18. november - Jaan Jung

Jaan Jung

18.11.1830 Tammeküla, Imavere v., Pilistvere khk. - 26.06.1900 Soo-otsa t., Tammeküla, Imavere
Eesti ärkamisaja tegelane, arheoloog ja ajaloolane

Sündis Tammeküla õpetaja pojana. Lugema õppis piibli ja kalendrisabade najal Rohkem haridust ei saanud ta omandada vanemate kehvuse pärast ja kihelkonnakooli puudumisel Pilistveres. Alles leeriskäimise järel 1894. aastal astus Jung kihelkonnakooli Põltsamaal. Sealses koolis õppis ta esimese talvega ära kõik, mis õppida oli. Omal käel sai selgeks vene keele ning omandas ladina, prantsuse ja soome keele lugemise oskuse. Saksa keel sai tal emakeele järel teiseks keeleks ja saksakeelne kirjandus peamiseks teadmiste allikaks.

Jaan Jung oli peaaegu kahekümneaastane, kui tal avanes võimalus õppida kihelkonnakoolis Pilistveres, kus õppetöö kestis kolm talve. Pärast õpingute lõpetamist tegi ta vallakoolmeistri eksami ning 1857. aastast sai temast Abja Kaidi vallakooli õpetaja ja Halliste kiriku orelimängija. 

Ühiskondlik ja kultuuriline tegevus

Jaan Jung oli Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi üks asutajaid 1871. aastal ja hiljem ajuti selle president. 1876. aastal astus ta Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks, võttis osa Põltsamaa Eesti Põllumeeste Seltsi ja Halliste Põllumeeste Seltsi tegevusest. 

Tegi kaastööd väljaannetele "Perno Postimees", "Olevik",  "Linda", "Eesti Postimees" ja "Sakala". Koolmeistrina andis Jung välja ka mitu õpikut.

Vaba aja pühendas ta Eesti koduloo uurimisele, eriti huvitasid teda vanad linnamäed ja kalmed. Jung pooldas Baltikumi esiajaloo kirjeldamisel tol ajal populaarset gooti teooriat ja töötas vastu Tartu Ülikooli professori Georg Loeschcke püüdele seda kummutada. Oma sõnul suutiski ta ära hoida Loeschcke pikema teadusartikli ilmumise, kus viimane kavatses gooti teooria lõplikult ümber lükata. Soome-ugri rahvaid pidas Jung piiblitegelase Noa poja Jaafeti järglasteks.

Jaan Jungi võiks nimetada ka esimeseks eestlasest arheoloogiks, sest ta täiendas end muinasteaduste alal nii Soomes kui ka mujal Vene impeeriumis ning ta kutsuti ka 1896. aastal Riias toimunud ülevenemaalisele arheoloogide kokkutulekule. Jaan Jung oli koos Matthias Johann Eiseniga esimesi, kes hakkas 1870. aastatel propageerima termini "ajalugu" kasutamist senise "sündinud asjade loo" ja teiste ebamääraste väljendite asemel.

Jaan Jung oli esimene eestlasest muinsuste uurija ja arheoloogiliste kaevamiste tegija. Ta võttis käsile kaevamised Kaarli vallas Taru talu põllul umbes kolmandiku vakamaa suurusel tükil. Kaasabi kaevamistel osutasid soome professorid Juhani Reinhold Aapelin (1842-1915) ja Otto Hjalmar Appelgren-Kivalo (1853-1953). Leiti pronksist sõmuseid, rauast kirveid, nuge, nooleotsi ja muid esemeid. 

1880. aastal tegi ta oma esimesed kaevamised linnamägedes, kaevates koos viie töölisega Lõhavere Linnamäel. Seostas linnamäe esimesena Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Leole (Lehowa) linnusega ja avaldas samal aastal Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamatus linnamäest põhjaliku kirjelduse. 1878. aastal kaevas ta Pilistvere kihelkonnas Villevere kalmet. Avastanud Sinialliku ja Naanu linnamäe.

Avaldas Aapelini soovitusel Eesti muistiseid tutvustavaid kirjutisi ka Soome ajakirjades. Osales ka Õpetatud Eesti Seltsi, Pärnu Muinsusteuurimise Seltsi jmt seltsi tegevustes, oli Soome Muinasmälestiste Seltsi kirjavahetaja-välisliige (1879 ja1885).

Algatas 1896. aastal Riias peetud X ülevenemaalise arheoloogilise kongressi eeltööde ajal korrespondentide abiga muististe üle-eestilise registreerimise. Sellest kujunes tema suurtöö juba 1890. aastal. Tegemist oli kõigi muistsete kalmistute, linnamägede, ohvrikohtade ja teiste kinnismuististe väljaselgitamise ning nendega seotud pärimuste kogumisega. 

1896. aastal sai teoks ulatuslik kontrollretk läbi Viljandi-, Pärnu- ja Järvamaa ning sealt edasi Viru- ja Harjumaale. Läänemaal tegi kontrollretke üks Jungi paremaid korrespondente Anton Suurkask. Tulemused avaldas 3-köitelises "Muinasaja teadus Eestlaste maalt" (Tartu, 1898-1910; osa andmeid jäid käsikirja). Kaks esimest köidet ilmusid omal kulul, kolmanda andis pärast autori surma välja V. Reiman. 

Avaldas ka ajaloo-ainelise sariväljaande "Kodu-maalt" (1874-1879, 9 raamatut), raamatu "Õndsa dr. Martin Luteruse elu lugu" (Tartu, 1883) ning 51 artiklit Õpetatud Eesti Seltsi väljaannetes. Tõlkis esimesena eesti keelde Henriku Liivimaa kroonika (ilm. 1881-1883, 4 vihikut).

Tegutses ka Karksi karskusseltsis Iivakivi. Esimest korda kaevati ta peale just selle seltsi 1894. aastal  eesti rahva priiuse 75. aastapäeva tähistamisel peetud kõnes öeldud mõne lause pärast. Siis õnnestus Jungil enda süütust tõestada. Teist korda kaevati ta peale kaks aastat hiljem allkirjade kogumise pärast ühele balti aadlile saadetavale tänukirjale rahvahariduse edendamise eest, milles vene valitsuse samme ses asjas halba valgusesse seati. Olgugi süütu, ei saanud Jung seda ajapuudusel õigel ajal tõendada ja ta tagandati oma kohalt.

Ta jäi veel edasi Halliste kiriku orelimängijaks, kuid 1899. aastal lahkus ja asus elama sünnikihelkonda ostetud Soo-otsa tallu.

Neil viimastel aastatel, mil õpetajaametist tagandamise aegu ja järgi viiski ta läbi kinnismuististe inventeerimise peaaegu üle kogu eestlaste ala. 

Maetud Pilistvere kalmistule. 

Mälestuskivi asub Penuja tee ääres, Abja vallas

Jaan Jungi mälestuskivi endise vallakooli asukohas. Foto: http://entsyklopeedia.ee/meedia/abjaku1/abjaku_kaidi_kool_jaan_jung1 

Töid

• Liiwimaa kuningas Magnus ja Wene Zaar Joann Wassiljewitsh IV ehk tükike Wene- ja Läänemere maade ajalugust aastast 1530 kunni 1584. Tartu, 1874
• Mönda Isamaa wanust aegust. Tartu, 1874
• Rootslaste wäljarändamine Hiiumaalt aastal 1781, ja teiste Eestimaal elawa Rootslaste loust aastast 1345 kunni 1800. Tartu, 1875
• Liiwlaste würst Kaupo, ja sõdimised tema päewil, kui ka Liiwi rahwast ja nende kadumisest siin maal. Tartu, 1876
• Sõda Wolmari linna al ja Rakwere linna õnnetu kadumine. Tartu, 1876
• Jutustused Türgi sõaplatsist. Viljandi, 1877
• Sakala maa ja Wiliandi lossi ja linna aja loust : Lõpetuses mõned Wiliandi maa rahwa wanad jutud. Tartu, 1878
• Eesti rahwa wanast usust, kombedest ja juttudest. Tartus, 1879
• Järwa maa ja Paide lossi ja linna aja loust. Tartu, 1879
• Nurmegunde maa ja Põltsama lossi ja linna aja loust. Tartu, 1879
• Über einige Altertümer aus dem Kirchspiel Hallist und der Umgegend im Pernauschen Kreise Livlands. Dorpat, 1882
• Õntsa dr. Martin Luteruse elu lugu : Luteruse 400 aastase sündmise pääwa mälestuseks. Tartu, 1883
• Halliste ja Karksi kirikute ja kihelkondade ajalugu : Halliste kiriku 25-aastase juubileumi mälestuseks. Tartu, 1893
• Muinasaja teadus Eestlaste maal. I (II) osa : kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu ja Wiljandi maakonnast. Tartu, 1898; [Faksiimiletr.]. Tallinn, 2000
• Muinasaja teadus Eestlaste maalt. I, Üleüldine muinasaja kirjeldus. Tartu, 1899
• Muinasaja teadus Eestlaste maalt. II, Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu ja Wiljandi. Tartu, 1899
• Muinasajateadus eestlaste maalt : III, Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tallinn, 1910

Allikad:

• EE 14 : Eesti elulood 14. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 113 + URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/jung_jaan 
• Eesti biograafiline leksikon. Mart Tamberg, 2001. Lk. 171-172
• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 147
• Eesti teaduse biograafiline leksikon : 1. köide A-Ki. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 471
• Raudla, Heiki. Pilistvere kihelkond - Eestimaa Taani. Viljandi Muuseum, 2012. Lk. 312-315
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Jung

Ian Mortimer. AJARÄNDURI TEEJUHT KESKAEGSELE INGLISMAALE

KÄSIRAAMAT 14. SAJANDISSE RÄNDAJALE

Kirjastus Äripäev 2014
400 lk. 

Seda raamatut lugedes ohkasin korduvalt: „Miks küll omal ajal ajalooõpikud sellised polnud…“

Ian Mortimer on kirjutanud hämmastavalt lihtsasti loetava raamatu, kus 14. sajand on nii üksi pulki lahti võetud, kui veel vähegi saab. Teede olukord, merereisid, seisused, linnad ja maaelu, rõivastus, toidud, haigused ja nende ravi, korra hoidmine ja kohtumõistmine, meelelahutus jne jne.  Mõni peatükk paneb küll imestama, et inimkond üldse siiamaani välja on vedanud. Lisaks möllanud katkule on ka kergemate haiguste ravi olnud  keskajal üsna küsitava väärtusega.

Autori ladus kirjaviis (ei saa alahinnata ka tõlketööd- Victoria Traat, Inger Traat) loob värvikaid kujutluspilte. Tekib tunne, et kui raamat käest panna ja üle ukse  õue astuda, siis seesama sajand ootabki sind väljas, mine ainult teele.

Praegu, kui maailm on muutunud suureks ja kättesaamatuks, miks mitte teha üks rännak mööda vana head Inglismaad. Näiteks pakub autor välja 10 paika Londonis, mida juba sel sajandil peab nägema. Aga lugeja võib ka lasta end kostitada küpsetatud pääsukese ja veinis keedetud puuviljadega, ööbida võõrastemajas või kloostri müüride vahel, lahutada meelt laadaplatsil või minna rüütliturniirile. Ja kui see keskaegne virr-varr paneb pea ringi käima, siis otsida mõni varjuline koht uurimaks tolleaegseid manuskripte.

Raamatut luges: Marju Roosileht

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1145284

17. november - Johann Täks

Johann Täks

17.11.1900 (vkj 4. 11.1900) Tauga, Äriküla, Karksi v - 24.02.1973 Cleveland, Ohio, USA

Insener

120 aastat sünnist

Sündis 17. novembril (vkj 4. novembril) 1900 Karksi vallas. Abiellus 1928. aastal Hilda Auksmanniga. Sellest abielust sündis tütar Tiia.

Õppis 1910.-1914. aastal Penuja vallakoolis ja Karksi kihelkonnakoolis; 1914.-1916. aastal Viljandi kõrgemas algkoolis, Miitavi reaalkoolis ja Tartu reaalkoolis, mille lõpetas 1918. aasta. 1918.-1924. aastal õppis Riia polüthnikumis ja Darmstadti ning Berliini tehnikaülikoolis. Lõpetas 1924. aastal Berliini tehnikaülikooli diplomeeritud insenerina masinaehituse alal. Enesetäiendamise otstarbel töötas Saksamaal ja Prantsusmaal. 

Vabadussõjast võttis osa vabatahtlikuna. Lõpetas sõjakooli lipnikuna. Oli hiljem rannapatarei nr 8 komandöri kohusetäitja.

Töötas 1925.-1927. a. Kohtla Riigi Põlevkivitööstuse jõujaama juhatajana, 1927.-1929. a. Teedeministeeriumi jõuvankrite ning lennuasjanduse inspektorina. Osales 1928 ülemaailmsel autoliiklemise kongressil Roomas.

Oli 1928-1932 ajakirja Auto toimetaja.

1931-1934 oli J. Täks Kaubanduse ja Tehnika Kontori Orion, J. Täks & Ko kaasomanik; 1934-1940 Kaubanduse ja Tehnika Kontori insener J. Täks ainuomanik ja juhataja. 

J. Täks põgenes 1944 perega Eestist, siirdus USA-sse, suri Clevelandis. 

Allikad:

• Eesti Majandustegelased 1938. - Kaubandus-tööstuskoja Väljaanne, 1938. - Lk. 224. - TÄISTEKST URL: https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:263252/262143/page/226
• Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased 1918-1938. - Eesti Rahvusraamatukogu, 2006. - Lk. 286
• EESTI AUTOÄRID JA -ESINDUSED kuni 1940. AASTANI // Eesti Antiikautode Galerii. - URL: http://eag.vanatehnika.ee/ewesindused.html 

Vaba Eesti Sõna = Free Estonian Word : Estonian weekly, 8 märts 1973 URL: https://dea.digar.ee/page/vabaeestisona/1973/03/08/12

12. november - Ants Saar

 Ants Saar

12.11.1920 Pahuvere, Tuhalaane v - 10.11.1989 Tallinn

Prosaist ja filmistsenarist

Sündis Pahuveres kooliõpetaja pojana, õppis 1927-1933 Pahuvere ja Tuhalaane algkoolis, 1935-1940 Viljandi gümnaasiumis. Õppis 1948-1950 Gorki nim. kirjandusinstituudi kaugõppes ja 1950-1953 NLKP keskkomitee kõrgemas parteikoolis Moskvas. 

Pärast Eesti okupeerimist 1940 läks kaasa nõukogude võimuga, töötas ajakirjanduses. 1941. aastal astus hävituspataljoni, teenis Punaarmees aastani 1946. 

Sõja järel oli Tallinnas kunstide valitsuse inspektor. 1946-1948 toimetas Viljandis "Sakalat", 1948-1950 Tallinnas "Stalinistlikku Noorust" ning 1953-1961 "Sirpi ja Vasarat". 

Aastatel 1961-1965 oli stuudio "Tallinnfilm" peatoimetaja, seejärel kutseline kirjanik Tallinnas. 1969-1978 Eesti Kommunistliku Partei keskkomitee kultuuriosakonna juhataja asetäitja, 1978-1981 ajakirja "Таллинн" peatoimetaja.

Kõigil nimetatud ametikohtadel järgis EKP ideoloogilist liini, olles üks Nõukogude Eesti kultuurielu järjekindlamaid sovetiseerijaid. 

• 1943 NLKP liige
• 1949 Kirjanike Liidu liige

Suri Tallinnas 10. novembril 1989. Maetud Metsakalmistule.

Teosed

• Õige suund : näidend 1-es vaatuses (1949, koos Ira saarega) 
• Inimene otsis õnne (1958)
• Ebatavalised kohtumised : reportaažid kommentaaridega (1968)
• Nõiutud ring (1969)
• Vaikne suvi vaikses linnas (1971)
• Repliigid kommentaaridega (1976)
• Ühe komandeeringu aruanne (1980)
• Selgus saabus enne südaööd (1983)
• Killud suurest mosaiigist (1986)
• Peatused teel (1986)

Allikas: Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 494

12. november - Ella Ilbak

Ella Ilbak

12.11.1895 Saksaveski talu, Pöögle vald, Karksi kihelkond – 8.08.1997 Pontiac, Michigani osariik, USA, maetud 1998 Tallinna
Tantsija ja kirjanik

 

Ella Ilbak oli esimesi elukutselisi eesti tantsijaid, kes esines oma impressionistlike sooloõhtutega paljudel Euroopa lavadel.

Sündinud talu- ja veskiomaniku perre. Ristiisaks talle ja kaksikõele Hildale sai August Kitzberg. Ema – väikest kasvu, tumedavereline, elav – oli Mulgimaa rikkast Jõgide sugukonnast. Isalt päris tantsijatar oma heledad kiharad ja filosoofilise maailmavaate.

Lõpetas Tartus Puškini-nimelise tütarlastegümnaasiumi, õppis 1915–1917 Petrogradis Klavdia Issatšenko plastika- ja teatrikunstikoolis ning Sergei Volkonski rütmikakursustel, 1918 Tartus Elmerice Partsi tantsustuudios.

Aastatel 1919-1920 Pariisis M. Rutkowska balletistuudios, R. Duncani tantsuakadeemias ja Herberti akrobaatikakoolis (esimese Konstantin Pätsi stipendiaadina). Alustas iseseisvate tantsuõhtutega 1918–1919 Tartus ja Tallinnas, aastast 1921 esines peamiselt Lääne-Euroopa riikides (pikemalt peatus Münchenis, Riias ja Pariisis).

Viljelnud omalavastatud plastilist tantsu ja impressionistlikke kompositsioone Claude Debussy, Aleksandr Skrjabini, Johann Sebastian Bachi, Fryderyk Chopini, Richard Wagneri jmt muusikale („Leek”, „Kapriis”, „Palve”, „Visioon”, „Paaž”). Tema sisendusjõuline ja aateline tants tõstis eesti lavatantsu teiste professionaalsete kunstide tasemele.

1947 abiellus Ella Montpellier's Jean Eysseric'iga, kes töötas sel ajal Nimes'i munitsipaalraamatukogus. Ilbak oli siis 55, Eysseric 33aastane. See abielu oli fiktiivne ja naisele vajalik Prantsuse kodakondsuse saamiseks ning USAsse immigreerumiseks.

Aastast 1955 elas USA-s, kus püüdis ka läbi lüüa tantsulaval. Ta töötas kaks aastat haiglas. Tema teadaolevalt viimane esinemine oli 1967. aastal New Yorgis. Hiljem pidas loenguid Eesti Majades ilu tähtsusest. Ta reisis palju, elas mitmetes Ameerika linnades, leidmata endale sobivat kodupaika. Sama kirju kui Ilbaku elukohtade loetelu Ameerikas, oli tema seal peetud ametite nimestik: kirjanik, tantsijanna, lektor, tõlkija, toaneitsi, hooldusõde, majaabiline. Suuremalt jaolt elas ta siiski sotsiaalabist ja sõprade toetusest.

Avaldanud tantsufilosoofilisi kirjutisi, mälestusteraamatu „Otsekui hirv kisendab” (Lund, 1953, Henrik Visnapuu kirjandusauhind; Eestis 1990) ja romaane. 

Ella Ilbak suri Pontiaci hooldekodus. 1998. aastal sängitati Ella Ilbaku põrm Metsakalmistule.

Kuula Heidi Sarapuu kuuldemängu "Ella Ilbak" (1992): URL: https://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-ella-ilbak

Vaata Ella Ilbaku 100 sünnipäevaks valminud saadet: URL: https://arhiiv.err.ee/vaata/ella-ilbak-100

 

Allikad: 

• EE 14, 2000; ETBL, 2000 (K-A. Püüman); täiendatud 2017 URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ilbak_ella2
• Reinart, Heili. 125 aastat sünnist: Eesti publik mõistis Ella Ilbaku hukka kui kõlvatu enesereklaamija ja rahakerjaja // Elu24.ee (2020) 14. nov. URL: https://sobranna.elu24.ee/3974373/eesti-publik-moistis-imelise-tantsijatari-ella-ilbaku-hukka-kui-kolvatu-enesereklaamija-ja-rahakerjaja 
• TLÜAR väliseesti isikud. URL: http://isik.tlulib.ee/index.php?id=2477 

Antoine Laurain. PUNASE MÄRKMIKUGA NAINE

Eesti Raamat, 2020
197 lk.

Raamatu on prantsuse keelest eesti keelde on selle tõlkinud Sirje Keevallik.

Raamatu autor Antoine Laurain on 1972 aastal sündinud prantsuse kirjanik. Tema sulest on peale selle raamatu veel ilmavalgust saanud 5 ilukirjanduslikku teost. Eesti keelde neist veel teisi nimetusi tänaseks päevaks ei ole tõlgitud.

Kuidas mõjutavad juhused meie elusid? Kas me oskame nendes juhustes näha võimalusi – võimalust näiteks õnne leida? Aga mitte lihtsalt leida vaid selle leidmise nimel oma intuitsiooni uskuda ja selle järgi toimida. Kui üks pool on teinud kõikvõimaliku, et leida salapärase punase märkmiku omanik, tahtes jääda selle juures anonüümseks (peaaegu) siis kas teinepool näeb selles ka võimalust ja märki sellest, et üks suur elumuudatus võib selle kõige taga olla. Kas peaks, kas võiks, või siiski mitte…

Mulle meeldis see raamat, kuna selles oli palju filosoofilisi arutelusid elust, olemisest, tunnetest. Samuti olid päris ägedad ja erilised inimnatuurid, ehk siis suhteliselt kirju seltskond.

Eesti Raamatu sarjas "Tõlkes leitud" on eesti keeles ilmunud tänaseks üheksa raamatut. Kes veel ei ole seda sarja enese jaoks raamatukogust avastanud siis soovitan seda teha. Seda just nendel, kes tahavad toredaid lugusid inimestest, millesse on pandud ka omajagu vürtsi ja keerdkäike.

Raamat kuulub sarja „Tõlkes leitud“.

Raamatut luges: Rene Vahtra

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1944033

5. november - Andres Rennit

URL: http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/3794  

Andres Rennit

5.11.1860 Vaigu talu, Kitsi, Kuressaare küla, Tarvastu kihelkond – 3.09.1936 Viljandi
Luuletaja ja kirjanik

Andres Rennit sündis 5. novembril 1860. aastal Tarvastu vallas Vaigu talus peremehe teise lapsena. Isa Jaan Rennit ei olnud peaaegu üldse koolis käinud, kuid oskas kirjutada ja luges õhtuti kodustele ette juturaamatuid. Ema Anu ei olnud kirjaoskaja, kuid teadis väga palju rahvalaule. Esialgse hariduse sai Andres Rennit Kuresaare Vallakoolis oma onu Aadu Renniti juures. Viimane oli väikese Andrese pääle uhke ja kinnitas korduvalt, et teeb tema „sama targaks, nagu olen ise". Paraku jäi see noore Andrese ainsaks hariduseks. 

Edasi viis elu teda Pärnusse kingsepa õpipoisiks, kus täiendas end iseõppimise teel ja eratundide abil Lilli Suburgi juures. Viimase juures sai abilisena tööd Pärnus ajakirja „Linda“ juures. Hiljem töötas ligi aasta ka Viljandis A. Peedi „Sakala“ toimetuses. 1890. aastal siirdus Rennit Tartusse, kus ta õppis ”Oleviku” juures trükitööd, ühtlasi abistas ta H. Prantsu "Postimehe” toimetamisel. Tartus olles puutus kokku tolle aja kirjanduslike ja ajakirjanduslike ringkondadega.

1892. aastal sai ta loa avada Viljandis raamatukauplus, kus ta pidas ka ”Oleviku” abikontorit. 1896. aastal, mil abiellus Anna Zeigeriga, asutas ta ka trükikoja. Paaril sündis kaks last.

Aastatel 1907–1910 andis välja huumoriajalehte „Ulak“. Sõbra vekslile allkirja andmise tõttu aga kaotas trükikoja ning jäi puupaljaks. Trükikoda läks uue omaniku kätte 1917. aastal.

1918. aastal pidas Viljandis „Maaliidu“ abitalitust, mille laiendas hiljem ajalehekontoriks. Viimaseid eluaastaid elas ta Viljandis kirjanduse kultuurkapitalilt saadava väikese pensioni toel tütre perekonnas.

Kirjanduslik tegevus

Paljud Andres Renniti tööd ilmusid ajakirjanduses. Ta töötas kirjanduse alal peaaegu kogu oma eluaja. Eriti aktiivne oli ta 1880—1935, seega üle poolesaja aasta. 

Esimene Andres Renniti luuletus ilmus 1880. aastal „Sakalas", mida sel ajal toimetas veel C. R. Jakobson. Trükis ilmus Andres Renniti sulest kaks luuletuskogu („Sakala ööbik"1883 ja „Nurmelt ja niidult"1884)., paar jutustust ja neli näidendit. Ta kuulus luuletus ”Kallis kotus” esines luuletuskogus ”Nurmelt ja niidult”. Sellega andis Rennit ka oma parima. Käsikirja jäi kolm luuletuskogu ”Teine kevade”, ”Närtsinud lillekimp” ja ”Õhtulaulud”) ja terve rida lühinäidendeid, jutustusi ja mälestusi.

Algupäraseid näidendeid kirjutas ta viis. Need on: "Sündimise päev", "Öökäija kimbatus", "Kumbki ei taha”, "Jaan ja August” ning ”Kisa pärast kihlust” ning tõlkis mõne näidendi saksa keelest („Abivaimud", „Muuseumihoidja", „Mis pärast surma sündis" jne.).

Jutustusi kirjutas Rennit samuti viis. Neist ilmusid trükis “Unustamata õhtu” (1889) ja ”Paleuste tiivul" (1891), ülejäänud jäid käsikirja ("Pilguks tütarlaste koolimajasse”, ”Kooliaasta tööd lõpetades” ja "Kaks kasulast”). Neis kõigis ta valutas südant isamaa pärast ja püüdis ellu äratada ”isamaa armastust, rahvuse tundmist ja kõiki kõrgemaid ja ausamaid püüdlusi."

Seltskondlikust tegevusest võttis Andres Rennit elavalt osa, tegutsedes Eesti Kirjanduse Seltsis, karskusselts „Vabaduses", Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsis ja mujal. Samuti võis Andres Rennitit sageli näha „Ugalas" etendusi jälgimas. Teenete eest kirjanduspõllul kingiti talle eluaegne priipääse „Ugala" teatrietendustele.

Tema pärandist on avaldatud Endel Priideli koostatud valimik „Mu meelen kuldne kodukotus“ (1960)

 

Kallis kotus

Mu meelen kuldne kodukotus,

ma sageste näe und veel sest,

kos õndsa esä kallis katus

mu varjas, väikest latsekest.

Mäest alla mööda kopli veere

sääl pal´lajalu paterdi,

siss ringi üle Ridassaare,

kaits peokest täis lillesi.

Nii Piirikesemäele lätsi,

kos külalätse kiiksive;

kos Märt ja Maiu, Ainu, Atsi

Mu kaugelt joba hõiksive.

Sääl pidu, pillerkaari teime,

Ja lohun laia kivi pääl

võileiba, kamakäkki seime,

Mis ristiema jagas sääl.

 Allikad:

• Andres Rennit ajakirjanikuna // Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet (1976) 18. aug., lk. 3. URL: https://dea.digar.ee/page/estdagbladet/1976/08/18/3
• Andres Rennit suri // Sakala (1936) 4. sept., lk. 2. URL: https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1936/09/04/7
• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 465
• Pedai, Aino. Tarvastu kihelkond. 2001. Lk. 97-98
• Geni.com

1. november - Arno Oja

 

Foto: Sirp

Ajakirjanik ja kriitik

Arno Oja 70
1.11.1950 Laitse, Keila rajoon

Ajakirjanik ja kriitik õppis 1958. aastast Laitse algkoolis, jätkas 1961–1966 Lehtse 8-klassilises Koolis ning Viljandi 1. Keskkoolis, mille lõpetas 1968.

Astus 1969. aastal Tartu Riikliku Ülikooli matemaatika teaduskonda, kust lahkus I kursuselt valgustajaks Vanemuise teatrisse. 1970–1971 oli „Tee Kommunismile“ korrespondent. 1971–1975 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis filoloogiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust, jätkas õpinguid 1975–1977 Tallinna Pedagoogilises Instituudis stuudiumi lõpetamata.

Töötas 1974–1975 „Noorte Hääle“ korrespondendina ning 1975–1978 ENSV riikliku raamatukogu vanembibliograafina. 1980ndatel aastatel pidas mitmeid ameteid Tallinnas, Tartus ja Viljandis- 1989–1991 Eesti humanitaarinstituudi õppejõud, hiljem vabakutseline literaat.

Kirjandusuurijana on ta käsitlenud Ilmar Laabani, arvustaja ja publitsistina Artur Alliksaare, Harri Asi, Nikolai Baturini, Salme Ekbaumi, Indrek Hirve, Enn Kippeli, Andrus Kivirähki, Kalle Kure, Madis Kõivu, Kalju Lepiku, Viivi Luige, Ene Mihkelsoni, Ilmar Mikiveri, Ülar Ploomi, Toomas Raudami, Ott Rauna, ando Runneli, Rein Saluri, Ilmar Talve, Tarmo Tederi, Peeter Urmi, Märt Väljataga, Ervin Õunapuu jt loomingut. Ta on toimetanud ka raamatuid.

2017. aastast on ta Eesti Kirjanike Liidu liige.

Allikas: Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 382; Vikipeedia

 

Artiklikogumikud

• Kajaloodi vari (2016)

Genki Kawamura. KUI KASSID MAAILMAST KAOKSID

Tänapäev, 2020 

143 lk.

 

Seda raamatut lugedes ja teades, et sellist veidrat olukorda ei saa kunagi juhtuda, koputab siiski kogu aeg kuklas küsimus: “Kuidas mina sellises olukorras otsustaksin?“

Raamatu minategelane on 30-aastane mees, kes elab koos kassiga üsna üksildast elu. Ühel päeval saab ta halva diagnoosi ja arsti sõnul on kahtlane, „kas nädalatki välja veab“. Sel päeval koju jõudes ei oota teda seal mitte ainult kass vaid ka Havai särgis ja päikeseprillidega tegelane, kes nimetab ennast saatanaks. Saatan pakub tehingut: „Mina kaotan ühe asja siit maailmast ära. Selle asemel saad sina ühe päeva oma elule juurde“. Konks on selles, et nende asjade üle, mis kaduda võiksid, otsustab samuti saatan. See ei tundu olevat midagi üle mõistuse, sest juba minategelase ema ütles: „Millegi saamiseks peab midagi kaotama“. Pikemalt kaalumata nõustub ta tehinguga.

Ilma suuremate süümepiinadeta kaovad maailmast telefonid, filmid, kellad. Kuni saatan teeb ettepaneku kaotada maailmast kassid.

Raamatut luges: Marju Roosileht

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1961352

Kaia Raudsepp. NÄHTAMATU TÜDRUK

Varrak, 2020
287 lk.

Autori esikromaani peategelane on 18 aastane koolitüdruk Lena, kes tunneb end üksikuna kõikjal ja kõigiga. Tal pole ühtegi sõpra ning klassikaaslastega läbisaamine on kõike muud, kui hea. Kius ja tõrjuv suhtumine koolis ei ole talle võõras. Tüdruk käitub nii, et keegi teda üleliia tähele ei paneks, sisendades endale pidevalt seda mõtet, et ta tahabki selline olla - teiste jaoks nähtamatu. Juba päris romaani alguses antakse lugejale võimalus kaasa mõelda, mis tunne oleks, kui tavaline nädal näeks välja järgmine:

„Esmaspäeval ei räägi minuga keegi peale vanemate. Teisipäeval üritab kirjandusõpetaja mind kõnetada, ent ma ignoreerin teda. Kolmapäev on täpselt samasugune nagu esmaspäev. Neljapäeval küsib üks mees bussipeatuses minu käest kella. Saan üle pika aja suu lahti teha ja kogeledes midagi öelda. Reedel lähen pärast kooli kohvikusse appi ja räägin Elleniga natuke. “ (Katkend lk. 30)

Õnneks on tüdruku suhted vanematega soojad ja usalduslikud. Kodust on saanud tema tõeline pelgupaik. Igati toetav ja elurõõmus ema püüab kogu hingest oma tütre meeleolu muuta. Üheks võimaluseks on Lenal nädalavahetuseti käia emal ja ema sõbrannal kohvikus abiks.

Pidevad sisemonoloogid küsimustega enda tunnete ja käitumise kohta viivad neiu ootamatu tõdemuseni – salamisi ta ikkagi ootab ja loodab, et tema elus toimuks mingigi muutus. Ta ei taha jääda igavesti üksikuks. Kui siis lõpuks leiab aset kohtumine pruunisilmse noormehega, kes teda märkab ja tema vastu huvi tundma hakkab, viib see esialgu peategelase veelgi suuremasse segadusse. Endalegi üllatuseks hakkab Lena salamisi ootama neid kohtumisi.

Tõeliselt hea ja armas lugu!

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1959383

20. oktoober - Peeter Sisask

Peeter Sisask

20.10.1885 Õisu vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa – 5.11.1969 Stockholm
Eesti insener ja sõjaväelane (leitnant)

Sündis talupidaja pojana20. oktoobril 1885 Õisu vallas. Õppis Õisu valla- ja Paistu kihelkonnakoolis: Lõpetas 1906. aastal Tartu reaalkoolis ning kõrghariduse sai Riia Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas 1911. aastal ehitusinsenerina. Oli Üliõpilasselts Liivika asutajaliige.

Teenis vabatahtlikuna tsaariväes 1911-1912, saades ülenduse lipnikuks. Võttis osa Esimesest maailmasõjast Ida-Soome Sõjaväe Korteriosakonna sõjaväe ametnikuna 1914-1918, tõustes osakonna ülema abiks. Teda autasustati kahe ordeniga.

Abiellus 1918. aastal Ella-Elisabeth Narvaga. Perre sündisid Väino-Erich (1919) ja Guido-Elmar (1924).

Vabadussõja ajal oli Eesti Sõjaväe Varustusvalitsuse korteriosakonna juhataja. Teenete eest annetas vabariigi valitsus talle Vabaduse Risti I liigi 3. järgu ja 50000 marka. Lahkus sõjaväest 1920. aasta sügisel. Astus riigiteenistujana 1921. aastal taas ametisse Sõjaväe Varustusvalitsuse ehituse ja korteri osakonna ülema kohusetäitjana, kuni 1934. aasta kevadeni.  Juhtis hiljem Tallinna Juhkentali sõjaväehaigla uue peahoone ning uute kasarmute ehitamist Tapale, Rakverre ja Võrru.

Oli Tallinna Linnavalitsuse liige 1934-1938 ja linnanõunik 1938-1940. Vabastati 1940. aasta algul linnanõuniku kohalt.

Kuulus sihtasutuse „Turismi Keskkorraldus Eestis“ juhatusse 1934-1940 ning osales veel mitme nõukogu ja asutuse juhtorganite töös. Lühemat aega tegutses 1940. aastal AS „Kopli Kinnisvarad“ juhatuse esimehena.

Teise maailmasõja ajal siirdus Rootsi, kus elas Uppsalas. Suri 5. novembril 1969. aastal Stockholmis.

 

Tunnustused

• Teenistuse eest tsaariarmees kaks ordenit
• 1920 Vabadusristi I liigi 3. järk

 

Allikad

• Pihlak, Jaak. Peeter Sisask // Luik, Tiiu. Paistu kihelkond. Paistu Vallavalitsus, 1998. Lk. 114
• Ohvitseride andmekogu. URL: http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Peeter_Sisask

20. oktoober - Georg Alfred Johann Rosenberg

URL: http://galerii.suure-jaani.ee/picture.php?/19593

Georg Alfred Johann Rosenberg

20.10.1870 Taagepera - 28.01.1935 Suure-Jaani
Kirikuõpetaja

Õpetaja Georg Rosenberg sündis 20. oktoobril 1870. aastal Taageperas. Tema isa oli Helme abikiriku köster. G. Rosenberg lõpetas Tartu kubermangu gümnaasiumi (1883-1890) ja õppis usuteadust Tartu ülikoolis (1890-1895). Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane. Prooviaastat pidas ta Peterburis õpetaja dr. J. Hurda juures ning ordineeriti sealsamas 9. märtsil 1897. aastal, misjärel jäi edasi Peterburi Jaani koguduse abiõpetajaks. 1898. a. valiti ta õpetajaks Suure-Jaani kogudusele. Suure-Jaani koguduse õpetajana tegutses surmani. 1932. aastast alates oli õpetaja Georg Rosenberg Viljandi praostkonna abipraostiks.

Ta oli tegev Suure-Jaani Põllumeeste Seltsi, tuletõrje- ja majandusühingu asutamisel, oli Aleksandri põllutöökooli kuratooriumi liige ning esines sagedasti avalikel koosolekutel. Rajas koguduse laenu-raamatukogu ja Peterburi Maria-nimelise lastekaitseseltsi Suure-Jaani osakonna lasteaia koos laste avaliku mänguplatsiga. Teda kui „osava kõneanniga tüsedamat kuju eesti hingekarjaste keskel“ teati laialt väljaspool kogudust. Rosenberg oli sage sõnavõtja usuteadlaste konverentsidel ja kiriklikus elus, seltskonnategelane Viljandimaal. Koos Villem Reimaniga tegutses ta Viljandis Eesti Haridusseltsi ja selle kooli asutamisel, kuuludes seltsi eestseisuse koosseisu. Just Rosenberg korraldas Riias asju tolleaegse õpperingkonna kuraatoriga ning tema tööl olid head tagajärjed.

1916 abiellus Rosenberg Harriet Mary Bormaniga ja järgmisel aastal sündis pere ainus laps Rita. Peres kasvas ka kasulaps Elmar Bachmann. 

Pastorile kuulus Viljandis maja Pikal tänaval ehk nn Rosenbergi villa, mis valmis enne 1910. aastat.

Villa Rosenbergi ehitusajaks pakutakse XX sajandi algust. Heimatstiilis kolmekorruseline hoone on stiilse maakivist sokli ning vahvärktehnikas mansardkorrusega. 1937.aastal hoone müüdi ja ehitati arhitekt Johannes Fuksi projekti järgi üürikorteriteks. 

Aastail 1944-1983 elas majas maalikunstnik Juhan Muks (1899-1983). Nii teataksegi seda maja Viljandis rohkem Muksi majana. 

URL: https://www.puhkaeestis.ee/et/villa-rosenberg-viljandis

Omal ajal lõi õpetaja Georg Rosenbergi ametisse valimine kohapeal suuri laineid. Paale tema eelkäija õpetaja Oskar Woldemar Speeri surma tahtsid mõisnikud ja nende poolehoidjad ametisse valida saksameelset õpetajat. Nende kandidaadiks oli Speeri sugulane Hoffmann. Viimasele tekkis tugev võistleja G. Rosenbergi isikus, keda toetasid eestlased. G. Rosenbergi valimine õnnestus selle tõttu, et kihelkonnas asuvate kroonumõisate pidajateks olid eestlased Kurrikoff ja Kuldkepp, ning Enge mõisa omanikuks oli eestlane Kurrik.

Georg Rosenbergi tunti kui hääd jutlustajat ja mõistuseinimest. Viimase 15 tegutsemisaasta jooksul oli õpetajal mitmeid arusaamatusi koguduses, mistõttu õpetaja kohalt lahkumine oli püsivalt kõne all. Tema küsimus oli 1920. aastatel mitmel korral konsistooriumis arutusel ja asju käis kohapeal lahendamas piiskop. Kuna koostöö koguduse nõukoguga ei laabunud, palus Rosenberg end ise Vändrasse määrata. 1923 II poolaastal oli Rosenberg seetõttu juba Vändra põllumajanduse gümnaasiumi juhataja ja õpetaja. Kuid selle peale hakati Suure-Jaanis kiiresti toetusallkirju koguma ja õpetaja jäi paika. Tülisid ja kaikavedamisi jätkus Rosenbergil kuni surmani, kohalike, koguduse ja õpetaja suhted olid täis vastuolusid.

Georg Rosenbergile pandi süüks tema liigset järeleandmatust. Tema järeleandmatust iseloomust näitena paar episoodi: 

• 1905. a. korraldasid mõisnikud Olustvere mõisas lõunasöögi karistussalkade juhi kindral Vladimir Besobrasowi auks. Sellele koosviibimisele ilmus ka õpetaja Rosenberg, kes katsus selgitada kindralile, kui ka mõisnikkudele n. n. „bürgermusse" programmi. On põhjust arvata, et õpetaja eestkostmisel ei muutunud karistussalkade tegevus eriti veriseks Suure-Jaani kihelkonnas. 
• 1908. a. laskis G. Rosenberg kirikuseintelt maha võtta vanad mõisnike mälestustahvlid. Konsistoorium nõudis, et need mälestustahvlid seintele tagasi asetatakse. Õpetaja andis konsistooriumi ettekirjutusele teravatoonilise vastuse, mille eest sai noomituse. Asi lõppes aga sellega, et mälestustahvlid jäid siiski seintele tagasi panemata.

Rosenberg suri pärast juhatuse koosolekut üksi kodus olles südamerabandusse 28. jaanuaril 1935 ja maeti suurte auavaldustega 4. veebruaril piiskop Hugo Bernhard Rahamäe poolt. Matusetalitus kirikus pidi algama kell 12 päeval, kuid juba paar tundi varem oli kirik puupüsti inimesi täis. Osalesid kõik Viljandi praostkonna vaimulikud, Eesti Üliõpilaste Selts 20-liikmelise esindusega. Kui kirst kirikust välja kanti, ühines saatjatega Suure-Jaani tuletõrjujate arvukas pere. Üliõpilased kandsid puusärgi orkestrihelide saatel kalmistule, kuhu Rosenbergi haud oli valmis seatud tema eelkäijate, endiste Suure-Jaani koguduse kirikuõpetajate matusepaikade lähedusse. 

Tänulik kogudus paigaldas õpetaja hauale uhke mälestusmärgi ja sinna saab sammud seada ka tänasel päeval.

Allikad:

• Suure-Jaani koguduse õpetaja Georg Rosenberg // Eesti Kirik (1935) 31. jaan., lk. 5. URL: https://dea.digar.ee/article/eestikirikeelk/1935/01/31/12
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Georg_Rosenberg
• Vilumaa, Hedi. Suure-Jaani suurmehed Rosenberg ja Kapp 150 // Eesti Kirik (2020) 19. aug. URL: http://www.eestikirik.ee/suure-jaani-suurmehed-rosenberg-ja-kapp-150/
• Õpetaja Georg Rosenberg surnud // Sakala (1935) 30. jaan., lk. 5. URL: https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1935/01/30/26

20. oktoober - Friedrich-Karl Pinka

Friedrich-Karl Pinka

20. oktoober 1895 Murikatsi, Kärstna/Tuhalaane, Viljandimaa – 16. jaanuar 1942 Kirov
Eesti sõjaväelane (kolonel), Scoutspataljoni esimene ülem ja laskesporditegelane

 

Friedrich-Karl Pinka VR I/3, II/3 sündis 20. oktoobril 1895 Viljandimaal Kärstna vallas Murikatsi karjamõisa rentniku pojana. Üldhariduse omandas Valga Reaalkoolis, mille lõpetas 1915. Lõpetas Pauli Sõjakooli Petrogradis 1916 lipnikuna, Vabariigi Sõjakooli ohvitseride kursused 1923 ning Kõrgema Sõjakooli 1938. aastal.

Esimesest maailmasõjast võttis osa ohvitserina Riia rindel 1915 – 1917 ja tõusis staabikapteniks ja kompaniiülemaks. 1917. a. detsembris astus 2. Eesti polku Viljandis, kus määrati marsiroodu ülemaks kuni väeosa likvideerimiseni Saksa okupatsioonivõimude poolt.

Eesti Vabadussõja puhkedes formeeris Viljandis detsembri lõpul 1918 Scouts-Rügemendi, kus oli väeosa lahingutegevuse juhiks ja rügemendiülemaks kuni 1921. aastani. Lahingus Ostrovi lähistel sai raskelt haavata. Aastail 1921 – 1925 oli Pinka Kalevi pataljoni ülem.

Kolonel Pinkal olid suured teened Kaitseliidu Tallinna maleva väljakujundajana, juhina ja ideoloogina üheksa aasta kestel (1925-1934). Kaitseliidu Tallinna maleva pealikuna pani Kaitseliidus aluse laskevõistluste korraldamisele. Organiseeris 1927 esimese välisvõistluse – Kaitseliidu Tallinna ja Helsingi maleva kohtumise, mis sai traditsiooniliseks. Algatas 1930 Mustamäe lasketiiru rajamise, tiir tunnistati Põhjamaade parimaks. Oli Eesti Laskurliidu asutajaid ning 1931–34 selle esimene esimees ja 1934–37 abiesimees. Oli 1931 Lvivis 28. rahvusvahelise laskurite kongressil Eesti delegaat; just sellel kongressil võeti Eesti ametlikult Rhv Laskespordiliidu liikmeks.

Alates 1934. aastast oli Valga Sõjaväeringkonna ülem, 1936. a-st Lääne-Saare Sõjaväeringkonna ülem, 1939. a. detsembrist Viru-Järva Sõjaväeringkonna ülem ning 1. diviisi ülema abi. Ta osales Ohvitseride Keskkogu juhatuses, Vabadusristi Vendade Ühenduse vanemate-nõukogus, oli Eesti Laskurliidu üks asutajaid ja esimene esimees.

14. juunil 1941 kolonel Pinka arreteeriti ja hukati mahalaskmise teel 16. jaanuaril 1942 Kirovi vanglas.

 

Tunnustused

Vabadusristi I liigi 3. järk (1920) ja II liigi 3. järk (1921), Vabadussõja mälestusmärk (1922), Kaitseliidu III klassi Valgerist, V ja III klassi Kotkarist (1933), Eesti Punase Risti II järgu I ja II astme mälestusmärk (1933), samuti Vene, Läti, Poola ja Soome aumärgid.

21. oktoobril 1995 avati Kärstna-Põrgamõisas tema mälestuskivi.

Allikad:

Näitus „Kolonel Friedrich-Karl Pinka 120“ Valga Kultuurikeskuses // Kaitseliit. URL: https://www.kaitseliit.ee/et/naitus-kolonel-friedrich-karl-pinka-120-valga-kultuurikeskuses-15814

ESBL. URL: https://www.esbl.ee/esblm/?p=2498

Peter Wohlleben. METSA KASUTUSÕPETUS

Tänapäev, 2017

210 lk.

Metsas ainult puude nägemine muutub varem või hiljem üksluiseks, aga seal jalutamine omandab tõelise võlu alles loomade vaatlemisega. Suurematel loomadel on vaja suuremat eluruumi. Kui suurt jahiala vajab ilves? Või rebane? Aga ämblik? Milliseid loetavaid jälgi nad oma tegevusega maha jätavad?

Seened metsas on muide üsna erilised olendid. Teadus ei ole suutnud neid päriselt liigitada, ta on jaganud eluslooduse taimedeks, loomadeks ja seenteks. Mõned seeneliigid on puude oluliseks partneriks. Puud suhtlevad omavahel juurte kaudu ja hoiatavad üksteist näiteks saabuva põua eest. Kuna nende endi juured ei ulatu igasse nurka, võtab seeneniidistik sõnumite edastamise enda kanda. Seepärast räägivadki teadlased metsatukaveebist, metsa internetist. Kuidas puud tasuvad seentele nende teenuste eest?

Metsas laagrisse jäädes tasub sipelgapesadel ja nende asukatel - arukuklastel ning nende käiguteedel silma peal hoida. Kui suured on nende sipelgate pesakuhilad? Ja kui palju ulatuvad pesakuhilad maa alla? Sipelgad on nagu metsapolitsei, kes  kannavad oma pesakuhilasse toiduks kahjulikke röövikuid ja putukaid.

Metsad on vähemalt Kesk-Euroopas üsna süütud looduskooslused, nad sarnanevad rahuliku eesaiaga. Aga on ühed putukad, mis on muutunud tõeliseks õudusunenäoks – need on puugid. Oht enda külge puuke saada väheneb oluliselt, kui riietus ja matka teekond on sobivad. Tuleb eemale hoida metsa alustaimestikust. Sest puugid ootavad oma ohvrit maas, rohukõrtel. Aga kui te siiski nahalt puugi leiate, kuidas tuleb käituda? Milliseid haigusi levitavad puugid?

Rebaste poolt ei ähvarda meid enam mingi oht – hüva, nad varastavad mõnikord kodukanu. Marutaud metsades on ajalugu. Loodus aga mõtleb tasakaalu hoidmiseks välja midagi uut ja milline uus tõbi on marutõve koha nüüd hõivanud? Kes seda levitavad? Kas tohib metsas süüa maasikaid ja mustikaid?

Inimesed ja loomad saavad omavahel päris hästi hakkama. Metsloomad hoiavad inimesest üldiselt aupaklikku kaugusesse. Kuidas kaitsevad oma karja lambakasvatajad? Ja mida teha siis, kui kohtad metsateel hunti? Omadest kogemustest võin öelda, et hundid on väga uudishimulikud.

Mitmete kodumaiste puuliikide võrsed on söödavad. Milliseid tohib toiduks kasutada? Kuid parkides ja aedades on üks võõrliik – hõlmikpuu, mis tõmbab tähelepanu halva lõhnaga. Teda nimetatakse liigi vanuse tõttu ka elavaks fossiiliks. Mille järele haisevad selle puu viljad?

Kuuske nimetatakse koju igatsevaks liigiks. Looduse poolest eelistab ta niisket ja väga külma ilma.

Miks ei ole kuuseistandikud siiski soovitavad? Teadlased ennustavad, et järgmistel aastakümnetel kaob kuusk enamikest Kesk-Euroopa metsadest. Mis põhjusel? Mis põhjusel tahaks valge nulg olla pigem lehtpuu?

Mida tehakse äikese ajal metsas? Kui tormi-ilm tabab ootamatult, siis tuleb tegutseda, tuleb varju otsida. Välgutabamuse tõenäosus on kõigil puuliikidel ühesugune, oluline on vaid, kui kõrgel puu kasvab. Vältige kõrgendikke ja ärge otsige kaitset puude alt, mis on väga suured ja ulatuvad teistest metsapuudest kõrgemale. Miks? Kui liigute lehtmetsades, kuulete lindude ilmateadet. Metsvindil näiteks asendub lõbus laul solvunud krääksatusega.

Kui sajab tavalist vihma, tuleb teha valik, millise puu all seista. Lehtpuude oksad juhivad vihmavee

otse alla. Aga okaspuud juhivad vihmavee tüvest eemale. Kuidas kasvavad kuuskede oksad ja mis põhjusel on loodus nii seadnud? Ka rahulik udune ilm on petlik Kuivanud vanad oksad imavad niiskust ja murduvad ootamatult.

Mets ei tunne inimeste sisseseatud kellaaegu, vaid sätib oma rütmi endastmõistetavalt päikese asendi järgi. Mets tunneb ära erinevused päeva ja öö vahel, linnukell annab meile aimu, kui peenelt näiteks linnud eristavad kasvavat päevavalgust. Et kõik lauljad oleksid natukenegi kuulda, on igal linnuliigil oma kellaaeg, mil nad on tõeliselt sõiduvees.

Kas teate vana tarkust, mismoodi sambla abil teed leida? Sammal armastab niiskust ja kasvab seepärast nagu kompass kenasti lääne pool. Mispärast?

Kas tunneksite end hästi öösel üksi pimedas metsas? Kõik teie meeled ja instinktid hakkavad lärmi lööma, kui te ei näe ega kuule enam üldse mitte midagi peale paari veidra heli? Peter Wohlleben ütleb et öine mets on erakordselt turvaline ja ilus elamus, kus tsivilisatsiooni helid hääbuvad. Alles siis saab aru, kui kaugele hääled kanduvad. Vaibub akustiline müra, mis päevaga kaasneb. Eriti liigutav tundub teadlaste uus avastus, et puud langevad pimeduse saabudes lausa unne.

See raamat ei ole teatmeteos, vaid isuärataja. Raamatust tähtsam on teie sünnipärane kaasavara: silmad, kõrvad, nina ja kompimismeel. Koduümbruse metsad on teie metsad, mis ainult ootavad avastamist. Ärge muretsege – me kõik kuulume metsa juurde. Vähemalt siis, kui liigume jalgsi.

Soovin teile suurt rõõmu koos suurte ja väikeste imedega!

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.

Raamatut luges: Kersti Joonsalu

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1442616

Barbara Demick. KADESTADA POLE MIDAGI: INIMESTE ELU PÕHJA-KOREAS

Tänapäev, 2013
332 lk.

Kujutage ette, et teil on parajasti kehv tuju, sest vorst, mille eelmisel nädalal ostsite, ununes külmkappi ja tuli ära visata, laps rebis mänguhoos uutest pükstest tüki välja ja palgatõusu pole ka niipea oodata. Üleüldse ajab kõik närvi ja võiks palju paremini olla. Ja siis satute lugema raamatut „Kadestada pole midagi“, kus ajakirjanikust autor Barbara Demick jutustab kuue endise põhja-korealase loo. Need lood on sündinud mitu aastat väldanud intervjuude tulemusel ja räägivad elust Põhja-Koreas, keskendudes peamiselt 1990. aastatele, mil riigis valitsenud näljahäda viis surma rohkem kui 2 miljonit inimest.

Olles lugenud „Gulagi arhipelaagi“ ja omades nö rahvuslikku ja pisut ka isiklikku mälu nõukogude ajast, on ses raamatus äratundmist: salaja välismaiste raadiojaamade kuulamine, tohutu õnn veidigi edevamast riidehilbust ja sinna juurde suvalistel põhjustel sunnitööle või surma mõistmine. Raamatus on stseen, kus linnarahvas, sealhulgas lapsed, on sunnitud vaatama pealt avalikku hukkamist. Hukatakse paljudele tuttavat inimest, kes varastas ammu mahajäetud elektriliinidelt traati (elektrit ei olnud juba aastaid), et saaks süüa osta. Ja see ei ole keskaeg, kus inimesi turuplatsil hukati vaid aeg, mil meie siin unistasime juba oma esimestest mobiiltelefonidest ja mängisime tööl arvutis solitaire kaardimängu.

Kokkuvõttes on totalitaarses ja ajupestud ühiskonnas toimuv sedavõrd absurdne, et mõistus hakkab karjuma. Kuid Põhja-Korea puhul tuleb kõik absurdsused, valed, ajuloputused, ebaõiglused ja tohutu riiklik rumalus ja ükskõiksus korrutada, kümne või isegi sajaga. Ja mis veel absurdsem - see kestab seal ju praegugi edasi. Täna, homme, iga hetk.

Peamiselt on see aga raamat inimeseks olemisest ja mõnikord ka oma inimlikkuse minetamisest. Jah, on õudne lugeda, kuidas kooliõpetaja nüristub sedavõrd, et ei tee väljagi, kui iga päev jääb mõni laps kooli tulemata, sest on nälga surnud ja teised, kes veel elus, magavad kahvatute ja nõrkadena koolipingis. Aga ei ole sugugi kindel, et ise samades oludes parem inimene oleksin. Väga palju on raamatus juttu toidust, mis on ka loomulik: näljane mõtlebki toidust. Ja unistamisest. Unistada tuleb suurelt, öeldakse, aga kui raske peab olema, kui suurim unistus on kausitäis valget riisi.

Ning kõige selle taustal lauldakse isakestele - esmalt suurele kindralile Kim Il-sungile ja siis tema pojale Kim Jong-il - nõretavaid ja banaalse sisuga armastuslaule ja isegi siis, kui nälga sureb oma pere liige, on inimestel raske uskuda, et see, mis nendega toimub ei ole õige ega õiglane.

Raamatu kuus tegelast jõuavad kõik ühel või teisel viisil Lõuna-Koreasse, kuid uues ja täiesti erinevas ühiskonnas ei ole neil vastupidi ootustele sugugi lihtne toime tulla.

Raamat annab palju mõtlemisainet ja vaatamata meie jaoks võõrastele korea nimedele, on seda kerge ja ladus lugeda.

Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/642419

3. oktoober - Hendrik Agur

Hendrik Agur

3.10.1965
Koolijuht

Sündinud 3. oktoobril 1965 Viljandis teatrikunstniku Ingrid Aguri ja Viljandi haigla arsti Jaak Aguri perekonnas.

Lõpetas 1983. aastal Viljandi 5. keskkooli, kuid põhikooli ja gümnaasiumi perioodil käis ajutiselt ka Sürgavere 8-klassilises, Viljandi 1. keskkoolis ja Suure-Jaani keskkoolis.

Aastatel 1985-1987 teenis Nõukogude armees lennuväes.

1991. aastal lõpetas Tallinna pedagoogilise instituudi kultuuriteaduskonna kultuuritöötaja orkestrijuhi eriharu.

Aastatel 2005-2018 oli Eesti vanima kooli, Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor. 2019. aasta esimesed 3,5 kuud töötas haridus- ja teadusministeeriumis Tallinna riigigümnaasiumide rajajana, sama aasta aprillis valiti ta septembris tööd alustava Kohtla-Järve gümnaasiumi direktoriks.

Agur on Eesti era- ja harrastuspilootide ühingu asutaja, juhatuse liige ning endine esimees. Tema algatusel rajati Viljandimaale Karksi valda eralennuväli. Ta oli Karksi valla volikogu esimees kuni 22. märtsini 2012.

Isa viiele lapsele.

Allikad: 

• Korsten, Teet. Hull mees, kes asus Eesti vanima kooli juhi kohalt kõige nooremat looma // Põhjarannik (2019) 27. juuli. URL: https://pohjarannik.postimees.ee/6739658/hull-mees-kes-asus-eesti-vanima-kooli-juhi-kohalt-koige-nooremat-looma?utm_source=facebook.com&utm_medium=social&utm_campaign=share-buttons&utm_content=6739658&fbclid=IwAR2VGnVoA3QL1uUKWyVJKwVHTiWfEgz95sW9aMBr-DmN2UeH0uGL4-AMMCk
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Hendrik_Agur

 

1. oktoober - Peeter-Johannes Ruubel

URL: http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=578865

Peeter-Johannes Ruubel

1.10.1885 Kaarli vald – 24.12.1957 Tallinn
Eesti advokaat

 

Peter Ruubel sündis 18. oktoobril 1885. aastal Kaarli vallas Viljandimaal talupidajate pojana. Õppis Paistu kihelkonnakoolis, Tartu reaalkoolis ja õigusteadust Tartu ning Moskva ülikoolides. Lõpetas 1911. aastal Moskva ülikooli õigusteaduskonna esimese järgu diplomiga. Tegi pikema reisi ldamaile ja asus advokaadina praktiseerima Narva, kust siirdus varsti Tallinna (1912-1914; uuesti aastast 1919). Töötas 1921. aastast ühtlasi ka välisministeeriumi juriskonsuldina ja osales mitmel rahvusvahelisel konverentsil, näiteks 1922. aasta Haagi konverentsil.

Oli aastail 1915-1918 sõjaväeametnikuna Peterburis, 1918-1919 Eesti Ajutise Valitsuse kantseleiülemaks ja Asutava Kogu liikmeks tööerakonna rühmas. Võttis osa Moskva Eesti Üliõpilaste Seltsi asutamisest ja organiseerimisest ning Moskva Eesti Seltsi tegevusest. Oli ühes prof. A. Piibuga Vene Asutava Kogu valimisseaduse väljatöötamise komisjoni liikmeks Eesti Maanõukogu esindajana ja tegutses Eesti autonoomia seaduse läbiviimisel Vene. võimude juures.

Peeter Ruubel on tegutsenud ka Eesli väliskomisjonis Peterburis, olnud „Riigi Teataja" vastutajaks toimetajaks, Eesti Ajutise Valituse juriidilise komisjoni esimeheks, Asutava Kogu põhiseaduse komisjoni esimeheks lühemat aega, Venemaaga vangide vahetamise konverentsi liikmeks Tartus.

Võtnud ka osa Eesti-Vene rahukonverentsi eelnõupidamisest teiste Balti riikidega: käsutati välisministeeriumi poolt eriülesannetega Vene välisasjade komissari Litwinowi juurde Kopenhaagenisse Tartu rahuläbirääkimiste ajal. 1919. aastal võttis osa Balti riikide konverentsist Tallinnas ja majanduskonverentsist Haagis. Avaldanud eriraamatuina mitmed tööd noorsoo, poliitika ja ühiskonda puudutavate küsimuste üle. Teinud kaastööd ajakirjandusele ja tõlkinud ühiskonnateaduslikke raamatuid eesti keelde.

Peeter Ruubel oli Noor-Eesti liige.

 

Allikad:

• Peeter Ruubel 50-aastane // Postimees (1935) 12. okt., lk. 6. URL: https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1935/10/12/35
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Peeter_Ruubel

1. oktoober - Jaan Merilai

Jaan Merilai

Aastani 1935. Veldemann
1.10.1895 Oiu, Tänassilma vald, Viljandi kihelkond - 1.01.1950 Norsilski sunnitöölaager
Koolijuht, pedagoog

Jaan Merilai sündis 1. oktoobril 1895 Oiu möldri pojana. Sajandivahetusel asus isa tööle Heimtali mõisa Tobra veskisse. Heimtali vallakoolis, kus juhatajaks oli onu Tõnis Veldemann, algaski tema koolitee. Õppis veelPaistu kihelkonnakoolis. Sooritas 1915. aastal õpetajakutse eksamid Viljandi feldmarssal Barclay de Tolly nimelise kõrgema algkooli pedagoogikanõukogu ees ja sai õiguse õpetada kihelkonnakoolis kõiki aineid.

1918. aasta septembris 23. aastasena valiti Jaan Merilai Heimtali vallakooli juhatajaks. Kool oli kuni 1927. aastani 3-klassiline, seejärel 6-klassiline.

Abiellus Heimtali kooli õpetaja Liisa Roogeriga (1893-1980) Sabaku talust. Peres oli kolm last.

Vallakooli juhatajana oli Jaan Merilail olulie koht kohalikus kultuurielus. Ta juhatas Haridusseltsi sümfooriaorkestrit, eeskoori ja näiteringi, oli Heimtalis kaitseliidu propagandapealik, Isamaaliidu Heimtali osakonna sekretär, looduskaitse usaldusmees ja turistide juht. Koolis oli ta õpilasomavalitsuse ja noorkotkaste tegevuse algataja. 

6. oktoobril 1944. aastal arreteeriti Jaan Merilai ja mõisteti ENSV SARK-i vägede sõjatribunaali 30. detsembri 1944. aasta otsusega süüdi. Suri Norilski sunnitöölaagris 1. jaanuaril 1950. aastal.

Allikad:

• Luik, Tiiu. Paistu kihelkond.  Paistu Vallavalitsus, 1998. Lk. 104-105
• Geni.com