VLRK 110 alternatiivajalugu: Lugeja Ülo Alo Võsar meenutab esimest kokkupuudet Viljandi Linnaraamatukoguga

Luuletaja ja kirjanik Ülo Alo Võsar jagab lugejamängu raames oma esimesi mälestusi Viljandi Linnaraamatukogust.

Viljandi linnaraamatukoguga – ei mäleta enam, mis nime ta siis kandis – lugejaks sain ametlikult alles ülikooli ajal. Asi oli selles, et Tartus polnud eksamite ja arvestuste ajal ühiskondlik-poliitilist kirjandust kerge laenutada, neid sai lugeda vaid raamatukogus kohapeal. Õhtul läksid raamatud riiulitele puhkama. Aga tudengid ei osanud õhtul puhkama hakata. Enne eksameid tuli ka öösel lugeda. Nõnda tuli mulle appi Viljandi kogu.

Mitteametlikult oli olnud linnaraamatukogu lugeja juba enne kooli. Ja mitte, et ma oleksin käinud ilusate eestiaegsete pildiraamatute järel ise, vaid mulle toodi need koju kätte. Nüüd küsite muidugi, kes tõi. Ja ma vastan. Mäletan hästi, et see oli veidi kühmus mustade prilliraamidega hallinevate tumedate lokkidega vanem naine, kes lasi minu ema juures endale rõivaid õmmelda: raamatukoguhoidja Marie Sander. Iga kord, kui ta tuli, tõi midagi kaasa, kord ole see „Heinaritsikas Sipsi“, kord „Piibelehe neitsi“ – kõiki pealkirju ei mäletagi. Kas ta tõi need oma kodust või olid veel kogust kõrvaldamata, ma ei tea, kuid minuni need jõudsid ja on seniajani meeles.

Lahke ja armas raamatukoguhoidja Marie Sander 
tõi lastele raamatud koju kätte
Fotokollaažil Marie Sander juubeliaasta maskott Pipaga

Ometi nendest mulle ei piisanud. Mu õele tõi Marie Sander lugemiseks Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistseid jutte“ ja Puškini muinasjutte. Needki langesid minu huviorbiiti sest olid väga-väga ilusate illustratsioonidega. Ma ei olnud mingi varane lugeja, mind huvitavad raamatutes ennekõike pildid. Lasteraamatuid ostan nende ilusate piltide pärast tänapäevani.

Nõnda on mind mõjutanud nii raamatutundjad kui kunstnikud. Muidugi tegin varakult kindlaks, kes on need säravad Kreutzwaldi ja Puškini teosed kujundanud. Günther Reindorff – see nimi jäi meelde kogu eluks. Teist sellist meil Eestis ei ole. Siit tekkis huvi graafika vastu. Märt Laarman, Enno Ootsing, Vive Tolli ja veel mõned on mind ikka vaimustanud. Aga eriti hindan ma Eestis hariduse saanud ja siin oma suurepärase loominguga silma paistnud Vladislav Stoniševskit.

Marie Sander on maetud Viljandi Vanale kalmistule. Tema hauaplaat meenutab mulle alati, kui selle juures peatun, aega, mil ta ühena esimestest mu raamatumaailma juhatas. Kümmekond aastat tagasi, kui toimetasin üht Narva kultuuriloolist raamatut, oli selles juttu ka selles linnas töötanud Marie Sanderist. Lisasin sellesse ka oma mälestused.

Viljandis 2021

***

Raamatukogu sünnipäeva-aasta igal kalendrikuul saab osaleda lugejamängus, mille ülesanded on seotud lugemise, kirjanduse ja raamatukoguga. 

• Veebruarikuu lugejamängu ülesanne oli kirjeldada meile, milline oli Sinu esimene kokkupuude Viljandi Linnaraamatukoguga? Millisel aadressil raamatukogu asus ja mis Sulle seal meeldis?
• Märtsikuu lugejamängu ülesanne on saata pilt oma lemmikraamatust. Kirjuta juurde ka, miks just see raamat on Sinu lemmikuks saanud. 

Vastuse võid lisada raamatukogu Facebook´i postituse alla või saata meilile rene.vahtra@raamatukogu.viljandi.ee.  Vastanute vahel loosime aprilli alguses välja raamatu!