reinu viimased vembud».

Peale Silvi Väljali joonistatud piltidega kõvakaaneliste teoste on lõpetuseks ilmunud taskuformaadis «Tont kontlont». Seda kinkimiseks mõeldud raamatut on trükitud ainult 200 eksemplari.
Üle nelja aasta ebaõiglast vangistust
Kuigi trükivalgust on autorimuinasjuttude sari näinud alates 2006. aastast, pani autor kõnealused loomalood kirja palju varem.

Kriim ja Rein sündisid siis, kui Jaak Kõdar toodi 1983. aastal Patarei vanglasse ja jäeti rohkem kui aastaks eeluurimise alla. Pärast süüdimõistvat kohtuotsust viidi ta üle Rummu, kus vangipõlv ja juttude kirjutamine jätkusid.

Konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroo Desintegraator direktori asetäitjana töötanud Kõdarit süüdistati riigi vara riisumises, salakaubaveos ja ametialases kuritarvitamises ning ta mõisteti kümneks aastaks vangi. Tema enda jutu järgi seisnes kuritegu kümmekonnas direktsiooni nimel antud allkirjas. Peale Kõdari määrati pikk vanglakaristus veel üheksale selle büroo juhtivtöötajale.

Desintegraator ei olnud tüüpiline nõukogude ettevõte, vaid tegutses pigem lääneliku ärifirmana ning oli seepärast pinnuks silmas parteiladvikule ja julgeolekuorganeile. Eriti valvsalt jälgiti büroo loojat ja juhti Johannes Hinti — tehnikadoktorit ja mitmekümne leiutise autorit, kellest oli saanud nõukogude süsteemis sügavalt pettunud vabamõtleja.

Kõik kümme valesüüdistuste ohvriks langenud inimest mõisteti NSV Liidu ülemkohtu otsusega hiljem õigeks. Johannes Hint rehabiliteeriti 1989. aasta aprillis, kuid vabadust tema silmad kahjuks ei näinud: ta oli surnud 1985. aasta septembris Patarei vangla haiglas.

Jaak Kõdar pääses vangipõlvest 1987. aastal. Õigeks mõistva kohtuotsuse järgi maksti talle välja kõigi kinni istutud päevade palk ning advokaadikulud — umbes 18 000 rubla.

Jaak Kõdar oli kodust ära neli aastat, kolm kuud ja seitseteist päeva.

«See oli omamoodi ülikool,» nentis mees mõrult naeratades, kui talle pärast esitlust vanglaperioodi kohta küsimusi esitasin. Kõdar tunnistas, et on kohtuasja oma ajust suuresti välja lülitanud, sest muidu ei saaks rahulikult elada. Vanglas viibimiseta oleksid tema elus kummatigi olemata ka Kriim ja Rein, luuleraamatud ja näidendid.

«See periood kruttis tunded nii kõvasti üles, et tekkis taas tahtmine kirjutada. Olin varem aastaid ajakirjanikuna töötanud ja enda tarbeks luuletusi kirjutanud — vanglas võtsin selle uuesti ette,» selgitas ta.
Kirjutamine aitas vastu pidada
Vangla kiviseinte, rauduste ja lukkude vahel pani ebaõiglaselt süüdi mõistetud Jaak Kõdar kirja loomajutud, mida oli igal õhtul oma väikesele pojale Martinile rääkinud. Esimesed lood kirjutas ta hämaras nari äärel: uustulnuk ei tohtinud kambri juhtgrupiga laua taga istuda. Hiljem lubati tal söögikordade vahel juba ka lauda kasutada.

Kui jutt sai trükitähtedega paberile pandud, voltis Jaak Kõdar selle ümbrikusse ja saatis pojale, ilma et oleks oma kirjutisi kunagi üle lugenud.

Alles 18 aastat hiljem uuris ta sahtlist leitud lugusid ja imestas: «Kas need on tõesti minu kirjutatud?»

Jaak Kõdar leidis inimese, kes tekstid arvutisse toksis, ja nii algaski kriimureinuliste lugude uus elu.

«Arvasin nendest juttudest umbes nõndasamuti nagu teie praegu: käivad kah,» nentis autor esitlusel kõneldes. «Ometi on need kirjutatud vajadusest ja kohustusest, sestap otsustasingi viia oma töö lõpule sellisena, nagu see praegu siin laua peal on,» viipas ta raamatuvirnade poole.

Jaak Kõdar kinnitab intervjuud andes, et kriimureinuliste lugudega on nüüd tõepoolest kõik.

«Oleks väga narr hakata neid juurde tegema,» nendib ta. «Püüan nüüd kirjutada midagi muud. Hiljuti sain valmis laste luuleraamatu «Aeg veerebaastaiks». Täiskasvanute luulekogu tarvis on mul pool materjali olemas. Suveks kirjutan Nava lava jaoks näidendi.»

Jaak Kõdar tundis head meelt, et esitlusel oli palju lapsi — sealhulgas loomaaia õppeklassist ja Merivälja koolist. Ta oli rõõmus, et Karksi kultuurikeskuse noorteteater O esitas paar kriimureinuliste juttude ainetel tehtud toredat lavalugu ja tema Tallinna kodu naaber Erich Krieger esines Kõdari luuletuse «Kivil kasvav kuusk» sõnadele tehtud lauluga.

Kriimureinuliste lugude viimase raamatu lõpus toovad hunt ja rebane muide väikesele poisile paki, milles on üllatus: suure pakkimispaberi seest ilmub välja isa, kes on lõpuks koju tagasi jõudnud

Karksi kultuurikeskuse noorteteater o tõi raamatu esitlusel lavale Jaak Kõdari jutu ainetel tehtud lühinäidendi "Kasulik ja kahjulik", kus hunt (vasakul) proovib rebasetüdrukute soovitusel oma kõhtu ravida nii suitsupõrsa, karastusjookide kui maiustustega. Loomulikult osutus see tulutuks (Foto: Liisi Seil / Sakala)

Jaak Urmet alias Wimberg, kirjanik: Kriimureinuliste lugudega tegin tutvust siis, kui kirjutasin ajakirjale «Looming» ülevaadet 2006. aastal ilmunud eesti algupärasest lastekirjandusest. Selle hulka juhtus ka kaks Jaak Kõdari juturaamatut. Algul ei tundunud pilt paljulubav, kuid raamatutega lähemalt tutvudes leidsin, et jutud on igati tipp-topp: algupärased ja huvitavalt välja mõeldud ning hästi kirjutatud! Kahtlemata on härra Kõdaril tugev jutuvestmissoon. Pärast seda olengi jäänud ühe silmaga Jaak Kõdari tegevust jälgima. Vaadates seda lauda ja mõeldes, et kõik need raamatud on välja antud mõne viimase aasta jooksul, tuleb tõdeda: see on muljet avaldav saavutus.

(Allikas: Seil, Liisi. Võsavillem ja reinuvader aitasid kirjamehel vangistust taluda : Jaak Kõdar esitles Kriimu ja Reinu viimaseid vembe / Liisi seil; kommenteerinud Jaak Urmet alias Wimberg . - Sakala (2010) 2. dets., lk 8)

Ringvaate klipp: Eestlane kirjutas pojale vanglast
muinasjuturaamatu (Autor: Christel Karits)
Allikas: www.etv.ee/ringvaade

Anu Raud, Anu Kotli. Kiri kari

Raamat kiriloomadest ja kirilindudest

Toimetaja Signe Susi
Koostaja ja kujundaja Monika Hint
Keeletoimetaja Liina Smolin
Kirjad joonistas Sten MatikainenFotod Mariana Hint, Jaana Kool, Anu Kotli, Ingmar Muusikus, Elmo RiigEesti Loomeagentuur, 2010
Kuidas teha oma Kiri Kari? Küsige vanaemalt või poemüüjalt natuke ilusat lambavillast lõnga, lööge vardad läikima ning kirjake oma kari just selliseks, nagu soovite. Ütleb ju vanasõnagi, et "Kellel kari kirjatud, sellel kuri karja ei tule". Ja mis veel eriti vahva – Kiri Karja ei kuulu vaid koduloomad vaid seltsi võetakse ka sõpru metsast.

Autorite sõnul on raamat kokku pandud käsitöise loomisrõõmu jagamiseks ja eesti rahvuslike ornamentide ja värvi-kombinatsioonide tutvustamiseks. Lustlik viis oma pärandit hoida ja tundma õppida.

Kirikariloomade meisterdamine on hea võimalus nii algajatel kui edasijõudnutel (pigemini siiski viimastel) kätt proovida, sest igaühe kirikariloom tuleb just täpselt selline nagu peab.

Samuti on tegu hiiglama vahva kingitusega oma lastele, sõpradele ja kõigile toredatele inimestele.

Kiri Kari jutustab kirikariliste sünniloo ning sisaldab loomade kudumisõpetusi ning mustreid inspiratsiooniks. Samuti on raamatusse valitud hulk toredaid lugusid loomadega mängimiseks.

Lõpetuseks veel üks vanarahvatarkus: Ega kirjat' kari süüa nori!

„Esimese kirilooma mõte ja iva oli õpetada lastele mängu ning nalja abil eesti erinevaid suka- ja kindakirju, teha neid tuttavaks meile iseloomulike värvikombinatsioonidega ja, miks ka mitte, alustada kudumisõpetust loomameisterdamisega kui lapsele loomuomase tegevusega.

Selle raamatu kirielukate kudumisega algaja käsitööhuviline vast kohe omapäi hakkama ei saa. Vähemalt alustama peaks loomakudumist koos juhendajaga. Raamatu panime kokku selleks, et jagada teiega oma käsitöist loomisrõõmu ning inspireerida tegelema eesti rahvuslike ornamentide ja värvikombinatsioonidega. Loodame, et kasutate neid ise ja õpetate ka lastele. Arvame, et see on üks lustlik ja liitev peatükk oma pärandi hoidmise, tundmise ja teadmise varamus."

Anu Raud

Pildikesi raamatu seest:

Edu Kuill. Soomaa loomajutud

toimetanud Aita Nurga
illustraator Tiiu Kuill
joonistused Edu Kuill
kujundanud Maret Müür
Mytho, 2010

Selles raamatus on pärimuslikud lood, mis on korjatud rahvasuust Soomaa Rahvuspargi lähikonnast, minu lapsepõlve mängumaadelt. Soomaa on metsik paik, kus püsielanikke on vaid sadakond. Karudel, huntidel, ilvestel, aga ka näiteks rästikutel on seal hea põli, segajaid ja häirijaid on vähe. Sama tunnet naudivad ka kohalikud elanikud. Nende kahe kogukonna kokkupuudetest ongi sündinud põnevad ja naljakad lood.

Raamatu autor Edu Kuill on sündinud Soomaa serva peal Kõpu vallas, Serükülas, Endla talus 9. jaanuaril 1952. Isa ja onu tahtsid poisist teha me tsaülemat, teda ennast huvitasid bioloogia, geograafia ja muusika. Kõrghariduse omandas ta tollases Leningradi Metsatehnilises Akadeemias puidutöötlemise tehnoloogia erialal. Muusika ja näitemängu tegemine, kunstihuvi ning huumorimeel on tema elu pärisosa. "Üksiolemise hetkedel võtsin kätte pliiatsi ja kripseldasin. Tihti kadusin lihtsalt metsa n-ö kalale, et taevas pilvi vahtida ja vulisevat vett kuulata," meenutab Edu, kes on sellesse raamatusse joonistanud oma juttudele algustähed ja joonistused.

1993. aastal, kui loodi Soomaa Rahvuspark ja kui onu talu jäi tühjaks, asutas ta seal Väike-Männiku turismitalu. Kohalikku elu edendades on edu olnud ka Kõpu vallavolikogu esimees ning kooliõpetaja.

Muuseumitööks ja Soomaa külastajaile lugude rääkimiseks pärimusi uurides süvenes Edu huvi muinaseestlaste šamanistlike traditsioonide vastu. Nii sai ka temast endast šamaan.

Edu ise ütleb et selles pole midagi imelikku ega ebatavalist: "Elan lihtsalt oma tavalist elu ebatavalisel moel. See elulaad, loodusega kooskõlas kulgemine on aidanud tasakaalustada hingelist seisundit ja eluraskustega toime tulla."

Foto: Mehis Pärnamets ("Sakala")

Villem Reimani ja Jakob Hurda kirjavahetus aastatel 1884–1904

Koostanud Tarmo Piir
Saksakeelsed kirjad tõlkinud Krista Räni
Toimetanud Tarmo Piir ja Siiri Ombler
Kujundanud Mari Ainso
Ilmamaa, 2010

Villem Reimani (1861–1917) ja Jakob Hurda (1839–1907) kirjavahetus pärineb aastatest 1884–1904. See oli omalaadne ajajärk, mil eestlased tundsid end juba oma kultuuri ja ajalooga rahvusena ja üritasid end poliitilistelt kehtestada.

Reimani ja Hurda kirjavahetus sisaldab mitmekülgset teavet mõlema mehe kohta. Korrespondents kajastab kahe ametivenna omavahelisi suhteid, nende akadeemilist ja ühiskondlikku tegevust, isikliku elu tahke, suhtumisi ja hinnanguid oma kaasaegsetesse, kiiret ja aktiivset elurütmi, pidevat hõivatust ning töökoormust. Samuti annavad kirjad informatsiooni ühiskondlike olude ja poliitika kohta Eesti- ja Liivimaal ning Peterburis. Antud kirjavahetus peegeldab selgelt sedagi, milline tähtsus oli Hurdal Reimani kujunemisel rahvuslikuks suurmeheks.

Raamat ilmus koostöös Villem Reimani Kolleegiumiga. Väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Tiiu Männiste. Neli päeva Pariisis...

Illustratsioonid Mare Hunt
Kujundus ja küljendus Epp Barkalaja
[Viljandi] : [s.n.], 2009

Lugu ilmus 1993. aastal 26. oktoobrist - 9. novembrini ajalehes Sakala. Kohendatud autori järelmärkustega 2009. mais

Eessõna asemel

Öeldakse, et kui soovid midagi unustada, pane see kirja - märgi üles. Tõepoolest, kas pole nii, et meie kõige võimsamad emotsioonid ja mälestused, mis aeg-ajalt meenuvad, on kirjas mitte paberil, vaid meis endis. Kuid ka meie sisemine kirjutamata mälu vajab teinekord turgutust. Hiljuti lauasahtleid korrastades leidsin oma ammuse reisikirja. üle viieteistaasta vanust teksti üle lugedes meenusid taas need 90-ndate aastate metsikud ja vesed ajad, kus kõik oli veel ees ja avastamata, kus kõik olid võrdsed...

Lugu "Neli päeva Pariisis" kajastab aega, mil odavate bussireiside kaudu avastati maailma.

Nii angu minagi, lubasid paljud neil reisidel endale, et tullakse kaunitesse paikadesse tagasi, kuid minu jaoks on see lubaduseks jäänudki...

Reet Post. Sinule... : [CD] : valik luulet

Loevad Karmela Tannemaa ja Indrek Sammul
Solistid Helin Arumets, Kaia Köörna, Kadri Kosk
Viljandi : [Reet Post], 2010

See heliplaat, mida sa kuulama asud, on Sinule, kes sa armastad muusikat ja luulet. Olen selle kokku pannud oma nelja seniilmunud raamatu järele. Need on "Palju tähti", "Kaksteist lille", "Aoeelsed laulud" ja valikkogu "Hilissuvi".

Loevad Karmela Tennemaa ja Indrek Sammul. Muusika on Triin Normani vokaalkvartetilt ja solistidelt. Heli vahendab Jaan Viilberg.

Tänan Viljandi Linnavalitsust, Eesti Kultuurkapitali ja Viljandi Muusikakooli, kes aitasid mul plaati välja anda.

Loodan, et see CD pakub Sulle palju ilusat äratundmisrõõmu ja naudingut heast muusikast, nagu ta pakkus selle tegijale.

Hääd kuulamist!

Lugupidamisega,
Reet Post
22. XI 2010


Sisu:
Sinule / Karmela Tennemaa
Four friends / (T. Normann, T. Normann)
Ilus on ikkagi Isamaa pale / solist Helin Arumets (H. Runnel, K. Tamra)
Viljandile / Indrek Sammul
Otse - ESTOLE / Karmela Tennemaa
Kes oleksin? / Indrek Sammul
xxx sinu silmad / Karmela Tennemaa
Kõnelus vihmaga / Karmela Tennemaa
Kannikesed emale / solist Kaia Köörna (H. Hermani, K. Kirsi, K. Kikerpuu)
Pärast ema surma / Karmela Tennemaa
Jaanipäine / Indrek Sammul
Karikakramäng / Indrek Sammul
Kullerkupp / Indrek Sammul
Tuliliilia / Karmela Tennemaa
Hellitav hääl / (Hannah) solist Kadri Kosk
Jumalagajätt / Indrek Sammul
Ära II / Karmela Tennemaa

Reet Post on ise enda kohta öelnud:
Olen sündinud 7. septembril 1950. aastal Viljandis. Põhikoolihariduse sain Viljandi Maagümnaasiumis. 1971. aastal lõpetasin Tallinna Georg Otsa nimelises Muusikakoolis Leelo Kõlari klaveriklassi.

Kirjutama hakkasin juba lapsena. Esimese luuletuse "Lumehelbeke" panin kirja 5-aastaselt. Oma loomingut olen avaldanud kogumikes "Ilmre", "Valguseoks" ja "Kontakt" ning ajalehes "Sakala". 1996. aastal võitis minu "Otse - ESTOLE" "Kuldse kaselehe" luulevõistluse I preemia.

Mulle meeldib koostada kassette ning salvestada heliplaate eesti luule ja klassikalise klaverimuusikaga.

Helle Paldra. Olen kui vikerkaar : Elu mõte on armastus

Kujundus: Evi Kaur2010
Helle Paldra esimene trükitud luulekogumik. Ta on Viljandi tantsuklubi Linavästrik treener

Foto autorist: Elmo Riig (Sakala)

Autorilt
Olen 1946. a. sündinud tantsuõpetaja. Elan ja töötan Viljandis. Mul on hea abikaasa, kaks tublit tütart ja kaks toredat tütrepoega.

Käesolev luulevihik on paljudele üllatuseks, sest seni teadsid minu harrastusest väga vähesed. Ootamatu uitmõte viis osalema luulekonkursil, mille tulemusena on osa elu jooksul sahtlisse kogunenud hingelauludest nüüd raamtuks saanud.

Julgustuse, toetuse ja abi eest tänan Ingvar Luhaäärt, kunstnik Evi Kauri ja oma lähedasi, eriti Kristinit ja Tobiast.

Olen tänulik, kui mu luuletused kedagi liigutavad, panevad kaasa leama ja enda sisse vaatama.

Et kogeda ilu ja armastust, leia need üles eneses. Head asjad tulevad su juurde, kui oled valmis neid vastu võtma. Ja kunagi pole hilja.

Ava uks Armastusele.

Kevad saabub
Kevad saabub.
Midagi muud
ma ei tea.
Kevad saabub!
Arukad mõtted
lahkuvad reas.

Loe veel:Helgi Kaldma Tantsuõpetaja Helle Paldra tõi oma luuleloomingu
salalaekast väljaPealkirjad "Varasügis", "Nostalgia", "Sügisball", "Talve viimane öö",
"Kevad saabub!", "Loojang" räägivad enda eest.Endastki mõeldes võtab autor appi looduse:Uhke roos ma ei tahagi olla
ja pole ma uimastav nelgiõis.
Olen kasvanud kaskede alla,
samblamätastelt kastet ma jõin.See on avaluuletus, neiupõlves loodud "Kreedo" esimene salm. Riimide looja
kirjutab, et tahab olla sinilill või süda muretu, mõtted täis luulet / -
karikakra õrnlihtne õis.Loe edasi: Sakala (2011) 14. jaan., lk. 9

Öökulli noodi- ja pildiraamat

Tarvastu Muusika- ja Kunstikooli õpilaste omaloomingu kogumik 2007-2010
Tarvastu, 2010

Tarvastu Muusika- ja Kunstikoolis õppijate jaoks kujunes selle aasta tippsündmuseks ”Öökulli noodi- ja pildiraamatu” väljaandmine. Sellesse omaloomingukogumikku on koondatud õpilaste loodud muusikapalad ja neist inspireeritud kunstitööd aastatest 2007 – 2010. Trükisega on kaasas CD.

„Öökulli noodi- ja pildiraamatu” sünniloost kirjutab direktor Mai Talu eessõnas: „Igal palal on erinev saamislugu. Näiteks „Kotinõel ja Pikk Hermann” ning „Pikk Peeter ja Maias Mees” on õpilaste kirjutatud sõrmeharjutused. Selle asemel, et otsida harjutusi noodimaterjalist, on õpilastele pakutud võimalust need ise kirjutada. Nii mõnigi pillitund on alanud sõnadega: Õpetaja, mul on oma lugu, kas ma võin seda mängida?” Kunstikooli lapsed on püüdnud piltidel edasi anda meeleolusid, mida loo kuulamine neis tekitas.”

Õpilaste tööd said avaldamisküpseks tänu muusika- ja kunstikooli õpetajatele Riina Grencšteinile, Lii Tammele, Jaan Tammele ja Merike Kiivitile. Kogumik on valminud Tarvastu Avatud Noortekeskuse rahalisel toel.

Erna Kupperkukk. Tundeteerajad : laulik

Sõnad ja viis Erna Kukk
Nooti kirjutanud Ermas Hein
Noodigraafika Tõnu Kallaste
Illustreerinud, kujundanud ja küljendanud Kärt Kukk
Viljandi, 2010
Väljaandmist toetas Tarvastu Vallavalitsus

Nii nagu füüsiline kest vajab elamiseks

HINGE,

on hinge elushoiuks vaja

ARMASTUST.

Sestap ei tähendagi

hingamine alati elusolemist!

Sisu:

Ilusad muinasjutud

Aegade laul

Eraku sisemaailm

Suvevirv

Hingelinnud

Tuhalaane nostalgia

Hingedepäev

Kustunud täht

Sügismuusika

Vihur pillutab oksi

Hingeränd

Läbi ajavoolu

Lahkumine

Uks homsesse

Taaskohtumine

Erna Kupperkukk (kodanikunimega Erna Kukk) on sündinud Mulgimaal Tarvastus. Tema ema juured on Karksi ning isa omad Penuja-Tuhalaane kandis. Sestap pole ime, et ta kirjutab ka murdeluulet. Peale selle on ta teinud laule (nii sõnad kui viisi), mida ta loodab lähemal ajal samuti trükituna näha.

Luuletusi on ta kirjutanud juba V klassist alates, aga avaldatud on neid paarkümmend aastat. Eelnevalt on tema loominguga saanud tutvuda ajalehtede, almanahhide ning valimike «Valguseoks» kaudu.

Ta on lõpetanud Tartu meditsiinikooli ja töötanud Paistu haiglas ning Kärstna hooldekodus.

Erna on üles kasvatanud kolm tütart ja kaks poega. Ülo Alo Võsar ütleb Erna loomingu kohta, et Erna Kupperkuke luule on mitmekihiline, ulatudes isiklikest siseheitlustest inimeste kannatusteni. Ta oskab näha, mida paljud ei näe või ei taha näha.

(Eluloolised andmed võetud ajalehest Tarvastu Teataja nr. 7 (2007), lk. 1 ning Sakala on-line arhiivist)

Ülo Alo. Kus külas kõndis Koidula : Monika Järvekülje šaržid

Värsid Ülo Alo
Šaržid Monika Järvekülg
Ü. A. Võsar, 2010

"Kus külas kõndis Koidula..". Need on ju Koidula enda sõnad!

Pealegi päris hästi teda iseloomustavad, sest kuigi ta oli põhiliselt Vändra, Pärnu ja Tartuga elulooliselt seotud, on tema jalajälgi kõik Eesti külad täis, kaasa arvatud Viljandimaa omad. Nimetame siin vaid mõnda: vanaema kodukohta Pärassaaret, tädi talu Pärstis kauni järve kaldal, kus sugulasi elab tänaseni, Tarvastut ja Helmet.
Meie monumentaalseim poeet Betti Alver käis tihti külas oma tädil, kes elas Suislepa lähedal Voorus Alverite põliskodus. Debora Vaarandi jättis pärast sõda Viljandisse jälgi muu seas Viljandi Noorte Autorite Koondist juhtides... Jaan Taltsi võis siin näha tihti mitmesugustel "Jõu" katsumistel...

Friedrich Kuhlbars tuli Sangaste lähedalt Unikülast noore mehena Viljandisse ja jäi siia igavese uinumiseni. Aga tema luule pole uinunud tänini: see andis eestlastele võitlusvaimu isegi Vabadussõjas.
Viljandis on linna nime kandev poeet Villi Andi sama hästi kui unustatud. Aga tema sünnikohas, praeguses Õru vallas peetakse tema tähtpäevi meeles. Keda veel kui mitte Villi Andit tuleks Viljandisse pronksi valada!?
Ega Juhan Liivistki enam suurt kõnelda. Õnneks on tal siin oma tänav ja mälestustahvel kunagisel kodumajal, mälestussammast mitte.
Viljandimaalt võrsunud ja pikki aastaid pagulasena Torontos elanud (ja elav) kuulus dirigent Roman Toi on Viljandi linna aukodanik. Tema oli see, kes sõnas ja rahas toetas linna sümboli – vana veetorni – restaureerimist.
Kaheksakümnendate lõpul laulis „Ugala“ laval üle Eesti kokku tulnud huvilistele tollane vene dissidentlik bard Bulat Okudžava… Nii võikse nende jälgede otsimist Koidula vaimus jätkata. Ainult vähestel siin joonistatuist-värsistatuist pole otseseid sidemeid selle raamatu autorite sünnilinnaga. Aga kaudseid on kõigil. „Vanemuise“ balleti looja Ida Urbeli radadel jätkas niisama edukalt kui rajaja Ülo Vilimaa…

Ülo Alo Võsar
lk. 2

Ülo Alo Võsar on sündinud 1942 Viljandis. Alustas satiiriliste värssidega, kuid läks peagi üle lüürikale. Teda on avaldatud omal ajal "Pikriski". Epigramme ja epigrammilaadseid luuletusi on pidevalt hiljemgi kirjutanud. Temalt on ilmunud kümme luuletuskogu, kusjuures kolmes on ka mälestusi.

Monika Järvekülg (Liiv-Hendrichson) on sündinud 1948 Viljandis kuulsa matemaatiku Boris Hendrichsoni perekonnas. Tema ema on Juhan Liivi vanema venna järglane. Sellest siis ka Monika huvi luule ja luuleraamatute illustreerimise vastu. Kümnete luulekogude kujundamise kõrval on ta alati ka karikatuure joonistanud ning avaldanud neid nii Viljandi kui pealinna perioodikas. Temalt on ilmunud karikatuurialbum "Naerata ometi". Šaže Monika Järvekülje sulest on avaldatud varem "Sakalas".

Mart Helme. Lembitu : Eestlaste kroonimata kuningas

Kunst, 2010

Kes oli tegelikult Lembitu, kelle nime me ju kõik teame?

Milline oli tema maailm, milline tema Eesti? Need ja paljud teised on küsimused, millele siin raamatus vastuseid otsitakse, vaadeldes uudse pilguga tollaseid poliitilisi olusid ning eestlaste keerulisi suhteid naaberhõimude ja -riikidega. Läbi tollaste sündmuste värske sõjaajaloolise analüüsi püüame välja selgitada, millised võisid olla Lembitu poliitilised eesmärgid, kuidas õnnestus tal saavutada nii oluline positsioon eestlaste malevate eesotsas, kuidas koguda Madisepäeva lahingusse üle terve Eesti kuus tuhat meest. Siiski jääb vastuseta hulk küsimusi: Lembitu langemise täpsemad asjaolud, tema maharaiutud pea asukoht, tema võimalik saatus parema ajaloolise õnne korral... Kas Lembitust oleks võinud saada Eesti kuningriigi rajaja ning kuningas?

Kas Lembitu juhtimisel oleks eestlastele osaks saanud parem ja suurem ajalugu?

Loe ka:
Mihkel Mäesalu, Lembitu biograafia (Sirp nr 42, 12.11.2010)
Viimasel ajal on Eestis väga populaarne biograafiate ja elulugude lugemine. Nüüd on meil lõpuks ilmunud raamat ka kõige kuulsamast muinaseestlasest Lembitust. Katse kirjutada Lembitu biograafia on igal juhul tervitatav, kuid ka äärmiselt problemaatiline. Seda peamiselt seetõttu, et informatsioon, mida me tema kohta omame, on väga kasin. Ometigi pole Mart Helme lasknud end sellest heidutada ning on lünkade täitmiseks mananud lugeja silmade ette pildi tolleaegsete eestlaste ühiskonnast ja tollasest rahvusvahelisest poliitilisest situatsioonist, eesmärgiga luua kontekst Lembitu isiku ja tema tegevuse selgitamiseks. Lisaks otsib autor vastust ka küsimusele, miks eestlased kristianiseerimissõdades alla jäid. Loe edasi

Märt Lond. Curriculum vitae

Toimetanud ja kujundanud Ülo Alo Võsar
Viljandi : M. Lond, 2010

Märt Londi elulooraamat

Loe ka:
Vilve Torn "Sisukas elu tagasihoidliku kaane taga"
Sattusin hiljuti lugema Abja-Paluojal pensionipõlve pidava Märt Londi (snd 1930) elulooraamatut „Curriculum vitae”. Tagasihoidliku kujundusega pehmekaaneline raamat ei trooni suurte raamatupoodide avalettidel, kuigi võiks – tegemist on lihtsa eesti mehe tagasivaatega oma elule, ja see elu on olnud huvitav
Loe edasi Eesti Päevaleht

Aare Pilv. Ramadaan

Tuum, 2010 «Ramadaan» on Itaalia reisikiri ja on loodud tänu autori viibimisele Mazzano loomemajas. Samas on raamat segu autobiograafilisest päevikust, Itaalia vaatamisväärsuste tutvustamisest, reisisündmuste detailsest eritlusest, luulekatketest, mõtisklustest erinevate teemade üle ning jääb niimoodi žanriliselt erinevatel piiridel mängijaks. Tegemist on luuletajast autori väga poeetiliselt ja väga täpselt kirjutatud tekstiga. Aare Pilve raamatut võib näha kuulumas ka eesti kirjandusloo Itaalia reisikirjade üldisesse rivisse, asetudes niimoodi Friedebert Tuglase, Karl Ristikivi, Aimeé Beekmani jt kirjanduslike reisikirjade kõrvale. Suhet traditsiooniga rõhutavad läbi teksti korduvad tsitaadid eelnimetatud teostest. 

Loe veel: 

Berk Vaher "Aken orgu, teler itta" 

Aare Pilve „Ramadaan” on kõige huvitavamat tüüpi raamat: vaheldumisi on „selge” ja „segane”, kuni „selge” pole enam üheselt „selge” ja „segane” pole nii „segane”. Loe edasi Sirp 

Mari Peegeli intervjuud Aare Pilvega "Kirjutasin Ramadaani valmis oma peasiseses Itaalias" Päevikut, reisikirja, analüüsi ja luulet miksiv Aare Pilve „Ramadaan” kirjeldab elegantselt ja tabavalt õhtumaise kultuuri hälli Itaaliat 21. sajandi hakul. Loe edasi Eesti Päevaleht 

Janika Kronberg "Nädala raamat: Ramadaan Roomas" 

Luuletaja ja kirjandusteadlane Aare Pilv astub oma esimese proosaraamatuga jõuliselt eesti kirjanduse Rooma-reisijate hulka. Meenutagem näiteks Ants Laikmaa ja nooreestlase Tuglase avastusretki või hilisemast Ristikivi reise ja “Rooma päevikut”. Pilve teejuhtideks on Eduard Bornhöhe ja baltisaksa teoloog Johannes Adam Frey – 19. sajandi lõpu kirjamehed. Ent nad ei kammitse 21. sajandi autori pilku. Loe edasi Ekspress.ee 

Kaarel Kressa "Passiivsuse kihi all ragiseb reflekteeriv masin : Pilve Itaalia-reisikirjas ei juhtu midagi põnevat" 

Sellest, mida autor saapamaal TEGI, saame teada vähe, sest Pilv ja tema kaaslane sõuavad lõunamaisest reaalsusest läbi nagu kummitused, enamasti lillegi liigutamata. Passiivsuse kihi all aga ragiseb lakkamatult jäädvustav ja reflekteeriv mehhanism. Loe edasi Eesti Päevaleht 

Marek Tamm "Reis Itaaliasse: uuest eesti proosast" 

Tänavune hea proosa-aasta paistab jätkuvat: siinsamas juba tutvustatud Lauri Sommeri, Maarja Kangro ja Lauri Pilteri juturaamatutele ilmus äsja täienduseks Aare Pilve “Ramadaan” – reisikiri Itaaliast. Esmalt põhiline, “Ramadaan” on väga hästi kirjutatud. Tõsi, mitte üdini isikupäraselt, sest minu jaoks kumas tekstist sageli läbi Kaplinski “Teekond Ayia Triadasse” ja “Kevad kahel rannikul”, kohati ka Õnnepalu “Flandria päevik”. Ent “Ramadaani” võlu peitub eeskätt kirjutaja pilgus. See on süütu, kuid tähelepanelik pilk. Loe edasi Varraku raamatublogi

Foto: Varrku raamatublogi

Sakala kalender 2011 : loomingulise kollektiivi Sakala Kalender väljaanne

Loominguline kollektiiv Sakala Kalender: Heiki Raudla, Ain Vislapuu, Jaak Pihlak, Marge Liivakivi, Olav Renno
Sakala Kalender, 2010

Äsja ilmunud 22. «Sakala Kalender» võtab luubi alla sellised Viljandimaaga seotud inimesed, kellest ajaloo annaalides tihti ei räägita. Kalendrit välja andva loomingulise kollektiivi eestvedaja Heiki Raudla ütles, et muu hulgas on juttu ehitusmeister Jaan Rotbergist, kes ehitas Viljandis ja selle ümbruses üle poolesaja maja. Pikem käsitlus on peaaegu 108-aastaseks elanud mehest Juhan Kallastest. Trükitud on ülevaade Ilmar Raua turniiridest ja lugu sellest, kuidas taassündis Seasaare teater. Samuti on juttu linnapea põgenemisest Saksamaale 1991. aastal. Lisaks leiab käsitlusi meedium Helmi Reisest, vapsidest Kihnu saarel ja paljust muust. Traditsiooniliselt on kalendris koha leidnud kalendaarium, tähtpäevade loend ja kultuurisündmuste kroonika.

(Allikas: «Sakala Kalender» keskendub isikutele .- Sakala (2010) 14. sept., lk. 3)

Olav Renno "Sakalamaa uus tähtraamat pakub teavet ja aimet"
Veel enne sügisest pööripäeva jõudsid Põltsamaa trükkalid päevavalgele lasta järgmise, 2011. aasta «Sakala Kalendri». See on pärast 1991. aastat taas ilmuma hakanud kalendri 22. järjestikune köide. Vahepeal oli kunagine «Sakala Tähtraamat» pool sajandit varjusurmas olnud. Tema ilmumislugu küünib tagasi koguni 1879. aastasse, mil Schnakenburgi trükikoda andis Tartus välja «Sakala Kalendri». Järgmised tähtraamatud sellesama või lähedase tiitliga ilmusid üsna heitlikult: järgmise 62 aasta kestel kokku 28.

Tüse ja sisukas
Niisiis võime Sakala kalendrite praegust seeriat pidada üheks meie vabariigi stabiilsuse näitajaks. Kummatigi on tema trükiarv aasta-aastalt kahanenud, nii et paarikümne aasta taguse 30-tuhandelise tiraaži asemel läheb kalendreid seekord müüki umbes 35 korda vähem.

See tõik ei osata üldsegi, et Sakalamaa tähtraamatud oleksid jäänud sisutühjemaks kui näiteks tosina aasta eest ilmavalgust näinud üllitised — ka siinkohal ilmutab end kurikuulus masu. Aga täppest peaks see noorpõlvest välja jõudnud seeria küll kaugel olema! Aastate vältel põhjalikult uuenenud loomingulise kollektiivi esiritta on jäänud väga produktiivne ja sihikindel publitsist Heiki Raudla, kelle õlul lasub enamik tegemisi ja kes on olnud kalendriideede põhigeneraator.

Äsja lugejate lauale jõudnud kalendriköide on parasjagu tüse ja sisukas.Tavakohasele kalendaariumile, tähtpäevade loendile ja kultuurisündmuste
kroonikale järgnevad põhiliselt Viljandimaaga seotud kirjutised, nii enneolnud asjust kui praegustest päevaprobleemidest.

Saame pildi Viljandi kultuurimaja ajaloost, 19 aastat sisukalt tegutsenud Viljandi kunstisaali käekäigust, kuulsaima Viljandis sirgunud maletaja Ilmar Raua ja legendaarse fotomeistri Endel Veliste elukäigust, Viljandi muuseumi meestenäitusest ja muudestki kultuuriilmingutest.

Ajaloolainetel saame tuttavaks järjekordse pühakoja, Penuja Kõikide Pühakute kirikuga, Sakalamaa hobupostijaamade ja 150 aasta taguse postikorraldusega ning ühega Eestimaa kunagistest vähestest pagenduskohtadest, Kihnu saarega ja sinna välja saadetud mitut plaani tegelinskitega. Huvipakkuv on Viljandi autobaasi üle 60 aasta kestnud tegevus.

Õpetlik ja optimistlik
Leiame põnevaid isikulugusid. Viljandis on Eesti kõigi aegade vanimaks, 107-aastaseks meheks elanud Juhan Kallaste. Siin on oma taieseid loonud kunstnik Helmi Reise ning hulga hoonete püstitamisel toimetanud ehitusmeister Jaan Rotberg. On pajatatud ka karikaturist Olav Nõmme, baltisakslannast filantroobi Inge von Minckwitzi ja mitme teise Viljandiga seotud inimese elust.

Mõndagi õpetlikku ja optimistlikku leidub intervjuudes ettevõtja Imre Michalsky ja
põllumajandusminister Helir- Valdor Seedriga. Esimene soovitab uut ettevõtet alustada enne masu lõppu, sest see on pannud inimesi nuputama ja rohkem tegutsema. Helir-Valdor Seeder aga jagab muljeid ja mõtteid Valgevenest. Need polegi nii pessimistlikud, kui võinuks arvata.

Saame teada, miks ja kuidas pages pöördeaastal 1991 Saksamaale tollane linnapea Ahto Ani. Räägitakse lahti, mis on kinesioloogia ja kuidas iidsest ajast Hiinas arendatud võtetega saab abi mitme ihuhäda puhul, ka eneseravi korras.

Uus kalender edastab traditsiooniliselt mõtteteri, mis sobivad nii seletuseks kui lohutuseks paljude eluseikade juures. Kümmekond läbimõtlemist väärivat pala seisab pealkirja «Kuldsed lood» all. Omapärased kihlveod panevad lugeja pisut muigama nagu ka neile järgnev rubriik «Mõndasugust». Siit ja sealt nopitud piibulood on võib-olla tõesti aset leidnud.

Nii et päris suur hulk teavet ja aimet, ajalugu, pajatusi ja huumoritki on saanud kalendrikaante vahele. «Sakala Kalendreid» on raamatusõbra riiulile kogunenud nüüd juba poolteise vaksa jagu ja mõndagi huvitavat leidub selle varasemates aastakäikudes.
(Allikas: Renno, Olav. Sakalamaa uus tähtraamat pakub teavet ja aimet /
Olav Renno. - Sakala (2010) 22. sept., lk. 9)

Jaak Pihlak. Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad

Viljandi Muuseum, 2010

Käesolev monograafia annab ülevaate Läti Karutapja ordeni ja Eesti vabaduse Risti ajaloost ning kasutamisest. Tegemist oli iseseisvunud vabariikide esimeste teenetemärkidega, mida annetasid mõlemad riigid Vabadussõjas aastatel 1918–1920 vastastikku osutatud teenete eest.

Raamatu mahukama osa moodustavad ordeni pälvinud isikute ülevaatlikud elulood. Karutapja orden annetati 142 Eesti sõjaväelasele ning Vabaduse Risti sai 50 tsiviilisikut ja sõjamehest Läti kodanikku. Teos on rohkesti illustreertitud teemakohaste fotodega. Lisatud on kronoloogiline loend mõlema riigi teenetemärkide annetamise kohta ning läti-ja ingliskeelne lühikokkuvõte.

Arvustused:

Haav, Margus. Raamat täidab lünka / Margus Haav . - Sakala (2010) 22. juuni, lk. 1

Renno, Olav. Relvavendlusest sündinud vabadus / Olav Renno . - Sakala (2010) 10. juuli, lk. 5

Pajur, Ago, 1962-
Kui eestlased tapsid Lätis karusid / Ago Pajur .- Akadeemia, ISSN 0235-07771. (2010) ak. 22, nr. 10, lk. 1894-1899.

Hans Hinrikson : Statsionen eines Künstlerlebens

Irdlisa eesti keeles: Hans Hinrikson : Ühe kunstniku elust - rändamisaastad ja peatused
Heinz Hinrikson-Wepfer
Winterthur, 2009
Tõlkinud Nora Glass

Hans Hinriksoni elu algas Lõuna Eestis, Uue-Võidu vallale (märkus: raamatus trükitud maakonnale) kuuluvas Pingo talus. [lk. 7/8]

Hans Hinrikson, 1873-1913, on jätnud oma lühikese elu jooksul meile erinevad jäljed. [..] Hans Hinriksoni maalid on tema eluajal korduvalt positiivset arvustust leidnud nii näitustel kui ka ajakirjade kommentaarides. Vaatamata sellele ei leia kunstniku nime üheski vastavas käsiraamatus saksa keeles. Kusntniku kodumaal, Eestis, tuntakse teda sellegipooelst. Ühes erialaraamatus, mis uurib eesti kunsti kuni 1920 aastani, on temast mitmeid kordi juttu olnud. Ühes ajakirjas on juttu Hans Hinriksonist, kui "Eestile kadumaläinud kunstnikust". [lk.5]

Rein Aunistu. Rebase rada

2010

See maailm tutvustas end mulle esimest korda pool sajandit tagasi - 10.07.1959, Tallinnas.

Õppisin Tallinna 46. Keskkoolis ja hiljem Tallinna 2. Tehnikakoolis. Olen töötanud trükikojas "Punane Täht", Tallinna Paberivabrikus ja veel mõnes ettevõttes erinevatel ametikohtadel. Nüüdsels olen elanud Viljandimaal juba üle kümne aasta oma KODUS.

Armastan Looja loodu(s)t igas tema iluhetkes.
Armastan kunsti, luulet ja luuletada.

Armastan, Luuletan.
See on minu tee.
See on rebase rada.

Jaak Kõdar. Madallend üle maakera

Fotod: Kristjan-Jaak Tammsaar
Steamark, 2010

Kui ma poleks elus õppinud mäeasjandust, iga päev lõhanud sada kilo ammoniiti, poleks kõrvale hiilinud Vene sõjaväest, õppinud mehhaanikainseneriks, töötanud tehases meistrina, konstruktorina, toimetanud TPI ajalehte, olnud TV uudistereporter ja kommentaator, SKTB Desintegraatori juhtiv töötaja, süüdimõistetu ja süütuskmõistetu, masinaosade eskportija ja puidutöömasinate importija, turu liider, kui ma poleks taastanud oma põliskodu, kui ma poleks seal ehitanud, kaevanud, rajanud näitelava ja luuleküüni, olnud talu peremees, oleks kogu elu kirjutanud üknes luuletusi ja jutukesi, siis oleksin täna ainult poeet, sest muud poleks mu kohta kellelgi midagi öelda.

Armas Maakera!
Sinu mahakandmise akt
oli inimese halb nali.
Sa oled ainus ja kordumatu.
Sa suutsid kivist,
veest ja päikesekiirtest
ning kes teab veel millest,
teha minusuguse kordumatu olendi.
Palun, lepime ära.
Olen nõus kõigega.
Kui saaks veel natuke olla!
Palun, ära korda minu rumalat nalja.
Palun!

Sinu inimene.

****

Päev-päevalt,
samm-sammult,
tõde-tõelt,
läbi rakkude galaktika,
mööda närvide internetti,
hääle ja mõistuse e-maili
saab valmis inimene.

Viljandimaa mõisad

Koostanud Valdo Praust
Sari Väike mõisaraamat
Tänapäev, 2010


Ligi 60 Viljandimaa mõisa kirjeldused koos põhjaliku ajalooülevaate ning vanade fotodega on kokku pannud mõisauurija Valdo Praust, kes on ka sama seeria kuue varasema raamatu –“Pärnumaa mõisad” “Läänemaa mõisad“ “Tartumaa mõisad“ jt – autor.

Esmapilgul ei üllata Viljandimaa mõisad millegi erilisega, neid on lihtsatest hoonetest suursuguste lossideni nagu mujal Eestis. Kuid Viljandimaa mõisatele lisavad omapära arvukad 20. sajandi alguse juugend- ja heimantstiilis hooned. Seal asuvad Eesti selle stiili vaieldamatud tipud Taagepera, Väikemõisa ja Holdre, lisaks veel Peetrimõisa. Ka Eesti üks luksulikum Inglise stiilis mõisahoone - 20. sajandi alguse püstitatud Olustvere - asub Viljandimaal.

Viljandimaa mõisaid iseloomustab ka eraldi seisvate mõisakalmistute rohkus: neid on arvukamalt kui kusagil mujal. Nii mitmeltki mõisakalmistult leiab pilkupüüdvaid matusekabeleid, näiteks Tarvastu ja Jõgeveste klassitsistlikud kabelid kuuluvad vaieldamatult oma stiili tippude hulka. Mausoleumiks kutsutavale Jõgeveste matusekabelile annab kuulsust lisaks ta ajalugu - sinna on maetud kunagine Vene vägede ülemjuhataja Michael Andreas Barclay de Tolly. (lk. 5)

Viljandimaa kirjasõnas 2009 : Mehis Heinsaar

Sügaval elu hämaras

VERB, 2009
Sügaval elu hämaras varjub Mehis Heinsaare aastaid hoolikalt arendatud poeetiline geenius tubade alal, millel pole uksi. See on maagiline maailm, mis ühendab aegu ja ruume, siin- ja sealpoolsust – uus lehekülg eesti luules.


SÜGAVAL ELU HÄMARAS

Olen tunglemas
kummalise, saagiahne kalana
piki hilise nooruse ahtaksjäänd jõge
keskea sügavasse järve.

Jõuan kohale enne lõunat
ja sukeldun välkkiirelt
osjade, tõlkjate vahele -
vesi võngub mu kohal
kui pelglikult kalda all varjun.

Läbi veepinna kumendab rohekas taevas,
puude õõtsuvad tüved ja kõrkjad
ning veel mingi peibutav sädelus -
läbi mille näen laskumas
rammusa vaglaga konksu.

Sukeldun põhja.
Olen nüüd suurem ja aeglasem,
valvsam ja targem
kui varem.

Uimed liiguvad tasa,
kui mu pilk puurib siinsete
süvavee-aastate kollakat hämarust
pelglikult, vaagivalt –

selles sogases maailmas
on ohte ja endeid, pinnavee avarust,
mudaseid soppe ja õõnsusi -
mitmeid õdesid-vendi välgatab mööda
kes maitsevad mulle -
ja neidki kellele mina...

Tundub sügav ja sume
see pikkade aastate asum
ning küllap siin hää juba on -
kui mu pungsilmses peas
vaid ei kummitaks umbjärvne küsimus -
kas leidub siin hämaras ilmas ka oja
mis voolab siit edasi?
lk. 104-105

Raamatuarvustused:
Aivar Kull. Jutuvestja päästis valla oma luulesooneTartu Postimees (8.12.2009)
Seni lühijuttude ja romaaniga tunnustust võitnud Mehis Heinsaar on nüüd kogunud ühtede kaante vahele oma luuletused, mida ta on kirjutanud 16 aasta jooksul. Loe edasi
Maire Liivamets kirjanduse ja keele ajaveebis 1. 03.2010
Vahel juhtub, et ei taha loetu kohta midagi kirjutada, arvata või kinnitada. Soovid hoida elamuse ainult iseendale, sest õigeid sõnu leidmata võib kaotsi minna avastatu võlu ja maagia. Olen seda kogenud näiteks Mari Vallisoo ja Doris Kareva tekstide puhul, ja nüüd ka sootu nooremast põlvkonnast kirjaniku Mehis Heinsaare kogu lugedes. Loe edasi

Veiko Märka. Härra Mehise kroonikadEesti Ekspress (26.03.2010)
Kirjanik Mehis Heinsaar (36) on pealtnäha konfliktivaba persoon. Ta meeldib žüriidele – on võitnud kolm Tuglase novelliauhinda (rohkem on vaid Jaan Krossil ja Mats Traadil). Ta meeldib lugejaile. Ta meeldib ka vastassoo esindajaile – ilmselt oma ujeduse ja rahu tõttu. Loe edasi

Marek Tamm. Luules annab teatud määral tooni päevikulikkus
Postimees (7.03.2010)
Marek Tamm, Luule Epner, Maarja Kangro, Kajar Pruul ja Ülo Tuulik valisid luule aastaauhindadele kandideerima kuus luulekogu. Loe edasi

Lauri Sommer. Kolm yksiklast

Menu, 2010
Seto külaravitseja Darja Kõvõrmägi, varalahkunud trubaduur Nick Drake ja vaimuvägilane Uku Masing. Igaüks omal moel eraklik hing, kes unistab ja otsib, leiab ja kaotab. “Kolm yksiklast” on luuletajana tuntud Lauri Sommeri esimene proosaraamat. Oleks vähe öelda, et see sisaldab hästi jutustatud lugusid. Need on haruldase tunnetusvõimega n ä i d a t u d elud – lugeja kaob iseenesest kolme hinge sisse ning on sealt välja tulles kujutatavatega nagu isiklikult kohtunud.

Kuhu unistused meid viivad? Milline on suurim lähedus ja eraldatus? Kas inimese elu määravad aeg ja tavad või miski muu? Hetked ja lood sulavad nende kysimustega tegelevaks kolmainsuseks. Head rändamist.

Raamatuarvustused:

Tiina Sarv. Kolm üksiklast poevad lugeja hinge

artikkel ajalehes "Sakala" (26. juuni 2010)

„Kolm yksiklast“ on aga raamat, mis tõstab Lauri Sommeri tippude hulka, isegi kui ta enam midagi erilist ei kirjuta. Nii rikka keele, võimsa sisendusjõuga („Annis“ oli kohti, mida lugedes meenusid Marquez ja Rushdie) ning haaravaid teoseid ilmub eesti autoritelt väga harva. Lisaks kirjutamisandele on Sommeril väga tugev empaatiavõime, Sest palja meisterlikkusega selliseid asju ei loo. Või on tal hoopiski Esiemalt Darjalt päritud erilise nägemise võime? Edasi loe siit

Toomas Vint. Valus raamat

Toomas Vint blog (märts 2010)

Kõigepealt kuulake „itku vanaisa matustel“, mis saadaval KAGO kodulehel, alles seejärel asuge lugema ja te rändate Setomaale, kus jälgite isepäise ravitseja Darja elukäike, mis mitut puhku käivad vastu küla enese käimistele. Misjärel pidage pausi ja kuulake Nick Drake’i laule, et uue tundega rännata sitaste seitsmekümnendate Inglismaale. Edasi loe siit

Jan Kaus. Voolavus ja ekstaas

Sirp (26.02.2010)

Lauri Sommeri vaimsuse ja üleloomulikkuse taju tõttu paistab olemasolev voolava ühtsusena. Edasi loe siit

Auri Jürna. Lugu üksildusest ja armastusest

Eesti Päevaleht (12.02.2010)

Luuletaja-muusiku Lauri Sommeri esimene proosateos „Kolm yksiklast” on väike, kolme looga raamat või täpsemalt – nagu autor kaanel tutvustab – kolmainsuseks sulanud hetked ja lood. See on omamoodi tsükkel, variatsioonid üksilduse, läheduse- ja õndsuseotsingu teemadel. Kolm ajalis-kultuuriliselt kauget inimest, eri päritolu ja probleemidega, keda ühendavad müstiline, tunnetamatu, argisusest suurem teravnenud taju ja painav sisemine üksildus. Edasi loe siit

Tõnu Õnnepalu. Uus tase uues dokumentaalproosas

Varraku raamatublogis 4. veebruar 2010

Kui luuletaja tuleb proosasse, toob ta ikka midagi sealt – luulest – endaga kaasa. Vahel on seda proosa jaoks liiga palju ja “poeetiline proosa” tähendab sel juhul midagi loetamatut. Vahel on seda liiga vähe, et kompenseerida loojutustamisoskuse puudujääke. Ja vahel on just parasjagu. Edasi loe siit

Viljandimaa põhikoolide ja gümnaasiumide lõpetajate kogumik : "Sakala" kaasväljaanne

Sakala Kirjastus, 2010

Kogumik on pühendatud kõigile neile, kes olid 2010. aasta kevadel lõpetamas Viljandimaa põhikooli või gümnaasiumi. Kogumikus on ilmutatud koolilaste omalooming ning informatsiooni erinevate edasiõppimise võimaluste kohta.