Minu tööaastad Viljandis algasid 1974. aastal, mil asusin tööle hiljuti loodud komplekteerimisosakonda. Kuna meie jaoks toonases raamatukogumajas kohta polnud, pesitsesime raekoja kõrval endise õhtukooli ruumides. Tollal oli palju nikerdamist: raamatud tuli tembeldada, nummerdada, nurgad kleepida, raamatukaardid käsitsi kirjutada. Saatelehtede koostamisel kasutasime siis veel tavalist arvelauda. Keegi teise maja kolleegidest olevat öelnud, et see on tapvalt igav töö, aga minu jaoks korvas selle rõõm ja põnevus Bibkollektorist saabunud uute raamatusaadetiste avamine. Olime ju esimesed, kes said alles trükivärvist lõhnavaid raamatuid käes hoida. Veidi igavam oli trükikaarte laiali jagada ja kohandada, see töö oligi peamiselt minu õlul. Tollal oli buss, mis maale raamatuid laiali vedas. Maja keldris asus vahetusfond, mis vahepeal uppumisohus oli ning raamatud seal hallitama kippusid. Mingil põhjusel kolisime vahepeal Jakobsoni tänavale, kuni meie jaoks valmisid ruumid Lossi 3 alumisel korrusel, kus ülemisel korrusel olid tookord veel korterid. Jälle tuli pambud kokku pakkida ja minna, aga kauaks seda rõõmu ei jätkunud, kuna ühel ööl puhkes ülemisel korrusel tulekahju. Meieni tuli õnneks ei ulatunud, küll saime kaela kogu kustutusvee. Mäletan siiani šokki, mis mind tabas, kui hommikul esimesena tööle jõudsin. Kuidas me raamatuid päästsime, kuidas vett täis lambikuplid üksteise järel alla kukkusid, kuidas mu tütar hirmunult sinna jooksis, kuna kooli oli jõudnud nagu ikka veidi liialdatud kuuldus, et raamatukogu põles maha.
 |
| Komplekteerimisosakond (1975) Istub: Helle Valgus (osakonna juhataja) Seisavad vasakult: Tiiu Laiapea (Proosa), Heli Raud (Kitsing), Hilja Soosaar |
Ajutised ruumid saime Väikesel tänaval, kuni tules ja vees
kannatadasaanud maja uuesti korda tehti, seekord juba meie lugemissaali ja
juhtkonna jaoks.
Aegamööda osteti esimesed arvutid, millest mina küll oma
kehvade silmade tõttu eemale hoidsin. Minu põhitööks sai liigitamine. Ajad olid
kõvasti muutunud, nõukogude aja pealesunnitud ideoloogia ja parteimaterjalid
olid küll kadunud, peale tuli ohtralt esoteerikat, massiliselt krimi- ja armastusromaane
tõlkekirjandusena autoritelt, kellest varem kuulnudki polnud ja keda
teatmeteostest otsida oli tavaliselt asjatu tegevus. Kui paljukirutud vene ajal
olid tiitellehtedel andmed reeglina korrektselt kirjas, raamatu lõpus tihti
järelsõna või vähemalt paarirealine annotatsioon, siis nüüd riburada tekkinud
uued kirjastused sellega eriti vaeva näha ei viitsinud. Ilukirjandust tuligi
tihtipeale poolpimesi ja vaistu järgi lahterdada, näiteks krimikirjandust selle
põhjal, kas kurikaelu jälitas FBI või Scotland Yard. Uue kirjanduse tundmise
võistlustel, kus mitu korda osalesin, lohutasin end alati minu noorusaegse
kultuurikooli unustamatu õppejõu Endel Põdra sõnadega, et raamatukoguhoidja pea
ei ole mitte prügikast, et ta kõike teadma peaks, kõige tähtsam on osata
teatmeteoseid kasutada. Igapäevatöös tuli ikka tihti omaenese tarkusega toime
tulla, kuna arvuti võib küll tark olla, liigitada ta siiski ei oska.
Vahepeal tuli üle minna UDK-le, jälle oli vaja ümber õppida ja uuega harjuda. Need olid ka aastad, kui hakkasid saabuma kastid välis-eesti kirjandusega. Mingil põhjusel hakkasin just mina sellega tegelema. Eriti algus oli ääretult huvitav - tutvuda autoritega, kes siiani lihtsalt mahavaikitud olid. Sain jälle targemaks ja uut lugemismaterjali. Kuna raamatukogu majad kuulusid pastoraadile, hakkas viimane neid tagasi nõudma. Päris uue maja ootamisega läks nii palju aega, et mina ära oodata ei jõudnudki, kuna ootamatu silmaoperatsioon mu tööaastad katkestas. Tean, et olin ja jäin lugejate jaoks üsna tundmatuks tegelaseks, kuna mina nendega ei suhelnud. Hunnikute kaupa raamatuid sai ikkagi käest läbi lastud ja just meie osakonna töölaudadelt lugemismaterjal nende kätte jõudiski.
Komplekteerimisosakonna töötaja aastatel 1974-2002
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar