laupäev, 2. september 2017

2. september - Eha Lättemäe 95

2. september 1922 Tarvastu vald – 14. november 2012
Luuletaja
95 aastat sünnist
 
Eha Lättemäe sündis 2. septembril 1922. aastal Mõnnaste algkooli õpetajate tütrena.
 
Ta õppis Mõnnaste algkoolis 1929-1935 ning jätkas haridusteed Viljandi Tütarlaste Gümnaasiumis 1941. aastani. Astus 1942. aastal Tartu Ülikooli õppima ajalugu ja klassikalist filoloogiat. Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1948. aastal ajaloo alal arhiivitöötaja erialaga. Pärast kooli ülikooli lõpetamist oli 1949. aastal marksismi-leninismi kateedri assistent ja 1950-1951 aspirant, kuid pidi ametist lahkuma poliitiliste süüdistuste tõttu.
 
Vallandamise järel töötas 1959. aastani Viljandi ja Pärnu rajoonis juhutöödel. Erialatööst kõrvale jäetu ning kultuuriliselt isoleerituna õppis Eha Lättemäe iseseisvalt ära soome keele ning jäigi selles kirjutama. Peale tarvastumurdeliste luuletuste on kõik tema eestikeelsed tekstid tegelikult tõlked soome keelest.
 
Eha Lättemäe suhtles teiste kirjanikega vähe - pisut ainult kadunud Mart Mägeri ja Minni Nurmega. Tema vanema ea parim sõber ja aitaja oli Lennart Jürgenson, kelle luulet ta on sisseelamisega soomendanud. Esimese vabavärsis luuletuse kirjutas Eha Lättemäe juba kaheksa aastaselt. Eha Lättemäe on kirjutanud luuletuse Paistu kiriku kukele ja kodusaunale. Esimesed luuletused avaldas ta 1955. aastal Viljandi kohalikus lehes, tema debüütkogu trükiti 1968. aastal. Kaks Lättemäe raamatut ilmus ka Karjalas.
 
Pikk aleviperiood sai otsa viiekümnendate lõpul, mil ta tuttavate abil sai 1959. aastal töökoha Tallinna riiklikus raamatukogus öövalvurina. 1971. aastal sai temast kutseline kirjanik, 1974. aastal võeti ta vastu Eesti Kirjanike Liitu.
 
Eesti Kirjanike Liidu järelehüüdest Eha Lättemäele:
„Tarvastu murrakus kirjutatud värsid on keelelised haruldused. Nii loomulikku seost rahvalauluga pole peale Adamsoni saavutanud enam ykski meie murdeluuletaja. Monotoonsed ja paisutusteta värsid, kus muhedus käib koos mõtlikkusega ja latinistikat armastanud inimese napisõnalisus seltsib taluõuede kõnega. Oma tõlgetes oli Lättemäe täpne ja autoritruu ning soomlased on tema enda värsse mõnigi kord soomelikeks tunnistanud. Ehk sobibki ta eesti naisluulest paremini Soome taustale, eakaaslase Eeva-Liisa Manneri manu. Seda rohkem on meil temas avastada.“
Tunnustused
• 2002 – Valgetähe V klassi teenetemärk
• 2008 – Juhan Liivi luuleauhind (luuletus "***Kui talvekuu on paratamatu..." – Looming 2007, nr 5, lk 694)

Luulekogud 

  • Iltakävelyllä = Õhtune jalutuskäik (2003)
  • Kahel häälel (koos isa Andres Lättemäega. 1981) 
  • Metsamarju. Mõtsamarju (1974) 
  • Nõnda ma lähen (1973) 
  • Oma sammude varjust (1968) 
  • Poimin marjoja sinisestä metsästä (1975, Petroskoi)
  • Pääsuke päevalind (1971) 
  • Uskon aurinkoon (1969, Petroskoi)
 
Allikad:
• Eesti Kirjanike leksikon (2000). Lk. 315-316
• Eha Lättemäe 2.IX 1922 – 14.XI 2012 // Looming (2012) nr. 12, lk. 1798-1799
• Sommer, Lauri. Eha Lättemäe seisab mitme kultuuri veerel // Sakala (2008) 20. veebr., lk. 6

Foto: URL: https://www.ounaviks.ee/meedia/pildid/kago/eha_lattemae.jpg

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar