VLRK 110: raamatukogu hoone pikk otsimine ehk me oleksime võinud olla Ugala keldris

Viljandi raamatukogu on algusest peale olnud ruumihädas. Aja jooksul tuli hakkama saada mitmes erinevas hoones toimetades ning vana hoone amortisatsioonist tulenevate probleemide tõttu oli aegu, mil osakondadel tuli hakkama saada suisa viiel-kuuel erinevas linna otsas asuval pinnal. Seetõttu pakub ajalugu põnevat pilti sellest, milline võinuks olla Viljandi linn ja raamatukogu siin linnas, kui mõned teed oleksid olnud vähem käänulised.

 

Eelajalugu ehk miks oli vaja raamatukogule otsida oma maja?

Lühike vastus on: ruumipuudus ja killustatus. Raamatukogu oli algusest peale justkui kurb sugulane, kelle abi ja vara väga tahaks, kuid keda on oma tagasihoidlikkuses ja leplikkuses kerge kõrvale lükata. Tihtilugu jäävad tema kompsud teiste kompsudele ette ning pagendatakse rohkete kniksude ja vabanduste saatel lakka või mujale enam-vähem kohta jalust ära. 

Raamatukoguhoidjad tegid vanasti oma kitsukeste
tööruumide hubasemaks muutmise nimel palju lisatööd 

1948. aastal kolis raamatukogu värskelt remonditud ruumidesse tuttavas majas Pikal tänaval. Praegu teame me kõik seda maja Jaani kiriku pastoraadihoonena, kus tegutseb Kondase Keskus.

Ruumipuudus hakkas 1950. aastatel. Siis asusid laenutusosakond ja lugemissaal ühes ruumis. 1957. aastal saadi pisut leevendust, kui nö „peahoonest“ üle tee avati eraldi lugemissaal. 1951. aastaks kasutas 1950. aastal eraldi asutuseks vormistatud ja peamajas asuvat lasteraamatukogu üle 500 Viljandi lapse ja õpilase. Ruumipuudust leevendas lasteraamatukogu kolimine veidi suuremasse ruumi (39 m²) Pioneeride Majas Pikk tn. 4 (tuntud Vabariigi ajal kui Villa Gabler ning nüüd kui Ingeri maja). Hiljem kolis lasteosakond veel mitu korda, kuni jõudis 1982. aastal Lossi tänava ruumidesse.

1949. aastal leidis tollane Viljandi Linnavalitsus, et Kantremaa areneva tööstuspiirkonna elanike jaoks on tarvis oma raamatukogu. Esialgu anti raamatukogu käsutusse üks 24 m2 suurune tuba Vaksali tänav 17 asuvas kommunaalmajas. Kantremaa raamatukogu tegutses pikalt eraldi asutusena ning maadles samuti ruumiküsimustega. 1990ndatel tõstatusid omandiküsimused ning asi päädis sellega, et 2. märtsil 2000 kirjutasid Viljandi linnapea Peep Aru ja Viljandi Ühendatud Kutsekeskkooli direktor Margus Ojaots alla kümneaastasele ruumide rendilepingule ning Kantremaa raamatukogust sai Viljandi Linnaraamatukogu Männimäe osakond, mis likvideeriti 2013. aastal.

1972. aastal loodud komplekteerimisosakond tegutses samuti eraldi ruumides ning kolis mitmeid kordi.

Vabariigi algusajaks oli raamatukogu oma asukohta vahetanud üheksal korral ning seisis ikka küsimuse ees: „Kus on kurva kodu?“

 

Aga mis oleks kui Vabaduse platsile parteimaja asemele oleks tulnud raamatukogu?

Kui raamatukogu asuks Vabaduse platsil
Taustafoto originaal visitviljandi.ee

1988.-1989. aastal, mil kommunistliku parte tegevus muutus nö mittesoovitavaks, kerkis Viljandis päevakorrale küsimus, mida teha parteimajaga. Kuigi hoone erilise iluga silma ei paistnud, asus ta keset linna ning erinevalt tolleaegsetest raamatukogu ruumidest ei ajanud seal ka katus läbi, mistõttu võtsid raamatukoguhoidjad südame rindu ning pakkusid välja projekti, mille järgi saaks parteimaja ümber ehitada maakonna raamatukoguks.

Esialgu leidis idee toetajaid ning isegi maavalitsus paistis seda soosivat, kuid õige pea selgus, et tollane EKP Viljandi Rajoonikomitee esimees Tõnu Tamme oli kategooriliselt selle vastu. Tema arvates ei tohtinud partei vara lihtsalt ära kinkida. Nii jäigi see projekt katki.

Tol ajal oli Viljandi Kultuuriameti juhatajaks Kalle Jents ning igakuisel nõupidamisel kerkis üles raamatukogu keeruline olukord. Lõpuks otsustati, et maja Pikal tänaval tuleb raamatukogu jaoks kapitaalselt remontida ning kasutusele võtta ka katusealune pind. Kapitaalremondi projekt valmis kiiresti ja oldi valmis ehitama. Raamatukogu pidi sellega juurde saama kuni 200 m² pinda. 

Siis aga selgus, et 1991. a. aprillis taasloodud Jaani kogudus tahab oma pastoraadihoonet tagasi. Jaani kogudusega sõlmitud rendileping kehtis toonase teadmise järgi kuni 1. juulini 1997.

Raamatukogu pidi hakkama otsima kohta, kus ta saab oma kompsudega edasi minna.

 

Aga mis oleks kui raamatukogu asuks Viljandi mõisahoones?

Aktualiseerus raamatukogu ruumide küsimus. Pakuti mitmeid põnevaid variante, millest ühena võib välja tuua Nõukogude armee alt vabanenud pinna, mis polnud oma lagunenud olukorras kuidagi vastuvõetav. Viljandi linnavolikogu esimees Jaak Allik ja aselinnapea Peep Aru tegid ettepaneku raamatukogu kasutusse toonase politseiprefektuuri hoone ning maavanem Rein Triisa andis selle kohta ka suusõnalise lubaduse. Politseiprefektuur asus 1998. aastani Viljandi mõisahoones. 

Koos Tallinnast kohale kutsutud raamatukogunduse ekspertide Ivi Tingre ja Tiiu Valmiga vaadati maja keldrist pööninguni üle ja otsustati pakkumine heaks kiita. Koostati projekt, leiti ka tuge Porvoost ja Härnösandist, kes lubasid suunata põhiabi raamatukoguhoone ehitamisele ja sisustamisele, kuid juba mõned kuud hiljem oli üsa selge, et Viljandi Politseiprefektuuril pole uute ruumide ehitamiseks ressursse ning rendilepingu lõppemise ajaks 1997. aastal raamatukogul sinna kolida võimalik ei ole. Meelsus hakkas muutuma pessimistlikuks ning kui 1996. aastal külastasid Viljandi kolleege Härnösandi raamatukogu töötajad, rääkis Viljandi linnapea Andres Soosaar, et mida rohkem ta praeguse plaani (politseimaja raamatukoguks ümberehitamine) mõtleb, seda vähem see talle meeldib. Ta ütles: „Minu arvates tuleks siiski Viljandisse ehitada täiesti uus raamatukogu.“ Ta lubas olemasoleva projekti ümberotsustamise küsimuse linnavalitsuse istungil arutlusele võtta. (Sakala 17. sept. 1996)

Otsuste venimine seadis ohtu kultuuriministeeriumilt lubatud ehituse alustamiseks eraldatav 940000 kroonine tugi, mille võinuks ehituse edasilükkumise korral endale saada hoopis Rakvere. Aasta-aastalt kahanesid riigilt raamatukogude ehitamiseks antavad summad – 1997. aastal võis raamatukoguhoone ruutmeetri kohta arvestada maksimaalselt 4500 krooni 1996. aasta 5000 krooni asemel.

Jälle oldi ringiga alguses tagasi, sest politseimaja hoone ehitus rahanappusel venis ning kodanike ekslev pilk viis kesklinnas seisva suure hooneni. 11. detsembril 1997 ilmus Sakala esikaanel lugu „Tauno Tuula pakub raamatukoguks ametite maja“:

Linnavolikogu esimehe Tauno Tuula arvamuse kohaselt peaks senise politseimaja saama endale maavalitsus, kuid linnaraamatukogu võiks saada ametite maja. […] Viljandi maavanem Helir-Valdor Seeder suhtub asutuste ümberpaigutamisse skeptiliselt, kuid linnapea Tarmo Looduse hinnangul ettepanek kaalumist väärt. Raamatukogu töötajad on kindlalt eitaval seisukohal, ent perekonnaseisuosakonna juhataja pooldab seda lahendust.

 

Aga mis oleks kui raamatukogu oleks tervisekeskuse taga õunaaias?

Vaatamata sellele et politsei kolis 1998. aasta sügiseks oma senistest ruumidest Viljandi kesklinnas välja, ei kiirustatud ruume raamatukogu jaoks ümber ehitama. Mõte ehitada päris uus hoone oli kanda kinnitanud ja veel 17. septembri Sakalas kirjutati, et linnavalitsus pakub raamatukogu uueks asukohaks krunti tervisekeskuse taha või raekoja ees olevasse parki. Siiski otsustati Viljandi volikogu 25. septembri istungil jääda vana otsuse juurde, mille kohaselt linna uus raamatukogu tuleb endisesse politseimajja.

Sama kuu lõpus saadi uudis, et väliseestlane Ingrid Millistfer Rennat annetas oma Paistu vallas asuva kodutalu müügist saadud raha raamatukogu arvutiseerimiseks.

1999. aastal oli raamatukogu ehitamine näiliselt kalevi alla pandud. Mingid liikumised siiski toimusid, sest 30. märtsi Sakalast sai lugeda, kuidas Viljandi volikogu lükkas edasi 227 inimese esitatud eelnõu arutamise, milles linnakodanikud soovisid uue raamatukogu rajamist tervisekeskuse taha õunaaia asemele. Mais oli raamatukogurahvas lootuse sedavõrd kaotanud, et lõhkus ruumi saamiseks välja ahju (Sakala 26. mai 1999)

Kui raamatukogu oleks õunaaias
Taustafoto originaal: Sakala

 

Mis oleks, kui raamatukogu asuks Ugala keldris?

Aastatuhande vahetus tõi uue hingamise ja palju toredaid visioone. Tollane Ugala kunstiline juht Andres Noormets paigutas oma loomenõukogule esitatud visioonis linnaraamatukogu teatri keldrisse. 

Ta tunnistas, et tal pole oma ideest täpsemat ettekujutust: „See on lihtsalt üks võimalik näide, kuidas me saaksime teatriga midagi meile sobivat liita,“ lausus ta. „Teatri all on ju täiskelder. Ugalal on suhteliselt palju tühjalt seisvaid ruume.“ Noormets täpsustas, et kuna teater töötab iga päev kirjandusega siis annaks see koostööks hea sünergilise platvormi ja et tema töö polegi selliste asjade teostamine, vaid idee väljakäimine ja diskussiooni alustamine. 

Abilinnapea Jaak Allik nõustus, et Ugalast saaks raamatukogu küll, aga selleks tuleks teater sulgeda ja maja ümber ehitada. Rahvusraamatukogu peadirektor Tiiu Valm kommenteeris: „Raamatukogu pole nööp, mida annab ükskõik mille külge õmmelda. Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik nii suure linna raamatukogu keldrisse paigutada. […] Parim variant oleks uus maja, sest Viljandi sugusele linnale oleks raamatukogu vaja vähemalt 1500 ruutmeetrit.“

Teema püstitus ajal, mil linnaraamatukogu ruumiküsimus oli täiesti soiku vajunud ning valitses teadmine, et spordihoone juureehituse tõttu saab raamatukogu ehitamine alata alles 2002. aastal ning projekteerimisega on aega küll.

Oli see nüüd oskuslik lavastajameisterlikkus, andekas juhus või linnavõimude hea juhtimistava, kuid Andres Noormetsa tõstatatud diskussioon kandis juba mõne kuu pärast vilja ja linnavolikogu võttis vastu otsuse uue hoone ehitamise kohta. Linnapea Peep Aru tegi ettepaneku ehitada raamatukoguks endise postkontorihoone uuem tiib laiendusega Sakala poe maa-alale.

Päriselt raamatukogu jaoks ehitatud hoone, mõtelge!

14. mail 2001 kinnitas linnavalitsus raamatukogu eelprojekti.Augustis kinnitati ümberehituse esimese järjekorra projekteerijaks RTG Projektbüroo AS Tartust. Viljandi Centrum oli nõus ehitama Sakala mööblikaupluse ja Teemu lillepoe asemele kolmekorruselise hoone ning andma selle kaks ülemist korrust kasutuslepinguga raamatukogule. Selle osa projekteerijaks sai Arhitektuuribüroo JVR OÜ (arhitekt Ilmar Jalas) Tallinnast.

Aastad 2001-2002 möödusid uue hoone ruumilahenduste väljatöötamise tähe all. Raamatukogu nõukogu eesotsas esimehe Jaak Allikuga toetas projekteerimise käigus meiepoolseid ettepanekuid. Korraldati lugejaküsitlus, töötati välja uus töökorraldus ja struktuur. 90. sünnipäeva tähistati küll veel vanades, kuid armsaks saanud ruumides. Sel puhul koostas „hea sulega” Elle Sihver teksti raamatukogu ajaloost, mille autor koos Helle Järve ja Maire Killariga ette kandis. Elle Sihveri ja Nele Grosthali mõtetest sündinud ülevaatenäitusel olid väljas kõnekad endisaegsed dokumendid, kroonikad, esemed ning fotod majadest, kus raamatukogu oli paiknenud.

Linnaarhitekt Kalle Kadalipp töötamas raamatukogu projektiga

2002. aastal sujus hästi koostöö linnavalitsuse, ehitus- ja projekteerimisfirmadega. Suure eeltöö tegi linnavalitsuse arhitektuuriosakonna juhataja Kalle Kadalipp, kes koostas raamatukogu soove arvestades ehituse esimese järgu eskiisprojekti. Projekteerimise käigus toimunud nõupidamistel osalesid projekteerijate ja ehitajate Facio Ehituse AS ning Leviehitus OÜ esindajad ja linnavalitsuse poolt Kalle Kadalipp ning Aavo Saar. Sõna sekka said öelda ka raamatukogu inimesed.

Sisekujunduse osas usaldati meie soove ja nägemust, mis koostöös sisekujundusfirma Varik Projekt OÜ sisearhitekti Kai Mursiga jõudis mõlemaid pooli rahuldavale lõpptulemusele. 9. mail 2002 pandi uuele hoonele nurgakivi. Tollane kultuuriminister Signe Kivi leidis, et selle hoone rajamist iseloomustab ütlus „Üheksa korda mõõda, üks kord lõika”. Maavanem Helir-Valdor Seeder arvas: „Viljandil on olnud kaks tuntud lugu. Üks neist on ilus legend järvel sõudvast paadimehest, teine aga nukravõitu lugu raamatukogust, mis kunagi valmis ei saa. Nüüd on see viimane siiski lahenduseni jõudmas”.

Uuele raamatukoguhoonele pani nurgakivi kultuuriminister Signe Kivi

Kojulaenutuse majas teenindati lugejaid kuni 23. juunini, lasteosakonnas 17. augustini 2002. Raamatukogu sulges uksed vanades majades lõplikult 16. septembril. Algas kogude ettevalmistamine kolimiseks: lasteosakonnas tehti inventuur, kogud puhastati aegunud kirjandusest ning raamatud pakiti. Kokku koliti Pika ja Lossi tänava majadest 1300 kasti raamatuid, lisaks veel lasteosakond. Raamatute vedu kestis põhiliselt 10.-16. septembrini. Viimane koorem jõudis raamatukogu uude koju 17. septembril.

5. oktoobril 2002 koguneti Pika tänava maja juurde, mis oli raamatukogule peavarju pakkunud 54 aastat. Teenekale puuveokärule asetati rahvuseepos „Kalevipoeg” ning teisi haruldasi raamatuid. Sealt liiguti rongkäigus lasteraamatukogu ette, kus kärusse lisandusid „Kevade”, „Bullerby lapsed”, „Naksitrallid”, aabitsad ja teised lastele olulised raamatud. Läbilõikavale külmale vaatamata oli maja juurde kogunenud hulgaliselt linnarahvast. Kui kõned peetud ja maja sisse õnnistatud, andis linnapea Peep Aru võtmed üle raamatukogu direktorile Evi Murdlale.

Ajaleht Sakala nimetas raamatukogu ehituse 2002. aasta teoks. Lugeja- ning töötajasõbraliku raamatukoguhoone valmimist tunnustas ka Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, määrates Evi Murdlale ühingu aastapreemia. 

Kauaaegse lugeja Reet Espe kirjutisest: „Ma arvan, et Viljandi linnaraamatukogu väärtus ei ole ainult rikkalikes kogudes, vaid on inimestes, kes siin töötavad. Töötada saab mitmeti, aga meie raamatukogus ollakse pühendunud, missioonitundega. Siin on kõrge töökultuur igal tasemel töötajal.”

Ehitust toetasid rahaliselt Kultuuriministeerium ja AS Centrum. Ameerika Ühendriikides Denveris elanud Ingrid Millistfer-Rennat annetas 1 000 000 Eesti krooni raamatukogule vajaliku infotehnoloogia ostmiseks. Raamatukogu logo kujundas graafik Tõnu Kukk.