328 lk
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et valisin raamatu lugemiseks Facbooki grupi „Lugemise väljakutse“ raamatukogude aasta 2022 jaanuari väljakutses osalemiseks.
Päev otsa raamatukoguhoidjana silmi kurnanuna ja seetõttu vabal ajal pea sajaprotsendiliselt vabalt leitavate audiraamatute peale üleläinuna oli minu jaoks tuumakama päris paberraamatu lugemine juba ise tõeline otsus ja ülesanne. Kaalusin pool jaanuari, kas haakun või ei. Kui olin otsustanud, et osalen ja raamatu välja valinud, tuli gripp ning lugemine venis veebruari. Raamatukogude aasta jaanuarikuu väljakutse on küll läbi, kuid raamatust kirjutan pisut ikka.
Viljandimaa kodulugu on üks
äärmiselt paksu kultuurikihi ja põnevate lugude põhjatu allikas. Alustasin
värske pilguga ning otsustasin vaadata, mida põnevat „ja“-ga algavate pealkirjade seast meie kogudest
leiab. Amilde Luhaääre teos oli midagi sellist, mis minu tähelepanuvälja seni
sattunud polnud. Kaas on lakooniline, tutvustus veelgi lihtsam, seega saan
valiku langetamise eest tänada vaid töökohal aastatega sissetilgutatud huvi
Viljandimaa koduloo vastu.
Amilde Luhaääre mälestused on senisest täiesti erinev lugemiskogemus,
kuid väga ehe. Eelmise sajandi esikümnendil sündinud lihtsa maatüdruku
mälestusi aitas romaaniks vormistada naise poeg Ingvar Luhaäär, kuid kahtlemata
on väga ausalt esitatud lood ja kirjeldused pärit Amildelt.
Ikka väga karm oli see elu. Suhted olid üsna majanduslikku laadi. Vaesunud mõisarentniku tütar pandi juba 5-aastaselt oma väikeõde hoidma, kui ema moonakapäevi tegi.
"Kui mamma koju tuli ja leidis, et oleme väga mustad ja räpased, piima ja pissiga koos, naeris ta läbi pisarate: peaasi, et lapsed rõõmsad ja terved!“ (lk. 6)
Juba kuueselt anti tirts onu juurde lambakarjaseks. Pidevalt pidi kevadest sügiseni laps tööl käima ja lõpuks jäigi lünkliku kohalkäimise tõttu kool lõpetamata. Isegi leeris ei saanud ta käia. Neiu elus oli ka simmaneid ja kavalere, kuid ta oli selline kinnisemat sorti ning eelistas peo järel kavaleriga koos kojuminemise asemel minemahiilimist ja paljajalu kõrvalteid mööda koju jooksmist.
Juba
tirtsuna kuulis Milde, kuidas läheduses elav karske ja töökas Hans Luhaäär kõikidele räägib, et „kasvatab
endale naist“. Lõpuks täiskasvanuikka jõudnud Amilde ilmaliku registreerimise
järel Hansule saigi, sest too oli ainus kavaler, kes oli valmis koduväiks tulles õdedele pärandiosa
välja maksma ning ema tallu jätma. Mees oli selline impulsiivne – iga natukese
aja takka tahtis lahutada ning teisi naisigi ära ei põlanud. Naiste seas oli
Hansul lööki ning üheks põhjuseks oli seegi, et steriilse mehega sai untsu teha ilma ilmsete tagajärgedeta. Amilde poolt abielus samuti erilist armastust polnud, kuid iga väikse lahkumineku järel tuli ta mehe juurde siiski tagasi. Hiljem oli juba näha, et
mehe kopsud on läbi ning kauaks teda pole.
"Mõnikord, kui ma Hansu surma ootasin, lubasin endamisi, et panen ta matustele selga punase kleidi, aga praegu meeldis mulle küll tume kleit. [...] Rahvas vaatas hetke ukselt küünlasäras puusärki ja astusid siis sinna ümber, Oja taat peatsisse, luges ja ütles laulusõnu ette. Mina aga vaatasin pea norus üksisilmi Hansu peale, mõeldes: seisan su lähedal, ei karda sind enam." (lk. 248-249)
Mehe surma järel sai naine
lõpuks linna kolida ning läbi ka rätsepakoolituse. Nõukogude esimese
okupatsiooni ajal oli Tallinnaski ning kui sakslaste tulekuga enam artellidesse
tööd saada ei õnnestunud, kolis tagasi oma maakoju. Kaasa kutsus endast vanema
endise vabariigiaegse politseiniku, keda „onkuks“ kutsus. Kui kõik Saksamaale
põgenema asusid ja nende kodus ajutist vahepeatust otsisid, said Amilde ja „onku“
lõpuks ühte sängi ka. Selline veider suhe oli neil – ega nad eriti
omavahel ei kommunikeerinud ning kui naine
esimesi raseduse või sünnitama minemise ilminguid muudeks haigusnähtudeks
arvas, ei öelnud kogenum ja varasemas elus isaks saanud onku midagi. Ka siis, kui Milde sünnitama hakkas ja onku ta
Viljandisse viis, polnud neil omavahel suhted selged. 1945 aasta suvel sündiski
Ingvar ning saigi Milde poolt vallaslapsena registrisse kantud.
„Vankris küsis Sass ka sünnitunnistust näha, näperdas seda sõrmede vahel ja ütles: „Seda tegid sa küll hästi, et sa mitte mind lapse isaks ei pannud, siis oleks sul tulevaasa metsaorm jälle peale tulnud ja mine tea kui palju pahandusi pärast veel lapsele. Kui see kord püsima jääb, siis ei võetaks teda minu pärast kõrgematesse koolidesse ka.“ […] Mul oli sellest kõigest hea meel küll, aga mõtlesin, et ta oleks võinud juba varem rääkida… On need mehed ikka küll!. Manni mees Ärpi on selline jäle inimeste ülesandja küll saksa, küll vene poolele – nüüd on jällegi vene sala! – aga naisele ja lapsele on väga hea; minu onku mõtleb kõike tasa ja targu, aga meie vastu on tuim kui puunui.“ (lk. 328)
Väga vastakaid tundeid tekitav lugu. Kuidagi ülikõle aga samas on kohati nii hapraid ja hoolivaid hetki. Teist korda lugedes oskan ehk talu nimedele ja simmanite toimumise kohtadele rohkem tähelepanu pöörata. Mõnigi kooliõpetaja või muu asjamehe nimi tuli samuti tuttav ette.
Teine osa ootab oma aega. Kuulu järgi saab seal jälgida
Milde elu majahoidja ja Volta tehase valvurina. Viimane pidi keskkondade ja
kirjutamise positsiooni järgi Paavo Matsini sõnul olema puhas India. (Paavo
Matsin. Bulgakovi India reisikirjad // Sirp (2004) 10. dets)
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar