Ja teisi uusi ja avaldamata kirjutisi sõjast ja rahust
Erakordne anne on kirjutada Dresdeni pommitamisest nii, et see paneb lugeja ühtaegu muigama ja muudab kurbusest silmad märjaks. Kujutleda lugedes lapse mõtteid keset rusudes linna, sõduri soovi ellu jääda, naise tuimust elu suhtes – inimloomus ei ole aastatuhandete jooksul just palju muutunud – oleme sellised ka täna.
„Ta (Kurt Vonnegut) mõtles tahes-tahtmata, et kogu selle raha, mis me kulutasime kusagil kaugel asjade õhkulaskmiseks ja inimeste tapmiseks, pannes kogu maailma inimesed end vihkama ja kartma, oleks võinud parem kulutada avalikule haridusele ja raamatukogudele. Raske on kujutleda, et tal ajaloolises plaanis õigus poleks – ja ilmselt see ongi juba tõestatud“. (Mark Vonnegut)
Lõpetuseks Kurt Vonneguti tsitaat, tema viimase kõne lõpust, mis sobib ideaalselt tänasesse päeva. „Ja kuidas me peaksime selle apokalüpsise ajal käituma? Me peaksime kahtlemata olema üksteise vastu ebatavaliselt kenad. Aga lisaks ei tohiks me enam nii tõsised olla. Nali aitab kõvasti. Ja võtke koer, kui teil juba pole.“
Head lugemist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar