Ja teisi uusi ja avaldamata kirjutisi sõjast ja rahust
Tänapäev, 2009
223 lk.
Autori
poeg Mark Vonnegut ütleb raamatu sissejuhatuses oma isa kirjutamise kohta, „Ta romaanid, kõned, novellid ja isegi
raamatukaantele trükitud kommentaarid on väga hoolsalt meisterdatud. Kes arvab,
et Kurti naljad või esseed tulid lihtsalt või on ülejala kirjutatud, ei ole ise
kunagi kirjutada üritanud.“
Raamatus
on 12 teksti, mis ei ole varem avaldatud. Kõik tekstid käsitlevad kahte teemat
– sõda ja rahu. Neid teemasid vaatab autor läbi inimsuhete ja suhtumiste. Ükski
rahvus ei ole hea või halb – jõhkardeid on igal pool. Palju olulisem on see,
kui kaua suudab üks inimene hoida endas hoolivust ja austust teiste inimeste suhtes.
Erakordne
anne on kirjutada Dresdeni pommitamisest nii, et see paneb lugeja ühtaegu
muigama ja muudab kurbusest silmad märjaks.
Kujutleda lugedes lapse mõtteid keset rusudes linna, sõduri soovi ellu
jääda, naise tuimust elu suhtes – inimloomus ei ole aastatuhandete jooksul just
palju muutunud – oleme sellised ka täna.
„Ta (Kurt Vonnegut) mõtles
tahes-tahtmata, et kogu selle raha, mis me kulutasime kusagil kaugel asjade
õhkulaskmiseks ja inimeste tapmiseks, pannes kogu maailma inimesed end vihkama
ja kartma, oleks võinud parem kulutada avalikule haridusele ja raamatukogudele.
Raske on kujutleda, et tal ajaloolises plaanis õigus poleks – ja ilmselt see
ongi juba tõestatud“. (Mark Vonnegut)
Lõpetuseks
Kurt Vonneguti tsitaat, tema viimase kõne lõpust, mis sobib ideaalselt
tänasesse päeva. „Ja kuidas me peaksime
selle apokalüpsise ajal käituma? Me peaksime kahtlemata olema üksteise vastu
ebatavaliselt kenad. Aga lisaks ei tohiks me enam nii tõsised olla. Nali aitab
kõvasti. Ja võtke koer, kui teil juba pole.“
Head
lugemist!
Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)