esmaspäev, 6. veebruar 2017

6. veebruar - Jaan Lõo 145


6.02.1872 Holstre v. – 18.02.1939 Tallinn
Kohtutegelane ja luuletaja
145 aastat sünnist

Foto allikas: Eesti värss http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=9

Juristist luuletaja Jaan Lõo sündis 6. veebr 1872 Viljandimaal Holstre vallas Lõo talu taluperemehe pojana. Hariduse sai ta Paistu kihelkonna- ja Viljandi kreiskoolist, Pärnu gümnaasiumist ja 1892–1898 Tartu ülikooli õigusteaduskonnast. Töötas 1898–1919 advokaadina Võrus. Lühikest aega Võru maavalitsuse esimees 1919. aasta kevadel, siis Eesti Asutava Kogu liige rahvaerakonna esindajana ja valiti 1919. aasta sügisel Asutava Kogu poolt Riigikohtu liikmeks, hiljem tsiviilosakonna esimeheks. Tsiviilosakonna esimehe ametisse jäi elu lõpuni. Suri Tallinnas 18. veebruaril 1939. 1972 avati Lõo sünnikodus Holstres mälestustahvel.

Lõo hakkas kirjandusega tegelema 1890. aastatel oma onu Adam Petersoni luuletusi redigeerides, tõenäoliselt sellest sai ta innustust ise kirjutama hakata. Tema ainus luulekogu „Nägemised” (1916) räägib kodumaa loodusest ja eestlaste ajaloost. Luulekogu sisaldab järgmiseid tsükleid: „Paterna rura“, „Heroika“ ja „Amores“. Tõenäoliselt on suur osa kogu luuletusi kirjutatud pärast 1890–1910 vahelisel ajal. Lõo väldib isamaaluule puhul romantilist epigonismi, tema luuletused on vormilt uuenduslikud ja emotsionaalselt haaravad. Lõo luules on üksilduse ja kodu kaotamise tunnet, sümbolistlikke pilte („Jäälilled”). Luuletustes kajastub ka autori huvi antiikkirjanduse vastu („Äike”, „Kuu”, „Talv”). Lõo kasutab enamasti traditsioonilist meetrikat, kuid stroofe liigendab harva ja riimidele suurt tähelepanu ei pööra. Kogus leiduvad ka mõned vabavärsid („Kaks bakhanti”, „Igatsus”). Luulekogu viimane tsükkel „Amores” haakub hilisema „Siuru” rühmitusega peale pealkirja teemade poolest: siin mõtiskletakse elu nautimise, inimese ihade üle („Kaks bakhanti”, „Ühele naisele” jt).

Kuigi stiililt ebaühtlane, on Lõo luules tuntav on modernsema eluhoiaku ja uute kirjanduslike võtete mõju. Koos luuleuuendajate G. Suitsu, E. Enno, V. Grünthal-Ridala ja M. Heibergiga on Lõo eesti sajandialguse sümbolismi paremaid esindajaid.

Üle 10 aasta töötas Lõo kreeka eepose „Iliase” tõlkimisel, teos jäi käsikirja.

Lehitse raamatut Eesti kultuuriloolisest veebist

Kasutatud allikad:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar