20. veebruar - Hermann Evert

Foto: Geni

Ökonomist, kirjastustegelane, Eesti Kirjanduse Seltsi büroo juhataja 1924–1940
Hermann Evert
20.02.1898 Uusna v – 20.09.1982 Tallinn

Kirjastustegelane ja bibliofiil Herman Evert sündis 20. veebruaril 1898. a. Viljandi kihelkonnas Uusna valla Saareküla Everti talus pere kaheksanda lapsena.

 

Alghariduse sai vanema venna Märdi käe all Suure-Kõpu valla Metsküla koolis aastail 1904–1907 ja Simbirski kubermangu Svetloje Ozero eesti asunduses aastail 1907–1909. Lõpetas 1914. aastal Tartu Reaalkooli, misjärel asus vend Jaani soovil ja majanduslikul abil 1915. aastal Riia Polütehnilise Instituudi kaubandusosakonda õppima.

 

1916. aastal sai tööle tekstiilivabrikute peakontoris. Võttis osa 1917. aasta revolutsiooni märtsisündmustest Moskvas, sama aasta juunis tuli Tallinna, kus töötas ametnikuna linnapangas kuni 1919. aastani. Sama aasta esimesel poolel võttis osa Vabadussõjas, võideldes A. Irve juhitaval soomusrongil nr. 1.

 

1919. aasta mais sai temast põlevkivikaevanduse esimene raamatupidaja Kohtla-Järvel, kus töötas kuni 1921. aastani. Töötas 1921–1923 Kanadas ja USAs farmides ja vabrikuis ning meremehena Atlandi ja Vaiksel ookeanil. Naastes kodumaale siirdus jällegi “Riigi Põlevkivitööstusesse”, olles selle juhatuse liige ja pearaamatupidaja. Sel ajal kirjutatud ülevaade meie põlevkivist ilmus 1926. aastal avaldatud koguteoses “Eesti – maa – rahvas – kultuur”.

 

Aastatel 1923–1931 õppis Tartu Ülikoolis kaubandust. Ta osales Üliõpilasseltsi Liivika tegevuses, olles selle põhimõtete kujundaja ja alleshoidja ning seltsi peaideoloog 1930. aastatel. Ta oli 1924–1940 Eesti Kirjanduse Seltsi büroo juhataja Tartus.

 

Pärast Eesti okupeerimist oli ta aastatel 1945–1950 Leningradi oblastis vangis süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses, mida ei suudetudki tõestada. 1949. aastal küüditati agronoomist abikaasa koos poja ja tütrega Siberisse kui kulakud. Nüüd alustas ta võitlust oma perekonna õiguste taastamise eest, mis ei andnud küll tulemusi, kuigi nad Siberist naassid. Tema ise rehabiliteeriti 1956. aastal.

 

Seejärel elas ta Türil ja Tallinnas. Töötas 1950–1959 artelli "Kollektiiv" ametnikuna Türil, oli 1960–1963 Statistika Valitsuse ökonomisti, 1963–1966 Kirjandusmuuseumi teaduri ja 1967–1970 Hinnakomitee vanemkontrolörina, misjärel jäi pensionile.

 

Võttis osa Viljandi kodu-uurijate tööst, raamatusõprade klubi „Tõru“ tegevusest, oli Muinsuskaitse Seltsi liige, uuris oma isa- ja emapoolset suguvõsa ning kirjutas mälestusi.

 

Suri 20. septembril 1982. Maetud Everti talu kalmistule.

 

Allikad:

• Vollmann, Kadri. 100 aastat kirjastustegelase Herman Everti sünnist // Sakala Kalender 1998. Viljandi, 1997. Lk. 64 – 66
• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944. – URL: http://www.ra.ee/apps/andmed/index.php/matrikkel/view?id=4479 (vaadatud 20.02.2018)
• Vikipeedia. – URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Herman_Evert (vaadatud 201.02.2018)

13. veebruar - Hans Leesment

Foto allikas: Vikipedia

Vabaduse Risti III liigi 2. järgu kavaler, arst, kindralmajor
Hans Leesment
13.02.1873 Abja v – 26.08.1944 Tallinn

H. Leesment sündis 13. (vkj 1.) veebruaril 1873 Vanamõisa valla Reitle (Lüütre, ka Rüütli) talu omaniku pojana. Õppis Jäärja-Veelikse vallakoolis, Pärnu Kreiskoolis ja Gümnaasiumis ning seejärel 1893–1899 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige, selle kirjatoimetaja ning esimees 1893–1899. Hiljem kuulus korporatsiooni Fraternitas Estica, kus oli vilistlaskogu liige 1911–1940.

 

Hakkas 1900. aastast Pärnus tööle tegeliku- ja supelarstina ning sai sama aasta oktoobris Moskvas maakonnaarsti diplomi. 15. veebruaril 1902 abiellus H. Leesment Tartus Ella-Marie-Julie Pritsoniga (1882–1944), kellega sai 3 poega: Hans-Erik (1904–1935), Leonhard-Georg (1907) ja Ilmar-Karl (1908–1986). Samal aastal sõitis H. Leesment end täiendama Berliini Ülikooli juurde.

 

Sealt Pärnusse naasnud, asus ta 1903. aastal St. Peterburgi, kuid ka sinna mitte eriti kauaks. Järgmisel aastal algas Vene-Jaapani sõda ja H. Leesmentil tuli sõjaväearstina rindele sõita. Sealt demobiliseerus ta 1905. aasta detsembrikuus.

 

Töötas peale kodumaale jõudmist Tartu Ülikooli naistekliiniku assistendina 1906–1907, Pensa kubermangu naiste- ja sünnitusosakonna arsti 1907, siis naistearsti ja ühtlasi Eesti arstide erakliiniku ning Punase Risti haigla naisteosakonna juhataja ja kooliarstina Tallinnas 1908–1914.

 

Osales Esimeses maailmasõjas arstina 1914–1917. Sai 20. juulil 1916 Galiitsias põrutada. Pälvis Stanislavi 3. ja 2. järgu, Anna 3. ja 2. järgu ning Vladimiri 4. järgu ordenid. Tõusis 1917 riiginõuniku aukraadi (polkovnik). Oli 1. Eesti Polgu ja I Eesti Diviisi vanemarst juunist 1917 – märtsini 1918.

 

Vabadussõja eel 21. novembrist 1918 määrati I Diviisi arstiks. Märtsis 1919 vabastati sõjaväeteenistusest ja nimetati Eesti Punase Risti Peavalitsuse esimeheks (hilisema nimetusega president), jäädes sellele kohale kuni 1940. aasta suvel alanud okupatsioonini.

 

Vabariigi Valitsuse otsusega 10. augustist 1920 annetati Eesti Punase Risti Peavalitsuse esimehele, Dr. Hans Leesment´ile Vabaduse Risti III liigi 2. järk nr 484, “hinnates kodanlisi teenuseid, mis [ta oli] ülesnäitanud Wabadussõja kestusel sõjawäe sanitaar-korralduse töös”. Lisandus Vabadussõja Mälestusmärk.

 

Astus maist 1922 sõjaväeteenistusse ning määrati Tallinna Sõjaväe Keskhaigla konsultandiks. Nimetati sanitaarkoloneliks veebruaris 1923. Jaanuarist 1929 arvati erru, kuid veebruarist 1933 võeti taas sõjaväeteenistusse ning määrati Kaitseväe Tervishoiuvalitsuse konsultandiks ja sama aasta maist Kaitseväe Tervishoiukomitee liikmeks. Ülendati veebruaris 1933 sanitaarkindralmajoriks, hilisema nimetusega kindralmajor med. Vabastati võõrvõimude poolt novembris 1940 sõjaväeteenistusest.

 

Oli Eesti sõjaväe tervishoiukorralduse rajaja. Tema elutööks võib pidada Eesti Punase Risti loomist 1919. aastal, väljaarendamist ja juhtimist kogu iseseisvuse aja. Oli Asutava Kogu ning I ja III Riigikogu liige Kristliku Rahvaerakonna esindajana, Riiginõukogu liige 1938–1940, riikliku Tervishoiu Nõukogu liige 1925–1940, Rahvusvahelise Punase Risti Liiga Nõukogu liige 1925–1940, Eesti Noorte Punase Risti esimees 1927–1940, Rahvusvahelise Sotsiaalkomitee Eesti sektsiooni esimees 1929–1940, Ühisabi esimees 1932–1940.

 

Osales aktiivselt ühiskondlikus elus, olles 1900–1903 Pärnu Endla Seltsi juhatuse ja 1910–1922 Tallinna Estonia Seltsi juhatuse liige ning kuulus Eesti Vabadussõjalaste Liidu Keskjuhatusse kuni 1932. aastani. Oli Tallinna Eesti Arstide Seltsi esimees ning Kindral Laidoneri nimelise invaliidide kapitali komitee, VRVÜ Tallinna osakonna, seltsi Esimene Eesti Polk, Eesti-Rootsi Ühingu, Eesti-Rumeenia Ühingu jmt organisatsioonide liige. Tegutses Tallinna Skautide Maleva auvanemana ja Eesti Punase Risti Seltsi auliikmena 1933. aastast.

 

Pälvinud arvukalt Eesti, Belgia, Inglise, Läti, Poola, Portugali, Prantsuse, Rootsi, Saksa, Soome ja Ungari teenetemärke.

 

Sügisel 1941 määrati Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) abipresidendiks.

 

Oli alates suvest 1942 ERÜ sanitaarala juht.

 

Hans Leesment suri 26. augustil 1944 Tallinnas maoverejooksu tõttu. Maetud Tallinna Kaarli koguduse vanale kalmistule.

 

Allikad:

• Õun, Mati. Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid. – Tallinn, 1997. – Lk. 54–56
• Pihlak, Jaak. Halliste kihelkond ja vabaduse risti vennad // Viljandi Muuseumi aastaraamat 2004. – Lk. 161–296

11. veebruar - Albert Peters

Vabaduse Risti II liigi 3. järgu kavaler, kitsarööpmeliste soomusrongide ülem Vabadussõjas
Albert Peters
11.02.1893 Viruvere, Vana-Põltsamaa v – 20.03.1919 Taheva raudteejaama juures, Võrumaa

Albert Peters sündis 11. veebruaril 1893 Viljandimaal Vana-Põltsamaa vallas Viruvere küla Uuetalu talu pidaja peres. Õppis Vana-Põltsamaa vallakoolis, Pilistvere kihelkonnakoolis ja Paide Gümnaasiumis ning Tartu Põllumeeste Seltsi põllu- ja karjakasvatuskursustel. Sooritas Pärnus apteekriõpilase eksami.

 

Mobiliseeriti ja oli Esimese maailmasõja ajal 1914. aasta novembrist alates 172. tagavarapolgus. 1915. aasta maist Oranienbaumi lipnikekoolis, mille lõpetas 1915. aasta juulis. Oli seejärel nooremohvitser ja rooduülem 10. Novoingermanlandi jalaväepolgus. Võttis osa lahingutest Austria-Ungari vägede vastu, kus sai kolm korda haavata. Oli 1918. aasta veebruarist aprillini Haapsalus paiknenud 1. Eesti polgu 8. roodu ülem. Ülendati 1917. aasta septembrist alamleitnandiks ja 1918. aasta aprillist leitnandiks ja alamkapteniks.

 

Oli Vabadussõjas alates 20. novembrist 1918 läbikäijate komando ülem. Määrati seejärel 15. jaanuaril 1919 kitsarööpmeliste soomusrongide ülemaks – ja oli samaaegselt veebruarist 1919 kuni surmani ühtlasi ka Soomusrongide Divisjoni ülema (kapten Anton Irve) abi. Osales lahingutes Lõuna-Eestis ja Lätimaal.

 

Langes lahingut juhtides 20. märtsil 1919 Võrumaal, Taheva raudteejaama juures.

 

Maetud Pilistvere kalmistule, suguvõsa matuseplatsile. Vabadussõjas langes vaid üks kapten Petersist kõrgemal ametikohal olev ohvitser – tema vahetu ülem kapten Anton Irv.

 

Sai Vabadussõjas üles näidatud vapruse eest 1920. aastal postuumselt autasuks VR II/3. Postuumselt omistatud Vabaduse Ristile lisandus 100 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses ja Vabadussõja Mälestusmärk. Autasumaa suurusega 29,78 hektarit eraldati Viljandimaa Uue-Põltsamaa mõisast tema isale. Alberti taluks ristitud kohta asus Mihkel Peters kasutama maist 1924, kuid pärast tema surma päris selle pojapoeg, kelle nimele koht kinnistati novembris 1932. Tema nimi on jäädvustatud Pilistvere mälestussambal. Oli ka Tallinnas Ohvitseride Keskkogus mälestustahvleil.

 

Autasud:

- Vene Anna III ja IV klassi orden

- Vene Stanislavi III klassi orden - Vene Vladimiri IV klassi orden

- Vabaduse Risti II liigi 3. järgu kavaler (postuumselt)

Tema kohta ka raamatus: "Pilistvere kihelkond : Inimkaotused ja repressioonid alates 21.juunist 1940". "Memento" Viljandi Ühendus, 1996. lk.31. [M. Mitt]

 

Allikad:

• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Albert_Peters (vaadatud 20.02.2018)
• Geni. URL: https://www.geni.com/people/Albert-Peters/6000000010723506911 (vaadatud 21.02.2018)

9. veebruar - Erich Mägi

Eesti aiandusteadlane Pollis
Erich Mägi
9.02.1928 Võtikvere k, Tartumaa – 2.01.2001

Erich Mägi sündis 9. veebruaril 1928 Tartumaal Võtikvere küla taluperes. Ta õppis Võtikvere Algkoolis, Ulvi 7-klassilises koolis ja Türi Aiandustehnikumis. Agronoomilise kõrghariduse omadas kaugõppijana Eesti Põllumajanduse Akadeemias.

Töötas aastatel 1948–1960 Polli katsebaasis, 1960–1964 Saaremaal Karja katsepunktis õuna- ja pirnisortide uurijana, 1965–1970 aianduse valitsuses puuviljanduse ja iluaianduse osakonna juhina, aastatel 1981–1986 aiandusministeeriumis ning seejärel aasta agrotööstuskomitee aianduskoondises ja sellele järgneva aasa komitee aiandussektori juhataja ja peaagronoomina.

Ta oli vabariikliku puuviljanduskomisjoni liige ja 1995. aastast Polli aianduse Instituudi teadusnõukogu liige.

Erich Mägi on kirjutanud monograafiad “Õunapuu” (1975), “Viljapuu- ja marjaaed” (1996), “Ploom aias ja köögis” (1999) ning “Pirn aias ja köögis” (2001). Ta on ühtlasi “Aiapidaja käsiraamatu” kaasautor. Ta on avaldanud puuviljanduse kohta üle paarisaja artikli.

Erich Mägi oli Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsi ning August Kitzbergi Sõprade Seltsi asutajaliiige.

Allikas: Univer, Toivo. In memoriam Erich Mägi 9.II 1928 – 2.I 2001 // Sakala (2001) 4. jaan.

8. veebruar - Mats Laarmann

Mats Laarmann. Foto Kodukotus nr. 12.
Sakala.14. detsember 1899.

Eesti vallakooliõpetaja, põllumees ja poliitik, II, III ja IV Riigikogu liige
Mats Laarmann
8.02.1873 Kaarli v – 13.12.1964 Abja

Mats Laarmann (ka Laarman; 8. II 1873 Kaarli vald, Viljandimaa – 13. XII 1964 Abja), vallakooliõpetaja ja poliitikategelane. Isa Märt Laarmann (1834–1905), 1855–95 Araku koolmeister (vanaisa Mats Laarmann oli samas koolmeister aastatel 1824–55); ema Reet Laarmann, sündinud Zenter (1833–81), talupidaja. Abikaasa Ida-Marie Laarmann (1881–1945), tütred Hilja Laarmann (1906–44), Meida Laarmann (1910–22), poeg Jaan Laarmann (1911–48).

 

Õppis Araku koolis (Sammaste külas) ja 1883–87 Halliste kihelkonnakoolis. Sai 1893 Pärnus kihelkonnakooliõpetaja kutse. Töötas 1889–1910 Kaarli vallakoolis õpetajana. Oli 1910–22 Ullaste mõisa rentnik ja aastast 1930 Kaarli valla Taru talu omanik. Võitles 1914–17 Esimeses maailmasõjas. Pärnu maavolikogu (abiesimees 1920–22, esimees 1928--) ja 1923–32 Põllumeestekogude esindajana II–IV Riigikogu (II Rii¬gikogus hariduskomisjonis) liige.

 

Oli Kaarli karskusseltsi Säde asutajaid, Viljandi ja Halliste Põllumeeste Seltsi ja teiste seltside liige.

 

Vangistati 14.VI 1941, perekond küüditati (abikaasa ja poeg surid Siberis), vabanes 12. II 1958, seejärel töötas Rimmus arveametnikuna.

 

Kogus rahvapärimust (peamiselt Halliste kohamuistendeid) ja uuris selle kogumise ajalugu (Jakob Hurda kaastöö¬liste elu ja tegevust). Kirjutanud näidendid („Koguni kogemata kombel: Nali ühes järgus: Algupärane näidend” (1902) ja „Ärimehed”), avaldanud artikleid Olevikus, Postimehes ja Kajas.

Maetud Halliste kalmistule.

EKBL, 1998 (M. Vilbaste); muudetud 2013

6. veebruar - Peeter Univer

Vabaduse Risti II liigi 3. järgu kavaler, kapten
Peeter Univer
6.02.1883 Pöögle v – 7.05.1975 Mõisamäe t, Polli kn, Viljandi raj

Sündis 6. veebruaril 1893 Pärnumaal Pöögle vallas talurentniku peres. Õppis Karksi õigeusu kihelkonnakoolis, Pihkva õpetajate seminaris ja 1915. 1. Oranienbaumi lipnikekoolis. Õpetaja 1912-1913 Koeru haridusseltsi algkoolis, 1913-1914 Pärnu Eesti Kooliseltsi Mõisaküla koolis ja 1914 Volveti ministeeriumikoolis.

 

I Maailamsõja ajal oktoobris 1914 179. Tagavarapataljonis, aprillist 1915 408. Kuznetski jalaväepolgu kuulipildujate komando ülem. Alamleitnant märtsist 1916, leitnant detsembrist 1916, alamkapten novembrist 1917. Võttis osa lahingutest Saksa vägede vastu Valgevenes ja Ukrainas, sai kahel korral haavata. Septembrist aprillini 1917 1. Eesti polgus. Vabadussõja ajal alates 21.11.1918 3. jalaväepolgu kuulipildujate komando ülem. Osales lahingutes Punaarmee ja Landeswehri vastu Lõuna-Eestis, Põhja Lätis ja Pihkva rindel, sai 6.01.1919 Viljandimaal Kärstna mõisa all haavata. Kapten detsembrist 1919. Sai autasuks Pöögle vallas Mõisamäe talu.

 

Tegi edukat sõjaväelist karjääri, olles muuhulgas ja augustist 1924 ajakirja “Sõdur” tegvtoimetaja. Septembris 1925 vabastati teenistusest, misjärel pidas Mõisamäe talu.

 

Alates 1933. aastast oli Petserimaal Irboska vallas Krjakovo algkooli juhataja, õpetaja Kulje (hiljem Kalda) valla Medova algkoolis ning juhataja Kolpino algkoolis. Oli Kaitseliidu Petseri maleva Värska malevkonna Värska üksikrühma pealik, Noorte Kotkaste juht, Eesti Õpetajate Liidu, Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Pärnu ja Võru osakonna liige. Pärast juunipööret 1940. aastal pani õpetajaameti Petserimaal maha ja siirdus Mulgimaale Karksi valda oma Mõisamäe tallu tagasi.

 

Saksa ajal õpetaja Penujas, hiljem Tahkuranna valla Soometsa algkooli juhataja. Nõukogude ajal kuni 1947 Abja kooli sõjalise õpetaja. Seejärel talunik, kevadest 1949 kolhoosi 9. Mai raamatupidaja, jaanuarist 1954 Edu kolhoosi esimees, jaanuarist 1956 detsembrini 1957 arvepidaja.

 

Avaldas poeemi “Peeter Kalm” (Tallinn, 1935).

 

Abikaasa Anna (sündinud Krasnovski, 1920-1998), lapsed Liia (1937), Väino (1938), Toivo (1940), Kalle (1944-1967), Ilme (1950) ja Toomas (1955).

 

Suri 7. mail 1975 Viljandi rajoonis Polli külanõukogus Mõisamäe talus. Maeti Karksi-Nuia Arumäe kalmistule.

 

Autasud:

- Vene Anna III ja IV klassi orden

- Vene Stanislavi II ja III klassi orden

- Vene Vladimiri IV klassi orden - Vabaduse Risti II liigi 3. järgu kavaler

 

Allikas: Pihlak, Jaak. Univer, Peeter // Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Viljandi Muuseum, 2016. Lk. 794

30. jaanuar - graafik ja raamatuillustraator Silvi Väljal

Silvi Väljal (foto: L. Jõekalda)
Foto Eesti Kunstnike Liidu kodulehelt

Graafik ja raamatuillustraator
Silvi Väljal
Sündinud Masing
30.01.1928 Kuiv-Saapa t, Halliste khk – 3.04.2014 Tallinn

Silvi Väljal sündis Kuiv-Saapa talus. Väljal on igatpidi mulgi päritolu, emapoolne suguvõsa Paistust, isapoolne Hallistest. "Käisin karjas, vanaisa oli metsavaht. Sellepärast on kõik metsa- ja looduselood mulle südamelähedased."

Kuiv-Saapal olla varjatud jälitajate eest põgenevat Rootsi kuningat, kes olevat sohu oma saapad ära kaotanud, aga saanud tollaselt taluperemehelt nii peidupaiga kui kuivad jalavarjud. Talukohale andis see nime ja vabatalu staatuse.

 

Kuiv-Saapa taluga jättis Silvi Väljali pere hüvasti sõja algusaastal, päästes sellega end küüditamisest. Järgnevatel aastatel elati mitmel pool Mulgimaal. Alghariduse sai taluperes sündinud mitmes Mulgimaa piiridesse jäävas külakoolis. Ta lõpetas Viljandi tütarlastegümnaasiumi kuldmedaliga 1946. aastal.

 

Kui Silvi (siis veel perekonnanimega Masing) Viljandis keskkooli kuldmedaliga lõpetas, olid talle kõik teed lahti. Kunstiõpetaja Gustav Mootse soovitas kunsti õppida ning talle endalegi meeldis joonistada. Selleks ajaks oli talle selge, et ta tahab saada kas arhitektiks või kunstnikuks. Esialgu kaldus valik ehituskunsti poole, kuid loomupärane kiindumus ja oskus joonistada suunasid ta peagi kunstiteele. Silvi Väljal lõpetas ERKI edukalt 1952. aastal, pälvides kõrge hinnangu diplomitööna valminud illustratsioonide eest A.H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ I osale. Ju oleksid need koos raamatuga ka ilmunud, ent samal ajal oli „Tõde ja õigust” kutsutud illustreerima Ott Kangilaski ja nii jäi diplomitöö kasutamata. Küll aga on Silvi Väljali illustratsioonidega ilmunud Tammsaare „Kõrboja peremees” ja ka tema „Jutustused”.

 

Seejärel suunati ta tööle ajakirja Pioneer kunstnikuks-kujundajaks, kus kohe avanes Silvi Väljali anne lastekirjanduse illustraatorina, mis saigi tema peamiseks tegevusalaks. Kokku ulatub Silvi Väljali illustreeritud raamatute arv kahesajani, raamatutega otseselt seotud on ka nende omanikumärgid-eksliibrised, mille loojana ta samuti tõusis alates 1950. aastate teisest poolest esile nii teoste hulga kui rahvusvahelise tunnustuse pälvimise poolest. Viimast näitavad esinemised paljudel olulistel rahvusvahelistel näitustel ning rida personaalnäitusi välismaal.

 

Nõmmel elas Silvi Väljal 1955. aastast. Ta oli abielus fotograaf Enno-Kustav Väljaliga (14.02.1928–16.11.2011). Abielus sündis poeg Veiko Väljal.

 

Silvi Väljali kuulsaimad tööd

Kunstiinstituuti õppima minnes kujutas Silvi Väljal oma tulevikku ette just raamatuillustreerijana. Vabakutseliseks hakkas ta siis, kui sai kirjastuselt tellimuse illustreerida aabits, see oli esimene kord, et üht õpikut illustreeris üksainus kunstnik – seni oli seda teinud ikka mitu illustreerijat. Aabits tõi tuntust nii Silvi Väljalile kui ka kirjastusele – nimelt saadeti aabits Brüsseli maailmanäitusele, kust see tuli tagasi hõbemedaliga.

 

Silvi Väljalil on kaks väga kuulsat raamatut. Esimene ongi aabits, mis valmis 1958 ja mis on olnud esimeseks ja kõige tähtsamaks kooliõpikuks kõigile 1958-1973 esimesse klassi astunud eesti lastele ehk siis tervele plejaadile tänase Eesti poliitilistele, äri- ja kultuuriprominentidele. Ühe aabitsaga on Silvi Väljal veel seotud: nimelt koostasid nad koos Lembit Eelmäega mulgikeelse aabitsa-lugemiku „Mulgi keelen ja meelen”. Mulgikeelne lugemik sisaldab kunstniku mälestuspilti lapsepõlvest pealkirjaga „Üits karjalatse lugu…“

 

Teine, "Jussikese seitse sõpra" ilmus 1966, on tänaseks tõlgitud vähemalt 21 keelde ning ilmub ka eesti keeles üha uuesti ja uuesti, sest kuulub kooliprogrammi. Raamatuke sündis täiesti kummalisel kombel. Kaks eesti graafikut, üks neist Silvi, said koha kunstnike puhkekodusse Moskva lähedal. Mitte niisama laisklemiseks, ette oli nähtud ka ühe lasteraamatu kujundamine. Väljal otsis sobivat, kuid ei leidnud, kiire oli ka ning lõpuks pidi ta viimases hädas ise raamatule ka teksti välja mõtlema. „Ühe õhtuga oli see valmis. Hiljem uuriti Moskvas, kas ma ei tahaks „Jussikest" seal vene keeles välja anda. Olin nõus. Kui siis tõlge ära tehti, selgus, et minu jutt on täitsa ära muudetud, ning ma ei olnud oma piltide avaldamisega nõus. „No siis pole vaja," vastati. Vahepeal ilmus raamat Eestis ja jõudis siis ka Moskvasse tagasi. Selgus, et seal peeti seda esialgu eesti rahvajutuks, mitte minu looks."

 

Kõige huvitavamad keeled, kuhu Jussikese rännak seitsme nädalapäeva juurde on tõlgitud, on singaleesi, marathi, telugu ja bengali. Enamik tõlkeid on tehtud Moskva kaudu, kuid näiteks tšehhid, rootslased, soomlased ja sakslased tegid tõlke ise. Ungari keeles on Jussike muuseas Józsik, leedu keeles Jusiukas ning gaeli keeles Donaillin.

 

Näidendina on Jussikest tõlgitud 7 keelde, fääri keeles näiteks on see ilmunud nii raamatuna kui ka näidendina ning tänu Jussikesele asutati seal mitu väikest lasteteatrit. Lugu on lavastanud ka meie Nukuteater.

 

Vabagraafikaga hakkas Silvi Väljal tegelema suhteliselt hilja, esimese suure vabagraafika ja pastellmaalide näituse pani ta kokku oma 60ndaks sünnipäevaks. Näitusi on olnud mitmel pool Eestis, Lätis, Soomes, Kanadas, Šveitsis ja mujalgi, lisaks muidugi paljud grupinäitused. Oma ümmargusi juubeleid on Silvi Väljal tähistanud ikka näitustega, kus põhiteemaks olnud tema peamine inspiratsiooniallikas – loodus.

 

Oluline osa Silvi Väljali loomingust on talletatud Eesti Rahvusraamatukogus, mille varamusse kuulub üle kuuesaja tema illustratsiooni-originaali ja ligi viissada eksliibrist.

 

Kasutatud allikad:

• Lahkus kunstnik Silvi Väljal. - Postimees (2014) 7. aprill. URL: https://www.postimees.ee/2753316/lahkus-kunstnik-silvi-valjal (vaadatud 02.02.2018)
• Märka, Veiko. Kahekümnekeelse Jussikese ema. – Eesti Ekspress (2008) 8. veebr. URL: http://ekspress.delfi.ee/areen/kahekumnekeelse-jussikese-ema?id=27674527 (vaadatud 02.02.2018)
• Silvi Väljal. – Mulgimaa Infoportaal. URL: http://mulgimaa.ee/mulgimaast/vaimne-parand-juured/silvi-valjal/ (vaadatud 02.02.2018)
• Silvi Väljal. – Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Silvi_V%C3%A4ljal (vaadatud 02.02.2018)

28. jaanuar - teoloog, keeleteadlane, luuletaja ja ühiskonnategelane Mihkel Veske

Eesti teoloog, keeleteadlane, luuletaja ja ühiskonnategelane
Mihkel Veske
28.01.1843 Veske t, Vilimeeste k, Holstre v – 16.05.1890 Kaasan

Mihkel Veske oli esimene kõrgelt haritud eesti soost keeleteadlane, kes 1872. aastal kaitses doktorikraadi soome-ugri keelte võrdlev-ajaloolise grammatika alal Leipzigi ülikoolis, mis oli üks tolleaegseid keeleteaduse tippkeskusi. Kuulus Carl Robert Jakobsoni vaadete pooldajana eesti rahvusliku liikumise juhtide hulka. Veske tuntuimad tekstid on rahvalikud laulud "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt" ja "Mingem üles mägedele".

 

Sündis 28. jaanuaril 1843 Veske talus talumehe peres. Ta õppis algul Pulleritsu külakoolis ja Paistu kihelkonnakoolis ning seejärel vabakuulajana Tartu gümnaasiumis.

 

1866. aastal siirdus ta Paistu Maarja koguduse õpetaja Woldemar Adolf Hanseni toel õppima Leipzigi misjonikooli, mida ta ei lõpetanud. Seejärel astus ta Leipzigi ülikooli, kus õppis võrdlevat keeleteadust. 1872. aastal kaitses ta doktorikraadi keeleteaduses.

 

Peale doktorikraadi kaitsmist naases Veske Eestisse, kus tegi esmalt kaastööd ajalehtedele „Neue Dörptsche Zeitung“ ja „Eesti Põllumees“. 1874. aastast oli Veske Tartu Ülikoolis eesti keele lektor. Veske oli esimene eesti keeleteadlane, kes rakendas võrdlev-ajaloolist meetodit. Väitekirjas „Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes” (Leipzig, 1873) osutab ta muu hulgas eesti keele 3. välte tekkepõhjustele.

 

1878. aastast oli eesti keele õpetaja Tartu venekeelses seminaris.

1879 ilmus „Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse wiis”, milles ta soovitas rajada kirjakeel põhjaeesti keskmurdele ning võtta kasutusele foneetiline kirjaviis.

1875–1984 käis Veske suviti murdeuurimisreisidel

1880 viibis Soomes

1881–1883 avaldas „Soome keele õpetus“ I-II

1882–1986 Eesti Kirjameeste Seltsi president

1884 asutas ajakirja Oma Maa

1885–1886 viibis Ungaris, kus omandas vahest esimese eestlasena ülikiiresti ungari keele oskuse.

 

Mihkel Veske luuletajana

 

Luules taotles Veske regivärsi eeskujul rahvalikku lihtsust, konkreetsust ja kõlarikkust; luuletuste põhilaad on ülev ja optimistlik. Avaldas luulekogu „Laulud Wiisidega” (1874) ja koorilauluväljaande „Laulukogu...” (1880, koos P. Abeliga; Veskelt 13 laulu). Postuumselt ilmusid 1899 „Dr. Veske laulud”.

Tema isamaalised luuletused „Kas tunned maad, mis Peipsi rannast” ja „Minge üles mägedelle” on muutunud rahvalikeks lauludeks. Enda kogutud rahvaluulet avaldas Veske antoloogias „Eesti rahwalaulud” (I–II, 1879–83). Kirjutas rahvaluule kohta ka mitu püsiväärtusega uurimust. Eestindanud saksa, vene, soome, ungari jmt rahva luulet.

 

Mihkel Veske Kaasanis

 

Veskest oleks võinud saada esimene eesti keele professor Tartu ülikoolis, aga venestusajal sai talle ilmselt saatuslikuks tema liigne rahvuslikkus. Nii pidi ta olude sunnil jätkama oma teadustegevust Kaasani ülikoolis, kuhu ta siirdus 1886. a sügisest. Kaasanisse aitas tal kohta leida Baudouin de Courtenay, maailmakuulsa Kaasani koolkonna rajajaid, kes ise töötas sel ajal Tartu ülikoolis. Kaasani ülikoolis tegutses Veske soome-ugri keelte õppejõuna kuni oma ootamatu surmani 1890. aastal.

 

Mihkel Veske ametlik nimetamine Kaasani ülikooli soome-ugri keelte õppejõuks toimus 8. veebruaril 1886. 1887. a veebruaris saabus Veske Ungarist Peterburi. Aprillis sõitis sealt edasi Moskvasse, kus aabitsatki appi võttes õppis väga kiiresti selgeks vene keele, mis siiski, nagu hiljem osutus, ei olnud piisav kuulajate leidmiseks. Alles 6. augustil sõitis Veske Moskvast Kaasanisse. 3. septembril 1887. aastal pidas ta Kaasani ülikoolis oma esimese loengu teemal „Finnoloogia tähtsus ja edusammud”.

 

Mõnikord on arvatud, et Veske oli Kaasani ülikooli professor, kuid sellele väitele ei ole võimalik leida kirjalikku alust. Kuna ta ei vallanud piisavalt vene keelt, siis oli tal vaid üks üliõpilane – N. Titov. Siiski ei jäänud Veske Kaasani-aeg ka vene teadusloo jaoks tarbetuks: tal ilmus paar raamatut ja mitmeid artikleid. Samuti sooritas Veske kaks ekspeditsiooni soome-ugri rahvaste juurde ja korjas ligi 200 tšeremissi ja mordva laulu. Veske tööd, mis, etterutatult öeldes, jäid pooleli, leidsid tunnustust 16. juunil 1889. a, mil ta sai riiginõuniku auastme.

 

Kaasanis elas Veske kehvades tingimustes. Palk oli tal küll korralik, kuid võlad olid nii suured, et 200 rublast sai ta kätte vaid 30 rubla. Teadlane elas Nikolai väljakul Juškovi majas kolmandal korrusel korteris 14, madalas väikeste akendega toas. Magamisase oli raamaturiiulite taga. Veske oli väikest kasvu, 164 cm pikkune poissmees. Sõi põhiliselt korra päevas – õhtuti –, mistõttu kannatas alatoitluse all. Töötas öösiti. Parimaks sõbraks oli talle marilane Mari El-ist, Morko rajoonist pärit Kaasani ülikooli üldajaloo professor Ivan Smirnov (1856–1904), kes hiljem ka seda oma mitmes töös märgib. Smirnov on koostanud ka Veske eluloo ja tööde bibliograafia, avaldanud temast ülivõrdelisi artikleid ja samuti nekroloogi.

 

Kaasanis huvitus Veske volga keeltest. Kaasanis elades käis ta uurimismatkadel maride ja mordvalaste juures, avaldas käsitluse mari keele murrete („Исследования о наречиях черемисского языка”; Kaasan, 1889) ning läänemeresoome ja slaavi rahvaste kultuurisuhete kohta („Славяно-финские культурные отношения по данным языка”; Kaasan, 1890).

 

Mihkel Veske suri Kaasanis 16.05.1890. Tema põrm toodi Tartusse ja maeti Raadi kalmistule.

 

1899. aastal avati tema haual Tartu Uus-Jaani kalmistul mälestussammas.Graniidist alusel asus August Weizenbergi loodud Mihkel Veske büst. Büst eemaldati haualt pärast II maailmasõda, haud ise ning samba graniitalus on muinsuskaitse all.

 

Allikaid:

• Ernits, Enn. Mihkel Veske panusest vene keelde laenatud soome-ugro sõnade uurimisse. – URL: http://www.kirj.ee/public/ESA/2013/esa_59_2013-9-27.pdf (vaadatud 30.01.2018)
• Kuningas, O. Mihkel Veske C. R. Jakobsoni järglasena // Sakala (1943), nr. 12, 25 jaan., lk. 4. Täistekst RR arhiivis DIGAR http://dea.digar.ee/article/sakalaew/1943/01/25/27 (vaadatud 30.01.2018)
• Mihkel Veske. – Eesti Värss. URL: http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=16&lan=est (vaadatud 30.01.2018)
• Mihkel Veske. – Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Mihkel_Veske (vaadatud 30.01.2018)
• Olesk, Sirke. Mihkel Veske (1843-1890). – Kreutzwaldi sajand. URL: http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=19&page_start=&table=Persons (vaadatud 30.01.2018)
• Prozes, Jaan. Mihkel Veske 170. Kaasan ja soome-ugri rahvad // Sirp (2013) 31. jaan. URL: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/mihkel-veske-170-kaasan-ja-soome-ugri-rahvad/ (vaadatud 30.01.2018)
• Veske, Mihkel. – EE 17, 2000; muudetud 2011. URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/veske_mihkel (vaadatud 30.01.2018)

18. jaanuar - kirjanik Albert Kivikas

A. Kivikas A. Kamseni kaubanduskooli õpilasena 1916
KM EKLA A-37:5200

Kirjanik Albert Kivikas

18.01.1898 Suure-Jaani – 19.05.1978 Lund, Rootsi

Albert Kivikas sündis Suure-Jaani alevikus 18. jaanuaril 1898. aastal teenijatüdruku teise pojana. Ema Anu Kivikas (1865-1946) oli elukutselt kangur, peale rõivakangaste osav vaipade ja suurrättide kuduja – sai Viljandi näitustel nende eest mitmel korral auhindu. Kirjaniku isa kohta andmed puuduvad. 



Oskar Kruusi andmeil teenis tema vanem vend Jaan Kivikas (sündinud 1887) Punaarmees diviisikomissarina ja suri 1921. aastal Ukrainas.



A. Kivikase arvatav sünnikoht
Valula karjamõis Suure-Jaani agulis aug. 1966
KM EKLA B-37:3459

Kirjaniku varaseimad mälestused ulatuvad tagasi 1905. aasta rahutuste aega, mil ta elas emaga Olustvere mõisas. Teine kodu oli Olustvere jaama lähedal asuv Särru moonamaja, kust poisike 1907. aasta sügisel Reeguldi vallakooli viidi. Sügisel 1909 jätkus tulevase kirjaniku haridustee Vastemõisa ministeeriumikooli teises klassis. Vastemõisa ministeeriumikoolis Kivikas käis neli aastat, lõpetas kursuse 1913. aasta kevadel. Õppimine ministeeriumikoolis oli toimunud suurte majanduslike raskustega võideldes, nüüd haridustee jätkamisele linnakoolis ei võidud mõelda. Aastase vaheaja järele, mis oli elatud ühe sugulase juures Vaalamäel, versta maa kaugusel Kildult – tädi Liisa pidas seal õmbluskooli ja õpetas peretütardele kodust käsitööd – õnnestus emal leida töö- ja elamisvõimalus Viljandi eeslinnas Kantrekülas.




Tõllasepa maja Viljandis, mille teisel korrusel asus A. Kamseni kaubanduskool.
Foto: J. Riet, u 1915. Viljandi Muuseum VM VMF 176:220 F

Kantreküla sai Albert Kivika elus tähtsaks pöördepunktiks – siit avanesid talle linnakooli uksed, mis olid kehvikulapse puhul suursündmuseks. 1914 üritas Kivikas pääseda Viljandi linnakooli, kuid teise klassi eksamitele ei lastud teda piirvanuse ületamise tõttu ja kolmanda klassi jaoks ei olnud tema teadmised piisavad. Nii astus tulevane kirjanik hoopis Andres Kamseni kaubanduskooli, mis oli äsja Valgast Viljandisse ümber asunud.

Aastal 1916 kuulus Albert Kivikas oma vanuse tõttu mobiliseerimisele, mis oleks tähendanud sattumist Esimese maailmasõja keerisesse. Riiklikud koolid võisid oma õpilastele taotleda ajapikendust sõjaväeteenistusse astumisel ja seetõttu lahkus ta Kamseni erakoolist ning sooritas edukalt sisseastumiseksamid Tartu kommertskoolis. Selles koolis töötasid ka mitmed silmapaistvad eesti haridustegelased. Kivikas õppis seal eesti ja prantsuse keelt Johannes Aaviku käe all, koolidirektoriks oli aga tulevane haridusminister Harald Laksberg.

Tartus kommertskoolist läks Kivikas koos teiste õppursõduritega Vabadussõtta. 22. detsembril 1918, kui Tartu langes Vabadussõjas Punaarmee kätte, suundus Albert Kivikas tagasi koju Viljandisse. Kohale jõudnud, liitus ta samuti Viljandisse ümber asunud Tartu vabatahtliku koolipoiste pataljoniga, mille ülemaks oli tulevane riigimees Kaarel Eenpalu (siis veel Karl August Einbund). Rindele jõudis ta mainitud pataljoniga Võrtsjärve põhjatipu lähistel Jõesuus. Sõjatee viis teda veel Sangla ja Rannu mõisa. Viimase lähistel toimus ka pataljoni esimene lahing. Hiljem osales Kivikas veel Valguta ja Pikasilla juures toimunud kokkupõrgetes punaväelastega. 31. jaanuaril 1919 toimunud Paju lahingusse jäi koolipoiste pataljon aga hiljaks. Nad läbisid veel oma teel Valga ja Sangaste ning saadeti siis tagasi Tartusse pooleli jäänud õppetööd jätkama. Koolipoisid olid oma ülesande rindel täitnud, nad toodi Tartusse tagasi ja saadeti kooli, kuigi olid samas õppursõduritena majutatud kasarmusse ja sõid sõduritoitu, käisid sõjalistel harjutustel.

Kivikas lõpetas Tartu kommertskooli 1919. aasta kevadel, kuid ei saanud samal aastal ülikooli astuda, vaid pidi jääma tööle õpilaspataljoni staapi kuni selle lõpliku likvideerimiseni 1920. aastal. "Nimed marmortahvlil" põhineb Kivikase isiklikel kogemustel.

1920–1922 õppis Kivikas Tartu Ülikoolis ajalugu, kirjandust ja filosoofiat. Kirjanduse seminaritöö raames uuris Kivikas vene mõju Henrik Visnapuu loomingus, kusjuures oponendiks oli luuletaja ise. 1921. aastal toimunud seminaril õnnestus Kivikal edukalt tõendada Igor Severjanini mõjutusi Visnapuu loomingule. Ülikooliaastatel kuulus Albert Kivikas üliõpilasseltsi Veljesto. Õpingud ei edenenud Kivikal just kiiresti, kuna ta enamiku ajast pühendas ilukirjanduslikule loomingule. Osalt sundis teda selleks tagant majanduslik kitsikus – kirjutamine oli sissetulekuallikas.

1922. aasta varakevadel katkestas kirjanik õpingud ülikoolis ja siirdus Berliini, et asuda majanduslikel põhjustel sinna kolinud ajakirja „Odamees“ toimetajaks. Juba augustis 1923 oli kirjanik kodumaal tagasi.

Tagasipöördumise järel elas ta taas Tartus ja keskendus esialgu ainult loomingule. Hiljem hakkas ta tegema kaastööd ajalehtedele, töötades muuseas ka kohtureporterina. Põhitegevuseks jäi tema jaoks 1920. aastatel siiski novellide ja romaanide kirjutamine, periood 1923–1927 oli tema elus üks produktiivsemaid.

 


Albert Kivikase ema Anu ja poeg Tiit
KM EKLA A-37:4372

Albert Kivikas abiellus 1926. aastal Tallinna kaupmehe Otto Niggoli tütre Gertrud Niggoliga (26.09.1901-22.01.1934). Neil sündisid kolm poega. Poeg Tiit (24.09.1927-28.03.1936) uppus Tallinnas saviaugul uisutades. Poeg Henn (3.05.1930-27.07.1930) suri maimukesena. Poja surma kogemust võib aimata romaanis „Vekslivõltsija“. Poeg Peep (17.07.1931-14.09.1967) oli sõja ajal ühe taudi läbi kaotanud kuulmise teravuse. Ta oli ametilt tüpograaf. 14. sept. 1967 hommikul Lundis tööle minnes ei olnud ta raudteest ülemineku kohal kuulnud rongi lähenemist. Peep Kivikas oli Lundi eestlaskonnas hästi tuntud, ta kuulus eesti näiteringi ja esines laval edukalt karakterosades.

Teine abielu oli Anna Varikuga (18.01.1899 – 6.06.1976) 1936. aastal. Selleski abielus sündis kolm poega. Abielus sündisid pojad Tõivelemb (14.07.1937, tuumafüüsik Rootsis), Ihameel (1938) ja Uldenago (5.03.1941-21.05.2014, arhitekt).






KM EKLA B-37:5123

Edukas loominguline tegevus võimaldas Kivikal kolida Tallinna, kus ta omandas maja Vaarika tänaval. Algul töötas ta ajalehe „Vaba Maa“ juures kirjanduskriitikuna, seejärel aastatel 1931–1934 Eesti Päevalehe toimetuses. 1935–1938 juhatas Kivikas ajalehe „Uus Eesti“ kultuuriosakonda. Tallinna Kirjanike Ühingu abiesimees. Paralleelselt asus ta tööle teatrisse, olles 1935–1938 dramaturg Eesti Draamateatris ja aastatel 1938–1940 teatris Estonia.

Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 toimetas Albert Kivikas ajalehte „Eesti Sõna“ ja oli Eesti Kirjanikkude Liidu esimees.

Albert Kivikas lahkus koos perekonnaga Eestist aprillis 1944. Kuni sügiseni elasid nad Soome pealinnas Helsingis, siis suundusid edasi Rootsi. Esimesed nädalad Rootsis veetis kirjanik Gimo laagris. Järgnes periood, mil tuli teha rasket füüsilist tööd. Algul töötas ta Älmebodas Smålandis tee-ehitusel ja turbarabas, seejärel Rydali puuvillariide tehases. Viimasele ametikohale jäi Kivikas tööle aastani 1949, mil ta kolis Lundi. Algul elasid Kivikad korteris, maja õnnestus osta alles 1967. aastal.

Albert Kivikas suri 19. mail 1978 80-aastasena Lundis. Tema põrm maeti Tallinna Metsakalmistule 6. oktoobril 1990.

Albert Kivikase looming

Kivikal on kolm ainevaldkonda, mida ta korduvalt läbi kirjutab. Esiteks Põhja-Viljandimaa külaelu XX sajandi algul ("Sookaelad", "Jüripäev", "Jaanipäev", "Mihklipäev", "Karuskose", "Tulililled"), teiseks Vabadussõda ("Verimust", "Ristimine tulega", "Punane ja valge", "Nimed marmortahvlil I") ja Tartu kultuurielu 1920-ndate aastate algul ("Maha lüüriline shokolaad!", "Vekslivõltsija", "Nimed marmortahvlil" II—IV). Ainult viimane romaan "Kodukäija" (1963) toob juurde uue probleemide ja motiivide ringi.

A. Kivikast on peetud Eesti uusrealismi rajajaks. Oskar Kruusi hinnangul näitab Kivika erakordselt pikaaegne kõikumine eri stiililaadide vahel, et ta teadlikult ei pürginud realismi uuendajaks. Ka oli Kivikal üpris vähe ning juhuslikke teadmisi kirjandusteooriast, sest ta haridus oli jäänud lünklikuks ja poolikuks. Kommertskoolis oli humanitaarainete programm märksa väiksem kui tavalises gümnaasiumis, ent sealgi läks Kivikal palju õpiaega kaotsi sõjast osavõtmise tõttu. Rindelt Tartusse tagasi saabunud, jäi Kivikas edasi sõjaväelaseks, ning kasarmuelu oli samuti takistavaks teguriks haridusteel. 1920. aastal astus Kivikas küll Tartu ülikooli ajalugu ja eesti filoloogiat õppima, kuid needki õpingud katkesid juba algusjärgus. Aastail 1922—1923 Berliinis ajakirju Odamees ja Aeg toimetades võis küll Kivikal jääda rohkem aega kirjandusalaste teadmiste kogumiseks. Kuid tal ei jätkunud sihikindlust, et asuda oma haridust süstemaatiliselt täiendama, nagu tegi seda Johannes Semper Berliini ülikoolis õppides. Pealegi seisis ka tolleaegne Berliin ekspressionismi ning muude modernistlike voolude mõju all, teatritesse tõmbasid publikut just Ernst Tolleri, Walter Hasencleveri, Alfred Brusti jt retoorilised draamad, oma kuulsuse tippu oli jõudnud ekspressionistlik lavastaja Erwin Piscator. Niisiis impulsse uusrealismi kujundamiseks sai Kivikas vaevalt leida sõjajärgselt Saksamaalt, Berliin võis just tugevdada tema ekspressionistlikke otsinguid. Niisugused tõsiasjad moodustavad A. Kivika kirjandusliku tee alguse.

Andres Kamseni kaubanduskooli päevil osales noor Albert Kivikas ajakirja „Lõõmav Tõlvik“ toimetamisel. Päris esimene Albert Kivikase saadetud sonett ajaleht "Sakala" trükiveergudele ei jõudnud ning sai toimetaja Hugo Raudsepalt 6. aprillil 1916 avaliku ja karmi eituse. Suure ajakirjanduse veergudel debüteeris ta sonetiga "Kevadine külm", mis ilmus pseudonüümi A. Pedajas all 25. aprillil 1916 ajalehes Sakala. 17. juunil 1916 ilmus ajalehes Sakala ka Kivika esimene proosakatsetus – veste "Vanad ja noored", mille ta avaldas samuti A. Pedaja nime all.

Väljalõige 25. aprilli 1916 Sakalast

Tartu kommertskooli päevil tegi Kivikas aktiivselt kaastööd kooli ajakirjale „Muusa“. Aastal 1918 avaldas ajaleht Postimees tema esimese novelli "Lembit", mille Kivikas oli kirjutanud 1917. aastal ja mille teemaks oli eestlaste muistne vabadusvõitlus. Ajalehe toimetajana töötanud Friedebert Tuglas soovis näha ka noormehe teisi jutustusi ja soovitas tal need ajalehes avaldamise asemel koondada eraldi kogumikku. Albert Kivikase esimene lühijuttude kogu "Sookaelad" anti Friedebert Tuglase õhutusel trükki sügisel 1918, kuid osa sellest hävis sõjas ja autor pidi puuduva osa uuesti kirjutama.

Albert Kivika loominguline tegevus katkes esikteose trükis olles. Esimesed vabad hetked, mil jälle võis mõelda kirjutamisele, saabusid 1919. aasta kevadel õpilaspataljoni staabis. Nii ilmus „Sookaelad“ alles suvel 1919 pseudonüümi Mart Karus all, kuna vahepeal oli Kivikas tuttavaks saanud futuristliku kirjanikuna ja ta ei pidanud kohaseks oma nime all avaldada vanamoelisi külanovelle. Nii kaasaegsete kui ka hilisemate hinnangute kohaselt on tegu Kivika noorusaja parima kirjandusliku saavutusega. Tol ajal aga võõrastas futurismi teele suundunud kirjanik oma kooliõlvetöid. Ummikust pääsemiseks tunnistati külarealist Mart Karus varsti surnuks – sõbrad avaldasid ajakirjas Odamees surmakuulutuse: „Lahingus parunite vastu langes kirjanik Mart Karus. Kurbuses „Odamehe“ toimetus“ (Odamees 21.08.1919, nr. 1).

Kivikas futuristina

20. sajandi esimesel veerandil hakkas ka Eesti kirjanduses levima futurism, mis siin piirkonnas oli eelkõige mõjutatud vene futuristlike kirjanike loomingust. Ka noor Kivikas ei jäänud puutumata neist impulssidest viljeleda trotslikust eitamisatitüüdist, ekstravagantsest stiilist ja keelest kantud iseloomulike joontega kirjandust. Vabadussõjast saadud kogemuste järel olekski olnud keeruline kujutleda Kivikast jätkamas seal, kus ta „Sookaeltega“ pooleli jäi. Jäädes kõrvale "Siuru" ringkonnast epateeris Kivikas kirjandusliku seltskonna ees vene futurismi vaimus kirjutatud lühiproosaga. Mõni tema futuristlikest töödest tekitas palju kära – nende üle ei vaieldud ainult lugejate ja kirjanike ringkondades, vaid isegi riigikogus.

Eestis leviv futurism oli Kivika puhul üsna ähmane kompromiss meie vanade maneeridega, sealjuures koolipoisilik moodsa ja kõmulise otsimine. Kaasakiskujaks noorele Kivikale sai Tartu reaalkooli õpilane Erni Hiir, kes samuti oli endine Viljandimaa poiss. Koos Erni Hiirega anti Carl Sarapi kirjastamisel 1919. aasta kevadel välja 8-leheküljeline koguteos „Ohverdet konn“ (Loe ERNIst).

Väljalõige 1920. aasta Meie Matsist nr 93, lk. 13

Sama 1919. aasta hiliskevadel õnnestus Kivikal esineda iseseisva futuristliku brošüüriga, millest kujunes ilmumiskronoloogia mõttes ta esikteos – 22 trükitud lehekülge sisaldav „Lendavad sead“ (Loe ERNIst), mis oli trükitud kasutamata jäänud pudelietikettide trükipoognatele. Paljud lühijutud selles kogumikus ülistasid tehnika saavutusi (näiteks "Vaksalis", "Elekter", "Kinos"), teiste puhul oli tegu traditsiooniliste kunstimuistenditega ("Laulvad kalad", "Piimluik", nimijutt "Lendavad sead"). Teos leidis laia vastukaja, seda kritiseeriti teravalt ja see oli veel kaua karikaturistide pilkeobjektiks. Sõnaühend "lendavad sead" kinnistus niivõrd, et veel 1922. aastal kasutas haridusminister Heinrich Bauer seda oma sõnavõtus kirjanduse riikliku toetamise teemal, kaheldes, kas Eestis ongi õigeid kirjanikke või on kõigi puhul tegu "lendavate sigadega".

Kevad 1919. Vabadussõda. Landeswehri alistamine päevakorras. Paberit ei olnud kusagilt võtta, et raamatuid trükkida. Siis avastaski kirjastus Odamees trükikojas lahti lõikamata paberipoognad – ühel poolel sildid ­«Pilsener II. Brauerei A. LeCoq akt.ges. Dorpat.London.». Teine pool aga valendas puhtuses.
Sellele poolele trükitigi 21aastase Albert Kivikase 22leheküljeline futuristlik üllitis «Lendavad sead»: «Olin kui unes kõrgel mäel: kust paistis kaugelle läbi tinakerge õhu...»
Kolm aastat hiljem tegi toonane lühiajaline haridusminister Heinrich Bauer esimese sammu lendavate sigade kuulsaks saamisel, kui kuulutas kirjandustoetuste arutelul parlamendi kõnetoolist: «Meil polegi mingit kirjandust, on vaid eesti rahva hingeelule võõrad ohverdet konnad, lendavad sead ja roosad seelikud...»
Toetusraha jäetigi endistviisi napiks. Erni Hiire ohverdet konnad ja August Alle roosad seelikud üldtsiteeritavaks ei saanud. Küll aga Kivikase lendavad sead, mis on seda tänapäevani. Originaallause muide kõlab: «Saabudes randa tõusid sead äkki lendu kahena pardina, lendasid yle mu pea tiibade vurisedes...»
Kivikasel on teisigi häid kohti nagu «vaksalitee lahkmel sale semafoor saadab hõõguvaid suudlusi saabuvalle rongile» või «telefoon mikrofooni piksel viskab kõne kauguse keresse» ja «töölise kisav Hing jääb masinasse!».

Erilaid, Tõnis. Kuidas lendavad sead üldtuntuks said // Õhtuleht Online 12. veebr. 2015. URL: https://www.ohtuleht.ee/662117/kuidas-lendavad-sead-uldtuntuks-said 

F. Tuglase toimetusel ilmuvas ajakirjas "Ilo" publitseeris Kivikas 1920. a jaanuaris kolm pooleleheküljelist „vinjetti“ – "Lehmnaine", "Faasanid" ja "Jäneshärg". Sama ajakirja märtsikuu numbris olid visandid muutunud veelgi lühemaks, paari-kolme rea pikkusteks telegrammideks (Alfons Kivivaas, Marineerit siluetid. Ilo 1920, nr. 5, lk. 47).

Aastal 1920 järgnes iseseisev teos 26-leheküljeline ego-futuristlik „Mina“. Ka see oli kujundatud futuristlikult, kasutades viit eri suurusega kirja. Samal aastal pidi kirjastuse Arlekiin väljaandes ilmuma veel tema raamat "Hunnid Aasias", kuid see jäigi välja andmata.

Kivika üheks märkimisväärsemaks futuristlikuks palaks peetakse 1920. aastal ilmunud 16-leheküljelist manifesti "Maha lüüriline šokolaad!" (Loe ERNIst), kus ta tegi maha kõiki oma ajastu tuntumaid kirjanikke ja luuletajaid. Viimased futuristlikud palad ilmusid Kivikalt 1921. aastal kirjandusajakirjades „Murrang“ ja „Tarapita“, seejärel pöördus ta tagasi traditsioonilisemate suundade juurde. Futurismi mõjutusi ilmneb siiski veel mõningates tema hilisemates teostes, näiteks romaanis "Ristimine tulega" (1922).

Vabadussõja temaatika loomingus

Esimene sõjateemaline lühijutt "Malmsireenid" ilmus 1919. aastal futuristlikus kogumikus "Lendavad sead". Aastal 1920 järgnesid ajakirjas "Ilo" ilmunud lühijutud "Fasaanid" ja "Lätlane", neist viimane esitas autori muljeid Valguta lahingust. Kogumik "Verimust" (1920) oli tema esimene täielikult sõjatemaatikale pühendatud jutukogu. Seal sisaldus proloog (juba varem ilmunud "Malmsireenid"), kuus lühikest sõjanovelli ja epiloog. 20-leheküljelises sõjanovellis "Süütu" (1921) analüüsis ta Eesti kaitseväe leitnant Riimani hingeelu, kes Punaarmeele infosulu tekitamiseks laseb hukata viimaseid teabega varustanud kerjuspoisi. Novell ilmus ajakirjas „Murrang“.

Aastal 1922 ilmus kaheksas osas ajakirja "Odamees" veergudel Kivika esimene täispikk sõjaromaan "Ristimine tulega", mis eraldi raamatuna anti välja 1923 Berliinis. Sõjasündmusi käsitletakse minategelase vaatevinklist. Kriitikud on heitnud teosele ette liigset memuaarlikkust ja psühhologiseerimist, tunnetatavad on futurismi järelmõjud. Vaatamata võimalikele puudustele on tegu esimese Vabadussõja-ainelise romaaniga ja esimese massipsühholoogia käsitlusega eesti kirjanduses.

Novellikogumikus "Punane ja valge" (1927) sisaldus seitse novelli, millest kuus käsitles otseselt sõjatemaatikat. Novellide seas oli ka kuus aastat varem kirjutatud "Süütu", mis veel samal aastal anti välja ka eraldi raamatuna.

Kirjanduslike auhindade laureaadid 1937. aastal A. Kivikas, J. Semper, F. Tuglas ja K. A. Hindrey
KM EKLA B-37:5449

Aastal 1935 hakkas ajalehe „Uus Eesti“ veergudel ilmuma Kivika uus romaan, mis põhines tema isiklikel läbielamistel Eesti Vabadussõjas. Raamatu täiendatud ja parandatud versioon ilmus 1936. aastal 539-leheküljelisena Eesti Kirjastuse Kooperatiivi väljaandes ja kandis pealkirja "Nimed marmortahvlil". Selle teose eest sai Kivikas 1937. aastal riikliku kirjanduspreemia. Kaks aastat hiljem jõudis teos August Annisti poolt kohandatuna ja Ants Lauteri lavastuses teater Estonia lavale. Aastal 2002 lavastas Elmo Nüganen sama romaani alusel filmi.

Aastal 1939 kirjutas Kivikas koostöös August Annistiga veel ühe sõjateemalise näidendi, mis kandis pealkirja "Landesvääri veri" ja käsitles kadakasaksluse probleeme Eesti Vabadussõja päevil. Päev enne 10. aprillil 1940 toimuma pidanud esietendust otsustas valitsus siiski näidendi etendamise keelustada, sest kardeti pahandada Saksamaad.

Kivikas ja uusrealism

Kooliajal kirjutatud novellikogu „Sookaelad“, mille avaldamine sõja tõttu viibis, ilmus vahepeal futurismiusku pööranud Kivikalt hoopis Mart Karuse nime all. Siiski sai uue suuna valinud kirjaniku teos arvustajate rikkaliku heakskiidu osaliseks ning paljude hinnangul suutis oma külarealismiga juhatada sisse eesti uusrealismi. Niisiis toimus Kivika kirjandusse astumine kahes omavahel konfliktis olevas suunas, nii realismi kui ka futurismi lipu all. Realismi Kivikas häbenes, futurismi aga propageeris mitte ainult oma järgmiste teostega, vaid ka trükitud manifestidega.

Ekspressionismi ja realismi võitlus jätkub ka Kivika järgmistes teostes, kaua aega ei suuda ta langetada otsust ühe või teise kasuks. 1921. aastal avaldas ta aga realistliku külaeluromaani "Jüripäev". Romaan on kiiruga kirjutatud ning seetõttu kompositsioongi läbi mõtlemata: 1924. aastal avaldas autor romaani ümbertöötatult pealkirjaga "Murrang". Niisiis 1921. aastal „Sookaelte“ järel teistkordselt realistliku teosega esinedes oli Kivikas selle kirjutanud kiirustades ning mingist hingeelu kujutamise sügavusest pole siin märkigi. Kuid just tegelaste psühholoogia nüansirikast esitust ning sõnastuse stiililist viimistlemist peetakse uusrealismile iseloomulikuks. Väikese ajalise distantsiga ilmunud "Jüripäevas" ja A. H. Tammsaare "Kõrboja peremehes" võib täheldada lõpplahenduse motiivilist lähedust, kuigi stiililiselt need romaanid suuresti erinevad. "Jüripäeva" autor kirjutas "Kõrboja peremehe" kohta üpris laitva arvustuse. Kuid üllatav rünnak Tammsaare vastu ei suutnud näidata siiski Kivikat uusrealismi teadliku eestvõitlejana. Pealegi jätkas Kivikas ka pärast "Jüripäeva" väherealistlike teoste avaldamist.

1922. aastal ilmus talt õudusjutt "Verine väits" ja 1923. aastal sõjaromaan "Ristimine tulega". Viimases võib küll märgata pürgimist realismi poole, kuid fragmentaarsete sõjaepisoodide reastamine pole tal võimaldanud luua küpset romaani. Küll võib aga õnnestunud realistlikuks novelliks pidada 1923. aasta "Loomingu" mainumbris avaldatud lugu "Üle soo", mis kujutab teravajooneliselt klassivõitlust. Oma asjaliku laadiga sobis see kokku "Sookaeltega" ja selle 2. trükis leidiski "Üle soo" uuesti avaldamist.

1924. aastal saatis Kivikas lugejate kätte külaelu kujutavad romaanid "Jaanipäev" ja "Mihklipäev". Kirjanduslugudes on hakatud neid pidama "Jüripäeva" järjeks ning koos nimetama asunikutriloogiaks. Kui "Jüripäeva" halba stiili püüdis autor seda "Murranguks" ümber töötades parandada, siis samasuguseks viimistlustööks ei leidnud Kivikas "Jaanipäeva" ja "Mihklipäeva" puhul enam mahti. Nii jäi talle palju tähelepanu toonud külatriloogia visandlikuks ja õigupoolest lõpetamata teoseks.

1926. aastal põikas Kivikas järjekordselt realismi rajalt kõrvale, avaldades kogumiku lühiproosat "Miniatüürid", kus pakub redigeeritult palasid "Lendavatest sigadest". 1927. aastal trükitud sõjanovellide kogu "Punane ja valge" esitab seitse lugu: "Sohi-Maie õnn", "Hammas hamba vastu", "Punane ja valge", "Peremees ja sulane", "Süütu", "Kevade-ended" ja "Kah inimelu". Need on asjalikult jutustatud rämedad ja julmad episoodid Vabadussõjast, klassivahed ja -võitlus selgelt toonitatud; stiililt on lood lähedased "Sookaeltele". Kuid ka selle raamatuga ei lõppenud Kivika kõikumine realistliku ja ekspressionistliku kujutusviisi vahel.

Pärast pikemat vahet ilmus 1931. aastal romaan "Vekslivõltsija", mis tõi Kivika loomingusse uue ainevaldkonna. Siin kujutab kirjanik 1920-ndate aastate alguse eesti haritlasi, eeskätt kirjanikke. Peategelane Lodjapuu on pandud pihtima oma ebaõnnestunud elulugu ning Kivikas esineb tema käsikirja trükkitoimetajana. Raamat äratas suurt tähelepanu, sest tegelaste hulgast oli kerge ära tunda tegeliku elu prototüüpe (Kaspar Merilille puhul on eeskujuks olnud Friedebert Tuglas, William Wihuri puhul Gustav Suits, Artur Asmuse puhul Johannes Semper, Toomas Maaruse puhul August Alle jne), samuti on seal refereeritud Siuru ja Tarapita rühmituste tegevusest tuntud sündmusi. Ka vekslivõltsimise probleem ise oli aktuaalselt päevakorral: just 1931. aasta oktoobris mõisteti Mart Raud ja Richard Roht selle patu pärast vangi. Uusrealistlikule kujutamisviisile iseloomuliku hingeelulise analüüsi ja stiililise viimistluse saavutas Kivikas alles oma tippromaanis "Nimed marmortahvlil I" (1936).

Oskar Kruusi hinnangul polnud Kivikal oma loomingulise tee alguses võimalusi ega soovigi uuendada kirjanduslikku meetodit uusrealismi suunas, mitmesugused asjaolud suunasid noorkirjaniku hoopis realismist eemale. Kiirustatult kirjutatud romaanitriloogia külaelust ei sündinud teadlikust realismi taotlusest, vaid oli autorile vajalik eeskätt elatusvahendite hankimiseks. Realismi uuendamiseks olid hoopis paremad võimalused neil kirjanikel, kes olid läbi teinud vanarealismi kooli ning võisid tugineda omandatud kogemustele (E. Vilde, O. Luts, J. Mändmets, M. Metsanurk ja A. H. Tammsaare).

Pagulaskirjandus

Paguluses jätkas Albert Kivikas peamiselt uute osade kirjutamist oma kuulsust toonud romaanile "Nimed marmortahvlil". 1947 ilmus Rootsis selle romaani uus trükk ja juba 1948. aastal avaldas autor teose teise osa. 1951 järgnes veel kolmas ja 1954 neljas osa. Kaudselt on romaanisarjaga seotuks peetud ka 1963. aastal ilmunud teost "Kodukäija", sest selle peategelases Ahasveeruses on äratuntav "Nimed marmortahvlil" kangelane Henn Ahas.

Aastal 1950 ilmus Kivikalt 100-leheküljeline poeem "See on see maa". Tegemist on Kivika monumentaalseima tööga luulestiilis, sest eelkõige prosaistina tuntud kirjanik oli varem kirjutanud vaid üksikuid luuletusi. Poeem on olemuselt patriootlik, pühendatud Viljandimaale ja selle ajaloolistele kangelastele.

Aastal 1957 ilmus Kivikalt veel ka lühijuttude kogumik "Tulililled".



Anna Kivikas, Enn Nõu, Peep Kivikas ja Albert Kivikas
KM EKLA B-37:7437

Albert Kivikas tõlkijana

Albert Kivikas tegeles ka väliskirjanduse tõlkimisega peamiselt vene, vähesel määral ka saksa keelest.

Raamatuna on ilmunud:

• Nikolai Kulbin, "Kubism". Kirjastus Arlekiin, Tartu 1920, 20 lk

• Nikolai Jevreinov, "Lõbus surm: arlekinaad". Arlekiin, Tartu 1920, 50 lk

• Vladimir Krõmov, "Samuraide maalt. Reisumärkmeid Jaapanist". Sari Looduse universaal-biblioteek (LUB), nr 19. Kirjastus Loodus, Tartu 1928, 63 lk

• Vladimir Krõmov, "Oopiumi maalt. Reisumärkmeid Hiinast ja Havaiist". LUB nr 25, Tartu 1928, 61 lk

• Vladimir Krõmov "Dollarite maalt. Reisumärkmeid Ameerikast". LUB, nr 32, Tartu 1928, 64 lk

• E. T. A. Hoffmann, "Preili de Scuderi. Jutustus Louis XIV ajast" (saksa keelest). LUB nr 71, Tartu 1929, 64 lk

• Vladimir Krõmov, "Harakiri maalt" (raamatu "Samuraide maalt" järg). LUB nr 55, Tartu 1929, 64 lk

• Vladimir Krõmov, "Linn-sfinks. Reisumärkmeid Londonist". LUB nr 65, Tartu 1929, 64 lk

• Georg Ebers, "Vaarao tütar" (saksa keelest). Sari Looduse kuldraamat, nr 41, Loodus, Tartu 1934, 272 lk; 2. trükk: kirjastus Orto, Toronto 1972, 298 lk

• Nikolai Gogol, "Tšitšikovi seiklused ehk Surnud hinged" I (romaan; ka tõlkija järelsõna). EKSi tõlkeseeria Maailmakirjandus. EKS, Tartu 1937, 326 lk • Hella Wuolijoki, "Niskamäe leib" (näidend, "Niskamäe naiste" II osa). Eesti Haridusliit, Tallinn 1939, 110 lk.

 

Allikad:

• Albert Kivikas (Kiivikas). Geni URL: https://www.geni.com/people/Albert-Kivikas/6000000001316973904?through=6000000001318138683 (vaadatud 22.01.2018)

• Albert Kivikas (1898-1978). Kreutzwaldi sajand . URL: http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=348&table=Persons  (vaadatud 22.01.2018)

• Kruus, Oskar. Kas Albert Kivikas rajas eesti kirjandusse uusrealismi? // Keel ja Kirjandus (1999) nr. 9, lk. 622-633

• Meie Kodu = Our Home : Australian Estonian weekly, 5 oktoober 1967. URL: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=meiekodu19671005.1.3 (vaadatud 22.01.2018)

• Salu, Herbert. Albert Kivikas. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1971

• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Albert_Kivikas (vaadatud 22.01.2018)

Uuri lisaks:

• Albert Kivika tekste Eesti kirjandusmuuseumi kodulehel. URL: http://galerii.kirmus.ee/erni/autor/kivi_b.html (vaadatud 22.01.2018)

•  Kirjanik Albert Kivikas : portreesaade. ERR arhiiv http://arhiiv.err.ee/guid/201005070148563010010002081001517C41A040000005020B00000D0F004335 (vaadatud 22.01.2018)

• Kivikas, Tõivelemb. Tõivelemb Kivikas ootab filmi "Nimed marmortahvlil" esilinastust / intervj. Aime Jõgi // Sakala (2002) 19. okt., URL: https://sakala.postimees.ee/2389059/toivelemb-kivikas-ootab-filmi-nimed-marmortahvlil-esilinastust (vaadatud 22.01.2018)

• Mäeorg, Kaarel. Albert Kivika poeg õppis Mustla koolis // Sakala (2002) 26. okt. URL: https://sakala.postimees.ee/2389237/albert-kivika-poeg-oppis-mustla-koolis (vaadatud 22.01.2018)

• Ugart, Oskar. Mõningaid momente Albert Kivika loomingust. // Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika URL: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=811 (vaadatud 22.01.2018)

13. jaanuar - kolonel Eduard Liibus

Vabaduse Risti II liigi 3. järgu kavaler, kolonel
Eduard-Ervin Liibus
13.01.1893 Palu t, Vanamõisa v, Pärnumaa – 20.12.1941 Molotovi obl UssolLag

Sündis talupidaja peres. Õppis Pärnu gümnaasiumis, 1914 Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas, 1914-1915 Pauli sõjakoolis, 920-1925 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (ei lõpetanud), 1921-1922 alalisväe ohvitseride kursustel ja 1925-1927 Kõrgemas sõjakoolis. Korp! Vironia liige.

 

Sõjaväelist karjääri alustas I maailmasõja ajal tõustes alamkapteni järguni ning 1918 jaanuarist märtsini oli 2. Eesti polgu 2. pataljoni ülem. Vabadussõja ajal alates 23.11.918. 2. jalaväepolgu 5. roodu ülem, detsembrist 1919 2. pataljoni ülem, novembrist 19191 polguülema abi. Kapten juunist 1919. Osales lahingutes Punaarmee vastu Lõuna-Eesti ja Lätimaal. Sai autasuks Harjumaal Kabala vallas Kingu talu ja prii kooli kõrgkooli lõpuni. 18. veebruaril 1925 sai Eduard-Ervin Liibus II liigi 3. järgu Vabadusristi. Jätkas sõjaväelist karjääri, tõustes 1938. aastal koloneliks. Oktoobris 1940 vabastati teenistusest.

 

Oli sõjaringkonnakohtu liige, 2. ja 7. jalaväerügemendi ohvitseride kogu esimees, 2. jalaväerügemendi kohtu eesistuja ning VRVÜ Tartu, hiljem Valga osakonna liige.

 

Sügisel 1940 asus elama Abja valda Palu tallu.

 

Abikaasa Minna, sündinud Uin (1899-1982). Pojad Valdeko (1926-1940) ja Hanno-Rein (1933-2009).

 

Nõukogude võim arreteeris ta 2. juulil 1941 Palu talus, viidi Venemaale. Suri 20. detsembril 1941 Molotovi obl UssolLagis.

Nimi tahvlil Tori kirikus.

Teised autasud:

• 1935 Kotkaristi III klassi teenetemärk
• Vene Anna III ja IV klassi orden
• Vene Stanislavi III klassi orden

Allikas: Pihlak, Jaak. Liibus, Eduard-Ervin // Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Viljandi Muuseum, 2016. Lk. 405-406

7. jaanuar - Majandusteadlane ja geograaf Vello Tarmisto

Majandusteadlane ja geograaf
Vello Tarmisto
7. 01.1918 Võru – 6.11.1991 Tallinn

Majandusdoktor (1973), Eesti Teaduste Akadeemia liige (1977), professor (1979).

Teenekas teadlane Vello Tarmisto sündis 7. jaanuaril 1918. aastal Võrus. Julius Tarmisto poeg.
Tema lapsepõlv ja kooliaastad möödusid looduskaunis Õisus.

1936. aastal lõpetas ta Viljandi MPG (Maagümnaasiumi) ja asus edasi õppima Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas. Õppimine jäi 1939. aastal pooleli sõjaväeteenistuse tõttu eesti kaitseväes. Oli hiljem territoriaalkorpuses.

Lõpetas 1946 Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna, jäi samasse õppejõuks (oli prodekaan). Töötas 1949–1991 Eesti Teaduste Aakadeemia majanduse instituudis (1974–1983 direktor).

Algatas 1955 Eesti Geograafia Seltsi rajamise, oli selle asutajaid (1956–1985 esimees). Osales agaralt ka ENSV Teaduste Akadeemia Kodu-uurimise Komisjoni töös (1958–1976 aseesimees, 1977–1990 esimees).

Uurimusi Eesti põllumajanduse suunitluse, majandustegevuse territoriaalse organiseerimise, tootlike jõudude paiknemise ja regionaalökonoomika alalt. Koostanud Eesti kohta monograafilisi ülevaateid, mis Moskvas ilmununa leidsid teatmeallikatena kasutamist ka mujal maailmas.

ENSV teeneline teadlane (1978).
Ungari, NSV Liidu ja Eesti Geograafia Seltsi auliige (vastavalt 1971, 1985, 1989).

Töid
• Stalinliku ajastu suurehitised (1953)
• Eesti NSV. Majandusgeograafiline ülevaade (1955, koos Mihhail Rostovtseviga, vene keeles 1957)
• Eesti NSV. Andmete kogumik (1959, koostaja)
• Эстония (1967, koos Endel Varepiga)
• NSV Liidu regionaalmajanduslik arenguprogramm (1979)
• NSV Liit. Teatmik (1987, koostaja)
• T. Hägerstrandi ühiskonna ajaloolis-geograafiline mudel. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 22, 1987

Allikad:

• EE 14, 2000
• Vallo Tarmisto // Luik, Tiiu. Paistu kihelkond. 1998. Lk. 115

13. jaanuar - Ajakirjanik, Sakala toimetaja ja omanik Jüri Peet

Ajakirjanik, Sakala toimetaja ja omanik
Jüri Peet
13.01.1858 (1.01 vkj) Peedi t, Karula v - 30.11.1893 Viljandi

Jüri Peet sündis 1. jaanuaril 1858 aastal Karula vallas Peedi talus. Esmase hariduse sai kohalikus vallakoolis. Edasi õppis ta viljandi kihelkonnakoolis. Täiendas end veel Audru kihelkonna koolis, kus sellel ajal  oli koolmeistriks hilisem ajalehe “Olevik" toimetaja A. Grenzstein. 3. juunil 1875 tegi Jüri Peet koolmeistri eksami ära ja jäi siis üheks aastaks Audrusse Grenzteini abiliseks; sealt astus ta aasta pärast Viljandi kihelkonna kooli juurde koolmeistriks.

Viieks aastaks (1877-1882) jäi Peet selle kooli juurde tööle, mill ajal ta ka Klausson-Roosi käsitöö õpetuse kursuse läbi tegi ja võttis siis kutse Kõpu kihelkonna koolmeistri koha peale vastu, kuhu ta kaheks aastaks jäi (1882—1884). Sealt tuli ta isamajasse tagasi ja asus põllumeheks.

Ajaleht “Sakala" elas sellel ajal raskeid päevi - Jakobson oli surnud, J. Jürgensteini järele oli J. Lipp lehe ajutine toimetaja. Kui siis ka Lipp toimetusest lahkus, pakuti lehe toimetus Peeti kätte, mida ta ka vastu võttis. 8—9 numbrit võis tema sulest ilmuda, siis jäi leht seisma.

1885. aastal ostis Peet ajalehe „Sakala“ ning andis seda välja kaheksa aastat. Vahepeal, kui ta Feldti trükkaliga enam kaubale ei saanud ja lehte vahepeal suisa Tartus trükkida lasti, lõi Peet ise omale trükikoja.  Tema surma järel sai „Sakala“ omanikuks ja väljaandeks vanem vend Ado Peet (1853-1913).

Jüri Peet oli Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi abiesimees ning lauluseltsi „Koit“ esimees ja koorijuht.

Jüri Peet suri 30. novembril 1893 kõigest 35-aastasena raske haiguse järel. Ta maeti 4. detsembril Viljandi Pauluse surnuaeda.

Allikas: Sakala (1878-1940), nr. 1, 5 jaanuar 1894 http://dea.digar.ee/article/sakalaew/1894/01/05/7