VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Valli memuaarid

Teises infoteaduste valdkonnas ennast täiendanud ja 

seejärel eneselegi ootamatult end raamatukogu teenindus-

letist avastanud Vallil on olnud palju avastamisrõõmu. 

Nüüdseks on raamatukoguhoidjasoolikas nii tugevalt

arenenud, et lisaks tavapärasele lugejateenindusele on 

Valli enda hoole alla võtnud meie raamatukogus paikneva 

Ameerika teabepunkti ning tegutseb uljalt Ameerikast 

tulnud vabatahtlikega. 

Vasakult: raamatukoguhoidja Valli, vabatahtlikuna Viljandi Ameerika 

teabepunktis viibiv Fulbrighti stipendiaat Rudy Kammel, teistest 

Eestimaal paiknevatest Ameerika teabepunktidest meile külla tulnud 

vabatahtlikud Adelaide ja Emily ning Viljandi Linnaraamatukogu 

direktor Reet Lubi. Ees: Pipa

Raamatukogud on minu ellu kuulunud terve mäletamise aja. Pimedad kangialused, viinapoe hoov ja kõrge trepp, mis viis teisele korrusele – need on esimesed raamatukogu märksõnad (peale raamatute muidugi). Õhtuti, peale õhtust vahetust Valuoja koolis, oli kindlaks peatuspaigaks Kantreküla raamatukogu. Sellel raamatukogul oli oma lõhn, ärge küsige, milline – ega ma sellele vastata oska. Natuke „koleda välimusega“ raamatukogu-onu oli seal ka.

Siis juba linnaraamatukogu oma uue maja, infolaua ja oma valvuriga! 4. saali vaikuses oli ülimõnus akadeemia ajal õppimas käia. Kogu akadeemilise kirjanduse peale-tungile sai piiri pandud uute naistekatega. Vahele mahtus veel Karksi-Nuia raamatukogu (kõik sealsed töötajad teadsid täpselt, milliseid uusi ulme- ja fantaasia-raamatuid tasub soovitada😊).

2016. aasta septembris saatis mulle raamatukogu töökuulutuse minu hea sõber Piret, koos klausliga – „vaata, et sa kindlasti kandideerid, see koht on sinu oma!“. Kutsuti kohale, ülevaatajaid oli tervelt 4 (5?) ja kandideerijaid ka üsna mitu. Kuulasin nende tarka juttu ja ise mõtlesin – „no mida sa siin teed, sa ei tea ju raamatukogundusest mitte tuhkagi!“ Küll on hea, et valijad mu pea sisse ei näinud, igal juhul, valituks ma osutusin ja tööl ma olingi. Hiline sünnipäevakink, see ütlus jäi mulle ka meelde😊.

Esimene kuu oli täis imestamist, ehmatust ja sisse elamist. Kuhu oli kadunud see kindel teadmine, et raamatukogu on üks üdini püha paik, kus on vaikus, rahu ja ega muud tegema ei pea, kui et ulatama lugejatele naeratusega raamatuid ja pärast neid riiulisse tagasi panema?! Esimesed kuud infolauas tõid kiiresti jalakesed maale tagasi ja surusid neid ikka natuke põhja ka. Lällavad ja „lõhnavad“ onud, raamatutest mitte midagi teadvad (minu arvates😊) külalised ja kõik see virr-varr, mis alumisel korrusel toimub, see oli järjekordne meeldetuletus, et kõik ei ole selline roosa ja rõõmus, nagu pealt paistab.

Jõudsin paari kuu pärast omadega 2.saali ja ma olin jälle pahviks löödud – kuidas ometi teadsid mu kolleegid, kus täpselt see konkreetne raamat asub (ilma arvutist vaatamata!), kuidas saab töötaja paari pealkirjast tuletatud sõnaga õige raamatu hetkega üles leida, see oli ulme ja kõrgem pilotaaž. Mul oli kindel veendumus, et minusugune ei saaks sellega kunagi hakkama kui programmi kõrval poleks. Raamatute kiibistamine – üleminek uuele programmile – esimest korda sain ma ülevaate, mida kõike meie maja riiulid sisaldavad. Pean pattu tunnistama, nii mõnigi kord tundus raamatu sisu nii huvitav, et kiip oli küll viimane asi, mis meelde tuli. Vabandust!

Nüüdseks olen 4 aastat meie majas olnud. Usun, et paljud teavad mu ütlemist, see on üks mu parimatest töökohtadest, mis minu pika ja kireva karjääri jooksul on olnud. Ja pealkirja sõnu tuletades „kindlasti oli seal Aafrika lindudest juttu“ leian riiulist R. Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ kah üles!

Meenutas: Valli Tammsalu