20. aprill - Peep Aru

Poliitik

Peep Aru
20.04.1953 Abja-Paluoja

Sündis Abja-Paluojal. Lõpetas 1968. aastal Tuhalaane 8-klassilise kooli, 1971. aastal Elva Keskkooli. Kõrghariduse omandas 1978. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia majandusteaduskonna põllumajanduse ökonoomika ja organiseerimise erialal.

Akadeemia järel töötas 1980. aastani Kalju kolhoosis ökonomistina, seejärel ELKNÜ Viljandi Rajoonikomitees ja EKP Viljandi Rajoonikomitees ning aastatel 1985-1989 Viljandi Agrotööstuskoondise aseesimehena. Oli 1996-1997 Tallinna Panga Viljandi filiaali juhataja ja AS Eesti Posti Edela regiooni juhataja 2005.

Peep Aru on olnud Viljandi aselinnapea 1993–1996, Viljandi abimaavanem 1989–1993 ning Viljandi linnapea 1999–2003 ja 2005–2007. Ta oli regionaalminister Mart Siimanni valitsuses 1997–1999.

Aru oli X Riigikogu liige 2003–2005, XI Riigikogu liige 2007–2011 ja XII Riigikogu liige. 7. juulil 2016 sai ta seoses Riigikogu liikme Martin Kuke tagasiastumisega XIII Riigikogu liikmeks. Ta oli XIII Riigikogu liige 23. novembrini 2016. Peep Aru sai XIII Riigikogu asendusliikmeks taas 2018. aasta 7. mail pärast Remo Holsmeri lahkumist riigikogust.

Aru oli 1995–2001 Koonderakonna liige ja on 2002. aastast Eesti Reformierakonna liige. Kuulunud Reformierakonna volikogusse.

Kuulunud Eesti Raudtee nõukokku, Ugala teatri nõukokku, Viljandi Rotary Klubi juhatusse ja Viljandimaa Kogukonna Fondi nõukokku. Peep Aru kuulus Viljandi haigla nõukogusse 2010. aasta algusest 2016. aasta detsembrini. 1998–2002 Eesti Maaspordi Liidu Jõud juhatuse esimees, 1999–2002 Võrkpalliföderatsioonii juhatuse liige ja 2001–2015 Võrkpalliklubi Amer juhatuse liige. A-st 2019 Viljandimaa Spordiliidu juhatuse liige.

 

Allikad:

• ESBL https://www.esbl.ee/biograafia/Peep_Aru
• Vikipeedia https://et.wikipedia.org/wiki/Peep_Aru
• Eesti Entsüklopeedia http://entsyklopeedia.ee/artikkel/aru_peep
• Kuulsad mulgid https://www.mulgimaa.ee/mulgi-keel-ja-meel/kuulsad-mulgid/peep-aru/
• Muudatus Viljandi Haigla nõukogu koosseisus https://vmh.ee/muudatud-viljandi-haigla-noukogu-koosseisus/
• Pilt http://entsyklopeedia.ee/meedia/aru_peep/aru_peep

24. aprill - Jaan Rannap (snd Reinbach)

Jaan Rannap
Eesti haridustegelane
Kuni 1936. aastani Jaan Reinbach 
24. aprill 1888 Kamsi k, Tuhalaane v – 22. märts 1955 Viljandi rajoon

Sündis 24. aprill 1888 Viljandimaal Tuhalaane vallas Kamsi külas tõllasepp Reinbachi pere noorema pojana.

Haridustee

Alustas õpinguid 8-aastasena isa kõrval ja jätkas järgmisest sügisest õpinguid Tuhalaane valla Taru koolis. Venna õpingute järel asus õppima Tarvastu kihelkonnakoolis, kust hiljem siirdus Kärstna ministeeriumikooli.

1904. aastal astus Jaan Tartu Õpetajate Seminari, mille lõpetas 1908. aastal.

Töökäik

Peale kooli lõpetamist 1908. aastal sai kohe asetäitjaõpetaja koha Helme ja hiljem ka Suure-Jaani kihelkonnakoolis õpetajate Hans Kapi ja Peeter Pratka kõrvale. I maailmasõja puhkedes läks sõjaväkke ning tegutses seal peamiselt kirjutajana kuni 1917. aastani.

1917. aasta sügisest valiti Halliste kihelkonnakooli juhatajaks. Selles ametis töötas Jaan Rannap 1948. aastani. Asutas koolimuuseumi, mille jaoks kogus materjale ise ja ka õpilaste abiga.

Jaan Reinbach organiseeris kooli 50. aastapäeva tähistamise ja sel puhul osteti koolile korjanduste ja muude tegevuste tulu eest pianiino. 1929. aastal rajati kooli ümber denropark, mille algmaterjali andis Õisu metskond. 1933. aastal rajas Jaan Reinbach kooli lähedal asuvale kalmistule tammeallee. Koos vilistlastega korraldas kooli raamatukogule laiaulatuslikku kogude täiendamist.

1935. aastal võttis Jaan Reinbach nimede eestistamise ajal omale nimeks Rannap.

1938. aastal leidis Halliste kool märkimist, kui eeskujulik kool. Samal aastal osteti koolile pidudel teenitud tulu eest mandoliinikomplekt ja esineti orkestriga kooli üritustel ja rahvamajas. Kooli juurde rajati meteoroloogiliste vaatluste väljak koos kõigi vajalike mõõteriistadega.

Halliste kooli mandoliiniorkester on olnud J. Rannapi juhtimisel Pärnumaa koolide parimaks muusikakollektiiviks.

1953. aastal esines J. Rannap ettekandega Pärnu oblasti õpetajate kongressil, selgitades oma tööd kooliaias. 1959.-1962. aastatel oli Halliste kool Moskva põllumajandusnäitustel esineja.

Pere

1923. aastal abiellus Jaan Halliste kooli õpetaja Linda Hermanniga.

1924. aastal sündis perre tütar Hilja, 1927. aastal sündis perre poeg Heino, kellest sai tunnustatud muusikapedagoog, ning 1931. aastal poeg Jaan, kellest sirgus kirjanik. Pere noorim tütar Linda sündis 1933. aastal ja temast sai kergejõustiklane ja treener.

Jaan Rannapi deviis oli „Rahvas kooliga ja kool rahvaga!“. Ta oli ise õppinud viiulit nii kodus kui seminaris ja tema mitmest viiulist üks oli tõllassepast isa tehtud.

Jaan Rannap suri 22. märtsil 1955. aastal ja on maetud Halliste kalmistule

Ta taotles:

• kooli ja kodu ühtsust
• teadmiste levitamist ringis õpetaja-õpilane-lapsevanem-õpilane
• majanduselu sõltuvuse teadvustamist haridusest

Rajas:

• Botaanilise pargi
• Iluaiad
• Puu- ja juurvilja näidisaia
• Spordiväljakud
• Meteoroloogilise vaatlusväljaku

Organiseeris:

• Koolikoori
• Kooliorkestri
• Suurlavastusi
• Rahvapärimuste kogumisi
• Koolimuuseumi
• Koolikooperatiivi
• Õpilasorganisatsioonid

Levitas kõnekoosolekutel teadmisi:

• Kodusest kasvatusest
• Looduse ja perekonna vahekorras
• Eesti omariiklusest ja demokraatiast
• C.R. Jakobsonist ja tema tähtsusest rahvuslasena
• Religiooni osast inimkonna elus
• Raamatust ja ta osatähtsusest kultuuris
• Hõimurahvaste sidemetest
• Vaimse elu ja majanduselu sõltuvusest teineteisest
• Arengu sõltuvusest tööst

Halliste Noorsoo Ühingu juhatus
Foto Halliste leerimaja / Facebook Alistekund

Istuvad vasakult: August Kuusik (7.07.1897 - 27.02.1986), Jaan Rannap (Reinbach) 24.04.1888 - 22.03.1955), Hendrik Luukas (25.12.1862 - 21.04.1931), Märt Nurk (9.01.1896 - 28.11.1939)

Seisavad vasakult: Hans Villemi (Villemson) (6.12.1894 - 25.08.1942), Johann Lainas (25.01.1898 - 4.05.1957)

Allikad:

1. Õpetajad kooli-, kultuuri- ja ühiskonnategelastena 1990 lk 23-30
2. Kodukotus nr 12 lk 98
3. Sakala 23. aprill 1988 
4. Jaan Rannap (õpetaja) https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Rannap_(%C3%B5petaja)
5.  Webzone.ee/halliste/kool.htm (11. mai 2023 kontrollitud)
6. Linda Rannap https://www.esbl.ee/biograafia/Linda_Rannap

Koostaja Ingel Vossmann-Treial

Koduloolised tähtpäevad aprillis 2023

 
Kodulooliste isikute põhjalikuma biograafiaga tutvumiseks klikake isiku nimele!

1. aprill 

• Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi raamatukoguhoidja-asjaaja Bertha Emilie Ott 130 (1.04.1893-12.07.1925)

3. aprill 

• Põllumajandusteadlane, loodusõpetaja Peeter Kõpp 135 (03.04.1888-20.08.1960)
• Näitleja Kata-Riina Luide 50 (03.04.1973)

5. aprill

• Talupidaja, kunstnik ja Viljandi Esimese Lugemisringi aktiivne liige Peeter Akerberg-Põldmaa 140 (5.04.1983-22.08.1966)
• Sõjaväelane Otto Oidermann 130 (5.04.1893-13.07.1929)

8. aprill 

• Sõjaväelane ja piirivalveohvitser (major) August Leisk 130 (8.04.1893-27-06-1972)

20. aprill 

• Poliitik Peep Aru 70 (20.04.1953)

22. aprill

• Füüsik Ants Koppel 115 (22.04.1908-10.05.1969)

24. aprill

• Õpetaja Jaan Rannap 135 (kuni 1936. aastani Jaan Reinbach; 24.04.1888-22.03.1955)  

30. aprill

• Kooliõpetaja ja Mõisaküla muuseumi edendaja Alma Ilison 100 (30.04.1923-30.12.2015)

23. aprill - Erwin Karl Reinhold von Dehn

23.04.1862 Tartu – 17.02.1949 Saksamaa

Eesti vaimulik

Pseudonüüm: E. v. D.

Erwin Karl Reinhold von Dehn (23.04.1862 Tartu – 17.02.1949 Saksamaa) oli Eesti vaimulik.

Ta sai algõpet eraõpetaja käest, õppis Tartu Kollmanni eragümnaasiumis ja aastatel 1879–1881 Tartu Kubermangu gümnaasiumis. Tartu ülikooli usuteaduskonnas õppis von Dehn aastatel 1882–1888. Ta oli prooviaastal Halliste Püha Anna koguduses Ernst Magnus Schneideri juures. Ta pühitseti 29. oktoobril 1889 õpetajaks.

Erwin Karl Reinhold von Dehn oli Halliste Püha Anna koguduse õpetaja aastatel 1889–1934. Aastal 1891 oli ta kaheks kuuks pastoriametist kõrvaldatud, kuna viis läbi kiriklikke talitusi rekonvertiitidele (õigeusus pettunutele). Vaimulik saadeti aastatel 1916-1918 Moskvasse asumisele, sest laulatas erinevat usku inimesi. Von Dehn jäi aastal 1934 vanaduspuhkusele. Ta elas seejärel Pornusel ja Tallinnas, kust lahkus aastal 1939 Saksamaale.

Kasutatud kirjandus:

• Erwin von Dehn. - Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Erwin_von_Dehn (12.12.2012)
• Viljandi Maavalitsus. - http://www.viljandimaa.ee/turismiinfo/maakonna_filed/20071005102820.pdf (12.12.2012
• Dehn, Erwin Karl Reinhold von. - Eesti biograafiline andmebaas ISIK http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=302 (12.12.2012)

Kirje ülevaate koostanud Liina Kriisa

10. aprill – Erich Pehap

10.04.1912 Viljandi - 22.11.1981 Toronto, Kanada
Maalikunstnik, graafik

Erich Pehap sündis 10. aprillil 1912. aastal Viljandis politseiniku pere kolmanda lapsena. Lõpetas 1931. aastal Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumi. Astus 1932. aastal Tartu Kõrgemasse Kunstikooli "Pallas", järgmisel aastal siirdus aastaks Tallinnasse Riigi Kunsttööstuskooli keraamikat ja tarbegraafikat õppima. Tuli 1934. aastal "Pallasesse" tagasi, õppis Nikolai Triigi käe all maalimist ning Ado Vabbe, Arkadio Loigo ja Roman Vaheri juures graafikat. Lõpetas kooli 1939. aastal graafikuna. Töötas Eestis vabakunstniku ja joonistusõpetajana. 1944. aasta jaanuaris põgenes koos vend Allaniga Soome, edasi mindi Rootsi, kus kunstnik töötas viis aastat ühes Stockholmi reklaamibüroos. 1949. aastal viis Erich Pehapi põgenikutee Londoni kaudu Kanadasse. Lõpetas 1952. aastal Montrealis Institute of Mechanical Draughting´i kujunduskunsti erialal. Osales 1956. aastal Eesti Kunstnike Koondise Torontos (EKKT) asutamises, oli 1961-68 selle esimees. 1960. aastal abiellus Kanada prantslanna Alberta Rozoniga. Torontos elades tegutses Erich Pehap peamiselt vabakunstnikuna. Ta on loomingu eest pälvinud arvukalt auhindu, olulisim on Accademia Internazionale di Roma kuldmedal (1972). Ta on töötanud välja oma autoritehnika ehk uue graafika meetodi - new direct method (n.d.m.) Tema loomingu pärandisse kuulub tuhandeid töid. Erich Pehap suri 22. novembril 1981. aastal Torontos.
 

ALLIKAS:
Erich Pehap 100 : Elu ja looming / Koostajad Mare Hunt, Mari Vallikivi. Viljandi : Kondase Keskus, 2012


KIRJANDUST TEMA KOHTA

• Pehap, Vanda. Erich Pehapist läbi aastate ja elukeeriste. Viljandi, 2002
• Joonsalu, Mare. Pallas. Tartu : Tartu Kunstimuuseum, 2010. Lk. 301
• Art Album : 50-th anniversary 1956-2005. Toronto, 2005. Lk. 211
• Eesti graafikuid. Stockholm, 1980. Lk. 50
• Eric Pehap : valik graafikat 1932-1972 :[kataloog], 6.-9. oktoober 1972. a. [Toronto, s.n., 1972]
• Eric Pehap : paintings & graphics. Toronto : Pehap and Edition, 1981
• Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996. Lk. 376-377

NÄITUS
"Erich Pehap 100" Kondase Keskuses (03.04.-06.05.2012) http://www.kondas.ee/?p=3362

3. aprill - Altmar Looris

Sündinud 3. aprillil 1952

Teatritegelane

 

60. juubeliks ilmunud Ivi Lillepuu artikkel ajalehes "Sakala":
Viljandi Nukuteatri võluriiki viimased 35 aastat kujundanud Altmar Looris tähistas 3. aprillil 2012 oma 60. sünnipäeva.

 

„1970. aastate keskel, Altmar Loorise õpingute ajal nimetati praegust Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiat Viljandi kultuurharidustöö kooliks. Selle õppeasutuse klubitöötaja ja isetegevusliku näitetrupi juhi paberitega lõpetanud tegusast noormehest sai 1977. aasta 1. märtsil Viljandi nukuteatri juht.

Kai Rand, nukunäitleja aastast 1969, meenutab, et teatri juhi kohale asunud Altmar sulandus kiiresti kollektiivi ja sai kõigi lemmikuks. Ideid olevat tal tulnud nagu varrukast.

Nüüdseks on Viljandi nukuteater jätnud Eestis oma jalajälgi kõikjale. Altmari juurest jooksevad niidid rahvusvahelise nukuteatrite ühenduse UNIMA Eesti keskuseni, puuetega inimeste kojani, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiani, Soome rahvaülikoolide ja teatriteni, Eestis ja mujal Euroopas ning koguni Mehhikos korraldatavate festivalideni, kõigi Eesti nukurahvateatriteni ning lugematute lasteaedade ja koolideni.

Kõike tehtut arvestades on raske uskuda, et nukuteatri valdkonnas on Altmar Looris iseõppinu. Õnneks on tal olnud võimalik õppida parimatelt meistritelt — olgu siis Skandinaavias, Moskva Obraztsovi-nimelises riiklikus nukuteatris või Peterburi (tolleaegse Leningradi) suures nukuteatris.

Teater ja selle lava on olnud Altmarile justkui raam, millesse saab sobitada kõik fantaasiad, sest ainsad piirid seabki nukuteatri juures mõttelend, nii tegijate kui vaatajate oma.

Saepuru, papjeemašeed, porolooni, riiet, paberit, traati, puitu — materjali imedemaa loomiseks jagub. Sõltub meistri oskustest, missugune tuleb nukk, mille näitleja elavaks mängib.

Nukumeister Altmar Looris teab, et liigutus on sündmus. Et nukul ei ole tundeid, mõtteid ja hingeelu, peab ta olema pidevas liikumises, väljenduma liikumise kaudu. Seepärast muutuvad nukulugudes tähtsaimaks sisu, sündmuste ahel, väline tegevus.

Siin tuleb mängu stsenarist Altmar Looris, sest spetsiaalselt nukuteatrile mõeldud repertuaari on vähe ning enamasti tuleb sobiv muinasjutt endal dramatiseerida. Seejärel asub tööle lavastaja Altmar Looris, kes aitab kuu aja jooksul oma vabakutselistel näitlejatel ja loodud nukkudel üheks saada.

Vahepeal tegutseb ta veel muusika- ja lavakujundajana, dekoratsioonide valmistajana, valgustajana, helitehnikuna ja varasemaga võrreldes märksa vähem näitlejana.

Nii on see ring nukuteatris käinud, kuni valmis on saanud 75 lavastust. Õpetaja Altmar Loorisele annab innustust kultuuriakadeemia tudengitest koosnev NukuPantomiimiStuudio, kelle esietendus «Tuhkatriinu» lõpetab 1.—5. aprillini kestva sünnipäevanädala.“

Allikas: Lillepuu, Ivi. Nukuteatris on mitu sünnipäeva // Sakala (2012) 28. märts, lk. 7 : foto

26. aprill - Ants Käspre 125

Ants Käspre

Eesnimi kuni 17.02.1936 Hans, perekonnanimi kuni 25.03.1936 Käsebier
26. 04. 1896 Vastemõisa vallad, Kaansoo - 21. 02. 1942 Kirovi oblast, Vjatlag
Põllumajandusteadlane

Foto: MyHeritage.com

Sündis 26. (vkj 14.) aprillil 1896 Vastemõisa vallas Kaansoos väikekohapidaja pojana. Abiellus 20. detsembril 1927 Tartu Peetri kiriku 1. pihtkonna perekonnaseisuametniku juures Elisaveta (ka Eliisabet, Elsa, alates 23.03.1936 Elss) Räägeliga (1900–1981). Laulatus toimus sama aasta 27. detsembril Tartu Ülikooli kirikus. Sündis kolm last: Aino (1928), Enn (1931), Mari (1933–1988).

Hariduskäik

Ants Käspre õppis Kaansoo vallakoolis 1904–1907, Vändra kihelkonnakoolis 1907–1910, Tartu Kommertskoolis 1918–1919, andis eksternina Tartu Õpetajate Seminari juures 1919. aasta suvel küpsuseksami ning seejärel ōppis Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas 1919–1928, mille lõpetas agronoomina.

Kaitses juunis 1935 ülikoolis agronoomiamagistri kraadi taimekaitse alal. Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.

Käspre Vabadussõjas
Vabadussõjast võttis osa kooliõpilase-vabatahlikuna alates 6. detsebrist 1918 Tartu Vabatahtlikkude Pataljonis (pärastine Tartu Kaitsepataljon ja 8. Jalaväepolk) ja veebruarist 1919 pataljoni reservroodus ning hiljem Tartu Kooliõpilaste Reservpataljonis kuni 1919. aasta juunini, vabastati tervislikel põhjustel. Sai lahingus Rõngu all 18. vangijaanuaril 1919 põrutada. Ülendati veebruaris 1919 vapruse eest kapraliks.

Vabadussõjas osutatud isikliku sõjalise vapruse eest pälvis Vabaduse Risti II liigi 3. järgu, sest “julgel luuramise käigul 16/17. jaanuaril (1919) läbi vaenlase eelpostide Rõngu lossi piirkonda tungides tõi vaenlase seisukoha ja rohkuse kohta tähtsaid teateid”. Lisandus 10 000 marka ja Vabadussõja Mälestusmärk haavatulindiga.

Sai märtsis 1929 põllutööministri otsusega asunduskrundi Harjumaa Rapla valla Kuusiku mõisa maadest kui Vabaduse Risti kavaler. Koht suurusega 19,54 hektarit sai nimeks Tuljaku talu. Omandas selle lõplikult 1931. aasta juulis.

Erialased saavutused

Astus septembris 1919 õppursõdurina Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna taimekasvatuse (hiljem agronoomia) osakonda. Õpingute ajal töötas Tartu Õhtukooli juhataja 1920–1922 ning ühtlasi õpetajana, samuti oli õpetajaks Tartu Tütarlaste Kaubanduskoolis. Tegutses kuni 1929. aastani Tartu Ülikooli Taimehaiguste Katsejaama assistendina ning Põllutööministeeriumi eriülesannete täitjana Raadi mõisas. Alates 1929. aastast oli Kuusikul asuvas Riigi Põllutöökatsejaamas agronoom ja juhataja. Avaldanud arvukalt erialaseid artikleid, toimetanud kogumiku “Põllumehe käsiraamat I–III” (1926–1929).

Võttis aktiivselt osa ühiskondlikust elust, olles Tartu Hariduse Seltsi ja Tartu Rahvaraamatukogu Seltsi esimees, Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi juhatuse liige 1924–1930, Eesti Sordiparanduse Seltsi juhatuse liige 1928–1930, Rapla Põllumeeste Seltsi esimees 1929– 1930, Eesti Vabadussõjalaste Liidu liige 1932–1934 ning kuulus aastatel 1938–1940 Kaitseliidu Harju Maleva Rapla malevkonda.

Eestistas 1936. aastal kogu perega senise perekonnanime Käsebier, võttes asemele Käspre. Ka eesnime vahetas ta endal ja abikaasal eestipärasemaks. Hansust sai Ants ja Elisavetast Elss.

Töötas esimese Nõukogude okupatsiooni ajal edasi Kuusiku Eksperimentaalse Põllumajandusliku Instituudi direktori asetäitjana.

Vangistus

Arreteeriti 6. jaanuaril 1941 Kuusikul. SARK-i Sõjatribunali Balti Sõjaväeringkonna otsusega mõisteti 1941. aasta juunis 15 aastat vangijaanuaril laagrit ja 5 aastat asumist. Viidi Venemaale ning oli Kirovi vanglas. Ants Käspre suri 21. veebruaril 1942 Kirovi oblasti Vjatlagis verise soolepõletiku ja parema jala gangreeni tõttu. Matmispaik teadmata.

Tema nimi on jäädvustatud EÜS-i kuulunud Vabadusristi kavaleride mälestustahvlil. Väärib nimetamist, et Ants Käspre naisevend Anton Räägel oli samuti Vabaduse Risti kavaler.

Allikas: Suure-Jaani kihelkond ja Vabaduse Risti vennad. - Viljandi Muuseumi aastaraamat 2003. – lk. 128-130

15. aprill - Aare Pilv 45

Portrait of Aare Pilv by Jaak Kikas

Aare Pilv

15.04.1976
Luuletaja ja kirjandusteadlane

 

Sündinud Viljandis õpetaja ja elektriku pojana.

Õppis 1983-1994 J. Köleri nim. Viljandi 4. Keskkoolis (praegune Kesklinna Kool) ja 1994-1999 Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat (cum laude), seejärel magistrantuuris. Magistrikraadi kaitses 2002. aastal Peeter Toropi juhendamisel kirjutatud tööga „Autometatekstuaalsus kirjanduses“. Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli doktorantuuris 2002-2008.

Töötas 1997-1999 Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretärina, 1999-2002 Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse assistendina, 2002. aastal Ristikivi muuseumi teadurina ning seejärel Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadurina.

 

Looming

Üksikuid luuletusi avaldanud „Sakalas“ jm. 1993. aastast, pideva kirjandusliku tegevuse algust tähistavad esikkogu „Üle. Tekste 1993-1995“ (Viljandi 1996, ka veebiversioon), ühisesinemised Erakkonnaga ja osalemine viimase koondteostes „Üheksavägine“ (Tartu 1997) ja „Harakkiri“ (Tallinn-Taru-Viljandi 1999).

Teise koguga „Päike ehk päike. Vanaaegset luulet 1993-1997“ (Tartu 1997-1998) kujunes Erakkonna mõjukaimaks autoriks.

Luule- ja proosakogu „Näoline“ (2007) nomineeriti 2008. aastal Eesti Kultuurkapitali luuleauhinnale.

Suurema tähelepanu osaliseks sai Aare Pilve autobiograafiline romaan-reisikiri Itaaliast "Ramadaan" (2010). Romaan valmis tänu autori viibimise Mazzano Romano loomemajas Itaalias 2008. aasta ramadaanikuul. Linnadest keskendub ta Rooma kõrval ka Napolile ja Firenzele. "Ramadaani" on võrreldud Tõnu Õnnepalu "Harjutuste" (2002) ja "Flandria päevikuga" (2008) ja Viivi Luige samal aastal ilmunud Itaalia-keskse romaaniga "Varjuteater". Autor ise tõmbab romaanis paralleele Eduard Bornhöhe reisikirjutustega 19. sajandi lõpus. Pilv pälvis 2011. aastal teose eest Eesti reisikirjanduse auhinna ning nomineeriti Eesti Kultuurkapitali esseistikaauhinnale.

2017. aastal avaldatud luulekogu „Kui vihm saab läbi“ tõi autorile mitmeid auhindu: Tartu Kultuuri Kandja auhinna aasta looja kategoorias, Gustav Suitsu luuleauhinna, Eesti Kultuurkapitali luule aastapreemia ning Ivar Ivaski mälestusfondi stipendiumi.

Kokku on Pilv avaldanud 6 luulekogu, proosateose „Ramadaan“ ning mitmeid tõlkeid.

Pilv on tegev kirjandusteaduse alal, uurimisvaldkonnaks autometatekstuaalsus. Ta on uurinud Madis Kõivu, Tõnu Õnnepalu ja teiste eesti kirjanike loomingut ning kunstilise teksti rolli identiteediloomes. On oma artiklite eest pälvinud väljaannete „Keel ja Kirjandus“, „Teater. Muusika. Kino“, „Sirp“ ja „Looming“ aastaauhindu. Samuti on tema artikleid tunnustatud  Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhinnaga, Tartu Kultuuri Kandja auhinna ning Ants Orase nimeliste auhindadega.

  

Organisatsiooniline kuuluvus:

• Üliõpilasselts Veljesto (1996)
• Ühendus „Erakkond“
• Eesti Kirjanike Liit (liige 1997. aastast, on juhatuses 2012. aastast)
• Eesti Semiootika Selts (1999)
• Karl Ristikivi Selts (2002)
• Karlova Selts (2011)

Uuri lisaks Aare Pilve blogi: http://aarepilv.blogspot.com/

 

Allikad:

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 412
• Eesti Teadusinfosüsteem ETIS. URL: https://www.etis.ee/CV/Aare_Pilv/est
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Aare_Pilv

 

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija KARL KIDER

Karl Kider

Sündinud Karel Kidder; ka Kaarel. Pseudonüüm Redik Soar
13.04.1882 Kirikuküla, Valjala vald, Saaremaa - 27.03.1946 Kodasoo vald, Harjumaa
Kooliõpetaja, prosaist, ajakirjanik ja Viljandi Esimese Lugemisringi eestseisuse liige 1913. aastal

VEL liikmeks registreerimise kanne protokolliraamatus aastast 1913 ütleb, et isiku elukohaks on "Kihelkonna kool".

28. septembril 1913. aastal toimunud protokollist saame teada, et "Täiendavatel valimistel esimehe asemikuks Viljandist äraläinud Paul Öpiku asemele valitakse kooliõpetaja Karl Kider Viljandi kirikumõisast."

***

Kirjanikunimega Redik Soar tuntud Karl Kider sündis 13. aprillil 1882. aastal Saaremaal Valjala vallas Kirikukülas vabadiku pojana. Õppis Valjala kihelkonnakoolis, Kuressaare linnakoolis (lõpetas 1901) ning pedagoogilistel kursustel Valgas (1904) ja Haapsalus (1906), omandas algkooliõpetaja kutse. Võttis osa 1905. aasta revolutsioonist.

Aastatel 1906–1907 oli Läänemaal Oru ministeeriumikooli õpetaja. Aastatel 1907–1908 Põhja-Kaukaasias Soriküla eesti asunduse köster-kooliõpetaja (lahkus sealt kiusamise tõttu). 1908–1911 Krimmis Sõrt-Karaktšora eesti asunduse köster-kooliõpetaja. 1911–1912 viibis Kaukaasia ja Krimmi eesti asundustes. 1912–1913 töötas õpetajana Põltsamaa ja Viljandi kihelkonnakoolides. Edasi mitmete ajalehtede toimetaja. (sealhulgas kajastas 1914 ajakirjanduses Suhhumi eestlaste laulupidu). 1915–1917 sõjaväes, osales Eesti rahvusliku sõjaväe loomisel; seejärel taas ajakirjanik ja toimetaja. 

Esimese raamatu „Esimesilt päevilt“ avaldas ta Redik Soare nime all 1921. aastal Tartus. Selles kirjeldab Karl Kider oma lapsepõlvemaad Valjalas, tuues lugejani huvitavaid pilte Valjala elu-olust 19. sajandi lõpul. Raamatut „Esimesilt päevilt“ peetakse tema parimaks teoseks.

Avaldanud ka näidendi ja novelle. Alates 1926 pidas Harjumaal Kodasool asundustalu. 

Suri 27. märtsil 1946 Harjumaal Kodasool.

Allikad:

• Eesti biograafiline andmebaas ISIK. URL: http://galerii.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=1219
• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. LK. 542-543
• Idakandieestlased https://ida.aule.ee/muu/inimesed.html
• Kodukoht - Valjala. URL: http://2it.ee/kodukoht/isikud2/karl-kider

6. aprill – August Maramaa 140

August Maramaa

6.04.1881 Aakre vald, Tartumaa – 26.12.1941 Lesnaja küla, Kaiski rajoon, Kirovi oblast, Venemaa
Kuni 1921 Marfeldt
Töötanud Viljandis ja Viljandimaal õpetaja ja koolijuhina, oli Viljandi linnapea, I Riigikogu liige. Avaldanud algkooli matemaatikaõpikuid

August Maramaa (kuni 1921. aastani Marfeldt) sündis 6. aprillil 1881 Suurekõrva talurentniku peres Aakre vallas Tartumaal.

Ta sai üldhariduse Astuvere külakoolis, Aakre õigeusu abikoolis ja Rõngu õigeusu kirikukoolis. Astus 1897. aastal Tartu Õpetajate Seminari, mille lõpetamise järel 1902. aastal asus tööle õpetajana Viljandimaale Vastemõisa ministeeriumikooli. Kahe aasta pärast sai Maramaast Vastemõisa 2-klassilise ministeeriumikooli juhataja. Jaanuaris 1906 tagandati ta koolijuhataja kohalt seoses 1905. aasta sündmustega.

1909. aastal abiellus August Maramaa Anna Roossoniga. Peresse sündis viis last: pojad Ülo ja Kalev ning tütred Maimu, Salme ja Linda.

Järgnevalt töötas õpetajana Viljandi Wilhemsoni erakoolis ja Tõrva algkoolis. Alates 1913. aastast tegutses Viljandi algkooli juhatajana.

Õpetajana töötamise katkestas aastaiks 1915—1917 teenistus telefonistina Vene armees. Ilmselt just seal puutus ta kokku poliitikaga ja tutvus sotsialismiideedega.  

Juba enne sõda oli ta endale nime teinud, “Postimehe” juubelialbumis-leksikonis (1909. a.) on ta märgitud artikliga kui agar seltsitegelane (Helme-Tõrva ja Viljandi haridusseltside asutaja), “Postimehe” ja “Lastelehe” autor. Ka õpetajana oli Maramaa väljapaistvalt võimekas, hea metoodik ja osav sulemees. Varakult hakkas ta kirjutama õpikuid, juba 1907. a. ilmus koos Richard Tiitsoga esimene “Rehkenduse ülesannete kogu” (1918. a. viies trükk).

Aastail 1917—1919 töötas Maramaa taas Viljandi algkooli õpetajana. Ta oli üks Viljandi Hariduse Seltsi ja Helme-Tõrva Hariduse Seltsi asutajaid. A. Maramaa oligi põhiametilt matemaatikaõpetaja ja erakonnakuuluvuselt sotsiaaldemokraat.

 

Maramaa esimene periood linnapeana

1919. aastal sai August Maramaast ESDTP liige ja esimest korda Viljandi linnapea. Töö linnapeana 1920. aastate algul polnud kerge. Linna elanike arv oli kasvanud, halduspiirkond kitsaks jäänud, uusi hooneid vajasid paljud asutused (koolid, haiglad), halvas seisus olid tänavad ja kanalisatsioon. Eelarvet kurnas rängalt hoolekanne, tööpuuduse süvenedes kasvas ka abivajajate arv. Maramaa ja sotsiaaldemokraatlik volikogurühm taotlesid neil aastail järjekindlalt hoolekande-, haridus- ja tervishoiukulude suurendamist. Hoolekanderahad kahe- ja kolmekordistusid lühikese aja jooksul. Hoolekandeministeeriumi toetusel organiseeriti töötutele hädaabitöid.

See periood lõppes 1921. aastal, mil Maramaast sai Riigikogu liige A. Rei valitsuses. Veidi üle aasta istus ta rahvaasemiku toolil, kuid siis loobus, sest oli tegudeinimene. Ka ei piisanud pere ülalpidamiseks Riigikogu liikme napist sissetulekust.

1921-1927 panustas Viljandi linna ellu volinikuna ja oli aastatel 1922-1927 Viljandi 5. algkoolis õpetaja. Koolilõpetajana juhtis ta aastatel 1923-1927 Viljandimaa Õpetajate Liidu tegevust, olles selle esimees.

 

Maramaa - matemaatikaõpikute kirjastaja

1920.-1930. a. avaldas aukartustäratava hulga matemaatikaõpikuid. Nende lehitsemisel rabab nende praktilise eluga seotus: protsendivõtmist õpetatakse Eesti rahvaloenduse andmeil, tekstülesannetes on kasutusel kohalikud sõiduhinnad, ilmastikuvaatlused, loodusrikkused. Eraldi rahandusülesannete peatükk käsitleb hoiusummat ja intressi, laene, veksleid, tulumaksu jm. 

Õpikute väljaandmiseks asutas Maramaa Viljandisse oma kirjastuse “Siir”. Kirjastuse tulu aitas Maramaal peret ülal pidada ja ehitada 1926. a. Uueveski teele maja. Tema sulest on ilmunud ja aabits, vene keele õpik ja raamat kaasaegse koolimaja põhijooniste kavanditest.

 

Maramaa teine periood linnapeana

Teist korda sai August Maramaa Viljandi linnapeaks 1927. aastal ja siis juba kuni 1939. aasta lõpuni. Seejärel valiti Viljandi linnapeaks Albert Vilms. 

August Maramaa oli üks tolleaegsetest kohalikest omavalitsustegelastest, kes oli Eesti Vabariiki ülesehitava ja ümberkorraldava töö (linnade majandus- ja sotsiaalsfäär, planeerimine ja ehitus, heakord, hoolekanne, haridus, tervishoid, kultuur) tegelikke elluviijaid. 

Tema eluunistus oli teha Viljandist vaba rahva vääriline musterlinn, kus tuksub jõukas äri- ja tootmistegevus, kus on kaasaegsete hoonetega linnasüda ja inimsõbralikud aedlinnaalad, palju parke, platse, puiesteid, mälestussambaid, muuseum, teater jt. kultuuriasutused, heas korras ajaloomälestised, spordiväljakud ja supelrannad. Tulevikunägemuses heiastus idülliline sisemaakuurort, mis tõmbab ligi puhkajaid ja turiste. 

Maramaa tegevusperioodil ehitati moodne hotell EVE, uus rekoda, rannakohvik, haigla, lastekodu, vanadekodu jne. Rajati lennuväli, Uueveski basseinid, staadion, uus turg, alustati Paala linnaosa ehitamist. 

August Maramaa pidas linna heakorda nii tähtsaks, et 1928. aastal moodustati isegi linna ilu ja puhtuse komisjon. Sündisid uued pargid ja puiesteed. 

Eesmärgiga meelitada Viljandisse rohkem turiste kirjutas linnapea 1934. aastal sisuka raamatu „Viljandi“.

August Maramaa oli alates 1. septembrist 1937 Riigi Viljasalve nõukogu liige (Linnade Liidu esindaja).

 

Elluviimata plaanid

Siiski ei õnnestunud tal kõiki mõtteid ellu viia. Näiteks 1919. aastal tegi Maramaa ettepaneku asutada Eesti vaprate vägede auks lossimägedesse „Vabaõhu Museumi“. Seal oleksid kõik oma maa puud, taimed, linnud, ehitused, mälestusmärgid ja geoloogilised iseärasused. Lisaks asuks seal Eesti muistne talu koos rahvarõivas elanikega. Volikogu võttis selle ettepaneku isegi vastu. Grandioosne kava jäi küll ellu viimata, ent pisike loomaaed rajati hiljem lossimägedesse siiski. Teiste hulgas olid seal kaks kitse, põder Juku ning faasanid.

1919. aasta ühe volikogu koosoleku naelaks kujunes vanapoiste maks. Maramaa pidas sütitava kõne, milles rääkis kõigepealt Prantsusmaa ja siis Eesti rahva väljasuremisest ning teatas kurbusega, et meie maal on surmade arv sündide omast kümme protsenti suurem. Lõpuks tegi ta ettepaneku kehtestada vanapoiste maks üle 35-aastastele meestele. Läbirääkimised võtsid seejärel üsna lõbusa tooni. Volinikud ei olnud Maramaa seatud vanusepiiriga nõus ega jõudnud ka kuidagi kokkuleppele, millest alates üht meest vanapoisiks pidada, ning see maks jäigi Viljandis vaid kavatsuseks.

1930. aastate lõppu ilmestasid üldse grandioossed projektid. 1938. aastal kuulutas Viljandi linnavalitsus eesotsas Maramaaga välja Vabaduse platsi ümberehitamise projekti. Konkursile esitati kaheksa kavandit, üks uhkem kui teine. Võitnud projekti autoriks osutus Roman Koolmar. Projekt jäi ellu viimata.

Veelgi grandioossem oli Valuoja oru kujundamise plaan. Sinna pidid tulema neli tiiki, lehtlad, raidkujud, purskkaevud, sillad ja sillakesed. Seegi mõte jäi teostamata.

1934. aastal on Maramaal peas mõte alustada linnas võimla ehitamist. Isegi koht oli valmis vaadatud. 1938. aastal selgus lõplikult, et majandusministeerium ehitamiseks raha ei anna ja nii jäi ehitus ära. Võimla valmis alles 1955. aastal, aga enam-vähem Maramaa kavandatud koha peale.

1935. aastal tõusis teravalt üles algul Viljandi rahvamaja, hiljem Viljandi kultuurihoone ehitamise küsimus. Viimati nimetatus pidid lisaks teatrile peavarju leidma muuseum ja raamatukogu. 1936. aastal asutati isegi sihtasutus Viljandi Kultuurihoone. Teatriinimesed leidsid, et vaja on eraldi teatrimaja. Maramaa pidas seda ideed liiga kalliks. Uus teater, mis pidi rajatama Mõisa tee ja Politsei tänava vahelisele maa-alale, jäi ehitamata. Viljandlaste unistus sai teoks alles 1981. aastal, mil Valuoja kaldale kerkis moodne teatrimaja.

 

Emapalga idee

August Maramaa osales 1930. aastatel aktiivselt lavastuslikes seltskondlikes kohtuprotsessides. Need olid tollal väga moes. 1935. aasta 13. mai emadepäeva aktusel Ugalas rõhutas Maramaa oma kõnes emaarmastust laste vastu ning tuli lõpuks välja väga originaalse ettepanekuga: tuleb luua emade palga seadus. Igale emale tuleb ilmale toodud laste eest palka maksta; palka tulevat maksta nii abielus kui vallasemadele; raha selleks pidavat saama neilt, kellel pole perekonda.

 

Lastekasvatust suunavad ettepanekud

1935. aastal keelas Maramaa Viljandi algkoolides saiade müügi, sest võileib sisaldavat saiast rohkem vitamiine.

1938. aasta jõulupühade eel teatas Maramaa, et ta on otsustanud linnavalitsuses sisse seada niinimetatud musta raamatu, kuhu kirjutatakse üles kõikide nende laste nimed, kes tabatakse ulakuste tegemiselt. Lapsevanemad asusid ägedalt protestima ja seegi mõte maeti kalevi alla.

 

Tüli ajakirjanikuga

Ajakirjanduse kui neljanda võimuga tuleb hästi läbi saada, seda arvestab peaaegu iga poliitik. Ka Maramaa teadis seda hästi, aga ikkagi andis ta 1929. aastal oma au haavamise eest „Sakala“ vastutava toimetaja Erwin Laarmanni kohtusse. Kohus karistas Laarmanni ühekuulise üksikvangistusega. See oli pretsedenditu lugu ka tol ajal.

 

Elu pärast linnapeaks olemist

1939. aastal, pärast kaksteist aastat kestnud linnapea ametit, loobus August Maramaa kandideerimast ja läks Tallinna Kopli kinnisvarade juhatajaks. 

Kui Eesti Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel okupeeriti, siirdus ta Läänemaale ja töötas Vigalas Penu algkooli õpetajana. 

August Maramaa arreteeriti 6. jaanuaril 1941 ja ta suri 26. detsembril 1941. Tema süü seisnes selles, et ta tegi oma tööd hästi ning julges ja suutis olla tubli linnapea. 

Abikaasa Anna küüditati samuti Nõukogude Liitu. Poeg Ülo mõrvati Nõukogude okupatsioonivõimude poolt. Tütar Maimu pidi aastaid end varjama. Kahel tütrel, Salmel ja Lindal, õnnestus pääseda vabasse maailma. 

Tema väimees Harri Haamer oli Püha Jakobi koguduse, Tartu Pauluse koguduse, Tarvastu Peetri kogudus ja Kõpu Peetri koguduste õpetaja, tütrepoeg Eenok Haamer on Mustvee ja Lohusuu koguduse õpetaja, tütretütar Maarja Haamer-Renter on eesti laulja. Tema vend oli keemik Jaan Maramaa.

Tunnustus

A. Maramaa omas Eesti Punase Risti 3. kl. teenetemärki (1938) ja mitmeid Vene aumärke.

Viljandi Linnavolikogu tunnustas August Maramaa suuri teeneid Viljandi linna ees ja otsustas 31. mail 1996. aastal anda Maramaale postuumselt Viljandi linna aukodaniku nimetuse.

Mälestuse jäädvustamine

• Alates 1992. aastast toimub Viljandi kooliõpilastele iga-aastane august Maramaa nimeline matemaatikaülesannete lahendamise võistlus.
• Viljandis asub ka August Maramaa puiestee ja skulptuur.

Legendaarse Viljandi linnapea August Maramaa ja tema koera (Neff) skulptuur raekoja kõrval Trepimäe alguses - autor skulptor Aili Vahtrapuu, avati 3. augustil 2007. aastal.

Pronksi valatud elusuuruses kuju väärtustab oma olekus August Maramaa (6. aprill 1881 - 26. detsember 1941) isikut ja tema linnapeaks oleku tegusat eluperioodi. Kuna linnaruum koosneb ka linna lahti mõtestavatest legendidest, siis raekojast väljanud linnapea ette sattunud koer annab võimaluse taaselustada muhedad seigad Viljandi linna ajaloost. Näiteks muretseti kunagi Maramaa poolt kehtestatud koerte maksustamise tulust Viljandi linnas "Ugala" teatrile klaver.

Skulptuuri väärtustab lan-valgusriba, mida on Eestis veel vähe kasutatud. Augut Maramaa oli Viljandi linnapea aastatel 1919-1921, linna volinik 1921-1927 ja uuesti linnapea 1927-1939. Linnapeana pühendus August Maramaa sellele, et Viljandist saaks kaunis sisemaa puhkelinn, kus on arenenud äritegevus ja tööstus ning kus on palju rohelust. Maramaa juhtimisel rajati Viljandisse palju puiesteid, parke, tänavaid ja uusi linnaosasid, ehitati staadion, EVE-hotell, uus raekoda, rippsild lossimägedesse, neli koolihoonet, haigla, rannahoone ja palju muud.

Tänane Viljandi on ilus linn paljuski tänu linnapea August Maramaa tegevusele. Ka tänapäeval jätkatakse mitmete tema julgete ideede elluviimist. 8. jaanuaril 1941. aastal August Maramaa arreteeriti. sama aasta 28. mail otsustas NKVD erinõupidamine määrata August Maramaale nõukogudevastase tegevuse eest üheksa aastat vangilaagrit. August Maramaa suri 26. detsembril 1941. aastal Kirovi oblastis Kaiski rajoonis Lesnaja külas.

(Allikas: Viljandimaa Turismiinfo)

 

Foto: Viljandi Muuseum

Omavalitsuste probleemid olid Maramaale alati südamelähedased. 1933. aastal ilmus tema sulest raamat „Maavalitsuste kaotamine ja valdade ümberkorraldamine“, mis võib-olla oli mõneti eeskujuks haldusreformi korraldajatele. Kuid linnapea ei jäänud kõrvale ka ühiskondlikust tegevusest. Alates 1936. aastast juhtis ta Viljandimaa Õhukaitse Ühingut. Juunis 1919 toimunud Viljandi Linnavolikogu valimistel said sotsiaaldemokraadid enamuse ja moodustasid linnavalitsuse. August Maramaast sai esimest korda Viljandi linnapea, sellele kohale jäi ta kuni 1921. aasta augustini.

Lisaks lugemisoovitusi

• Raudla, Heiki. August Maramaa aeg : Viljandi kroonikad 1918-1940 : [pedagoog ja omavalitsustegelane : 1881-1941] / Heiki Raudla ; [eessõna: Malle Vahtra]. - Viljandi : Viljandi Muuseum, 2004. - 207, [2] lk. : ill., portr. - August Maramaa raamatud : lk. 203-204. - Bibliograafia lk. 205-207
• August Maramaa. Minu mälestused 1905. aastast. – Viljandi muuseumi aastaraamat 1999. - lk. 173-178

Allikad:

• 10 Maramaa võistlust : A. Maramaa nimeline matemaatika ülesannete lahendamise võistlus / toimetanud Toomas Rähn. - Viljandi : Viljandi Arvutikool, 2001
• Pihlak, Jaak. August Maramaa // Sakala kalender 1997. Viljandi 1996. Lk. 52-54
• Raudla, Heiki. August Maramaa grandioossed plaanid // Sakala (2006) 1. apr., lk. 12 https://dea.digar.ee/page/sakala/2006/04/01/12

6. aprill - Taago Tubin 50

Taago Tubin 

Sündinud 6. aprillil 1971 Võrus

Ugala lavastaja

Taago Tubin on lõpetanud Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi (1989); Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri (1994) ja EMTA lavakunstikooli magistrantuuri (MA; 2008). Aastatel 1994–1996 täiendas end Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli juures.

Töötanud:

• 1994–1996 Tallinnas Vanalinna Kooli teatriprogrammi õpetajana 
• 1996–2000 Tartu Lasteteatris näitleja ja lavastajana
• 2001. aastast Võru Harrastusteatri kunstiline juht
•  2003. aastast Võru Teatriateljee (2003–2008) rajaja ja kunstiline juht
• 2008. aasta augustist Ugala teatri lavastaja
• 2011–2017 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna lektor 

Eesti Lavastajate Liidu liige (ELL juhatuse liige 2006–2011; 2016–2017).

Koostanud raamatu "Võru Teatriateljee: Ülestähendusi ja kirjapanekuid" (2009).

Eesti Kultuurkapitali stipendium „Ela ja sära“ (2007).

Tunnustus

• 2019 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun” - parim lavastus "Once"
• 2018 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun” - parim lavastus "Krdi loll lind"
• 2018 Eesti teatri aastaauhind muusikateatrile - Vanemuise ooper "Tulleminek" (koos Märt-Matis Lille, Jan Kausi ja Taavi Kulliga)
• 2017, 2014, 2010, 2009 Ugala kolleegipreemia - parim lavastaja
• 2014 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun” - parim lavastus "Lovesong. Ühe armastuse lugu"
• 2011 Eesti teatri aastaauhind muusikalise kujunduse eest sõnalavastusele - lavastused "Maakad" ja "Paanika"
• 2007, 2003, 2001 Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi aastapreemia
• 2006 Eesti Teatri Festivali "Draamake' 2006" parima lastelavastuse auhind, "Suur kuri hunt" Vanemuises
• 2003 ETV kultuurisaate "OP" aasta lavastuse tiitel - "Ennola"

Vaata ka: Taago Tubina profiili LinkedIn-is

Allikad:

• Ugala koduleht
• Vikipeedia

4. aprill - Ahto Jänes 85

Foto: Karksi-Nuia Raamatukogu koduleht

Ahto Jänes

4.04.1936 Halliste Abja vald, Pärnumaa
Füüsikaõpetaja, kodu-uurija

Isa Jaan Jänes oli müüja, ärijuht ja arveametnik, kes osales Eesti Vabadussõjas. Ema Anna- Marie Jänes (sündinud Kivest) töötas õpetajana. 

Õppinud Halliste 7-klassilises koolis (1950) ja Abja Keskkoolis (1954). Lõpetas 1959. aastal Tartu Riikliku Ülikooli füüsikaosakonna füüsiku ja füüsikaõpetaja diplomiga.

Töötanud:

• 1959-1978 Nuia keskkooli füüsika- ja astronoomia õpetajana, 
• 1961-1979 Viljandi kaugõppekeskkooli Nuia konsultatsioonipunktis füüsikaõpetajana, 
• 1978-1991 Polli katsebaasi ohutustehnika-, tulekaitse- ja tsiviilkaitseinsenerina
• 1991-1998 Eesti Vabariigi Kohtueelse Uurimise Ameti Viljandi uurimisbüroo uurijana.

Ühiskondlik tegevus:

• 1969-1991 rahvakohtu kaasistuja, Nuia alevi seltsimeheliku kohtu esimees
• 1983-1990 Polli katsebaasis ametiühingu komitees
• 1986-2000 Eesti Muinsuskaitse Seltsis
• 1988-1993 Halliste kiriku ja Vabadussõjas langenute mälestussamba taastamise komitees
• jne.

Avaldanud:

• 1991-2000 artikleid Karksi-Nuia Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu ajaloost ajalehtedes "Politseipeegel", "Sakala", "Karksi Sõna", ajakirjas "Eesti Tuletõrje".
• 2000-2007 ilmus kirjutiste seeria "Esimesed sõjajärgsed" ajalehes "Karksi Sõna". Ilmus eraldi raamatuna 2016. aastal.
• 1985-2005 ajalooteemalised artiklid ajalehtedes "Tee Kommunismile", "Rahva Hääl", Sirp ja Vasar", "Sakala", "Politseipeegel" jt.
• Juhendanud mitmeid õpilasuurimusi, nt "Karksi-Nuia Gümnaasiumi algusaastad" (2001), "Karksi-Nuiast ja selle inimestest" (2003) ja "Hooned ja tänavad Karksi-Nuias" (2006).
• Lisaks fotod (ka ajaloolised) ajalehtedes ja -kirjades.

Koostöös Halliste valla ja kirikuga aidanud taastada vabadussõdalaste mälestussammast. 1989. aastal aidanud korrastada Julius Kuperjanovi hauamonumenti Tartu Raadi kalmistul.

Ahto Jänest on tunnustatud aukirjade, preemiate ja mälestusraamatutega.

Abikaasa Galina Jänes (sündinud Premet). Peres kolm last. 

Allikas: Viljandimaa koduloolasi : teatmik. 2009. Lk. 30-31

VLRK110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegijad AKELBERG ja kaks P. AKERBERGI

AKERBERG

Aitas kaasa peo toimumisele. Määrati 31. oktoobril 1911 planeeritud peole platsi kättenäitajaks samal päeval toimunud eestseisuse koosoleku otsusega (VEL protokolliraamat lk. 7). Kahjuks ei ole isiku kohta protokolliraamatus rohkem vihjeid, küll aga on põnev fakt, et Viljandi Posti tänav 14 maja nimetati omal ajal "Akelbergi majaks". (Allikas: Mirov, Ruth. Mälestuskilde lapsepõlvest Viljandis // Mäetagused nr 42. URL: https://www.folklore.ee/tagused/nr42/mirov.pdf) 

AKERBERG, P.  / PEETER

VEL liikmeks registreerimise kanded protokolliraamatus:

• Kaks erinevat isikut P. Akerberg nimega on üksteise järel kantud 1912. a. liikmete nimekirja:  Wiljandi w. Lõmsie (nr 64, lk. 19/1) ja Wiljandis (nr 65, k. 19/1)
• Peeter Akerberg nimega: 1913 (nimetäiend: noorem) - Weski uul., Eigo m.; 1914 - Leisleri kaupl.; 1917 - Viljandi vald

1912. aastal nr 65 registreeritud isik võib olla Karksi kihelkonna ärgas põllumees ja ühistegelane Peeter Aasamäe (Akerberg), kes sündis  9. juunil 1894 aastal Tätta talus, Pöögle vallas omaniku pojana. Tätta talu on vanim säilinud mulgi talukompleks Eestis (loe lisaks: EE). Hariduse omandas Pöögle valla ja Karksi kihelkonnakoolis. Osales I maailmasõjas liinisõdurina ja Vabadussõjas soomusrongil teenides ning oli aktiivne Pöögle piimaühigu tegelane.  Asus peale isa surma 1920. a. pidama isatalu. Ehitanud uued hooned, rajanud aia, seadnud tallu veevärgi ja arendanud põllu, eriti uudismaa kultuure. Abielus Ida Rõigasega 1925-aastast. Võtnud pikemalt osa Pöögle vallavalitsuse tööst v. volinikuna ja Pöögle 6-kl. algk. hoolekogu liikmena. Suri 16. juulil 1951 küüditatuna Siberis. (Allikad: Peeter Akerberg 40-ne aastane // Ühistegelised Uudised (1934) 9. juuni; Pärnumaa tegelaste bigraafiad. Sõna, 1937. Lk. 3-4; Geni.com)

Viljandi kunstiklubi asutajad:
Eduard Timberman, Gustav Mootse, Lydia Nirk-Soosaar, 
Peeter Akerberg-Põldmaa ja Juhan Kangilaski.
Foto on võetud 13. oktoobril 1934. aastal.

1912. aasta liige nr 64 on suure tõenäosusega talupidaja ja kunstnik Peeter Põldmaa (Akerberg), kes sündis 5. aprillil 1983 Lõmsil, Kärksi külas, Viljandi vallas. Suri 22. augustil 1966. Mükoloog Peeter Põldmaa (1929-1990) isa. Kunstniku elu kohta on raske midagi leida.  On teada, et ta asutas koos Eduard Timbermani, Gustav Mootse, Lydia Nirk-Soosaare ja Juhan Kangilaskiga Viljandi kunstiklubi. (Allikad: Geni.com; Talts, Mait. Timberman unistas Viljandi kunstimuuseumist // Sakala (2005) 29. okt.; Kunstnik Põldmaa (Akerbergi) elumaja põles maha // Sakala (1938) 7. märts)

28. septembril 1913 toimunud peakoosolekul pidas P. Akerberg kõne "Mönda kujutavast kunstist" (protokolliraamat lk. 32): "Kõneleja wiibib maalikunsti juures ja karakteriserib Noor-Eesti kunstnikkude rühma püüdeid. Olgugi, et kõneleja arwates Noor-Eesti kunstnikkude hulgas kõrgeandelised kunstnikud puuduwad, näitawad nende kunstnikkude püüded siiski rada, kuhu Eesti kunst minema peab." Koosolek lõppes kell 12 öösel ja allakirjutajate seas oli ka "Peter Akerberg".