VLRK 110 alternatiivajalugu: Elle Sihveri ülestunnistus linnaraamatukokku tulemisest. Vol 2

Kirja pani Elle Sihver Viljandis 2013. aastal

Järg 8. oktoobril 2021 blogis avaldatud mälestustele. Link SIIN

 

Kuna ma ennast kohe algul innuka töötajana olin näidanud, usaldati mulle mõne aja pärast juba natukesehaaval laenutaja vastutusrikast tööd. Selles täielikuks orienteerumiseks kulus muidugi rohkem aega, sest seda, mida pidin õppima, oli ikka hirmus palju. 

Kõigepealt tuli selgeks saada tubade süsteem, et teada, kuhu mingi raamatu küsimise korral suunduda. Sest kui olid algul läinud labürindi valesse harusse, pidid sealt tühjade kätega tagasi tulles uuesti läbima laenutusruumi ja, silmad häbi täis, lugejate nähes teise harusse suunduma. 

Pähe pidin õppima tagatoa „kinnise fondi“, mis oli pidevalt muutuv suurus, sest uued raamatud paigutusid põhiliselt kõik sinna ja ruumipuudusel muutusid osad varem „kinnised“ nüüd „tavalisteks“. Raamatukaartide nurgalt lõigati salapärane tähis KF ära ja need raamatud rändasid vastavalt liigile teistesse tubadesse. 

Tuttavate all

Lisaks tuli meelde jätta seltskond nägusid, kes tasandatud häälel ja leti kohale kummardudes „midagi uut ja head“ soovisid, et neile siis teenistusvalmilt leti alt hunnik uudiskirjandust valimiseks välja tõsta. Seetõttu tuli end kurssi viia kataloogisahtli „TUTTAVAD“ sisuga, et siis vajaduse korral selle kategooria esindaja lugejakaart sealt välja tõmmata. 

Praeguses Kondase Keskuses asunud raamatukogus oli oma kataloogisüsteem.
Pildil otsib Helle Järv lugejakaarti

Seoses selle sahtliga esines minul kui algajal ka piinlik intsident. Naine maalt nagu ma olin, ei tundnud ma nägupidi kohaliku eliidi esindajaid ning seetõttu pidi üks auväärne daam, pärast seda, kui ma olin tulutult lugejakaartide hulgas sobranud ega vajalikku nime mitte leidnud, tungival häälel ülejäänud järjekorra kuuldes teatama: „Mina olen tuttavate all!“ Omandada tuli ka lugejatele kavaluse teel ühiskondlik-poliitilise kirjanduse kaasasokutamise kunst, mida eriti hästi valdas kolleeg Hilja.

Rängad eksimused töös

Õige pea tuli aga rinda pista oma põhitöö - raamatunäituste korraldamisega. Kuigi olin juba aastaid varem põhjalikult vastavasisulise metoodilise kirjandusega tutvunud ja külaraamatukogus rea metoodiku kiituse pälvinud näitusi korraldanud, oli linnaraamatukogu näitus hoopis midagi muud – see oli kõrgem pilotaaž! Ühe karmist kriitikust kolleegi arvates olin rängalt eksinud valikus, missugused raamatud asetada lauale püsti, missugused pikali. Samuti ei kannatanud kriitikat minu valitud lillevaasi asukoht näitusel. Aga nagu öeldakse, kriitika on edasiviiv jõud ja eks ta mindki edasi viis – ikka inimliku kõrguse poole, nagu on juba klassikud öelnud.

Pisut vabandavalt naeratav Sihver riiulite vahele suundumas
Foto originaal: FOTIS

Eksimuste karisid varitses minu ametimere näiliselt sileda pinna all muidugi veel.

Kord suvisel päeval astus laenutusruumi suurt kasvu ja tüse, lühikestes pükstes ja lohmakas T-särgis higiste juustega noormees. Kuna ta teatas oma nimeks M., otsisin lugejaankeetide hulgas ja leidsin tõepoolest ühe M.-i. Et asjas kindel olla, pärisin igaks juhuks, kas ta on K. M., sest see nimi seisis leitud ankeedil. „Ei, minu nimi on M.M. (märkus lugejale: naissoost isiku nimi)", vastas tema. „K. on mu vend.“ Oleks minu nimi ometi Viplala olnud! Ma oleksin ennast sealsamas paigas kirbuks tinistanud ja põrandaprakku peitu pugenud… Lisaks sain veel hiljem teada, et „noormehe“ ema on linnas auväärsel kohal tööl. Jäin valutava südamega ootama käskkirja enda raamatukoguhoidja ametist vallandamise kohta kehva silmanägemise ning üleüldise rumaluse tõttu. Kuna käskkiri viibis ning et vallandamises ikka päris kindel olla,  jõudsin teha uue fopaa ja seda juba kõrgemal, vabariiklikul tasandil.

Nimelt külastas sel suvel Viljandit haridusministeeriumi delegatsioon eesotsas haridusministriga, kelle nime ma siinkohal ei nimeta, sest lollused on aegumatud ja pealekaebajad ei ole ilmast kadunud. Meie laenutusruumi kataloogikapil seisis väike raadio, kus oli äsja lõppenud ülekanne intervjuust ministriga. Ilmselt ei ole raamatukogutöö ikka minu tõeline kutsumus, sest  suutmata maha suruda kiusatust imiteerida ministri väga omapärast kõnemaneeri ja kasutades ära olukorda, kui raamatukogus ei viibinud ühtegi lugejat, esinesin laenutusleti taga omapoolse tõlgendusega äsjalõppenud intervjuust. Sooja suveilma tõttu olid kõik uksed avali, et värsket õhku sisse lasta. SEE OLI VIGA! Koos värske õhuga oli kuulmatult ruumi sisenenud külastaja, lühikeste käistega suvesärgis mees, kes viibutas käes kilekotti. Ja kui ma varem polnud mõistnud väljendi „tardus soolasambaks“ tõelist tähendust, siis nüüd oli mul see võimalus. Vaevaliselt suutsid mu tardunud huuled vastuseks ministrihärra tervitusele teresõna vormida. Palavikulises rütmis tagus peas imepeenike lootuse trummipulk: ehk ta ei kuulnud, ehk ta ei kuulnud, ehk ta ei kuulnud! Aga vist oli Jumala nimi sellel päeval Sihver, kes mu keelepaelad õigel hetkel valla päästis.  Ladusalt vestlesime ministriga maakonna raamatukogudest ja Kolga-Jaani vallast ning selle tublist vallavanemast. Nimelt oli minister külastanud äsja nimetet valda, aga mina olin juhtumisi linnaraamatukokku tööle saabunud just sellest vallast ning vallavanemaga tuttav. Nagu öeldakse: juttu jätkus kauemaks!

Ning teadmata mul jäigi, kas minister mu improvisatsiooni kuulis või mitte. Igatahes tänase seisuga pole vallandamiskäskkiri veel kohale jõudnud…

Raamatukogutöö varitsevad ohud

Kohe ametisseastumise alguses viisid hoolitsevad kolleegid mind kurssi ka raamatukogutöö ohtudega. Selgus, et minu sinisilmne ettekujutus turvalisest ja meeldivast ametist varises pihuks ja põrmuks! Näiteks oli kolleeg Hilja hädavaevu eluga välja roninud fondis alpinismi harrastanud lugeja süül kokku kukkunud riiulite laama alt; kõikidel oli ette näidata arme ja veriseid sõrmi, mis saadud võitluses teravate liigieraldajate või katkiste riiuliservadega; mõned kobedamad ja nooremad olid üle noatera süütutena pääsenud neid vene fondis rünnanud perverdi käest, rääkimata nõrganärviliste ehmatusest, kohates sööginurgas hiiri, kes lõunaleivakottidest välja hüppasid. Samuti hoiatati mind ühe kurja silmaga, aga muidu igapidi kena meesterahva eest, kes iga kord raamatukogu külastades teda teenindanud töötajale midagi näkku nõidus: kellele odraiva silma, kellele hiiglasuure vistriku silmade vahele. No seda minul muidugi karta polnud vaja, sest mõlema eelpoolnimetatud näol esinenud nähtusega oli mul tihedaid kokkupuuteid olnud  juba enne selle mehega kohtumist! 

Suudlust pressivaid mehi pidi ontlik
Sihver eriti agaralt tõrjuma vene fondis

Aga hoolimata teadlikkusest ja kõigist ettevaatusabinõudest sattusin ikkagi ühe mind kavalalt vene fondi meelitanud mehe (nime mainimata, olgu muld talle kerge!) lõksu. Leidnud tema küsitud raamatu, tormasin kiiruga laenutusruumi poole tagasi, aga juba oli ta jõudnud ukseava blokeerida ja mind uksepiida vastu surudes matsuvate huultega suudelda püüdis. Kuigi ma selleks ajaks enam päris süütu, vaid kahe lapse ema olin, tundsin ausa abielunaisena end ülimalt solvatuna. 

Hilisem elu näitas, et lisaks raamatukogu ruumidele varitsevad ohud ka raamatukogu ees tänaval. Talvisel libedal unustas korraks ettevaatuse meie muidu väga ettevaatlik osakonnajuhataja Maire ning lisaks majanduslikule kahjule riietuse rikkumise näol hõrendas ränk kukkumine osakonna võitlussalga ridu pä
ris tükiks ajaks. Samuti oli eelpoolmainitud kurja silmaga, aga muidu igapidi kena meesterahvas suutnud maja ette kukutada stiilis nii-pikk-kui-lai toiduhankimisreisilt suurte kottidega saabunud kolleeg Hilja.

Tasapisi hakkas elu rööpasse minema ja töögi laabuma. Kuidagi märkamatult olin oma tegemistega ülakorruse katusekambrist laenutusruumi tagusesse pisikesse kabinetti kolinud ja endale toreda kabinetinaabri ja sõbra Nele saanud, sellesama uhke, kes seminari ajal varukogus käis. Temast pole ka uues majas töötades raatsinud kaugele jääda ja oleme jätkuvalt kabinetinaabrid. Minu järel kolis allkorrusele ka osakonnajuhataja Maire, sest tõsi on, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Selle tõestuseks on fakt, et 9-ruutmeetrises, sagedusega 2 korda minutis läbikäidavas toakeses asusid: 1 ahi, 2 ust, 1 aken, 4 riiulit, 1 eraldiseisev sahtlikapp, 3 kirjutuslauda, 3 tooli ja 3 naist (neist 2 ülekaalulised), millele hiljem lisandus 1 arvutilaud koos arvutiga.

Pipa, Sihver ja Nele peavad plaani, kuidas uues majas raamatud kõige paremini ruumis riiulitele paigutada

Seega olin raamatukogutööga Viljandi linnas algust teinud ja niiöelda vankri veerema lükanud.

Sedamoodi on see vankrike ikka tasapisi kõrinal veerenud – vanast pastoraadimajast uude raamatukoguhoonesse, vahel küll veidi toppama jäänud või munakividel ohtlikult põrunud, aga õnnega pooleks - kraavi pole ta seni läinud. Tõtt öeldes pole ma seda kunagi soovinudki, et vanker alles surnuaia väravas pidama saaks, kuid pensioniameti ukse taha oleks sellega küll kena sõita olnud. Nüüd aga on  igat sorti kriisid vankri liikumise vaevaliseks ja edasise teekonna suisa küsitavaks muutnud. Elame-näeme. Nagu laulusalmgi ütleb: ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik!

 

Meenutas Elle Sihver Viljandis, 2013

VLRK 110 alternatiivajalugu: Elle Sihveri ülestunnistus linnaraamatukokku tulemisest. Vol 1

Kirja pani Elle Sihver Viljandis 2013. aastal

Pean häbiga tunnistama, et minu esimesed mälestused linnaraamatukogust sugugi nii detailselt elavad ja ilmselgelt tõesed pole nagu kolleeg Grosthalil, sest et minu mälu palju kehvemini töötab ning olulisi eluseiku tihtipeale kui vett sõelast läbi laseb.

90ndate keskel olid meie kojulaenutuse perenaisteks
Helle Järv, Maire Killar, Hilja Soosaar ja Elle Sihver. 
Pildilt on puudu Nele Grosthal

Minu esmased kokkupuuted linnaraamatukoguga algasid sealse metoodiku Maia kaudu, kui asusin tööle Oiu külaraamatukogu juhataja-laenutaja-kütja-koristaja-hingearsti ja kohaliku ajalehe KNR (Keegi Naine Rääkis) toimetajana. Nimelt olid minu teadmised raamatukogutööst äärmiselt pealiskaudsed ja piirdusid nägemusega rohketest riiulitest ning raamaturidadest nende peal. Kuna eelmine raamatukogu juhataja oli olnud hõivatud lehmakasvatuse, aiaviljanduse ja seltsieluga, olid raamatukogu töölõigud unarusse jäänud ja minul kui algajal väga raske otsustada, kust korraloomist alustada. Kuigi lauasahtlis lebasid aukirjad sotsialistlikus võistluses saavutatud heade tulemuste eest, leidsin kohustuslike alfabeetiliste ja süstemaatiliste kataloogide asemel nurgast suure raamatukapi, mis oli umbes meetrikõrguselt täis laotud kataloogide trükikaarte. Ka ämblikud, koid ja hiired olid nimetet kapi avastanud ja kasutusele võtnud. Minu appikarjeid oli ilmselt kuulda ka Viljandisse, sest peatselt saabus metoodiline abivägi nimega Maia Kolk, võileib kotis, bussiga Oiule. Koos alustasime rasket, kuid tänuväärset inventuuri ja kataloogide korrastamise tööd. Teadmata on, kas suutsin üles näidata märkimisväärset innukust või mängis oma osa minu inglise keele õpetaja kutsetunnistus, kuid 8 aasta pärast Viljandi raamatukogusse mind tööle kutsuti, kutse ma vastu võtsin ning siia olen praeguse seisuga juba 20 aastaks jäänud.

Juba neil ammustel maaraamatukoguhoidja-päevil käisin südamevärinal linna suures ja uhkes raamatukogus seminaridel ning nägin, seda veel teadmata, oma tulevasi kolleege. Väliselt rangeilmeline metoodik Maia, kes tihtipeale viktoriine korraldas ja meie teadmisi kontrollis ning keda algul isegi pelgasin, osutus hiljem sõbralikuks ja lahtiste kätega inimeseks, kuigi mõnikord pedantsuseni korralikuks (mis pole ju minusuguste lohakate ja laiskade korralekutsumiseks sugugi paha omadus!). Direktor Evi sai just minu ametisseastumise ajal direktoriks ja sellest meeldejäävast sündmusest on mu albumis säilinud ühispilt uuest direktorist koos kõikide maaraamatukoguhoidjatega. Evi kui „uus luud“ pühkis hästi, võttes seminaridel sageli sõna, jättes mulje kui tasakaalukast ning targast naisest, mida ta tegelikult ka oli, nii et seekord ei olnud esmamulje sugugi petlik. Hilisema töö käigus sain tundma ka tema mõistvat ja sooja südant.

Ülejäänud seltskonnast jäid algul rohkem meelde neli naist. Üks oli kõhn ja väikest kasvu, muidu tagasihoidliku oleku, aga kõva häälega proua, kes osutus ametiühingu laekuriks ja tuletas meile nõudliku häälega meelde liikmemaksu tasumist. Teine, samuti väikesekasvuline, aga igatpidi ümmargune, oli veelgi tarmukam, sest tema oli a/ü boss ja jagas igasuguseid hüvesid nagu tuusikuid puhkekodudesse ja välismaale (kujutage ette - keegi pääses Jaapanisse!) või autokummide ostu lubasid, millest mul tuline kahju oli auto puudumise tõttu ilma jääda…  Siis oli seal veel üks väikesekasvuline, poolpikkade sirgete juustega malbeilmeline naine, kes tihti seminaridel osales, väga sirge seljaga istudes oma laia kleidi all paisuvat pihta toetas ja mingit tabamatut madonnalikku rahu kiirgas. Neljas oli aga pikemat kasvu ja rühikas, heleda poisipeaga ning uhke olekuga. See käis tähtsal sammul mitmel korral seminariruumist läbi, suundudes ikka ja jälle ühte tagumisse ruumi, kust, raamat näpus, tagasi tuli. Etteruttavalt öeldud, sain ma hiljem põhjalikult tundma, mis salapärane ruum see oli. Samuti sain tundma inimesi, kelle puhul, nagu elus ikka juhtub, esmamulje igakord õigeks ei osutunud. Mina kui naine „maalt ja hobusega“ vaatasin austusega alt üles kõigi nende linnaprouade poole.

Aga siis, 1. septembril 1993, olin äkki ise üks nende seast. Suur oli ärevus enne esimest tööpäeva uues kollektiivis ning öö möödus vähese une ja rohkete käikudega kohta, kus keiser jala käib. Bussijaamast lossimägede poole uude töökohta kõndides vaatasin tänaval linnainimesi ja mõtlesin, et olen nüüd pooleldi üks nende seast ja äkki nad ei aimagi, et ma tegelikult maal elan (justkui see olnuks mingi häbiasi). Igatahes tundsin rõõmu sellest, et pärast kaheksat aastat külaraamatukogu ainsa töötajana igavlemist saan endale taas töökaaslased ja kuulun kuhugi.

Kohmetuvõitu tutvumisprotseduuri järel suures punastest tellistest majas valge kiriku kõrval otsiti kohta, kuhu uus töötaja „istutada“ ja leiti mulle töölaud 2. korrusel osakonnajuhataja Maire kabinetis. Sinna pidi ronima mööda kitsast keerdtreppi, mis ronijal pea ringi käima võttis, aga õnneks rauast tehtud ja piisavalt tugev oli. Ülakorruse ilmne eraldatus elupulsist ja seltsielust ning töötamine ülemuse valvsa pilgu all mulle tegelikult ei meeldinud, aga alguse asi – pidin ära kannatama. Kõigepealt tutvusin lauasahtlite ja kappide sisuga, leides sealt suurtes kogustes elutormides räsitud näitusepealkirju, värvilisi pabereid, ajahambast puretud pliiatseid ja veidi kõveraks kiskunud joonlaudu – minu töövahendeid uute vastutusrikaste tööülesannete täitmiseks ning imekaunite näituste kujundamiseks..

Tagasi allkorrusele jõudes kuulsin uusi kolleege isekeskis arutamas, et mis tööd-tegevust siis uustulnukale ka leida. Kohe laenutusleti taha teda panna ei saa, sest fondi ta ju ei tunne. Ja - kõrvalepõikena – tõepoolest, oli see alles fond! Lõppematu tubadelabürint (tagantjärele kokku lugedes sain kahel korrusel 11 tuba) oli pilgeni riiuleid ja raamatuid täis tuubitud. Lisaks kehtis süsteem, et osa tubasid olid lugejaile avatud, osa aga mahutas niinimetatud „kinnist fondi“ ja nende raamatute kaartide nurgale, mis sinna kuulusid, oli punase pliiatsiga kirjutatud tähed KF ning neid tuli siis küsimise peale tagumistest tubadest toomas käia.

Aga tagasi esimese tööpäeva juurde! Niisiis tuli kellelgi hea mõte saata algaja lihtsamale tööle – nimelt sinna salapärasesse tuppa, kus ma seminaride ajal olin näinud käidavat. Salapärasuse loor langes kähku, kui selgus, et tuba kutsuti varukoguks või siis kirikuõpetaja toaks ja sinna olid aastate jooksul ladestunud kõik mitte-nii-vajalikud teosed suvalises süsteemis, mille tõttu vajaduse korral neid ülimalt vaevanõudev leida oli. Selles toas leiduva korrastamisest sai minu esimene töökohustus uuel kohal. Selga sain tumesinise satiinist kitli, et end aegade tolmu eest kaitsta ja - läks lahti! Tegelikult oli see suur kergendus, et minusugune arg tegelane kohanemiseks aega võitis ja omaette nohisedes tegutseda sai. Vahepeal käis keegi ukse vahelt piilumas ja ütlemas, et lõunat on ikka ka lubatud süüa! Kui siis puhkepausi tegin ja tagasi laenutusruumi poole suundusin, püüdis mind riiulite vahel manööverdades kinni Helle-nimeline naine, kes oli osutunud sellekssamaks ametiühingu laekuriks, ja, ulatades lilleõied, lausus „tere tulemast kollektiivi“! Sain ka teada, et tegemist on Väikese Hellega, sest lugemissaali majas töötas veel teine Helle, keda lihtsalt Helleks või Valguseks kutsuti. Nüüd oli minu näol lisandunud veel üks segadusttekitav kuju nimega Elle – e-ga Elle. Algul oli kuulda hüüdnime Oiukas, seda küll kahjuks mitte tarkuse, vaid selle tõttu, et ma Oiu kandis elan, hiljem on see suupäraselt Sihvriks muutunud, mis mind teistest (H)Elledest hästi eristab. Tundub, et raamatukogul on üldse mingi eriline võlu Helle-Elle-nimeliste naiste jaoks, sest nende ridade kirjutamise ajaks on lisandunud veel üks e-ga Elle, keda Rosinaks kutsume. Väike Helle on aga ikka Väikeseks Helleks jäänud, hoolimata sellest, et suurem Helle juba tükimat aega pensionipõlve peab. Tegelikult on ta selle nime ka ausalt ära teeninud, sest aastate lisandudes on tema suutnud ikka sama väikeseks jääda.

Sel kaugel esimesel tööpäeval ei teadnud ma hingest, kui kiiresti eeldatavalt see segatuba korda saama peab. Niisiis pingutasin hoolega, et endast võimalikult head muljet jätta. Kui siis umbes nädala möödudes raporteerisin, et töö tehtud ja varukogu korras, nägin, kuidas kolleegide silmad üllatusest suureks läksid kui tõllarattad. Nemad olid arvanud, et see töö ikka tunduvalt rohkem aega võtab – ikka paar kuud vähemalt!

Jätkub...

VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Elle meenutab "Kuidas me Nelega Tartust Ameerika näitust Viljandisse tõime ehk Murphy põhiseadus : kui midagi saab untsu minna, siis ta ka untsu läheb"

Juba läinud aasta lõpul  (kirjutaja peab silmas aastalõppu 2011 - blogi haldaja märkus) sai koostöös Ameerika saatkonnaga paika pandud plaan, et aprillikuus saabub Tartust Viljandisse enneolematu ja suurejooneline näitus „Kujutades Ameerikat“, mis koosneb 40 raamitud pildikesest ning mille saatkonna auto meile ukse ette toimetab. Leppisime Mairega kokku, et näitus saab riputatud galeriisse, kus aprillis just selleks vaba aeg.

Kui näituseaeg hakkas kätte jõudma, teatas saatkonna töötaja, et tema selle väikese asja pärast Tartusse ja sealt Viljandisse sõitma ei hakka – katsugu me ise hakkama saada. Maire aga ohkas oma paberites tuustides, et kahjuks on asjad veidi segi läinud, galerii soomlastele ära lubatud, ja hõimuvelled on ju ometi tähtsamad kui mingid jänkid! Lubas meil Ameerika näituse trepikotta üles riputada ja soovitas kuidagi hakkama saada.

Minu õnnetuseks oli aga Tartu näituse korraldaja mu kirjale vastamata ära kaugele Ameerikamaale lennanud. Ootasin siis kannatlikult, et ehk ta siiski kallile kodumaale naaseb ja mulle näituse üle annab. Päevad aga möödusid, ei kippu ega kõppu. Viimases hädas, kui suur osa aprillikuust läinud oli ning trepikoja tühjad seinad kurvalt vastu vaatasid, saatsin uue ja karmimas toonis kirja teele. Ühtlasi tundsin ka huvi, kui suur ja raske näitus ka on, et kas jõuab üks nõrk naisterahvast inimene selle autosse tõsta. Kuna sellel teemal mingit vastust ei järgnenud, järeldasin, et asi mitte kardetav pole. Aga nagu juba vanarahvas ütles, et ettevaatus on tarkuse ema ja et kaks naist on ikka kaks naist, kutsusin appi kandva jõuga kolleegi Nele.

Murdmatu tandem juba "vanas" majas: Elle Sihver ja Nele Grosthal

Pressisime siis kokkulepitud päeval ja kellaajal ennast, täissaledad nagu me oleme,  ettevõtmiseks tellitud Ford Transiti esi- st. ainsale istmele ning Tartu poole! Autojuhi lobeda jutuvada saatel läks teekond ruttu ja Tartu piirile jõudes helistasin kokkulepitud numbril, et aegsasti teatada meie saabumisest. Kuid – oh häda! Number lihtsalt ei vastanud! Õnneks oli teada aadress, kuhu minna ja sinna jõudsime probleemideta kohale. See, keda kohal polnud, oli näituse üleandja! Kõndisin sisse paokil ustest ja vahtisin tubades ringi – tühjus! Hakkasin heleda häälega hüüdma. Selle hüüdmise peale ilmus tagumistest ruumidest neiu, kellele oma muret kurtsime. Tema teadis rääkida, et asjaomane isik tähtsal koosolekul viibib ja juhatas meid lahkesti nurga taha, kus kaks rinnakõrgust puidust kaubakonteinerit seisis, ja neile osutades lausus: „Siin see ongi“. Minul lõi kohkumisest kurgu kuivaks, ei saanud ma muud küsida, kui et kuidas niisugused monstrumid küll kohale toimetati. „Mingi kolimisfirma tõi“, lausus neiuke ja haihtus teadmata suunas. Nele suutis enne kätega rinnust haaramist ja koridoris olevale pingile vajumist veel märgata, et ühele kastile oli peale kirjutatud 124 ja teisele 128 kg! Kui me viimaks õudusest kangestunud jalgu liigutada suutsime, tormasime meeleheites õue ja kirjeldasime seal ootavale autojuhile täbarat olukorda. Vahepeal oli ka näituse-naine välja ilmunud ja ajas fuajees telefoniga juttu. Mina talle kohemaid ligi ja selgitust nõudma, miks ta polnud meile öelnud, millised konteinerimonstrumid meid ootavad! Kui ma poleks ennist kuulnud teda telefoniga rääkimas, oleksin võinud arvata, et meil on kõnevõimetuga tegemist. Õnneks äsas meie hakkaja autojuht konteineriotsast kinni, proovis jõudu ja teatas, et selle „me viime ära küll“. Vahepeal oli näituse-naine ka kohapealse kohviku kokapoisid pliidi tagant appi kamandanud, ja nelja mehe ponnistusel vinnati näitus lõpuks tänaval ootavasse autosse.

Tagasitee möödus kiiresti, aga muremõtetes, et kes need konteinerid küll Viljandis maha tõstab ja raamatukogusse tirib ning kust leida lisaks autojuhile kolme tugevat meest. Aga seekordki osutusid tõeks laulusõnad „mulk alati on tubli mees, ei kedagi (midagi) ta pelga…“. Bussijuhi ja tubli Toliku 2x2  tugevat kätt lohistasid „selle väikese näituse“ kähku tagauksest sisse.

Hakkasin siis eksponaate pakendist välja koorima. Kõige peal lebasid lahtiselt ja läbisegi piltide allkirjad, trükitud kenasti valgetele plaadikestele ja peal tekst nii eesti kui vene keeles. Kuid oh häda! Tartlased olid oma näitust maha võttes jätnud plaadikeste tagant eemaldamata kleepuvad kahepoolsed teibid ning neid kahekaupa kokku surudes moodustanud lahutamatud tandemid stiilis „kuni surm meid lahutab“! Kahe tunni pärast olin kuuldavale toonud lugematul hulgal mulle teadaolevaid sajatusi ajudeta kunstiinimeste aadressil, saanud tulemuseks kümme puhast ja kaks katkist plaadikest ning veritsevad sõrmenukid. Otsustasin loobuda ja järgneva tunni või paari jooksul valmistasin oma arvutis uued 40 kahekeelset pildiallkirja. Tööga valmis saanud, läksin uuesti konteinerite juurde, et pilte välja tõsta ja – ennäe! konteineri põhjast vaatas vastu kummiga ümbritsetud komplekt uusi kasutamata pildiallkirju!

Kuid kannatuste rada ei olnud selleks korraks veel lõppenud, sest kuigi esiotsa leidsid 40 „pildikest“ mõõtmetega 60X100 cm abivalmis kolleegi Suur-Kalli abil väärika koha galeriiseintel, tuli neil peagi oma positsioon loovutada ja vähendatud koosseisus trepihalli ümber kolida.

Tegelikult ei ole Murphy põhiseadus oma täielikku tõestust veel saanud, sest kergendusega võime alles siis ohata, kui see näitus siit ükskord lõplikult läinud on.

 

Muljetas Elle Sihver