16. jaanuar - Jüri Jaakson 150

Jüri Jaakson

16.01.1870 Viidika talu, Karula (hiljem Uue-Võidu) vallas Viljandimaal - 20.04.1942 Sosvas Sverdlovski oblastis Venemaal
Poliitik ja majandustegelane. Riigivanem 16.12.1924-15.12.1925

Jüri Jaakson sündis 16. jaanuaril (vana kalendri järgi 4. jaan.) 1870. a. Viljandimaal Uue-Võidu vallas talupidaja pojana. Õppis 1886.—1892. a. Tartus H. Treffneri gümnaasiumis ja 1892.—1896. a. Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas I järgu diplomiga.

Töötas aastatel 1897-1901 vandeadvokaadi abina Viljandis. Leivateenistuse kõrval võttis ta elavalt osa seltskondlikust tegevusest, olles Viljandi Põllumeeste Seltsi ja „Koidu" seltsi esimeheks, Viljandi Karkusseltsi liikmeks jne.

Aastatel 1901-1902 töötas vandeadvokaadi abina Riias ning oli samas aastail 1902-1914 vandeadvokaat. Oli aktiivne Riia eestlaste kaskusseltsis. Tegutses veel 1902.-1905. aastal Riia Eesti Seltsi "Imanta", 1906.-1914. aastal Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise Seltsi juhatuse esimehena. Viimane asutati tema osavõtul. Seltsi esimehena korraldas Jüri Jaakson kõnekoosolekuid ja kursusi Riia eestlastele, peamiselt töölistele. Pani aluse haridusseltsi koolile, millele 1913. a. ehitati koolimaja, mis samal ajal ka seltsimaja aset täitis.

Lisaks kuulus Jüri Jaakson juba 1904. aastast Eesti Aleksandrikooli kuratooriumi, algul liikmena, hiljem esimehena ja püüdis energiliselt seda muuta venekeelsest linnakoolist eesti õppekeelega põllutöökooliks. Esialgu hakati 1907. aastal Põltsamaal põllutöökursusi korraldama ja lõpuks õnnestus saada koolile Kõo mõisa süda, kus põllutöö kool 1914. aastal avati. Ta toimetas Eesti Aleksandrikooli esimehena 1920. aastani.

1915. aastal siirdus Jaakson Tallinna ja oli seal 1919. aasta detsembrini Tallinna Linnapanga juhatuse liige. Samal ajal jätkas ühiskondlikku tegevust Põhja-Eesti Põllumeeste Keskseltsi esimehe ja Tallinna Majandusühisuse nõukogu esimehena.

Vene revolutsiooni järel 1917. aasta võttis J. Jaakson osa Vene ajutise valitsuse poolt kinnitatud Eesti kubermangu omavalitsuse ja administratsiooni ajutise korraldamisest ja seaduse eelnõu väljatöötamisest. Käis ühes. J. Poska, J. Vilmsi j.t. peaministri vürst Lvovi jutul, et seaduse elluviimist kiirustada. Võttis osa Lvovi poolt korraldatud komisjonis seaduse maksmapaneku kohta käivate erimääruste väljatöötamisest, mis 22. juunil 1917. aastal kinnitati ja mille põhjal Eesti Maapäev kokku astus. Sama aasta mais määrati J. Jaakson Vene ajutise valitsuse poolt Eestimaa kubermangukomissari Jaan Poska abiks. Jäi ametisse enamlaste riigipöördeni 1917. a. oktoobris. Ühtlasi oli 1917–1919 Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) liige ning oktoobrist 1917 novembrini 1918 esimene abiesimees. Enamlased vangistasid ta lühikeseks ajaks jaanuaris 1918.

13. novembril 1918 määras Eesti ajutine valitsus Jaaksoni oma peavolinikuks varade ülevõtmisel Saksa okupatsioonivõimudelt. 1918. a. novembri lõpul kutsuti Jaakson Eesti ajutisse valitsusse kohtuministriks. Sel kohal asus ta 1919. a. O. Strandmani kabinetis ja 1919.—1920. a. mõlemas J. Tõnissoni kabinetis. Kohtuministrina organiseeris Jaakson kohtuasutuste võrgu, korraldas vangistusasutusi ja täitis kuni riigikohtu loomiseni osaliselt ka viimase ülesandeid eriti seaduste seletamise alal.

Aastatel 1920-1926 võttis Jüri Jaakson rahvaerakonna esindajana osa Asutavast kogust, I, II ja III riigikogust, näidates üles suurt tööjõudu mitmesuguste komisjonide tegemises. Kui peale enamlaste riigipöörde katset 1. detsembril 1924. aastal tekkis vajadus luua laiale koalitsioonile toetuv valitsus, teostas selle ülesande J. Jaakson. Tema poolt loodud kabinett kestis 1925. a. detsembrini ning ühendas eneses kõik Eesti parteid „seinast seina". Ta suutis valitsuse ja riigikogu tööviljakust tunduvalt. tõsta, viies muuseas läbi mõned kaalukad seadused (näit., riigikorra kaitseseadus, kaitseliidu seadus).

1926. a. novembris nimetati Jaakson Teemanti valitsuse poolt Eesti Panga presidendiks, mille järel ta kolmandast riigikogust lahkus. Tema ajal viidi ellu rahareform, mille tulemusena alates jaanuarist 1928 hakkasid Eestis seniste markade asemel kehtima kroonid ja sendid. Samuti kerkisid tema pangapresidendiks oleku ajal Eesti Panga hooned Viljandisse, Petserisse ja Tartu.

1935–1938 oli ta Riigi Majandusnõukogu liige. Juhtis esimehena Kaitseliidu finantskomiteed ning oli Välis-Eesti Ühingu ja VRVÜ Tallinna osakonna liige. 

1936. aastal asutas Treffneri gümnaasiumi juurde endanimelise sihtkapitali (20 000 krooni). 

Valiti 1939. aastal Võru Lastekaitse Ühingu auliikmeks. Aastail 1938-1940 Riiginõukogu liige.

Nõukogude okupatsioonivõimud vabastasid ta Eesti Panga presidendi ametist 17. juulil 1940. Töötas seejärel Tallinnas oma maja kojamehena. Abikaasa ja tütar siirdusid märtsis 1941 järelümberasumise korras Saksamaale.

Arreteeriti 14. juunil 1941 Tallinnas. Viidi Venemaale Sverdlovski oblastisse. Mõisteti 4. märtsil 1942 SARK-i erinõupidamise otsusega surma. Jüri Jaakson lasti maha 20. aprillil 1942 SevUralLagis. Matmispaik teadmata.

Tunnustus

• 1920 Vabadusristi III liigi 1. järk
• 1930 Kotkaristi I klassi teenetemärk

Mälestamine

• Tema sünnikohas Saarepeedi valla Viidika talu juures avati 14. oktoobril 1995 mälestuskivi.
• Tema nimi on 22. juunil 2003 Tori kirikus avatud Teise maailmasõja ohvritena hukkunud Vabaduse Risti kavaleridele pühendatud mälestustahvlil.
• 2010. aasta jaanuaris andis Eesti Post välja Jaaksonile pühendatud postmargi.
• 2020. aasta jaanuaris andis Eesti Pank Jaaksoni 150. sünniaastapäeva puhul välja hõbedast meenemündi.

Allikad:

• Eesti biograafiline leksikon. Mart Tamberg, 2001. Lk. 150-151
• Pihlak, Jaak. Viljandi kihelkond ja Vabaduse Risti vennad // Viljandi Muuseumi aastaraamat, 2008, lk 180-182. URL: http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2008/pihlak.pdf
• Vabariigi Presidendi Kantselei koduleht. URL: https://www.president.ee/et/eesti-vabariik/eesti-riigipead/4143-jueri-jaakson/layout-headofstate.html 

12.jaanuar - Johannes Vares (Barbarus) 130

Luuletaja ja riigitegelane
Johannes Vares (Barbarus)
12.01.1890 Kiisa t, Heimtali v, Paistu khk - 29.11.1946

Luuletaja ja riigitegelane Johannes Vares (kirjanikunimega Barbarus) sündis 12. jaanuaril 1890 (vkj 31. 12. 1889) Paistu kihelkonnas Heimtali vallas Kiisa talus. Õppis Heimtali vallakoolis, Viljandi kihelkonnakoolis ja Pärnu Aleksandri Gümnaasiumis. Kõrghariduse omandas Kiievi Ülikoolis arstiteaduskonnas 1914. aastal ja sooritas sealsamas  1917 riigieksami.

Osales arstina I maailmasõjas. Sõjaväearsti karjääri jätkas Vabadussõjas, kus aitas Pärnu Kaitsepataljonis korraldada sanitaarteenistust ja alates 1919 teenis vanemarstina. Vabariigi valitsus annetas talle Vabadussõjas osutatud teenete eest Vabaduse Risti I liigi 3. järgu,  mida ta enda sõnul ei soovinud vastu võtta. 

Esimesed luuletused ilmusid trükis 1910, 1918 ilmus esimene luulekogu „Fata-Morgana“. 1921-22 oli tegev rühmituses „Tarapita“, hakates avaldama pahempoolse suunitlusega luulet. Johannes Vares kuulus Eesti Kirjanike Liitu ja Pen-klubisse.

1921. aastal lahkus  ta sõjaväest ja avas Pärnus arstipraksise, kuhu jäi 1939. aastani, kuni siirdus Tallinnasse. On arvatud, et Johannes Vares oli värvatud Nõukogude Liidu teenistusse ja asus pealinna Moskva korraldusel. 

21. juunil 1940 tehti teatavaks „rahvavalitsuse“ koosseis, kus peaministriks määrati Johannes Vares. 6. augustil 1940 juhtis Johannes Vares Eesti delegatsiooni Moskvas NSVL Ülemnõukogu istungil, kus viidi lõpule Eesti annekteerimine. Samal aastal astus ta Kommunistlikusse Parteisse. 

II maailmasõja ajal oli koos teiste juhtkommunistidega Venemaal tagalas, kus oli seotud Eesti laskurkorpuse moodustamisega ja organiseeris eestikeelseid raadiosaateid, samuti rakendas propagandamasina ette oma luule. 1944. aastal pöördus Eestisse tagasi, täites temale pandud ülesandeid suuremat kahju Eesti rahvale tegemata. 

29. novembril 1946. aastal leiti Johannes Vares vannitoast surnuna, püstol kõrval.  Tema surma asjaolud on siiani ebaselged. 

Tunnustus:

• Püha Anna IV ja Püha Stanislavi III järgu orden 1915 
• Vabadusrist I liigi 3. järk 1920 
• Eesti NSV teeneline kirjanik 1945 
• Lenini orden 1946 

Allikad:

• Johannes Varese lugu . - Histrodamus URL: http://www.histrodamus.ee/?event=Show_main_layers&layer_id=280&lang=est (vaadatud 5.06.2020)
• Eesti ajalugu elulugudes // Koostanud Sulev Vahtre . – Olion.  1997 . - Lk 136, 137
• Johannes Vares // Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Vares (vaadatud 05.60.2020)
• Luik, Tiiu. Paistu kihelkond. - Paistu Vallavalitsus, 1998 . - Lk 117-118

Foto: Johannes Vares-Barbarus paraadi autribüünil https://ajapaik.ee/photo/166578/j-vares-barbarus-paraadi-autribuunil/  (vaadatud 05.06.2020)

Biograafia koostas: Marju Roosileht

7. jaanuar – Enno Piir 110

Foto Elmo Riig
 https://sakala.postimees.ee/213356/isamaalane-pani-kogu-oma-armastuse-ja-viha-paberile 
(vaadatud 10.06.2020)

7. jaan. 1910 Kusma t, Kokemäe k, Haanja v, Võrumaa – 1. aprill 2006 Viljandimaa

Kultuuriloolane ja kodu-uurija

Koduloolane Enno Piir (kuni 1936 Edgar) sündis 7. jaanuaril 1910 Võrumaal Haanja vallas Kokemäe külas Kusma talus talupidajate peres.

Õppis Rõuge vallakoolis ja Võru poeglaste gümnaasiumis. Põllumajandusliku hariduse omandas Väimelas ja Jänedal. 1933-1937 töötas Võru ajalehe Elu toimetuses, seejärel oli maanoorte instruktor. Samal ajal ilmusid tema esimesed Haanjat tutvustavad raamatud.

1944-1947 varjas end metsavennana ja töötas valepassiga Viljandimaal Tohvril. 1952. aastal Enno Piir arreteeriti ning ta oli viis aastat Komis Inti vangilaagris. Vanglast pääsedes naasis Viljandimaale, kus töötas mitmes paigas põllumajandustöötajana, pensionieas kuni 85 eluaastani Jämejala haiglas tööraviinstruktorina.

1959. aastal liitus Viljandi kodu-uurimise ringiga, oli Eesti Looduskaitseseltsi Viljandi osakonna asutajaliige, tegutses Mementos ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis. Organiseeris mälestuskivide ja tahvlite paigaldamist kultuuritegelaste elukohtades. Koostas 14 raamatust koosneva sarja „Sakalamaa ei unusta“. Ta on avaldanud laagriluulet (kogu “Sunnitöölise Mekka”, 1994) ja koostanud “Kalevipoja” indekssõnastiku. Ajakirjanduses on tema sulest ilmunud ligi 1000 kirjutist. Enno Piir koostas Viljandi puude ja põõsaste loendi, mis oli aluseks neist paljude kaitse alla võtmisel.

Enno Piir suri 1. aprillil 2006 Viljandimaal.

Tunnustus

• Väike Looduskaitsemärk 1664
• Eesti Looduskaitseseltsi auliige 1992
• Valgetähe medaliklassi teenetemärk 1997
• Viljandimaa vapimärk 2003

 Allikad:

• Viljandimaa vapimärk // URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Viljandimaa_vapim%C3%A4rk (vaadatud 10.06.2020)
• Renno, Olav. Enno Piir ja loodus // Sakala (2010) 14. jaan., lk. 8. URL: https://sakala.postimees.ee/213371/olav-renno-enno-piir-ja-loodus (vaadatud 10.06.2020)
• Teenetemärgi kavalerid // Eesti Vabariigi teenetemärgid. URL: https://www.president.ee/et/vabariik/teenetemargid/kavaler/3083/enno-piir (vaadatud 17.09.2020)
• Enno Piir // Viljandimaa koduloolasi. – Tartumaa trükikoda, 2009. Lk 61-62

Eluloo koostas: Marju Roosileht

2. jaanuar – Luuletaja, kirjanik, kirjanduskriitik Henrik Visnapuu

Kirjanik 1950. aastal New Jerseys.
Foto: erakogu:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/henrik-visnapuu-meie-ajas/ 
(vaadatud 17.09.2020)

2. jaanuar 1890 Leebiku v, Helme khk – 3. aprill 1951 Long Island, New York

Luuletaja, kirjanik, kirjanduskriitik

Kirjanik Henrik Visnapuu sündis 2. jaanuaril 1890 Leebiku vallas Helme kihelkonnas talusulase peres.

Õppis Tartu linnakoolis, sooritas Narva Gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami ja töötas 1907–1916 mitmel pool õpetajana. 1917–1923 õppis Tartu ja Berliini ülikoolis keeli ja klassikalist filoloogiat. Henrik Visnapuu oli Korp! Sakala liige.

Oli vabakutseline kirjanik, kuulus rühmitusse Siuru, on avaldanud luulekogusid ja kirjutanud näidendeid.

Oli 1934–1937 ja 1942–1944 Draamateatri dramaturg, 1935–1937 valitsuse informatsiooni- ja propagandanõunik, 1937 ajalehe Uus Eesti toimetuse liige, 1937–1940 ajakirja Varamu tegevtoimetaja. Sisustas 1917 Tallinna Teatajas teatrikirjade rubriiki, avaldas 1920.–1930. aastatel ajakirjades Looming ja Olion teatrialaseid probleem- ja ülevaateartikleid.

Abikaasa Hilda-Elfriede Franzdorfiga, kes sai hellitusnimeks Ing, kohtus Visnapuu 1918. aastal, nad abiellusid mõni aasta hiljem. Suhe Ingiga oli täis armastust, kuid abielus oli ka haiget saamist. Ingi kõrval mahtus Visnapuu ellu ka teisi muusasid. Ing põdes tuberkuloosi ning 1941 ta suri.

1944. aastal põgenes Visnapuu Saksamaale ja elas alates aastast 1949 USA-s, kus asutas 1950. aastal New Yorgi Eesti Teatri.

Henrik Visnapuu suri ootamatult 3. aprillil 1951 New Yorgis südameataki tagajärjel. 26. juunil 2018 maeti ta ümber Tallinna Metsakalmistule.

1952 loodi Kanadas Henrik Visnapuu preemia fond.

Karl Ristikivi Seltsi poolt toodetud eluloofilm „Hendrik Visnapuu üheteistkümnes kiri” linastus 2010. aastal.

Luunja vald on kuulutanud 2020. aasta Henrik Visnapuu 130. sünniaastapäeva auks Henrik Visnapuu aastaks.

 

Allikad:

•  Henrik Visnapuu // URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Henrik_Visnapuu (vaadatud 17.09.2020)
• Visnapuu, Henrik // ETBL, 2000 (K. Haan); täiendatud 2019. URL: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/visnapuu_henrik2 (vaadatud 17.09.2020)
• Lall, Tea. Pilk poeedi eluõhtule // Vooremaa (2011) 31. märts, URL: https://www.vooremaa.ee/pilk-poeedi-eluohtule/ (vaadatud 17.09.2020)

Eluloo koostas: Marju Roosileht

30. november - Andres Loorits

Andres Loorits

30.11.1869 Kipi t, Holstre v. – 4.09.1941 Tallinn

Omavalitsustegelane

Andres Loorits sündis Viljandimaal käsitöölise (ehitusmeister) paljulapselises peres, otse rukkirabamise ajal. Ema Kärt ei rõõmustanud eriti järjekordse uue suu üle. Sündinud poiss oli aga tugev ja terane. Tema ristiisa oli tuntud ärkamisaja tegelane ja Aleksandri kooli liikumise algataja Jaan Adamson. Viimane tahtis Andres Looritsat lapsendada, kui Andres tuli „katsekooli“ Pulleritsule, kuid Jaan Adamson suri ootamatult 54-aastaselt 1879. aastal.

Holstre-Pulleritsu vallakoolile järgnes Paistu kihelkonnakool, mida juhatas helilooja Fr. Saebelmann. Andres astus vanematest öistest loodud meeskoori. Paar järgmist aastat oli ta Olde veskitalus ja mujal Holstres sulaseks. 1888. aastal avas uksed Eesti Aleksandrikool. Algatus saata sinna õppima Andres Loorits tuli Hain Hennolt, kes 1870. aastast kuulus Eesti Aleksandrikooli peakomiteesse. Loorits lõpetas Põltsamaal Eesti Aleksandri-linnakooli  esimese lennuna 10. juunil 1890. aastal, mil oli vaid kaks lõpetajat. Andrese nimel on tunnistus nr. 1. Selle asjaolu üle olid Holstre mehed eriti uhked, et Holstre poiss oli esimene, kes nende alustatud rahvuslikust koolist esimese tunnistuse sai, sellega oli ka pois ristiisa J. Adamsoni unistus täidetud.

1890. a. lõpul võeti noormees väeteenistusse ja saadeti Varssavisse, kus õppis sõjaväe telegraafikoolis ning sai vanemtelegrafisti-allohvitseri auastme. 1894. a. asus tööle Taageperra vallakirjutajana.  Järgnesid 2 tööaastat Suure-Kõpus. Just viimases kohas võttis A. Loorits agaralt osa kohalikkude seltside asutamisest ja juhtimisest. Asutati Vastastikuse Tulekindlustuse Selts, Kõpu Põllumeeste Selts ja 1907 Nooresoo Ühendus, mis hiljem nimetati Haridusseltsiks.Pidude tuludega asutati raamatukogu (üle 2500 köite). 1910. aastal loodi A. Looritsa eestvõttel Kõpu Hoiu- ja Laenuühisus, 1911 – Kõpu Rehepeksu Ühisus, 1912 – Kõpu Piimatalitus, 1914 – Kõpu Turbaühisus. Kõikide põhikirjad koostas vallakirjutaja A. Loorits. Oma sellealases töös oli ta vastuolus mõisaomanik A. von Strykiga.

Andres Loorits oli tegev I II ja III Vene riigivolikogu valimistel. Viljandimaa valdade esindajana võttis osa 1906. aasta osa Liivimaa kubermangunõukogust. Samal ajal oli ta ka Viljandis Põllumeeste Seltsi abi-esimees 1907-1910 ja 1912-1914, ja esimees 1911. Oli Viljandi haridusseltsi asutaja ja juhatuse liige.

1917. aastast asus ta elama Viljandisse. 1917. aasta märtsirevolutsiooni järel oli Andres Loorits Viljandimaa valitsemiseks moodustatud ajutise komitee liikmeks. Tal tuli Tartus käia, kuna siin sattus vastuollu J. Tõnissoniga, sest Loorits pooldas Eestis ühe kubermangu loomist, Tõnisson aga kahte kubermangu. Hiljem sai kohaliku maakonnanõukogu liikmeks ja maavalitsuse sekretäriks, kust ta aga enamlaste poolt 1917. aasta detsembris tagandati. Enamlased vangistasid ta, viisid ta KRESTÕ vanglasse Petrogradis aprillini 1918.

Korraldas 1918. aastal Ajutise Valitsuse ülesandel Viljandi maakonna juhtimist, oli aastani 1921 administratiivosakonna juhataja.

1922. aastal astus A. Loorits riigiteenistusse ja asus elama Tallinnasse, kus oli ministeeriumi administratiivosakonna omavalitsusasjade juhataja abi 1926-1931, seejärel maa-asjade juhataja kuni pensionile minekuni 1935. aastal. Oli omavalitsuste osakonna nõunik 1935-1936. Oli ka Eesti Maaomavalitsuste Liidu peasekretär ja nõunik 1936. aastani. Tema töötas välja valdade arvepidamise süsteemi (1928) ja valmistas ette 1930-ndate aastate valdade reformi.

Andres Loorits oli vaatamata poliitilistele kirgedele lugupeetud ja tunnustatud oma erapooletuse, aususe ja suure asjatundlikkuse tõttu omavalitsuse alal.

Väljaanded:

• Vallaomavalitsuste võimkond ja kohused (1922)
• Vallaomavalitsuste arvepidamine (1928)
• Omavalitsustesse puutuvate seaduste, määruste ja korralduste juht (1929)

Kirjutas ka „Postimehes“ ja oli ajakirja „Maaomavalitsus“ toimetaja aastast 1936 (suleti 1941)

Isiklikku

Andres Loorits abiellus 1898. aastal kohaliku kõrtsimehe tütre Liisa Leesment´iga. Neile sündis kolm poega: Aleksander (ajakirjanik, muusikateadlane ja kodu-uurija), Oskar (Eesti tuntuim folklorist, esimene rahvaluule doktor TÜ-s, emigreerus 1944.a. Rootsi) ja Artur (õppis TÜ-s geograafiat ja keemiat, töötas kaua Haridusmin-s, Loodusmuuseumis, siis aga isikukultuse ajal töötas müürsepana, kust siirdus pensionile).

Allikad:

• Eesti Biograafiline Leksikon :  täiendusköide. 2. tr., 2002. Lk. 151
• Luik, Tiiu. Paistu kihelkond. 1998. Lk. 103
• Geni.com

9. november - Margot Visnap

Margot Visnap

9.11.1959 Viljandi
Ajakirjanik, teatrikriitik

Hariduse on saanud Viljandi 3. 8-klassilisest Koolist (1975), C. R. Jakobsoni nimelisest 1. Keskkoolist (1978) ja Tartu Riiklikus Ülikoolis (ajakirjanduse eriala, 1984). 

Töötanud aastatel 1978–1979 ajalehes „Tee Kommunismile“ korrektori ja reporterina. Olnud ajakirja „Teater. Muusika. Kino“ teatriosakonna toimetaja, ajalehe „Eesti Ekspress“ kultuuriosakonna juhataja, ajakirja „Eesti Naine“ toimetaja ja ajalehe „Postimees“ kultuurilisa „Kultuur“ vastutav toimetaja, ajalehe „Sirp“ teatritoimetaja. Aastast 2013 Eesti filmi andmebaasi toimetaja. 

Avaldanud arvustusi, portreeartikleid, intervjuusid ja hooajaülevaateid. Koostanud ja toimetanud teatriraamatuid (M. Karusoo "Kui ruumid on täis", E. Baskini "Raudeesriide taga" jt). 

Tunnustus: Eesti Teatriliidu kriitikaauhind 1990. 

Teos

• Marjustini sajand : kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast (Koos Marju Lauristini ja Ene Hioniga. 2016) 

Allikas:

• Eesti Teatri Biograafiline Leksikon. 2000. Lk. 807

26. september - Hans Väre

Foto: Marko Saarm / Sakala

Hans Väre

26.09.1979
Ajakirjanik

Ajakirjanik Hans Väre on 2011. aasta detsembrist ajaleht „Sakala“ peatoimetaja. Töötanud samas lehes ajakirjanikuna 2001. aastast. 

Aastatel 1997—2001 õppis Väre Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonnas ajakirjandust, enne „Sakalasse“ tööle asumist on ta kirjutanud „Lääne Elus“, „Äripäevas“ ja „Postimehe“ majanduskülgedel. Ajakirjanikuna on leidnud Eesti Ajakirjanike Liidu poolt tunnustamist tema uudis- ja arvamuslood.

Lastekirjandus 

• Lootsiku loomine : pühendatud vanadele meistritele (2010) 

Allikad:

• Kümmel, Peeter. Ühinenud Ajalehed hakkab kirjastama tasuta ajakirju // Estonian World REview Online 27.10.2011 
• Äripäeva infopank. URL: https://infopank.ee/Search?Query=hans+v%C3%A4re

 

23. august - Sirje Kiin

Sirje Kiin

Aastatel 1972-1989 Ruutsoo 
23.08.1949 Viljandi 

Kirjandusteadlane
 

Õppis Põltsamaa keskkoolis, Viljandi 4. 8-klassilises koolis ja Viljandi 1. keskkoolis ning aastatel 1967– 1972 Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonnas eesti filoloogiat.  

Aastatel 1974–1978 oli Kiin aspirantuuris Tartu Ülikoolis massikommunikatsiooni teooria alal; 2010. aastal kaitses doktorikraadi võrdleva kirjandusteaduse alal Turu Ülikoolis Soomes. 

Töötanud ajakirjanikuna ajalehes „Sirp ja Vasar“ (1974–1978), peatoimetaja asetäitjana ajakirjas „Keel ja Kirjandus“ (1978–1982), aastatel 1990–1998 töötas vabakutselise ajakirjanikuna Soomes Turus, tehes kaastööd Raadio „Vaba Euroopale“ ja „Eesti Päevalehele“. Alates aastast 2003 vabakutseline ajakirjanik. Alates 2007. aastast elab Ameerika Ühendriikides Lõuna-Dakotas Madisonis. 

Ta oli kirjandusrühmituse „Wellesto“ liige. 

1979–1982 kuulus ta NLKP-sse; heideti parteist välja. 1999–2003 töötas Riigikogus Isamaaliidu saadikurühma nõunikuna. 

Luulekogud 

• Mis sinust saab (1989) 

 

Proosateosed ja monograafiad 

• 40 kirja lugu (Koos Rein Ruutsoo, Andres Tarandiga. 1990) 
• Hirme ja arme (1993)
• Kas Ameerika on olemas? (2011) 
• Kersti Merilaas (1989) 
• Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus (2019) 
• Kõik sõltub kultuurist (2003) 
• Marie Under : elu ja luule (2011)
•  Marie Under : elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt (2009) 
• Marie Underi Euroopa-reisid (2010) 
• Pühendused (2018

Allikas: 

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 198 

9. juuli - Ado Tõllasepp

Foto allikas: Jakob Livenström (1830–1902, Viljandi) – Eesti Kirjandusmuuseum

Ado Tõllasepp 

kasutusel ka Aadu Tõllasepp
9. juuli 1869 Kangilaski talu, Vana-Võidu vald, Viljandimaa – 28. september 1943 Austria, Viin
Viljandi raamatukaupmees ning majandus- ja seltskonnategelane

Alghariduse omandas Vana-Võidu valla- ja Viljandi kihelkonnakoolis, hiljem täiendas end eratundides.

Õppis Tartus dr. Hermanni juures raamatu- ja kirjastusäri. Asunud Viljandisse, oli ta seotud Hans Leokese raamatukaupluse asutamisega 1899. aastal Veski ja Harjutuse (nüüd Jakobsoni ja Koidu) tänava nurgale Hentsoni majja. Avas ka 1894. aastal laenuraamatukogu. Tegutsemise algaastail töötas ta koos Hans Leokesega, kes oli tema õemees, hiljem läksid nende meeste teed lahku.

1896. aastal kutsuti ta Viljandis avatud „Postimehe“ abitalituse juhatajaks.

22. jaanuaril 1901 saatis ta Riiga palve trükikoja avamiseks Lossi uulits 14.  Sama aasta 16. märtsil ani talle välja trükikoja asutamise luba (nr. 2455, ühe trükimasinaga, mille suurus oli 620x460, hiljem on trükikojal olnud 2 kiirpressi).

A. Tõllasepp tegeles nii raamatute kirjastamise, trükkimise kui ka müügiga. Tema nimega tuli välja õpperaamatuid, praktilisi nõuandeid, näidendeid ja juturaamatuid.

1903. ilmus A. Tõllasepa juures trükituna Ado Reinvaldi „Rahva lõbu ja nalja lehe „Suur Naljahammas““ esimene number. Jõuluks lubati teist numbrit, aga seda enam ei ilmunud.

1905. aasta lõpul asutas ta ajalehe „Rahvaleht“ (1905-1908), mille toimetajateks kutsus põllutööinstruktor Ado Johansoni ja kaubandusteadlase Hermann Namsingu. „Rahvaleht“ ilmus esialgu kord ja 42. numbrist kaks korda nädalas kuni 1909. aasta detsembrini. Lehe lisad olid: „Rahvalehe lisa“ (1906), „Rahvalehe kirjanduse ja teadus“ (1908-1909), „Rahvalehe kirjandusline lisa“ (1906-1909), „Rahvalehe teadusline lisa“ (1908) ja „Lõbus ajaviide“ (1907).

1910. aastal hakkas ilmuma „Viljandi Teataja“ (kaks proovinubrit 1909), mida tükiti A. Tõllasepa trükikojas. 1913. aastal läks ajalehe trükkimine üle Tartusse „Postimehe“ trükikotta, kuid kaks lehekõlge (Viljandi osa) trükiti A. Tõllasepa juures. 1. novembril 1914 ühines „Viljandi Teataja“ „Sakalaga“ ja ajalehte hakati uuesti A. Tõllasepa juures trükkima. Ajaleht „Viljandi Teataja“ ilmus veel 1918. aasta jaanuaris 7 numbrit, kuid trükikoja sekvesteerimise tõttu jäi siis seisma.

Oma äritegevuse kõrval võttis aktiivselt osa kohalikust seltsielust, küll laulukoorides ja näitelaval, juhatades sega- kui ka puhkpillide orkestrit ja mängides ise mitmes asjaarmastajate orkestris kaasa. Lisaks oli juhatuse liikmena tegev „Vabaduse", „Koidu" ja tuletõrje seltsis. Oli Viljandi Esimese Lugemisringi (praeguse Viljandi Linnaraamatukogu eelkäija) üks asutajaliige. Ka oli ta Krediit ühisuse asutaja ja nõukogu liige. Samuti on ta Viljandi linnuvabriku ja OÜ Radixi  asutaja ning kauaaegne juhatuse liige. 14. augustil 1908 võeti A. Tõllasepp Eesti Kirjanduse Seltsi liikmeks. Kuulus ka linna volikogusse.

Alates 1918 aastast läks elama Tallinna. 1920. aastal oli ta üks likööri- ja veinitehaste „Alko“ asutajatest Viljandisse.

 

Allikad:

• Joandi, Aimur. Kolm kanget Adot Viljandis sada aastat tagasi // Sakala (2006) 7. jaan. URL: https://sakala.postimees.ee/2168727/kolm-kanget-adot-viljandis-sada-aastat-tagasi
• Ado Tõllasepa juubel // Sakala (1878-1940), nr. 81, 9 juuli 1929. https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1929/07/09/30.7
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Ado_T%C3%B5llasepp
• Viljandi trükikojad ja trükised 1875-1944. Viljandi : Viljandi Linnaraamatukogu, 2000. Lk. 26-28

10. juuni - Tiina Tuvikene

Tiina Tuvikene

10.06.1924 Tartu – 2.11.1999 Toronto 

Kirjanik

 

Tiina Tuvikene sündis Tartus pangaametniku perekonnas. Kooliteed alustas Viljandis. lõpetas 1943. aastal Tallinnas erakolledži, õppis aastatel 1942–1944 Tallinnas teatrikoolis.  

Põgenes 1944. aastal Rootsi, õppis aastatel 1948–1950 Stockholmi rakenduskunstikoolis.  

1951. aastal asus ta elama Kanadasse Torontosse, kus töötas pangaametnikuna. 

Kirjanduslikku tegevust alustas luuletustega ajakirjanduses, järgnesid romaanid mitmesugustel maailma ja eesti kultuuriajaloo ainetel. 

Luulekogud 

• Elu ja usk : Tiina Tuvikese luulet 1958-1984 (2002) 
• Laurels of Life (1968) 

 Proosateosed 

• Aegadesse raiutud näod (1960) 
• Emajõe ööbik (1965)
• Neli inspiratsiooni (1964) 
• Urikivist ristimisajani (1961) 
• A wreath of the twinkling stars : legends and poems (1969) 

Allikas

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 622 

19. mai - Anu Adari

Anu Adari

19.05.1954

Anu Adari lõpetas C. R. Jakobsoi nimelise 1. Keskkooli 1972. aastal. „Luitetuulte sosin“ on tema esimene raamat ja sama palju kui luulekogu, on see ka kunstialbum, sest iga värsivormi valatud mõtte- ja tundearenduse kõrval on maaliklassik Tiiu Pallo-Vaigu pilt. 

 

Luulekogud 

• Luitetuulte sosin (2009)

26. aprill - Ingrid Põldsaar

Ingrid Põldsaar

Sündinud Koortman 
26.04.1944 Tuhalaane  

Õpetaja ja luuletaja

 

Lõpetanud F. Kuhlbarsi nimelise Viljandi 1. 7-klassilise Kooli (1958) ja C. R. Jakobsoni nimelise Viljandi 1. Keskkooli (1962).  

Pärast E. Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamist 1967. aastal sai temast Järva-Jaani Keskkooli algklasside õpetaja.  

Kooliajal kirjutas luuletusi ja näidendeid, neid avaldati ajalehtedes ja ajakirjades, näidendeid mängiti koolilavadel ja tema tekstidele loodud laule esitati Eesti Raadios („Üks väike rõõm“).  

 

Luulekogud 

• Tolmukübemeid ja päiksekiiri (1993) 

24. märts - Jaan Tätte

Jaan Tätte

24.03.1964 Viljandi

Pseud. Taan Jätte
Näitekirjanik, luuletaja ja näitleja

Näitekirjanik, luuletaja ja näitleja Jaan Tätte on lõpetanud C. R. Jakosoni nimelise Viljandi 1. Keskkooli 1982. aastal. Õppinud 1982–1984 Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogiat ja 1985– 1986 Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist. 

Lõpetas 1990. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstiosakonna. 1990–2003 oli Linnateatri näitleja Tallinnas. Aastatel 1988–1991 on kuulunud Pirgu näitegruppi. Esinenud laulukavades, loonud laule ja mänginud filmides. 

Loovkirjutamine meeldis talle juba enne keskkooli jõudmist. Tuletõrjeteemalisel kirjandivõistlusel sai koolis kolmanda, rajoonis teise ja vabariigis esimese koha. 

Tunnustused: 

• 1997 Suure Vankri auhind (laulusõnade autor) 
• 1999 Suure Vankri auhind (näitekirjanik) 
• 2000 Eesti Kultuurkapitali loominguline stipendium „Ela ja sära” 
• 2001 Valgetähe V klassi teenetemärk 
• 2002 Eesti Näitemänguagentuuri aastapreemia Balti Assamblee kirjandusauhind 

 

Luule- ja laulukogud 

• Hülgeviga ; Jäljed (2019)
• Jaan Tätte laulud (2002, 2009)
• Laulud akordidega (2014) 

Näidendeid

• Näidendid (2002, 2003) 
• Näidendid II (2008) 

Mõtisklused

• Vaikuse hääl (2014) 

Allikad:

• Eesti Teatri Biograafiline Leksikon. 2000. Lk. 737-738
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_T%C3%A4tte
• Üksvahe. 2003. Lk. 198

29. veebruar - Ene Ergma

Ene Ergma

29.02.1944 Rakvere
Füüsik, astrofüüsik, poliitik

Ene Ergma on lõpetanud 1962. aastal C. R. Jakobsoni nimelise Viljandi 1. Keskkooli. Ta õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis füüsika erialal 1962–1964 ning lõpetas Moskva Riikliku Ülikooli astronoomia erialal cum laude aastal 1969. Sai samas füüsikamatemaatikakandidaadi kraadi aastal 1972 ning füüsika-matemaatikadoktori kraadi 1984. aastal. 

Ergma on töötanud ENSV Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudis nooremteadurina, NSVL Teaduste Akadeemia Astronoomia Instituudis nooremteadurina, vanemteadurina, teadussekretärina ja juhtivteadurina, Tartu Ülikoolis teoreetilise füüsika ja astrofüüsika kateedri professorina, teoreetilise füüsika instituudi juhatajana ja füüsikaosakonna juhatajana, Eesti Teaduste Akadeemia asepresidendina. Ta oli TEA entsüklopeedia kolleegiumi liige alates 2008. aastast. 

Aastatel 2003–2006 ja 2007–2014 oli ta Riigikogu esimees. 2007. ja 2012. aastal valiti ta Isamaa ja Res Publica Liidu aseesimeheks. Aastal 2016 astus ta IRL-ist välja. 

Teosed

• Kosmos (2020) 
• Kosmosemutt (Koos Lea Armega. 2016) 

Tunnustus: 

• 2001 Valgetähe IV klassi teenetemärk
• 2002 Eesti Vabariigi teaduspreemia täppisteadustes
• 2003 Portugali Vabariigi Prints Dom Henrique ordeni suurrist
• 2004 Eesti Teaduste Akadeemia suur medal
• 2004 Itaalia Vabariigi Teeneteordeni suurrist
• 2005 Poola Vabariigi Teeneteordeni komandöririst tähega
• 2007 Jüriöö Tähe aumärk
• 2007 Austria Vabariigi Teeneteordeni suur kuldne aumärk
• 2007 Rootsi Kuningliku Põhjatähe I klassi orden
• 2008 Riigivapi II klassi teenetemärk
• 2009 Kolme Tähe II klassi orden

Allikas: 

• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Ene_Ergma

4. veebruar - Silvia Siigart

Silvia Siigart

Sündinud Põder
4.02.1934 Kärstna - 19.08.1980 Tarvastu

Meditsiiniõde, luuletaja

Lõpetas Kärstna kooli ja Viljandi 1. Keskkooli. Õpingud keskkoolis katkesid kehva tervise tõttu. Hiljem lõpetas Viljandi Meditsiinikooli ja temast sai meditsiiniõde.  

Ta on töötanud Saaremaal, Paistus ja alates 1960. aastast Mustlas. 

Huvi luuletuste ja lugude vastu tärkas Silvia Siigartis juba Kärstna koolis õpetaja Ella Ritsbergi käe all. Tema luuletusi on trükitud Sellest ajast alates Tõrva ja Viljandi ajalehes ning ajakirjas „Noorus“. 

Kärstnalased Maie Perve ja Silvia Meister andsid 2000. aastal välja Silvia Siigarti raamatu „Lihtsad laulud“, mille teine osa sisaldab näitemänge. 

 

Luulekogud, näidendid 

• Lihtsad laulud (2000) 

Allikas: 

• Üksvahe. 2003. Lk. 195 

26. november - Mare Osi

Mare Osi

Kodanikunimi Mare-Helgi Keldo 

26.11.1938 Unametsa küla, Suislepa vald, Tarvastu kihelkond 

Õpetaja, luuletaja

Mare Osi alustas õppimist 1947. aasta kevadel Paabo koolis ja jätkas Suislepas. Kus hakkas ka luuletama. 1957. aastal lõpetas hõbemedaliga C. J. Jakobsoni nimelise Viljandi 1. Keskkooli. 1957– 1962 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. On töötanud õpetajana ja kasvatajana Rannus, Viljandis ja Vana-Võidus. 

Keskkoolist alates on Mare Osi luuletusi (ka murdes) trükitud ajalehtedes ja murdeluule antoloogias.  

Pälvis 2007. aastal Paistu valla poolt kirjanikest õdede Salme Ekbaumi ja Minni Nurme mälestuseks väljaantava koduluule kirjanduspreemia lisapreemia luulekogu "Maale toetub jalg" ja murdeluule propageerimise eest. 

Kuulus „Mulgi sõnastiku“ (2013) töörühma. 

Luulekogud 

• Elu on ime (2017)
• Elu on kingitus (1992) 
• Maale toetub jalg (2007) 

Allikad: 

• Üksvahe. 2003. Lk 193
• Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb. URL: https://www.luts.ee/kirjandusveeb/index.php/kirjandusauhinnad/eesti-taenased-kirjanduspreemiad/170-koduluule-preemia-paistu-vald

25. november - luuletaja Ena Põder

Ena Põder poeg Aguga. Foto: Geni.com

Ena Põder
Sündinud Karlson 
25.11.1913 Peterhof – 25.02.2007 Viljandi 

Luuletaja

Ena Põder õppis Reegoldi ja Lõhavere koolis, seejärel Rakvere Õpetajate Instituudis ja Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumis, mille lõpetas cum laude. 1930-ndatel aastatel osales Ena Olustvere „Edu“ seltsi tegevuses.  

Peale sõda elas Viljandis, kus oli pikki aastaid raamatupidaja. Enast sai kauaks ajaks „Koidu“ segakoori laulja ja kroonik. 

Hilisemas elujärgu veetis lapsepõlvekodus Olustvere Papiorus. 

Ena luuletusi on viisistanud Viljandi muusikud Erik Ohtla, Raivo Laikre ja Artur Koort ning heliloojad Els Aarne, Heino Lemmik ja Vello Lipand. 

Luulekogu 

• Kirjud kindad (1995)  

Allikas: 

• Tammpere, Aita. Ena Põder – luuletaja Olustvere mailt // Leole (2013) dets.  

20. oktoober - Marek Sadam

FOTO: Liina Notta / Erakogu 

Marek Sadam

20.10.1978
Muusik, luuletaja

Marek Sadam elas Suure-Jaani lähedal kuni neljanda eluaastani, seejärel kolis tema pere Kolga-Jaani. Ta on lõpetanud Kolga-Jaani Põhikooli ja Viljandi C. R. Jakobsoni nimelise Gümnaasiumi. Õppinud aasta ka Viljandi Kultuurikolledžis. Ta on olnud solist ansamblites N-Euro, Sadamasild, Tuulemaa. 

 

Luule- ja laulutekstidega kogud 

• Me saame sellest üle (2020) 
• Tulbid ja bonsai (2018) 

Reisikirjad 

• Bussiga Miamist - Los Angelesse ja teised lood (2010) 

Loomajutud 

• Grifoon Leenu (2019)

Diskograafia

• 2003 Tuulemaa "Küll süda teab"
• 2008 Laur ja Sadam "Kirjad maale" EAA
• 2008 "Tähepoisi laulud 1 - 12 kuud" EAA
• 2014 Sadamasild "Siis tulen, siis jään..." BGM Records
• 2017 Sadamasild "Grifoon ja šansoon"
• 2017 Marek Sadam ja Martin Trudnikov "Prantsuse šansoonid Läänemere ääres"
• 2018 Marek Sadam "Tulbid ja bonsai" 3CD

5. aprill - Otto Oidermann

Sõjaväelane
Otto Oidermann
5. 04 (vkj 24.03) 1893 Uulu v, Pärnu khk, Pärnumaa - 13.07.1929 Kuke t, Sootaga v, Tartumaa

Sündis 5. aprillil (vkj 24. märtsil) 1893 Pärnumaal Pärnu kihelkonna Uulu vallas kooliõpetaja peres. Teenis jaanuarist märtsini 1918 Viljandis 2. Eesti polgu kuulipildujate komando ülemana. Vabadussõja eel, 11. novembrist 1918, osales Kaitse Liidu formeerimisel ning ohvitserina Piirivalve brigaadis. 25. jaanuarist 1919 määrati Viljandi kaitsepataljoni (hilisem Sakala partisanide pataljon) ülemaks. Detsembris 1919 nimetati Sakala partisanide polgu ülema abiks. Jaanuarist 1921 oli 5. jalaväepolgu ülema abi ja Sakala pataljoni ülem. Juulis 1921 sai Sakala partisanide üksiku pataljoni ülema abiks, jaanuarist märtsini 1924 oli pataljoni ülema ja Viljandi garnisoni ülema kt. Märtsist 1924 jaanuarini 1925 oli Sakala jalaväerügemendi Sakala pataljoni ülem. Jaanuaris 1925 määrati Viljandis maakondliku kaitseliidu organiseerijaks. Märtsist 1925 maini 1926 oli Viljandi Kaitse Maleva (maist 1925 Kaitseliidu Sakalamaa malev) pealik.

Otto Oidermann suri 13. juulil 1929 Tartumaal Sootaga vallas Kuke talu heinamaal südameinfarkti. Maeti Tallinna Mõigu kalmistule. Märtsis 1936 maeti ümber Viljandi Vabadussõjas langenute ühiskalmistule. (Vt VMA 2005: 132–134).

Allikas: Ajaloolisi andmeid ja tekste Pilistvere kihelkonna ja sealt pärit inimeste kohta. Rmt.: H. Raudla "Pilistvere kihelkond - Eestimaa Taani", Viljandi Muuseum, 2012, 583 lk ; ill.

3. aprill - Kata-Riina Luide

Näitleja
Kata-Riina Luide
3.04.1973 Tallinn




Viljandi Prima Vistal (2009)
Foto: Viljandi Linnaraamatukogu

Näitleja Kata-Riina Luide sündis 3. aprillil 1973 Tallinnas, kuid kolis kolmeaastasena koos uuesti abiellunud ema Ave Alavainuga Kärdlasse. Juba koolis tegi Kata-Riina kaasa ema juhendatavas kooliteatris. Lõpetas Kärdlas keskkooli 1991. aastal.

 

Keskkooli järel sai ta sisseastumiskatsetel Lavakunstikoolis eelvoorust läbi, kuid Kalju Komissarovi kursusele sisse siiski ei saanud. Läbis seejärel sekretäri kiirkursused ning töötas mõnda aega sekretärina. 1992. aastal proovis Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna režii õppetooli sisse saada, kuid Toomas Lõhmuste ütles: „Tütarlaps, tundub, et te tahate rohkem kaamera ees kui taga olla.“

 

Enne Viljandi Kultuurikolledžis näitekunsti erialale õppima asumist 1995. aastal töötanud pool aastat Inglismaal lapsehoidjana, juhatanud laste näiteringi Pelgulinna rahvamajas ja õppinud aasta Tallinna Perdagoogikakoolis.

 

Lõpetas 1999. aastal Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri 2. lennu. Esimesel aastal oli kursuse juhendajaks Peeter Tammearu, kelle hiljem vahetas välja Kalju Komissarov.

 

Töötas aastatel 1999–2001 Kuressaare Linnateatris. Aastast 2001 töötab Ugalas.

 

Pälvis 2002. aastal Kristallkingakese auhinna

Kata-Riina Luide ristib Kulturikolleži vanema kursuse
 "ristiemana" oma noorema kursuse "ristipoega" (1997)
Foto: erakogu

 

Juhendab 2005. aastast MTÜ Singel puuetega inimeste näiteringi.

 

Õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõppes aastast 2014.

 

Lisaks teatrirollidele mänginud väiksemaid osi mängufilmides Elavad pildid (2013, pioneerijuht) ja Kertu (2013, Maire).

 

Teinud kaasa telesarjades

•  Kelgukoerad (aastal 2009, Grete osas „Pruudi mõrv“),
• Viimane võmm (2014, osas „Ma ei mäleta midagi“),
• Kättemaksukontor (2011, Eva trapp osas „Näivuse seadus“; 2017, Riina Kessel osas „Tappev saladus“),
• Siberi võmm (2017, direktor osas „Giljotiin“).

 

Allikad:

• Kata-Riina Luide. - Ugala koduleht. URL: http://www.ugala.ee/tootaja/kata-riina-luide/ (vaadatud 04.04.2018)

 • Kata-Riina Luide. – Facebooki profiil (vaadatud 04.04.2018)

• Kata-Riina Luide. – Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Kata-Riina_Luide (vaadatud 04.04.2018)

• Kata-Riina Luide. - IMDb. URL: http://www.imdb.com/name/nm4791043/ (vaadatud 04.04.2018)

• Kärdla Põhikool : Kärdla Ühisgünaasimi vilistlased 44. lend. URL: http://www.kardla.edu.ee/nimekirjad/vilistlased/220-44-lend-1991 (vaadatud 04.04.2018)

• Luide, Kata-Riina. Kata-Riina Luide usub, et kõik tema soovid ükskord täituvad / interv. Tiina Sarv // Sakala (2002) 6. aprill

• Valdaru, Egon. Singel õpetab endaga tööd tegema // Sakala (2008) 25. märts

3. aprill - Peeter Kõpp

Põllumajandusteadlane ja loodusõpetaja
Peeter Kõpp
3.04.1888 Untiuse t, Kärstna v – 20.08.1960 Chicago, USA

Sündis 3. aprillil 1888 metsavahi perre. Õppis 1904–1907 Viljandi linnakoolis. Sooritas 1907 Peterburis linnakooli õpetaja kutseeksami. Omandas 1912 eksternina Moskvas keskkooli küpsustunnistuse.

 

Töötas 1908 Viljandis, 1909–1912 Nuustaku progümnaasiumi ja 1914–1919 Viljandimaal Kõos Eesti Aleksandri Alampõllutöökoolis õpetaja. 1919–1944 Tartu Ülikooli õppejõud. Omandas 1912 eksternina Moskvas keskkooli küpsustunnistuse.

 

Õppis 1912–1914 Königsbergi Ülikoolis põllumajanduse ökonoomikat. Õppetöö kõrvalt uuris kohaliku põllunduse tulukust, oli selle ala referent.

 

Tegutses ka Pilistvere Haridusseltsi esimehena.

 

Valiti 1919 Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna esimeseks dekaaniks. Aastani 1940 oli dekaan kolmel korral. 1919–1924 oli Tartu Ülikooli agraarökonoomika dotsent, aastast 1924 professor. Tegutses aastatel 1923–1940 ka ülikooli mõisate ülemvalitsejana. Uuris Tartu ülikoolis ja 1920 stipendiaadina Helsingi Ülikoolis peamiselt agraarökonoomika- ja poliitika probleeme. Kaitses 1926 Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja „Der Einfluss der Preis-, Intensitäts- und Produktiwitätsrelationsberschiebungen auf Rentabilität der Production der einzelnen landwivtschaftlichen Produkte mit besonderer Berücksichtigung der Kriegsverhältnisse."

 

Põgenes 1944 Saksamaale, töötas 1945-1946 Geislingeni eesti gümnaasiumis õpetajana, oli samas Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Agronoomide Koondise esimees.

 

1950 siirdus USAsse, töötas Chicagos põllumajandusliku raamatupidamise alal. Oli Eesti Teaduliku Ühing Ameerikas liige.

 

Ühiskondlik tegevus

• Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi asutaja ja 1921-1940 esimees

• 1930-1940 Ühistegelise Liidu nõukogu esimees

• 1934-1940 Konjunktuuriinstituudi põllumajandussektsiooni esimees

• Põllutöökoja esimees

• 1935-1940 Agronoomide Koja liige ja distsiplinaarkohtu esimees

• 1935-1938 Riigi Majandusnõukogu liige

• Rooma Rahvusvahelise Põllumajandusinstituudi tegevliige

• Kuulus 1937 Viljandimaa esindajana Rahvuskogusse

 

Tunnustused

1940 Valgetähe III klassi teenetemärk

 

Väljaanded

Oli Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi väljaande „Põllumehe käsiraamat (I, Tartu, 1926) ning Akadeemilise Ühistegevuse Seltsi kogumiku „ühistu probleeme ja uurimusi (I, Tartu, 1937) koostamise algataja ja toimetaja.

 

Tema organiseerimisel hakkas Akadeemiline Põllumajanduslik Selts välja andma ajakirja „Taluperenaine“.

 

Oli „Põllumajandusliku entsüklopeedia“ toimetuse liige ja Eesti Entsüklopeedia põllumajanduse osa toimetaja.

 

Allikad:

• J. Kuum, K. Martinson. Kõpp, Peeter // Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon. 2005. Lk. 214
• Kõpp, Peeter // EE14 Eesti elulood. 2000. Lk. 205
• Kaja, nr. 122, 1 juuni 1926 tr. 1 http://dea.digar.ee/article/kaja/1926/06/01/1/7 (vaadatud 04.04.2018)
• Peeter Kõpp. - Vikipeedida. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Peeter_K%C3%B5pp (vaadatud 04.04.2018)

27. märts - Johannes Selg

Johannes Selg
27.03 (vkj 14.03) 1908 Jõngu talu, Viljandi v - 12. 11. 1973 Viljandi
Laste- ja näitekirjanik. Pikaaegne Sakala (hiljem Tee Kommunismile) ajakirjanik

Johannes Selg sündis 27. märtsil 1908 Viljandi vallas Jõngu talus. Kirjaniku lapsepõlves vahetasid vanemad päris mitmel korral elukohta, jäädes lõpuks pidama Viljandi-lähedase Päri valla Risti talusse. See kujunes Johannes Selja koduks paljude aastate vältel. Alles hiljem kolis ta Viljandisse.

 

Hariduse algul kodus ja hiljem Viljandi Maakonna Poeglaste Reaalgümnaasiumis, misjärel töötas peamiselt ajakirjanikuna. Ajakirjanikutööd alustas "Viljandi Uudiste" toimetuses, jätkas teiste Viljandi lehtede juures.

 

1927. aastal abiellus Johannes Selg Elfriede Taakeliga, kellest sai hiljem Frieda Selja nime all samuti kirjanik. Kahe aasta pärast sündis perekonda poeg Sarm.

 

Johannes Selja kirjanduslikud harrastused alguse juba gümnaasiumipõlves. 1928. aastal debüteeris ta väikeseformaadilise luulekoguga "Aegade vaim". Valdavalt eleegilisi, surma ja üksindusega mänglevaid meeleolusid kajastav luuleraamatuke jäi ainsaks omalaadseks tema loomingus. Ilmselt oli põhjus selles, et luulekogu ei õnnestunud müüa ning "Noor-Eesti" kirjastus, kelle poole Selg palvega pöördus, keeldus allesjäänud tiraaži ostmast.

 

Aastatel 1929 - —1933 õppis Johannes Selg kirja teel Berliinis asuva stuudio Atelier für Praktischer Zeichnen juures. Aastatepikkuse kursuse lõpetas ta diplomiga ning seetõttu pidas ta ennast diplomeeritud rakendusgraafikuks. Tõenäoline, et mitmed Selja raamatute, eelkõige näidendite kaanekujundused on tema enda tehtud. Kindlasti pärineb temalt tema esimese ja ainukese luulekogu "Aegade vaim" kaanekujundus.

 

Järgmise raamatuna ilmus temalt mustlaslaagrisse paigutuva sündmustikuga lühiromaan "Patt" (1933). Seejärel nägid ilmavalgust kaks Vabadussõja-ainelist näidendit — "Granaattüdruk" (1935) ja "Aavo vabadusrist" (1939). 1940. aastal vahetult enne riigipööret ilmus Seljalt tuntud laulu ainetel kirjutatud järelromantilise maiguga näidend "Viljandi paadimees".

 

1935. aastal avas Johannes Selg Viljandis Kauba tänav 5 oma rakendusgraafika ateljee, kuid pidi selle varsti klientide vähesuse tõttu sulgema ning ajakirjanduslikule tööle tagasi pöörduma.

 

Tunnustust leidis Johannes Selg 1939. aastal ilmunud noorteraamatute "Ahvenapoiss Sulev"  ja "Sipelgas Si-ga". Mõlemad on illustreerinud üks 1930. aastate lõpu viljakamaid raamatuillustraatoreid Ernst Kollom. "Ahvenapoiss Sulev" saavutas kirjastus Looduse lasteraamatute konkursil teise koha.

 

1941. aastal kolis Johannes Selg lühikeseks ajaks Valka, kuid pöördus sealt varsti Viljandisse tagasi. Alates 1944. aastast töötas ta siin ajalehe "Uus Sakala" (hiljem taas "Sakala") juures.

 

1950. aastal oli Selg sunnitud töölt lahkuma. Ilmselt olid põhjuseks tema omaaegsed Vabadussõja-ainelised näidendid.

 

Pärast Stalini surma leidis Selg taas rakendust ajalehe "Tee Kommunismile" toimetuses. Mõnda aega toimetas ta lehe koduloole ja looduskaitsele pühendatud erikülgi. Lisaks sellele oli ta tol perioodil viljakas teatrikriitik, kes ei jätnud vahele ühtki Ugala etendust. Selja viimaseks ametikohaks oli ajalehe "Tee Kommunismile" kirjade osakonna toimetaja.

 

Nõukogude ajal jõudis Selg avaldada mõned novellid, kuid enamik tema tolleaegsest loomingust jäigi käsikirja. Johannes Selja ainsa raamatuna ilmus 1953. aastal tollase kunstiinstituudi üliõpilaste kujundatud jutustus "Lubjaahi", mida trükiti üksnes kümme eksemplari.

 

Johannes Selg suri 1973. aastal ning ta on maetud Viljandi Vanale kalmistule.

 

Allikad:

• Eesti kirjanike leksikon, 2000
• Talts, Mait. Johannes Selg on Viljandi päris oma lastekirjanik // Sakala (2003) 28. märts. URL: https://sakala.postimees.ee/2393145/johannes-selg-on-viljandi-paris-oma-lastekirjanik (vaadatud 27.03.2018)

23. märts - Mats Tõnisson

Mats Tõnisson
23.03.1853 Tatramäe talu, Ahimäe, Aidu vald – 23.11.1915 Petrograd
Kalendrikirjanik, rahvusliku liikumise tegelane

Sündis Viljandimaal paistu kihelkonnas Aidu vallas Tatramäe popsiperes.

 

Õppis Aidu Tölli valla- ja seejärel Viljandi kihelkonnakoolis, kus tema õpetajaks oli Mats Kirsel. 1872 omandas vallakoolmeistri ameti. Oli 1873–1880 Vana-Vändra valla Pumbioja Aleksandri vallakooli õpetaja.

 

1880. aastast tegutses talupidaja ja kirjamehena Vana-Vändras Kirikaru talus, kus rajas puukooli ja iluaia ning pidas mesilasi.

 

Abiellust Mari Vilteriga sündisid lapsed Avelinius-Friedemann, Lootus, Tõsidus, Ustus ja Õnneleid.  

 

Üheks hobiks oli Tõnissonil ka fotograafia. 1894 avas ta Vändras koos poja Aveliniusega „Päevapildi Töökoja". 1909. aastal sattus Tõnisson konflikti kohaliku mõisniku von Ditmariga, kes keeldus eraldamast haridusseltsile maad tütarlastekooli ehitamiseks. Tõnisson andis vajaliku maatüki oma krundist.

 

1912. aastal kolis Tõnisson koos abikaasaga poja juurde Türile. Ühes tema kalendris ilmunud seletus sõna "kurat" päritolu kohta tõi kaasa kohtukaasuse, mille tulemusena määrati Tõnisson kaheksaks kuuks Petrogradi vanglasse, kus ta ka suri. Mats Tõnisson on maetud Türi vanale kalmistule.

 

Tema sünnikohas Ahimäel on mälestuskivi. Tõnissonile kuulunud Kirikaru talu maale ehitati 1913 kahekorruseline juugendstiilis koolimaja (praegu Vändra Gümnaasium).

Loominguline tegevus

Kogus rahvaluulet, tegi kaastööd Carl Robert Jakobsoni ajalehele Sakala, samuti ajalehtedele Perno Postimees ja Eesti Postimees. Tõnissoni esimene raamat oli "Vaimulikud Maasikad" (Viljandis, 1879). Talupidajana andis 1896 välja raamatu „Mesilaste kasvatus". Avaldas rahvaraamatuid, laulikuid, mitmesuguseid käsiraamatuid ja aabitsa („ABDraamat", 1883, 17. trükk 1920, kõikide trükkide kogutiraaž 300 000).

 

Andis aastast 1881 välja populaarset kalendrit (pealkiri 1882 „Rahva Tähtraamat", 1884–89 paralleelselt „Tallinna tähtraamat ehk kalender", „Pärnu tähtraamat ehk kalender" ja „Tartu tähtraamat ehk kalender" ning 1890–1916 „Tõnissoni Tähtraamat"), mille lisas avaldas ka rahvapärimusi. Et kalendrite käsikiri oli koostatud aastani 1931, ilmusid need ka pärast Tõnissoni surma; suure populaarsuse tõttu jätkati tähtraamatu väljaandmist Tõnissoni nime all aastani 1940.

 

Kirjandus

• H. Raudla. Kalendrimats ja filosoof : [Mats Tõnisson]. – Sakala kalender 1998. Viljandi, 1997

• P. Üllaste. Matsi raamat. Mats Tõnisson 1853-1915. Tallinn, 1997

 

Allikad:

• EE 14, 2000; muudetud 2013
• Eesti kirjanike leksikon, 2000
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Mats_T%C3%B5nisson (vaadatud 27.03.2018)
• Geni. URL: https://www.geni.com/people/Mats-T%C3%B5nisson/6000000006784837245?through=6000000014296640154 (vaadatud 27.03.2018)

19. märts - Anzori Barkalaja

Anzori Barkalaja
19.03.1968 Dušambe
Folklorist, judokas

Lõpetas 1987 TSIK-i ja 1995 eesti rahvaluule alal TÜ filoloogiateaduskonna. PhD rahvaluuleteaduse alal (2002, TÜ).

 

Judot hakkas harrastama 1977 Andres Lutsari käe all, hiljem on tema treenerid olnud Jaan Heinroos ja Aavo Põhjala. Kuulunud 1984–1987 Eesti koondisse. Võitnud 1986 juunioride klassis NL-i aü-te võistlustel kehakaalus kuni 86 kg pronksmedali ning saanud Eesti mv-tel 1984–2003 4 hõbedat ja 5 pronksi. 3. dan (must vöö) (2003).

 

Olnud 2001–2005 Viljandi Kultuuriakadeemia rektor, 2005–2015 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia direktor ja aastast 2015 TÜ haridusuuenduskeskuse juhataja.

 

Valgetähe III klassi teenetemärk (2014).

 

Loe CVd Eesti Teadusifosüsteemis. URL: https://www.etis.ee/Portal/Persons/Display/7ffde1dc-2bdb-4535-81de-90e9a5cc52e4?TextBoxName=anzori%20barkalaja&PersonVID=37789&lang=EST&FromUrl0=isikud.aspx (vaadatud 27.03.2018)

 

Allikad:

ESBL