Leelo Tungal. SELTSIMEES LAPS

Lugemisbingo mängulehe soovituslikud teemad, kuhu võiks sobida: Ilukirjandus, Ajalugu
*Lugemisbingo kohta saad infot meie kodulehelt ja raamatukogu saalidest

Tänapäev, 2018

„Seltsimees laps“ on liigutav, valus ja samas soojalt helge sisevaade 1950. aastate alguse Eesti ellu läbi väikese tüdruku silmade. Raamat põhineb autori enda lapsepõlvel ning kajastab ajastut, mil Eesti oli Nõukogude okupatsiooni all, inimesed elasid pideva hirmu ja kaotuse varjus, kuid säilitasid siiski inimlikkuse, huumori ja lootuse.

Loo keskmes on väike Leelo, kelle elu muutub traagiliselt, kui tema ema, koolidirektor, arreteeritakse ja saadetakse poliitilistel põhjustel Siberisse. Talle öeldakse, et kui ta on hea laps, tuleb ema ehk varsti tagasi. Sellest hetkest saab „hea lapseks olemine“ Leelo kinnisideeks – ta püüab meeleheitlikult hästi käituda, kõiki kuulata, käskudele alluda ja isegi mõista täiskasvanute kummalist, vastuolulist käitumist.

Lapse silmade kaudu esitatud kirjeldused on kohati naljakad, kohati sügavalt kurvad, kuid alati ausad ja siirad. Leelo mõtted, hirmud ja arusaamad peegeldavad tollast olukorda eriti võimsalt, sest laps ei oska veel valetada – tema küsimused ja tähelepanekud paljastavad ühiskonna valupunktid ilma filtrita.

Eriline koht on keelel ja sõnadel – kuidas laps mõistab propagandat, kuidas ta tõlgendab täiskasvanute pooltoone ja vihjeid. Autor ei moraliseeri ega anna hinnanguid, vaid näitab elu nii, nagu see väikesele Leelole paistis – ja selles peitubki raamatu suurim jõud.

Raamatut luges: Valli Tammsalu

Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1853394

VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Valli memuaarid

Teises infoteaduste valdkonnas ennast täiendanud ja 

seejärel eneselegi ootamatult end raamatukogu teenindus-

letist avastanud Vallil on olnud palju avastamisrõõmu. 

Nüüdseks on raamatukoguhoidjasoolikas nii tugevalt

arenenud, et lisaks tavapärasele lugejateenindusele on 

Valli enda hoole alla võtnud meie raamatukogus paikneva 

Ameerika teabepunkti ning tegutseb uljalt Ameerikast 

tulnud vabatahtlikega. 

Vasakult: raamatukoguhoidja Valli, vabatahtlikuna Viljandi Ameerika 

teabepunktis viibiv Fulbrighti stipendiaat Rudy Kammel, teistest 

Eestimaal paiknevatest Ameerika teabepunktidest meile külla tulnud 

vabatahtlikud Adelaide ja Emily ning Viljandi Linnaraamatukogu 

direktor Reet Lubi. Ees: Pipa

Raamatukogud on minu ellu kuulunud terve mäletamise aja. Pimedad kangialused, viinapoe hoov ja kõrge trepp, mis viis teisele korrusele – need on esimesed raamatukogu märksõnad (peale raamatute muidugi). Õhtuti, peale õhtust vahetust Valuoja koolis, oli kindlaks peatuspaigaks Kantreküla raamatukogu. Sellel raamatukogul oli oma lõhn, ärge küsige, milline – ega ma sellele vastata oska. Natuke „koleda välimusega“ raamatukogu-onu oli seal ka.

Siis juba linnaraamatukogu oma uue maja, infolaua ja oma valvuriga! 4. saali vaikuses oli ülimõnus akadeemia ajal õppimas käia. Kogu akadeemilise kirjanduse peale-tungile sai piiri pandud uute naistekatega. Vahele mahtus veel Karksi-Nuia raamatukogu (kõik sealsed töötajad teadsid täpselt, milliseid uusi ulme- ja fantaasia-raamatuid tasub soovitada😊).

2016. aasta septembris saatis mulle raamatukogu töökuulutuse minu hea sõber Piret, koos klausliga – „vaata, et sa kindlasti kandideerid, see koht on sinu oma!“. Kutsuti kohale, ülevaatajaid oli tervelt 4 (5?) ja kandideerijaid ka üsna mitu. Kuulasin nende tarka juttu ja ise mõtlesin – „no mida sa siin teed, sa ei tea ju raamatukogundusest mitte tuhkagi!“ Küll on hea, et valijad mu pea sisse ei näinud, igal juhul, valituks ma osutusin ja tööl ma olingi. Hiline sünnipäevakink, see ütlus jäi mulle ka meelde😊.

Esimene kuu oli täis imestamist, ehmatust ja sisse elamist. Kuhu oli kadunud see kindel teadmine, et raamatukogu on üks üdini püha paik, kus on vaikus, rahu ja ega muud tegema ei pea, kui et ulatama lugejatele naeratusega raamatuid ja pärast neid riiulisse tagasi panema?! Esimesed kuud infolauas tõid kiiresti jalakesed maale tagasi ja surusid neid ikka natuke põhja ka. Lällavad ja „lõhnavad“ onud, raamatutest mitte midagi teadvad (minu arvates😊) külalised ja kõik see virr-varr, mis alumisel korrusel toimub, see oli järjekordne meeldetuletus, et kõik ei ole selline roosa ja rõõmus, nagu pealt paistab.

Jõudsin paari kuu pärast omadega 2.saali ja ma olin jälle pahviks löödud – kuidas ometi teadsid mu kolleegid, kus täpselt see konkreetne raamat asub (ilma arvutist vaatamata!), kuidas saab töötaja paari pealkirjast tuletatud sõnaga õige raamatu hetkega üles leida, see oli ulme ja kõrgem pilotaaž. Mul oli kindel veendumus, et minusugune ei saaks sellega kunagi hakkama kui programmi kõrval poleks. Raamatute kiibistamine – üleminek uuele programmile – esimest korda sain ma ülevaate, mida kõike meie maja riiulid sisaldavad. Pean pattu tunnistama, nii mõnigi kord tundus raamatu sisu nii huvitav, et kiip oli küll viimane asi, mis meelde tuli. Vabandust!

Nüüdseks olen 4 aastat meie majas olnud. Usun, et paljud teavad mu ütlemist, see on üks mu parimatest töökohtadest, mis minu pika ja kireva karjääri jooksul on olnud. Ja pealkirja sõnu tuletades „kindlasti oli seal Aafrika lindudest juttu“ leian riiulist R. Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ kah üles!

Meenutas: Valli Tammsalu

Narine Abgarjan. Manjunja

Tänapäev, 2018
399 lk.

Nagu raamatukaanel kirjas – see on raamat lapsemeelsetele täiskasvanutele. Raamat jutustab kahe tüdruku – Manjunja ja Narka/Narine sõprusest, nende peredest ja koloriitsest vanaemast Nännist. Sündmused toimuvad nõukogudeaegses Armeenia Berdi linnas ja neid sündmuseid on palju! Autor on suutnud kõik juhtumid erilise stiiliga naljakateks, helgeteks ja kohati üle võlli lugudeks kirjutada. Tüdrukute fantaasial ei näi olevat piire ja nendega juhtub kogu aeg midagi, alalõpmata jäävad nad millegagi vahele ja saavad karistada. See viimane võib näida tõeliselt kohutav tänapäeva lapsevanematele, aga 50-60-aastastele on see kõik üsna tuttav ja naljakal kombel isegi armas. Kogu olustik, peresuhted, igapäevased toimetused, see kõik on tore taasmeenutamine ja kuidagi omane. Mingil vildakal moel võib seda raamatut võrrelda A. Lindgreni lasteraamatutega (just nimelt mitmetega, sest Vahtramäe Emily koerustükid, Tjorveni suuvärk, Bullerby laste peresuhted – kõik kompott on selles raamatus olemas. Samas ei ole see kohe kindlasti lasteraamat, kujutan ette, et väga raske oleks seletada oma võsukesele, mida tähendab nt „repratriantide laine“ või „ideelised kagebiidid“ (lk 277).

Manjuna sari on tegelikult triloogia - meil on tõlgitud seni ainult esimene neist, südamest loodan, et ka teised kaks saavad varsti eestikeelse tõlke ja avaldatakse. Mul oli võimalus kuulata neid raamatuid vene keeles, uskuge mind, kui teile meeldib esimene raamat, siis teised on veel paremad! 

Raamatus kujutatud lapsepõlv on küll nõukogude-aegne, kuid armeenia perekond oma täies ilus on säherdune kasvukeskkond, mis võib nullida nii kommunismiehitaja moraalikoodeksi kui Benjamin Spocki lastekasvatusjuhendi.(Tiina Tarik, 2018).

Raamatut luges: Valli Tammsalu
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1875697

Simon Sebag Montefiore. ROMANOVID 1613-1918

Varrak, c2016, 2018

916 lk.

Ajaloolane, ajakirjanik, saatejuht – S. S. Montefiore avaldas selle mahuka teose (916 lk) 2016. aastal. Raamat on leidnud palju kõlapinda, nii kiidusõnu ja auhindu kui ka negatiivseid arvustusi, enamus neist Venemaal, mis on ka üsna loogiline, arvestades raamatu sisu. Romanovid olid tänapäeva edukaim dünastia, valitses kuuendikku kogu maailma pinnast. Kuidas muutis üks suguvõsa sõja laostanud vürstiriigi maailma suurimaks impeeriumiks? Ja kuidas nad selle kõik kaotasid?

Raamat on ilukirjanduslik-ajalooline ülevaade Romanovite dünastiast, alates esimese tsaari Mihhail Romanovi troonile tõusust kuni Nikolai II ja tema pere õnnetu lõpuni. Autor toetub väga paljus arhiividokumentidele, päevikutele ja seni avaldamata allikatele. Viimaseid tasub tähelepanelikult lugeda, need on väga huvitavad.

See on lugu kahekümnest tsaarist ja tsarinnast, mõned neist olid geeniused, mõned neist hullumeelsed, kuid nende kõigi eesmärgiks oli seda suurt impeeriumi üles ehitada- ja laiendada. See aga omakorda oli segatud vägivalla, vandenõude, rivaalitsemisega. Raamat ei ole akadeemilise stiiliga, vastupidi. Usun, et autor kirjutas seda pidades silmas laiemat lugejaskonda. Jälgimine on lihtsamaks tehtud erinevate moodustega – sugupuu, kaardid, joonealused selgitused jne. Peatükid on jagatud vaatusteks ja stseenideks. Kui Venemaa ajalugu, dünastiate ajalugu huvi pakub, siis soovitan lugeda, seda raamatut jagub nädalateks.

„“Troonide mäng“ tundub sellega võrreldes nagu külakirikuõpetaja teeõhtu.. Montefiore oivalist kirjeldust lugedes on raske ette kujutada, kuidas monarhia nende katastroofilisel juhtimisel üldse võis püsima jääda“ (Anton Beevor, Financial Times).

Raamatut luges: Valli Tammsalu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: hthttps://www.lugeja.ee/record/1405122

2. mai – Elmar Jaska 110

Põllumjandusteadlane, agronoom

Elmar Jaska 110

2.05.1910 Kärstna v, Viljandimaa - 8.10.1980 Ottawa, Kanada

Lõpetanud Kärstna 6-kl. algkooli ja seejärel Tõrva Ühisgümnaasiumi 1928. a., asus ta agronoomiat õppima Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas. 

Põllumajandusteaduskonna agronoomia eriala lõpetas E. Jaska 1934. a. kaitstud diplomitööga. 1937. a. omandas E. Jaska agronoomiamagistri kraadi. 1938. a. sai Elmar Jaskast Konjunktuuriinstituudi nõunik-referend, hiljem Põllumajanduslike Ühistute abidirektor ja ajakirja “Ühistu” toimetaja Tallinnas. Oli ajakirja “Põllumajandusturg” turgu käsitleva ainevaldkonna toimetaja. 1938. aastal kaitses E. Jaska ühe eesti noorima doktorandina 28-aastaselt doktoriväitekirja “Agraarkriisi mõjutusi Eesti põllumajandusele”. 

1944. aastal emigreerus E. Jaska Saksamaale. Seal töötas ta Jena Ülikoolis. 1949. a. siirdus Kanadasse. Aastail 1949-1979 oli ta Kanada Põllumajandusministeeriumi Ida-Euroopa põllumajanduse ekspert, hiljem Rahvusvahelise Koostöö Talituse põllumajanduse sektsiooni juhataja. Aastatel 1952-1954 töötas E. Jaska Ottava ülikoolis, 1954. aastast Chicago ülikoolis. E. Jaska oli Ameerika Põllumajandusökonomistide Assotsiatsiooni ja Põllumajandus-ökonomistide rahvusvahelise assostsiatsiooni liige. Aastail 1968-1978 toimetas ta ajakirju “Agriculture Aboard” ja “L`agriculture à l`etranger”.

Suri 8.oktoobril 1980 Ottawas, Kanada.

Allikad:

• Jaska, Elmar // EE: Eesti Entsüklopeedia URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/jaska_elmar (vaadatud 29.04.2020)
• Lilover, L. Mälestuspäevad : Elmar Jaska - 90 //Agraarteadus (2000) nr 2, lk. 189. URL:http://agrt.emu.ee/pdf/chronicle/2000_2_malestus.pdf (vaadatud 29.04.2020)
• Krinal, Valner. Artur Ekbaum ja ühistegevus // Ühistu probleeme ja uurimusi VII : Artur Ekbaumi 100. sünniaastapäevale pühendatud mälestuskonverentsi kogumik : Kõpus, 8. veebruaril 2003.a.  - Tartu : Akadeemiline Ühistegevuse Selts, Toronto Eesti Ühispank, 2003. Lk 22-30 (26). URL:http://www.eau.ee/~jleetsar/Ekbaumi_konverentsi_kogumik.pdf  (vaadatud 29.04.2020)
• Elmar Jaska põllumajanduse doktoriks // Uus Eesti (1938) nr. 298, 30.okt., lk. 8. URL: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=uuseesti19381030.2.81 (vaadatud 29.04.2020)

Biograafia koostas: Valli Tammsalu

21. aprill - Voldemar Tilga 105

Veterinaar

Voldemar Tilga 105
21.04.1915 Põrga mõis, Kärstna v - 20.08.1991

Voldemar Tilga sündis Viljandimaal, Kärstna vallas, Põrga mõisas 21. aprillil 1915. a. 

Kärstna 6-klassilise algkooli lõpetamise järel asus Voldemar tööle Valka, kus tal töö kõrvalt õppis Poeglaste Gümnaasiumi juures korraldatud õhtukursustel. Valga gümnaasiumi lõpetas ta 1935. a. 1937. a. astus Voldemar Tilga Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskonda. Seoses keeruliste sõja-aastatega tuli V. Tilgal ülikool lõpetada kaks korda. 1942. a. anti talle ajutine loomaarsti diplom ning teistkordselt lõpetas ta loomaarstiteaduskonna 1946. a.

Peale ülikooli lõpetamist asus ta tööle TÜ Veterinaariateaduskonnas loomataudide ja mikrobioloogia kateedri assistendina. 1949. a. kaitses ta kandidaadiväitekirja marutaudi laboratoorse diagnostika probleemidest. Aastail 1951-1954 töötas ta veterinaararstina Tartu ja Paide veterinaaria-laboratooriumides. 1954. aastal asus V. Tilga uuesti tööle ELVIsse (Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituut), kus ta töötas kuni oma surmani. Instituudis oli V. Tilga noorem- ning vanemteadur ja mikrobioloogia laboratooriumi juhataja. Aastail 1959-1961 oli ta Instituudi teadusdirektor. Viimastel aastatel töötas prof. V. Tilga veterinaariaosakonnas professor-konsultandina. Teadustöös on V. Tilga põhjalikumalt uurinud veterinaarse mikrobioloogia, loomade nakkushaiguste diagnostika, profülaktika ja ravi küsimusi. 1959. a. kaitses ta doktoriväitekirja Moskva Veterinaaria Akadeemias teemal "Sigade punataudi epizootoloogiast Eesti NSV-s ja punataudi immunogeneesi eksperimentaalne uurimine". Professorikutse omistati talle 1965. aastal. Ta avaldas 259 teaduslikku tööd, neist 5 raamatut ja 3 brožüüri. Kaasautoriks oli ta 4 raamatule. 1991. a. valiti prof. V. Tilga EPA audoktoriks.

Suri 20. augustil 1991

Allikad:

• vil! Voldemar Tilga // Korporatsioon Fraternitas Estica, in memoriam. URL: https://www.cfe.ee/in-memoriam (vaadatud 29.04.2020)
• Mälestuspäevad : Voldemar Tilga 80 // Agraarteadus (1995) nr. 2, lk. 239-240. URL: http://agrt.emu.ee/pdf/chronicle/1995_2_malestus.pdf (vaadatud 29.04.2020)
• Lokk, Eha. 70 aastat tagasi asutati loomakasvatusinstituut (Elvi) // Agraarteadus (2017) nr 2, lk 115-117. URL: https://issuu.com/agraarteadus/docs/2017_2_agraarteadus (vaadatud 29.04.2020)

Biograafia koostas: Valli Tammsalu

Micelle Thomas. MINU S*TT TERAPEUT & MUUD VAIMSE TERVISE LOOD

Tänapäev, 2019
269 lk.

Millal veel, kui mitte praegu sellise pealkirjaga raamatut lugeda:))

2013. aastal, kui raamatu autor kannatas sügava depressiooni all, otsis ta meeleheitlikult raamatuid, artikleid jms, millest võiks tema olukorras abi olla. Ei leidnud. Kõik, mis talle kätte sattusid, tundusid tema meelest masendavad, kuivad ja patroneerivad. Ta otsustas ise kirjutada raamatu, milles kirjeldada oma kogemusi ja vaateid, samuti leidis ta hulgaliselt inimesi, kes olid nõus oma olukorda lugejatele jagama.

Ma ei ole eriti lugenud nn „eneseabi raamatuid“. Olen senini suhtunud neisse reservatsiooniga, aga - see raamat pakkus toredat üllatust. Raamat ei sisalda lahterdamist, meeleheites inimeste hala. Läbi naljakate olukordade, eneseiroonia annab autor pildi inimeste maailmast, kes ei tule toime oma „ajudedes kükitavate allüürnikega“ (lk 15).

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel elab depressiooniga praegu rohkem kui 300 miljonit inimest üle maailma. Ligikaudu iga neljas kogeb igal aastal vaimse tervise probleeme. Autori koduleheküljel  https://www.michellethomas.org/ on mitmed lugejad postitanud oma tänusõnu ja kiitvaid arvustusi, neid on see raamat aidanud. Mul on olnud õnne, et mul ei ole vaimse tervise probleeme (loodetavasti!), kuid seda raamatut oli ikkagi väga tore lugeda.

„Meil on vaid üks elu – on patt raisata seda hirmu, kibestumise ja rõõmutuse peale. Maailmal on su ajule ja südamele pakkuda nii palju ilusaid, nutikaid, rikastavaid asju: raamatuid, kunsti, filme, tantsimist, söögitegemist, matkamist, ahingupüügi võistlust... Proovi kõike.“ (lk 249) 

Olge terved!

Raamatut luges: Valli Tammsalu

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1938428

Maeve Binchy. PEEGELJÄRV

See raamat on mind kummalisel kombel kummitanud aastaid :)) ja mul polnud aimugi, kuidas seda arvustust kirjutama hakata. Raamat ilmus eesti keeles 1996. a. ja sel ajal sai ju loetud kõike, mis kätte juhtus. Nüüdseks olen seda raamatut paar korda lugenud ja iga kord uuesti lugedes valin endale lemmikuks uue tegelase, Kit´i, Lena, isegi õe Madeleine.

Algus. Kit McMahon on tüdruk, kes elab väikeses Lough Glassi külas Iirimaal, kus kõik tunnevad üksteist. Arvatakse, et ta elab võluvat elu - tal on ema ja isa, vend, kellega ta saab hästi läbi, palju sõpru (sealhulgas pinnapealne, kuid elurõõmus Clio Kelly). Ühel õhtul läheb Kiti ema Helen kõndima ega tule enam kunagi tagasi - pärast kuudepikkust otsimist leitakse surnukeha, mis arvatakse Heleni oma olevat, ja Kit leinab kadunud ema. See oli sissejuhatus. Ja edasi  jutustab raamat juba ise.

See on lugu eludest, saladustest ja valedest ning käputäie inimeste tehtud valikutest. Saame jälgida, kuidas nende tehtud valikute tagajärjed kujundavad nii paljude inimeste elu ligi kümne aasta jooksul.

See raamat tundub nagu lugu tegelikust elust – ilmselgelt mõneti üledramatiseerimisega. See ei ole lugu jubedatest sündmustest, mis on seotud mõne päeva, nädala või kuuga. Ei, see puudutab aastate mõju, inimeste valikute mõju, romantikat ja vanema-lapse suhet.

Liigitan selle raamatu ajaviiteromaaniks, naistekaks, kuidas keegi soovib. Kui aga pea tahab puhata ja tekib isu kerge lugemise järele, siis julgen soovitada.

Head lugemist!

Raamatut luges: Valli Tammsalu

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/310893

Delia Owens. KUS LAULAVAD LANGUSTID

Rahva Raamat, 2019

391 lk.

Raamatu peategelane paduratüdruk Kya kasvab üles madalsoodes, mis asuvad Põhja-Carolina ranniku lähedal ja piirnevad väikese külaga. Tema ema, õed ja vend jätavad ta kuue aastaselt üksi vägivaldse isaga. Lõpuks kaob ka isa. Raamat kirjeldab Kya ellujäämist, kasvamist, sõpruse, armastuse ja kaotusvalusid. Seda kõike ümbritseb metsiku looduse täiuslik kirjeldus. Kaks raamatus olevat ajajoont lülituvad edasi ja tagasi, kuni need ühendatakse üheks, läbivaks mõrvamüsteeriumiks, mis saab omapärase lahenduse.

“Kus laulavad langustid” on ilmumisest alates (2019) olnud New York Timesi raamatumüügi edetabeli tipus.

Raamatut luges: Valli Tammsalu

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1936719

Hendrik Groen. ELA JA LASE ELADA

Hollandi keelest tõlkinud Kaari Antzon/ toimetanud Õie Ristioja
Ilmumisandmed: Tallinn : Eesti Raamat, 2019 (Euroopa Liit)
Kirjeldus: 260 lk

Ei ela ise ja ei lase teistel ka elada, vaid ..

Kummalisel kombel paelus see raamat mind esimestest lehekülgedest alates. Kummalisel seetõttu, et olen rohkem ulme ja fantaasiaraamatute lugeja. Selle raamatu haarasin kiiruga nn „bussisõidu raamatuks“ ja ei pidanud kahetsema. Sisu ümber jutustama ei hakka, seda peab ise lugema ja kogema:) Must huumor, peategelase tavamõistes „äraspidine“ maailmavaade, puändiga lõpp – kõik see annab kokku väga hea lugemiselamuse. Pani mõtlema, kas tasub elada rutiinset, harjumuspärast elu või anda võimalus vimkale, teha kannapööre ja elada ning lasta ka teistel elada. Muuseas, kes lugeda ei viitsi, sellel on võimalus seda raamatut kuulata järjejutuna - https://arhiiv.err.ee/vaata/jarjejutt-hendrik-groen-ela-ja-lase-elada-01/same-series. Loeb Jan Uuspõld.

Hoiatus! Kõrvaklappidega kuulates võid kaasinimeste igapäeva rutiini naerupahvakutega rikkuda!

Raamatut luges: Valli Tammsalu

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1893115

Gustaw Herling-Grudziński. TEINE MAAILM

Raamat sisaldab mälestusi, mida kirjanik koges, viibides Arhangelski lähedal olevas sunnitöölaagris. 1940 põgenes Herling Nõukogude okupeeritud Poola, märtsis arreteeriti ta NKVD poolt. Teda süüdistati Saksa spionaažis: sürreaalne ettekääne oli, et "Herling" kõlas vene keelde ümber kirjutades sarnaselt Hitleri asetäitja Herman Goeringi nimega. Peale lühikest ülekuulamist mõisteti Herling viieks aastaks sunnitöölaagrisse Kargopolis, Valge mere ääres.

„Ent kui ma tahan objektiivselt kirjeldada sovettide laagrit, siis pean astuma põrgusügavikku ja mitte otsima inimesi sealt, kus Lethe (kreeka mütoloogias allilma unustustejõgi, millest surnuteriiki jõudnud pidid jooma, et unustada endine elu) põhjast vaatavad mind juba teise ilma läinute või ehk ka veel elavate laagrikaaslaste näod, mida on moonutanud sissepiiratud metsloomade raev ning kes sosistavad näljast ja kannatustest siniste huultega: “Räägi kogu tõtt, millised me olime, räägi, milleni meid tõugati.““(lk 150)

See raamat on oluline lugemine kõigile, kes on tõeliselt huvitatud nõukogude türannia ajaloost ja eriti seetõttu, et seda kohati ikka veel ei usuta (ei taheta uskuda?). Raamat on õudust tekitav reaalne dokument gulagist, sellisena, nagu ta oli.

Raamatut luges: Valli Tammsalu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1912912