Jaan Lepajõe
Aastani 1937 Jaan Jürisson; 3. III 1928 Taevere vald – 9. IV 1999 Tartu
Põllumajandusteadlane, põllumajandusdoktor (1973, kinnitatud 1974)
Jaan Lepajõe sünnitalu asub Lepakosel Navesti jõe lõunapoolsel kaldal Kaansoo lähedal. Jänedal ja Vigalas saadud põllumajandusteadmised aitasid Jaan Lepajõe vanematel mõne aastaga viia perekonnatalu eeskujulikule järjele. Isal oli hingestatud ettekujutus loodusest, inimese osast loodusväärtuste kasutamisel ja muutmisel. Neil sündis neli last, kes kõik omandasid põllumajandusliku kõrghariduse. Lastele õpetasid vanemad kõigepealt töökust, eesmärgistatud ja põhjalikult läbimõeldud tööd.
Jaan Lepajõe ise on oma lapsepõlve meenutanud:
„Töö algas koos vanaisaga karjas käies, hiljem jätkus iseseisvalt koos nooremate vendadega. Maast-madalast tuli teha põllutöid. Sellest ka huvi põllumajanduse ja üldse loodusteaduste, eriti botaanika ja zooloogia vastu. Kaks suve kulus oma koduümbruse tundmaõppimiseks ja herbaariumi koostamiseks, see sai teoks sõja aastail. Botaanikaõpetaja oli põhiliselt isa, sest tal oli taimede kohta raamatuid, peamiselt saksakeelsed, nagu taimede atlas Linnč süsteeemi järgi jt. Isa teadis taimede ladinakeelseid nimetusi. Kui heina vedasime, tegin mina koormat, isa tõstis peale. Siis ta ikka küsis ja ütles, et see on kerahein - Dactylis glomerata, see ristik - Trifolium pratense jne. Pühapäeviti tuli ka töötada, nii muutus töö sageli üksluiseks”.
Haridustee algas lähedal asuvas Rääka koolis:
„Seal ma olin küll parimate õpilaste hulgas, kuid koerusi kogunes ka üsna palju. Lahmuse koolis virgutas õpetaja ja üliõpilane Paul Kees huvi ajaloo, võõrkeelte ja filosoofia vastu. Karjas käies uurisin Jälevere raamatukogust saadud ajalooraamatuid, nii et kui sügisel koolis õppima hakkasime, oli mul see õpik tavaliselt läbi loetud, kõik juba teada. Viljandis keskkoolis käies tekkis sügavam huvi muusika kuulamise vastu. Kuna kontserte siis Viljandis ei olnud, jäid peamisteks kontserdiandjateks raadiovaljuhääldajad, mida kuulasime tänaval ja lastepargis.”
Nooruses tekkinud mitmekülgsed huvid laiendasid silmaringi, arendasid tulevaseks teadustööks vajalikku kujutlusvõimet, eruditsiooni. Ta tegeles aktiivselt spordiga, eriti maadlusega ja raskejõustiku aladest veel tõstmisega, hiljem Tartus ka vehklemisega jm.
Jaan Lepajõe lõpetas 1947. aastal Viljandi II keskkooli.
Sama aasta sügisel astus Jaan Lepajõe õppima Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonda, kuid lõpetas 1952. aasta märtsis juba Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomiateaduskonna kiitusega agronoomia erialal.
Töötas aastatel 1952–1955 Otepää masina-traktorijaama agronoomina, seejärel aastatel 1955-1957 õppis aspirantuuris Leningradi Põllumajandusinstituudis ning kaitses samas 1958 kandidaadi kraadi odra saagikuse parandamise bioloogiliste ja praktiliste võtete teemal. Ta töötas õppejõuna EPA-s, kokku üle 40 aasta. Algul ta oli assistent (1957-1960). siis vanemõpetaja (1960-1963), dotsent (1963-1975) ning professor (1975-1992). Alates 28.05.1993 oli ta EPA maaviljeluse kateedri emeriitprofessor.
Doktoritöö kaitses Jaan Lepajõe 1973. aastal Moskva Põllumajandusinstituudis teemal "Õlleodra headuse ja saagikuse suurendamise teoreetilisi ja praktilisi aspekte". 1974. a omistati talle põllumajandusteaduse doktori kraad.
Ta on avaldanud trükis ligi 400 artiklit, sealhulgas üle 150 teadusliku artikli, temalt on ilmunud trükis 25 raamatut ja brošüüri. Uurinud teraviljakasvatust, eriti odra saagikuse suurendamist ja töödeldavuse parandamist ning maaviljeluse ajalugu, loodussõbralikku maaviljelust ja keskkonnakaitset.
Jaan Lepajõe ja tema abikaasa Leida Lepajõe elu läks teadustööd tehes. Pojad lõpetasid samuti EPA, Tiit õppis maaparandust ja Madis põllumajanduse mehhaniseerimist. Tütar Marju on tunnustatud eesti religiooniloolane, klassikaline filoloog ja tõlkija.
Jaan Lepajõe korraldas Suure-Jaani kultuuriloolist uurimist ja 1984–1992 iga-aastasi Suure-Jaani kihelkonna koduloopäevi, 1992–1998 oma kodutalus eesti rahvuskultuuri probleeme käsitlevaid sümpoosione „Lepakose lugemised“. Ta valis välja vestlusteemad või kutsus külalisesinejaid väljastpoolt, nagu kunstiteadlane Maire Toom, geoloog-paekiviuurija Rein Einasto, muusikateadlane Valve Jürisson jt.
Osales 24 teadusorganisatsiooni ja -seltsi tegevuses, sh oli Bengt Gottfried Forseliuse Seltsi, Krahv Friedrich von Bergi Fondi ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaid. Jaan Lepajõe oli Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi ning ajakirja Akadeemia toimetuskolleegiumi liige 1989. aastast alates, Soomaa Rahvuspargi nõukogu liige, Vanemuise Seltsi liige.
Suure-Jaani kultuurielule kaasaaitamise eest omistati Jaan Lepajõele juba 1998. aasta märtsis tiitel “Suure-Jaani aasta inimene 1997”. Tiitlile lisandus rahaline autasu 3000 krooni.
Jaan Lepajõe avaldas heal kirjanduslikul ja kultuuriloolisel tasemel Lepakose ja selle ümbrusega seotud kultuuriloolisi lugusid, kohalikus ajalehes Tee Kommunismile s.h. näiteks rubriigis Lepakose aastaringid (1985-1986), hiljem Sakalas, kuid ka muudes väljaannetes. Eraldi trükisena on ilmunud „Põhjavaimu kultuurilooline ja looduse õpperada. Teejuht.“ (Tallinn 1991).
Ta kavatses avaldada oma kultuuriloolised ja filosoofilised kirjutised ka raamatuna “Lepakose aastaringid”. See töö jäi pooleli. Raamat ilmus peale tema surma Madis Lepajõe, Liivi Veldre, Tiit Merenäki ja Endel Vingissare kaasabil ja korraldamisel Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandena 2000. aasta lõpul.
Raamat „Lepakose aastaringid“ sisaldab Jaan Lepajõe kirjatöid meie lähimineviku maaelust. Eriti südamlikult on ta kirjeldanud elu ja inimesi sünnipaigas Navesti jõe kaldal, selle lähikonnas Suure-Jaani kihelkonnas. Raamatus on avaldatud tema arutlusi looduse ja põlluga seonduva ning looduse ja kultuuri seoste üle, samuti kirjutusi, mis väljendavad tema enda suhet loodusega ning seostatust muusika, ilukirjanduse ja kunstiga. Jaan Lepajõe armastas kuulata muusikat, käia kontsertidel, teatris, lugeda ilukirjandust, eriti luulet, kogus kunstiraamatuid. Tema kirjanduslikest esseedest ilmneb, et tema igatsus vaimse, kultuurilise ja filosoofilise olemise suunas oli väga tugev ning paratamatult vajalik elamiseks ja hingamiseks.
Mõtiskluses „Inimesed suveöös“ on Jaan Lepajõe öelnud: „Minu Louvre on Lepakosel, pidu eneses pean Navesti jõe kaldal. Kodust kaugel tunnen eriti selgesti, et metsaäärne heinamaa oma nepilennuga liigutab mind rohkem kui Montparnasse ja keldrilael kasvavat mändi vaatan hardamalt kui Eiffeli torni. Miks mulle meeldib ülitagasihoidlik sünnimaanurgake? Siis nägin ma esmakordselt ilmavalgust, olen tekkinud sellest õhust, veest ja mullast. Ega mina üksi sinna kipu. Pääsukesed Vahemere kallastel tunnevad, kui Eestimaale ligineb kevad, ja ruttavad sünnikoju. Vähesed ellujäänud tulevad tagasi sinna räästa alla, kus nad koorusid ja oma esimese sääse püüdsid. Vist sellepärast ei saakski ma kuulata vaikust Boulone´i metsas ega suudaks Notre Dame´i kellamäng asendada tedre kudrutamist Tammiksaare raiesmiku.“
Suure-Jaani fenomen
Jaan Lepajõe looduse- ja kultuuriloolistest lugudest tuleks esile tõsta „Jüriõue radadel“, „Vanaõuest Kurgjale“, „Altnurga loodus“, „Rääka kool ja koolmeistrid“, „Koolmeister August Milliste“, „Tõe ja õiguse mäng Lepakosel“, „Suure-Jaani fenomen“.
Jaan Lepajõe arvates on Eestis üks omapärane paikkond Suure-Jaani - Vastemõisa - Kaansoo kolmnurk, siinne loodus ja ümbrus Pärnu poole laiuvate rabaserva aladel. Ta on nimetanud seda nähtust ka Suure-Jaani fenomeniks kuna kusagil mujal Eestis polevat teist sellist asuala, kus 19. sajandil oleks nii väikselt maaalalt sirgunud või põlvnenud nii palju vaimukultuuri suurkujusid, nagu seda olid Johann Köler, Mart Saar, Anton Hansen Tammsaare, Liidia Koidula, Suure-Jaani muusikud Kapid jpt.
Lepajõe järgi ristusid Suure-Jaani piirkonnas, mis geograafiliselt on Eesti naba, läänest ja idast, põhjast ja lõunast alguse saanud geneetilised mõjud. Kuna siin oli rahvast vähem, hõredamalt, siis olevat Eesti rahva jaoks rasketel aegadel 16.-17. sajandil koondunud siia, harva asustusega metsade, soode ja rabade varju nii maapuuduse, kui ka katku ja nälja sunnil mujalt Eestist inimesi, kes tõid kaasa oma kõnepruugi ja keele, ent kõige tähtsam, ka geenid, mis segunesid kohalikega. Seetõttu tekkinudki siin vajalik genofond andekate inimeste sünniks. Pärilik andekus ja võimed ilmutasid end alles 19. sajandil, mil olid paranenud majandus- ja haridusolud.
Jaan Lepajõe arvates tuleb loovisikute loomingu täielikuks mõistmiseks tunda neid olusid, milles meistrite anne, oskused, elu- ja kunstifilosoofia on kujunenud Sellepärast ta kirjutas oma viimases tööski Lepakose aastaringid, et talentide geentsenter Suure-Jaani-Vastemõisa-Kaansoo kolmnurgas on unikaalne nähtus Eesti kultuuriloos ja vajaks tõhusamat tutvustamist ning kaitset.). Antud kolmurgas asub ka Lepakose, Paasioja, Vahemuru, Mustikõue, Aaviku, Miiliaugu, Õhatu, Sandra, Karuskose, Kibaru jt olulised kulltuuriloolised paigad.
Jaan Lepajõe suri 9. aprillil 1999. aastal ja tema põrm maeti Suure-Jaani kalmistule oma vanemate kõrvale.
Töid
• Võitlus teraviljade talvekahjustustega (1960)
• Sordiaretuse ja seemnekasvatuse praktikum (1966, autoreid)
• Teravilja koristusjärgse töötlemise ja säilitamise alused (1974)
• Õlleoder (1975)
• Taimekasvatussaaduste säilitamine ja ümbertöötamine (1979)
• Пивоваренный ячмень в Эстонии (1980)
• Rukis (1982)
• Nisu (1984)
• Oder (1986)
• Põhjavaimu kultuurilooline ja looduse õpperada (1991)
• Umbrohud ja nende tõrje (1991)
Organisatsiooniline kuuluvus
• Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaliige
• B. G. Forseliuse Seltsi asutajaliige
• Krahv Friedrich von Bergi Fondi asutajaliige
• Tartu Põllumeeste Seltsi asutajaliige
• Teadusajaloo ja Teadusfiolosoofia Eesti Ühenduse juhatuse liige
• Eesti teaduse biograafilise leksikoni toimetuskolleegiumi liige
Kirjandus
• Jaan Lepajõe personaalnimestik 1944–1996. Tartu, 1997
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 2. köide. Tallinn, 2005
Kasutatud allikad:
-
EE 14, 2000
ETeadBL, 2005
