28. november - Marie Sapas

Foto: Jaan Riet. Paremal Marie Sapas.
URL: http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=70895&_xr=5f018f106c1ab

Marie Sapas 

28.11.1873 Liplapi talu, Vana-Kariste vald, Halliste kihelkond, Pärnumaa – 2.03.1950 Valga
Aiandus­ ja majapidamisõpetaja, kutseharidus- ja seltsite­gelane

Isa Jüri Sapas ja ema Reet Sapas, talupidajad. 

Õppis Viljandis algkoolis ja kõrgemas tütarlaste­koolis, lõpetas 1892. aastal Tartus gümnaasiumi koduõpetaja kutsega. See oli amet, mis tol ajal naistele elatist andis, kuni peigmees leitud. Mariet viisid tööotsingud pikkadeks aastateks kodust kaugele. 1894-1899 oli ta bonneks Moskvas ja 1901–1906 Lõuna-Venemaal Sareptas, lühikest aega koduõpetajaks Lätis Pernigeli kirikumõisas ja Tartumaal Saduküla mõisas. Jätkas õpinguid 1908–1910 Soomes Järveenlinna aiatöö­- ja kodumajapidamiskoolis, praktiseeris 1913 Saksa­maal Marienfeldi ja Dahlemi aianduskoolis, tut­vus mitmesuguste majapidamiskoolidega. 

Marie Sapas on ise oma tee algusest rääkides öelnud: "Esimeseks ja suuremaks kihutajaks aiatöö kursuste asutamisel pean küll hra Oskar Kallast Tartus nimetama, kes mind esimesena Soome aiatöö koolide juurde juhatas ja ka edaspidi minu töö algamises mulle kõigiti nõuks oli. Ei olnud sugugi nalja-asi meie naisi töö juurde välja saada, millel veel mingit põhja ei olnud, millega mehedki siin veel palju tegemist ei teinud, mul oli seks julgustajaid tarvis. Isiklik huvitus ja armastus aiatöö kohta on mul alati olnud. Ise töötades jõudsin sellele äratundmisele, et aiatöö nimelt naesterahvale kohane on, et tema siin väga mitmekülgselt edasi jõuda võib. Majanduslist ja vaimlist külge meie rahva elus edendades, on ju aed see paik, kus inimene loodusega kõige ligemasse ühendusesse astub, kus mõlemad teine teise tegude ja tööde üle valvavad. Viimaks ei jää ka looduse ülistav mõju naesterahva hingeelu kohta tähtsusetaks." (Reinart, Heili. Marie Sapase võitlus selle nimel, et naised võiks juurvilja kasvatada, tõi talle mitmeid vaenlasi // Elu24.ee: Sõbranna (2020) 8. dets. URL: https://sobranna.elu24.ee/7128208/marie-sapase-voitlus-selle-nimel-et-naised-voiks-juurvilja-kasvatada-toi-talle-mitmeid-vaenlasi?_ga=2.218715609.1155591481.1607086867-481175239.1553627645) 

Tema 1910. aastal isatalus asutatud Liplapi põllutöökool oli üks esimesi koole, mis andis naistele aiandus- ja majapidamisoskusi. Marie Sapas oli ka üks eesti rahvarõivaste uuesti kasutusele võtmise propageerijaid. Ta kasutas selleks oskuslikult oma õpilaste abi. Vend Juhan Sapas oli toetanud nii Marie õpinguid Soomes, kui pani õla alla ka tema kooli asutamise plaanile. Juba 1910. aastal oli peremees alustanud häärberi ehitust, mis pidi rahuldama nii nende endi pere vajadusi kui mahutama ka kooli tulevad õpilased. Liplapi häärber kerkis kahekorruselisena 250 ruutmeetril, selles oli viisteist eluruumi. Ajastule omaselt ümbritsesid seda tervelt viis klaasitud verandat. Kohe pärast häärberi valmimist alustas Juhan spetsiaalse internaadi ehitusega. Juba 1910. aasta kevadel oli Marie taotlenud Bergmanni Abirahalt toetust oma kooli käima lükkamiseks ja oli sealt ka positiivse vastuse saanud – 200 rubla ilma protsendita laenu viie aasta peale. Järgmise aasta kevadel (1911) avaldas naine Postimehes esimese üleskutse oma kuuekuulistele kursustele tulla. Esimesel aastal julges end kirja panna vaid neli tütarlast. Liplapi aia- ja majapidamiskooli kursus algas 15. aprillil ja lõppes 15. oktoobril. Õppemaks oli 15 rubla kuus. Nelja õpilasega töötas Marie suvi läbi ja sügisel mindi koos õpilastega oma kooli tutvustama Tartusse põllumajandusnäitusele. Selle läbi sai kool rahva keskel tuttavamaks. Ajaleheski kirjutati kiitvalt, et Liplapi väljapanek ja nende "kuuseokstega ehitud kiosk" tähelepanu tõmbas ning väga huvitav ja maitsekas oli. Näitusel käimisest sai traditsioon. Teisel aastal oli Liplapil juba 25 õpilast, kolmandal tuli 42 sooviavaldust, neljandal 94. Vahel oli õpilasi õige kaugeltki, nagu näiteks Kaukaasiast. 

1919. aastast hakkas kool kandma Liplapi Aia- ja Kodumajanduskooli nime.  1919. aastal oli koolis kaheksa õpetajat ja 18 õpilast, 20ndatel tõusis see arv jälle maksimumi peale. Õppemaksu ei tõstetud, muutus ainult vääring – 1500 marka õpilase kohta kuus. Koolil oli hea õppebaas (viljapuu-, marja-, köögivilja- ja lilleaed, mesila, park) ning asjatundlikud õpetajad, igal aastal õp­pis paarkümmend tütarlast. Marie Sapas juhatas kooli aastani 1926. 1926. aasta jäigi kooli tegevuses viimaseks. Kokku oli selle aja vältel seal õpetust saanud 568 õpilast. Väidetavalt oli lõpp tulnud majanduslike raskuste tõttu. Pärast kooli likvideerimist pühendusid neli õde talupidamisele. 

Marie Sapas asutas 1915 Hallis­te Maanaiste seltsi, oli 1915–1930 selle esinaine, seejärel auliige.

Liplapi neiud. Taha kirjutatud- enne vabadussõda. Foto Marianne Vallaste albumist (täisekraanvaade).
Halliste ja Karksi kihelkonna Facebookil leht URL: https://www.facebook.com/955787881102267/photos/liplapi-neiud-taha-kirjutatud-enne-vabaduss%C3%B5da-foto-marianne-vallaste-albumist-t/1906637296017316/

Marie Sapase surm

Kuidagi oli Marie küll välja jäänud 1941. aasta küüditamisnimekirjast, kuid uue võimu haare sulgus naise ümber 1949. aasta sügisel. 75-aastast Marie Sapast süüdistati selles, et märtsis, kui ta oli teada saanud eelseisvast küüditamisest, oli ta hakanud "ümberasustamisest ENSV-st NSVL sisemaale" kõrvale hoidma. Eesti Entsüklopeedia 2000. a. ilmunud elulugude köites on märgitud, et M. Sapas sai 1950. a. talus metsavendade tabamiseks korraldatud haarangus haavata ja suri Valga vanglas 2. märtsil. M. Sapase vanglatoimikust selguvad aga teised andmed. Marie Sapast peeti kinni Pärnu vanglas, kust ta 10. okt. viidi Kilingi-Nõmmele rahvakohtu istungile. Päev hiljem toimunud kohtuistungil mõisteti talle kaks aastat vabadusekaotust ja peale karistuse lõppu väljasaatmine määratud asumiskohta. Karistuse kandmiseks toimetati Marie Sapas tugevdatud/!/ konvoi saatel 26. okt. Valga vanglasse. 3. jaan. 1950 viidi ta gripidiagnoosiga vangla haiglasse, kus hiljem lisandus kopsupõletik. Marie Sapas suri 20. märtsil 1950 kopsupõletikku ja vanadusnõtrusse. Samal päeval maeti ta vangla kalmistule nimetusse hauda nr. Б 23 (ERAF 12SM, n.1, s.738) Uued andmed on pärit Riigiarhiivist, vangitoimikute kollektsioonist, mis oli seni korrastamata.

Liplapi talu pärand

Juba 1911. aasta sügisel alustas tööd ka Mari Raamoti kodumajanduskool Sahkapuul, Tartust kuue kilomeetri kaugusel.

Marie Sapas propageeris oma tegevusega mõtet, et naise tegevus aias ja köögis peab olema majanduslikult tulus. Sapas on kirjutanud: "Aed peab niipalju sissetulekut andma, et ta inimest täiesti ära võib elatada, ehk jälle talu kõrval peab ta talu sissetulekut suurendama. Niiviisi võib meie kodumaal naesterahvas aias tööd ja ülespidamist leida ning sellepärast täiesti iseseisvaks saada." Seepärast õpetas ta tüdrukutele ka raamatupidamist.

Ta andis kohe oma kooli tegevuse alguses välja raamatu "Taimetoidud ja nende valmistamine", sest  uskus siiralt, et taimetoit on inimese organismile loomulik ja tervisele kasulik. Ta kummutas ajast arust väite, nagu peaksid raske füüsilise töö tegijad ilmtingimata liha sööma: "Pigem vastupidi, liha just väsitab lihaseid ja muudab roidunuks, sest temas on valed soolad." Marie tõi esile ka majanduslikud argumendid: taimsed valgud tulid hinna mõttes odavamad kui loomsed. 

Kooli tegevuse likvideerimise järel tegutses sama suunitlusega õppeasutus Kamara koolis ning aastatel 1930-1946 Abja mõisahoones. Eesti Vabariigi ajal loodi hulgaliselt "pruutide koole". Lõpuks oli maal kokku seitse kodumajanduskooli, kümme kodutööstuskooli ja kaheksa kõrgema astme õppeasutust: Kehtna, Oru, Vinni jne. Tallinnas veel lisaks Kodumajanduse Instituut.

Pärast Teist maailmasõda kasutas Liplapi talu hooneid kohalik A. Ždanovi nimeline kolhoos ning lammutas 1954. aastal talu peahoone maha. Tänapäeval tähistab kunagise kuulsa Liplapi koolimaja aset suur raudkivi. Võsast ulatub välja kunagise triiphoone korsten. Alles on vaid tüdrukute internaat.

 

Töid

• Tai­metoidud ja nende valmistamine (Tartu, 1911)

Märkus

Sünniaasta on SAAGA andmetel 1873, Eesti Entsüklopeedias 1875. Siin esitatud kirikuraamatute põhjal.

Loe ka

• Liplapi tüdrukud nägid taimede hingeelu // Sakala (2005) 12. märts. URL: https://sakala.postimees.ee/2160391/liplapi-tudrukud-nagid-taimede-hingeelu

Allikad: 

• Sünd Saaga EAA.1275.1.141:17?83,1458,748,197,0
• Halliste PR 1836-1939 Saaga EAA.1275.1.546:185?839,2002,675,109,0
• EKBL, 1998 (A. Kennik); muudetud 2013. URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/sapas_marie 
• Reinart, Heili. Marie Sapase võitlus selle nimel, et naised võiks juurvilja kasvatada, tõi talle mitmeid vaenlasi // Elu24.ee: Sõbranna (2020) 8. dets. URL: https://sobranna.elu24.ee/7128208/marie-sapase-voitlus-selle-nimel-et-naised-voiks-juurvilja-kasvatada-toi-talle-mitmeid-vaenlasi?_ga=2.218715609.1155591481.1607086867-481175239.1553627645 (artiklit ilmestab palju kauneid fotosid)
• Uuet, Liivi. Mis juhtus 1949. aastal Marie Sapasega? // Memento (2008) dets., lk. 7. URL: https://www.memento.ee/wp-content/uploads/2017/08/memento_teataja_detsember_09.pdf

Kurt Vonnegut. Harmagedon tagasivaates

Ja teisi uusi ja avaldamata kirjutisi sõjast ja rahust

Tänapäev, 2009 

223 lk.

Autori poeg Mark Vonnegut ütleb raamatu sissejuhatuses oma isa kirjutamise kohta, „Ta romaanid, kõned, novellid ja isegi raamatukaantele trükitud kommentaarid on väga hoolsalt meisterdatud. Kes arvab, et Kurti naljad või esseed tulid lihtsalt või on ülejala kirjutatud, ei ole ise kunagi kirjutada üritanud.“

Raamatus on 12 teksti, mis ei ole varem avaldatud. Kõik tekstid käsitlevad kahte teemat – sõda ja rahu. Neid teemasid vaatab autor läbi inimsuhete ja suhtumiste. Ükski rahvus ei ole hea või halb – jõhkardeid on igal pool. Palju olulisem on see, kui kaua suudab üks inimene hoida endas hoolivust ja austust teiste inimeste suhtes.

Erakordne anne on kirjutada Dresdeni pommitamisest nii, et see paneb lugeja ühtaegu muigama ja muudab kurbusest silmad märjaks. Kujutleda lugedes lapse mõtteid keset rusudes linna, sõduri soovi ellu jääda, naise tuimust elu suhtes – inimloomus ei ole aastatuhandete jooksul just palju muutunud – oleme sellised ka täna.

„Ta (Kurt Vonnegut) mõtles tahes-tahtmata, et kogu selle raha, mis me kulutasime kusagil kaugel asjade õhkulaskmiseks ja inimeste tapmiseks, pannes kogu maailma inimesed end vihkama ja kartma, oleks võinud parem kulutada avalikule haridusele ja raamatukogudele. Raske on kujutleda, et tal ajaloolises plaanis õigus poleks – ja ilmselt see ongi juba tõestatud“. (Mark Vonnegut)

Lõpetuseks Kurt Vonneguti tsitaat, tema viimase kõne lõpust, mis sobib ideaalselt tänasesse päeva. „Ja kuidas me peaksime selle apokalüpsise ajal käituma? Me peaksime kahtlemata olema üksteise vastu ebatavaliselt kenad. Aga lisaks ei tohiks me enam nii tõsised olla. Nali aitab kõvasti. Ja võtke koer, kui teil juba pole.“

Head lugemist!

Raamatut luges: Reet Lubi

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/517035

21. november - Hans Kõiva

Hans Kõiva

21.11.1905 (vkj 8.11.1905) Kase t, Polli, Viljandimaa - 25.05.1961 Tallinn

Linavabrikant

Tema vanemad olid Henn ja Reet (end Kivisäki) Kõiva. Õppis välismaal linatöötlemist. Oli 1935. a. Vändra Linavabriku ehitaja ja juhataja (hilisem Vändra "Mistra"). Samal, 1935. aastal eraldas oma isatalust maa ja ehitas Kase Linavabriku Karksi-Nuias. Kase Linavabrikust sai nõukogude ajal "Norma" puitmänguasjade tootmise tsehh, mis liideti 1975. aastal Tartu Plastmasstoodete katsetehasega.

Oli kaks korda abielus. Esimene abielu lõppes lahutusega. Teine abikaasa Ada Kõivaga poeg Peeter.

11. detsembril 1937 kirjutati ajalehes "Päevaleht":

"Vändra riiklik toorlinavabrik eeskujuks teistele. Eile jõudis kodumaale tagasi riigi toorlinavabriku juhataja Hans Kõiva, kes käis põllutööministeeriumi ülesandel Lääne- ja Kesk-Euroopa riikides, et tutvuda sealsete linamajanduslike korraldustega. H. Kõiva peatus peamiselt Saksamaal, Hollandis, Belgias, Prantsusmaal ja Tšehhoslovakkias, et seal uurida linaharimisega seoses olevaid küsimusi. Tutvunud linaharimise meetoditega välismaal H. Kõiva on jõudnud veendumusele meie toorlina harimise mehhaniseerimise vajadusis. Belgias, Saksamaal ja Tšehhoslovakkias on vastavad masinavabrikud ehitatavaid mehaanilisi linaharimise sisseseadeid sellevõrra täiendanud, et neid saab juba meie linaharimisel suure eduga kasutada. Et tegelikku eeskuju anda teistele toorlinavabrikuile, kavatseb riigimõisade valitsus Vändra toorlinavabrikus vastavad täiendused viia läbi. Arvatavasti lastakse sellekohane sisseseade valmistada Belgias. Pärast seda kui uut töötamisviisi Vändras lähemalt on uuritud ja kui teised toorlinavabrikud on sellega tutvunud, kavatsetakse 1958. a. sügiseks läbi viia vastavad uuendused ka teisis toorlinavabrikuis. Toorlinavabrikud võivad edaspidi tarvitada poole vähem töölisi sama toodangu saavutamiseks. Nii vabaneb hulk töölisi linaharimisest, et muid töid teha. Linaleotuse osa võetakse samuti korraldamisele edaspidi."

(URL: https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1937/12/11/7)

Mais 1940 põles Karksi toorlinavabrik maha. Linavabrik oli puidust ehitis ning sama laastukatuse all asusid ka eluruumid. Tööstus hävis täielikult, ent eluruume õnnestus osaliselt päästa. Kahju hinnati tolleaegsetes lehtedes 50000 kroonile. 

(Allikas: Pärnumaa Teataja (1940) 18. mai, lk. 9. URL: https://dea.digar.ee/page/parnumaateataja/1940/05/18/9)

2. augustil 1941 ilmus ajalehes "Sakala järgmine põllumajanduse korraldus:

"Maavalitsus otsustas anda end. natsionaliseeritud „Kase" linavabrik, mille juhid nõukogude võimu kukutamisel on koos punavägedega lahkunud, vabriku endise omaniku Hans Kõiva hooldamisele ja heaperemehelikule valitsemisele kuni uute korraldusteni."

(URL: https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1941/08/02/13)

Raamatus "Küüditamine Eestis 1949 : 4" leiab küüditamata jäänud kulakute nimekirjast ka Hans ja Ada Kõiva nimed, kus seisab kirjas:

 "ENSV MN otsus 14.03.1949, mitte küüditatud. Uus elukoht Tallinn, Muraka 3-2."

Hans Kõiva on maetud Karksi-Nuia surnuaeda. 

Allikad: 

• Kuulsad mulgid /koost. Mati Laane. URL: https://matilaane.files.wordpress.com/2016/06/mulgitegelased.pdf
• Geni.com
• Küüditamine Eestist Venemaale : märtsiküüditamine 1949. 1. osa = Deportation from Estonia to Russia : deportation in March 1949. Volume 1 / Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB) ... [jne.] ; koostanud Leo Õispuu ; [inglise keelde tõlkinud Eve Otsa, Tiiu Kammiste ja Kirill Lebed ; toimetanud Ülo Ojatalu ja Arvi Prikk ; eessõnad: Lennart Meri, Mart Laar]. - Eesti Represseeritute Registri Büroo, 2003
• Ajaleht "Sakala" 2. aug. 1941
• Ajaleht "Pärnumaa Teataja" 18. mai 1940
• Ajaleht "Päevaleht! 11. dets. 1937

20. november - Arnold Luhaäär

Arnold Luhaäär

20.11.1905 Mõisaküla - 19.01.1965 Tallinn
Eesti raskejõustiklane, tõstja (180 cm, 80–120 kg)

Mõisakülast oma sportlasteed alustanud tõstja Arnold Luhaääre karjääri mahtus hõbe- ja pronksmedal olümpiamängudelt, pronks maailma- ning hõbe Euroopa tiitlivõistlustelt.

Õppis Pärnu gümnaasiumis. Sportima hakkas 1919. aastal Mõisakülas, jätkas Pärnu Tervises ja Vapruses ning aastast 1926 Tallinna Spordis (1928–1930 kuulus Eesti Töölisspordi Liitu). 

Võitis 1928. aastal Amsterdami olümpiamängudel raskekaalus hõbeda (100 + 110 + 150 = 360) ja 1936. aastal Berliini olümpiamängudel pronksi (115 + 120 + 165 = 400). Maailmameistrivõistlustel 1938. aastal pronks ja Euroopa meistrivõistlustel 1933. aastal hõbe. 

Tuli 1928. aastal külalisvõistlejana NSV Liidu I spartakiaadi võitjaks. Oli 1926., 1928., 1932.-1934. ja 1936.-1938. aastal Eesti meister tõstmises (8 x) ja 1931. aastal Kreeka-Rooma maadluses. 

Arnold Luhaäär Olümpia seinaplaat 1937 signeeritud. Mõisaküla.
 URL: https://rb.gy/ajhbhz

Püstitas 2 maailmarekordit (1927 vasaku käega rebimises 90,0 ja 1937 tõukamises 167,5), 7 olümpiarekordit (2 rebimises ja 5 tõukamises) ning 40 Eesti rekordit. 

Isiklikke rekordeid: 

• surumine 127,5 
• rebimine 122,5
• tõukamine 167,5 
• kolmevõistlus 412,5 
• ühe käega rebimine 90,0
• tõukamine 102,5 
• viievõistlus 610

Oli 1937. aastal tulemusega 412,5 maailma edetabelijuht. 

Kuulus 1928–1938 Eesti koondisse. Oli 1935–1940 Maadlus-, Poksi- ja Tõsteliidu juhatuse liige ja sekretär, 1945–1950 Tõstesektsiooni presiidiumi liige ja 1949–52 kohtunikekogu esimees. Töötas 1946–1948 Spartaki raskejõustikuklubi juhatajana. 

Töötas enne II maailmasõda kaua raudteetelegrafistina ja tegutses Eesti Töölisspordi Liidus, pärast sõda oli põhiliselt lihttööline.

Suri 19. jaanuaril 1965 Tallinnas, maetud Metsakalmistule.

Aastast 1992 korraldatakse Mõisakülas tema mälestusvõistlust. 

Perekond

Arnold Luhaäär abiellus 1942. aasta sügisel, väljavalituks osutus Marta Oravas. 25. aprillil 1943 sündis perre tütar Kersti.

Kui 1944. aastal venelased taas Eestile lähenema hakkasid, liikusid paljud läände. Väike Kersti oli emaga läinud maale, Türi lähedale, juba pärast märtsipommitamist. isa Arnold oli Tallinnas tööl ning ema ei saanud teda kätte. Kauemaks ei julgenud ta aga Eestisse jääda ning ema-tütar liikusid koos sõduritega Riiga, kust saadi laevaga Gottenhafenisse. 

Kersti Linask-Luhaäär luges isa surmast 1965. aastal New Yorgi lehest Vaba Eesti Sõna. Talle jäi isast ainsaks mälestuseks kulduuri kett. Uuri kinkis Arnold Luhaäärele riigivanem pärast 1936. aasta Berliini olümpiat. Kett oli ainus, mis Luhaääre auhindades pärast murdvargust alles jäi. 

Tütar Kersti on alates 1997. aastast töötanud Eesti kõrgkoolides õppejõuna. 

Vaata lisaks
Arnold Luhaääre tulemused OM-il (olympedia.org)

Allikad:

• EE 14, 2000; ESBL, 2011; muudetud 2013. URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/luha%C3%A4%C3%A4r_arnold
• Lääne, Tiit. Arnold Luhaäär – eesti tõstja 13 hooaega maailma tipus // Maaleht (2015) 12. juuli. URL: https://maaleht.delfi.ee/elu/arnold-luhaaar-eesti-tostja-13-hooaega-maailma-tipus?id=71857875&utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed%3A%20maaleht%20%28Maaleht.ee%29
• Lääne, Tiit. Arnold Luhaäär püsis kuraditosin aastat tõstespordi maailma tipus // Sakala (2005) 15. okt. URL: https://sakala.postimees.ee/2166471/arnold-luhaaar-pusis-kuraditosin-aastat-tostespordi-maailma-tipus 
• Tiideberg, Aksel. Halliste kihelkond. 1994. Lk. 39
  

18. november - Jaan Jung

Jaan Jung

18.11.1830 Tammeküla, Imavere v., Pilistvere khk. - 26.06.1900 Soo-otsa t., Tammeküla, Imavere
Eesti ärkamisaja tegelane, arheoloog ja ajaloolane

Sündis Tammeküla õpetaja pojana. Lugema õppis piibli ja kalendrisabade najal Rohkem haridust ei saanud ta omandada vanemate kehvuse pärast ja kihelkonnakooli puudumisel Pilistveres. Alles leeriskäimise järel 1894. aastal astus Jung kihelkonnakooli Põltsamaal. Sealses koolis õppis ta esimese talvega ära kõik, mis õppida oli. Omal käel sai selgeks vene keele ning omandas ladina, prantsuse ja soome keele lugemise oskuse. Saksa keel sai tal emakeele järel teiseks keeleks ja saksakeelne kirjandus peamiseks teadmiste allikaks.

Jaan Jung oli peaaegu kahekümneaastane, kui tal avanes võimalus õppida kihelkonnakoolis Pilistveres, kus õppetöö kestis kolm talve. Pärast õpingute lõpetamist tegi ta vallakoolmeistri eksami ning 1857. aastast sai temast Abja Kaidi vallakooli õpetaja ja Halliste kiriku orelimängija. 

Ühiskondlik ja kultuuriline tegevus

Jaan Jung oli Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi üks asutajaid 1871. aastal ja hiljem ajuti selle president. 1876. aastal astus ta Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks, võttis osa Põltsamaa Eesti Põllumeeste Seltsi ja Halliste Põllumeeste Seltsi tegevusest. 

Tegi kaastööd väljaannetele "Perno Postimees", "Olevik",  "Linda", "Eesti Postimees" ja "Sakala". Koolmeistrina andis Jung välja ka mitu õpikut.

Vaba aja pühendas ta Eesti koduloo uurimisele, eriti huvitasid teda vanad linnamäed ja kalmed. Jung pooldas Baltikumi esiajaloo kirjeldamisel tol ajal populaarset gooti teooriat ja töötas vastu Tartu Ülikooli professori Georg Loeschcke püüdele seda kummutada. Oma sõnul suutiski ta ära hoida Loeschcke pikema teadusartikli ilmumise, kus viimane kavatses gooti teooria lõplikult ümber lükata. Soome-ugri rahvaid pidas Jung piiblitegelase Noa poja Jaafeti järglasteks.

Jaan Jungi võiks nimetada ka esimeseks eestlasest arheoloogiks, sest ta täiendas end muinasteaduste alal nii Soomes kui ka mujal Vene impeeriumis ning ta kutsuti ka 1896. aastal Riias toimunud ülevenemaalisele arheoloogide kokkutulekule. Jaan Jung oli koos Matthias Johann Eiseniga esimesi, kes hakkas 1870. aastatel propageerima termini "ajalugu" kasutamist senise "sündinud asjade loo" ja teiste ebamääraste väljendite asemel.

Jaan Jung oli esimene eestlasest muinsuste uurija ja arheoloogiliste kaevamiste tegija. Ta võttis käsile kaevamised Kaarli vallas Taru talu põllul umbes kolmandiku vakamaa suurusel tükil. Kaasabi kaevamistel osutasid soome professorid Juhani Reinhold Aapelin (1842-1915) ja Otto Hjalmar Appelgren-Kivalo (1853-1953). Leiti pronksist sõmuseid, rauast kirveid, nuge, nooleotsi ja muid esemeid. 

1880. aastal tegi ta oma esimesed kaevamised linnamägedes, kaevates koos viie töölisega Lõhavere Linnamäel. Seostas linnamäe esimesena Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Leole (Lehowa) linnusega ja avaldas samal aastal Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamatus linnamäest põhjaliku kirjelduse. 1878. aastal kaevas ta Pilistvere kihelkonnas Villevere kalmet. Avastanud Sinialliku ja Naanu linnamäe.

Avaldas Aapelini soovitusel Eesti muistiseid tutvustavaid kirjutisi ka Soome ajakirjades. Osales ka Õpetatud Eesti Seltsi, Pärnu Muinsusteuurimise Seltsi jmt seltsi tegevustes, oli Soome Muinasmälestiste Seltsi kirjavahetaja-välisliige (1879 ja1885).

Algatas 1896. aastal Riias peetud X ülevenemaalise arheoloogilise kongressi eeltööde ajal korrespondentide abiga muististe üle-eestilise registreerimise. Sellest kujunes tema suurtöö juba 1890. aastal. Tegemist oli kõigi muistsete kalmistute, linnamägede, ohvrikohtade ja teiste kinnismuististe väljaselgitamise ning nendega seotud pärimuste kogumisega. 

1896. aastal sai teoks ulatuslik kontrollretk läbi Viljandi-, Pärnu- ja Järvamaa ning sealt edasi Viru- ja Harjumaale. Läänemaal tegi kontrollretke üks Jungi paremaid korrespondente Anton Suurkask. Tulemused avaldas 3-köitelises "Muinasaja teadus Eestlaste maalt" (Tartu, 1898-1910; osa andmeid jäid käsikirja). Kaks esimest köidet ilmusid omal kulul, kolmanda andis pärast autori surma välja V. Reiman. 

Avaldas ka ajaloo-ainelise sariväljaande "Kodu-maalt" (1874-1879, 9 raamatut), raamatu "Õndsa dr. Martin Luteruse elu lugu" (Tartu, 1883) ning 51 artiklit Õpetatud Eesti Seltsi väljaannetes. Tõlkis esimesena eesti keelde Henriku Liivimaa kroonika (ilm. 1881-1883, 4 vihikut).

Tegutses ka Karksi karskusseltsis Iivakivi. Esimest korda kaevati ta peale just selle seltsi 1894. aastal  eesti rahva priiuse 75. aastapäeva tähistamisel peetud kõnes öeldud mõne lause pärast. Siis õnnestus Jungil enda süütust tõestada. Teist korda kaevati ta peale kaks aastat hiljem allkirjade kogumise pärast ühele balti aadlile saadetavale tänukirjale rahvahariduse edendamise eest, milles vene valitsuse samme ses asjas halba valgusesse seati. Olgugi süütu, ei saanud Jung seda ajapuudusel õigel ajal tõendada ja ta tagandati oma kohalt.

Ta jäi veel edasi Halliste kiriku orelimängijaks, kuid 1899. aastal lahkus ja asus elama sünnikihelkonda ostetud Soo-otsa tallu.

Neil viimastel aastatel, mil õpetajaametist tagandamise aegu ja järgi viiski ta läbi kinnismuististe inventeerimise peaaegu üle kogu eestlaste ala. 

Maetud Pilistvere kalmistule. 

Mälestuskivi asub Penuja tee ääres, Abja vallas

Jaan Jungi mälestuskivi endise vallakooli asukohas. Foto: http://entsyklopeedia.ee/meedia/abjaku1/abjaku_kaidi_kool_jaan_jung1 

Töid

• Liiwimaa kuningas Magnus ja Wene Zaar Joann Wassiljewitsh IV ehk tükike Wene- ja Läänemere maade ajalugust aastast 1530 kunni 1584. Tartu, 1874
• Mönda Isamaa wanust aegust. Tartu, 1874
• Rootslaste wäljarändamine Hiiumaalt aastal 1781, ja teiste Eestimaal elawa Rootslaste loust aastast 1345 kunni 1800. Tartu, 1875
• Liiwlaste würst Kaupo, ja sõdimised tema päewil, kui ka Liiwi rahwast ja nende kadumisest siin maal. Tartu, 1876
• Sõda Wolmari linna al ja Rakwere linna õnnetu kadumine. Tartu, 1876
• Jutustused Türgi sõaplatsist. Viljandi, 1877
• Sakala maa ja Wiliandi lossi ja linna aja loust : Lõpetuses mõned Wiliandi maa rahwa wanad jutud. Tartu, 1878
• Eesti rahwa wanast usust, kombedest ja juttudest. Tartus, 1879
• Järwa maa ja Paide lossi ja linna aja loust. Tartu, 1879
• Nurmegunde maa ja Põltsama lossi ja linna aja loust. Tartu, 1879
• Über einige Altertümer aus dem Kirchspiel Hallist und der Umgegend im Pernauschen Kreise Livlands. Dorpat, 1882
• Õntsa dr. Martin Luteruse elu lugu : Luteruse 400 aastase sündmise pääwa mälestuseks. Tartu, 1883
• Halliste ja Karksi kirikute ja kihelkondade ajalugu : Halliste kiriku 25-aastase juubileumi mälestuseks. Tartu, 1893
• Muinasaja teadus Eestlaste maal. I (II) osa : kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu ja Wiljandi maakonnast. Tartu, 1898; [Faksiimiletr.]. Tallinn, 2000
• Muinasaja teadus Eestlaste maalt. I, Üleüldine muinasaja kirjeldus. Tartu, 1899
• Muinasaja teadus Eestlaste maalt. II, Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu ja Wiljandi. Tartu, 1899
• Muinasajateadus eestlaste maalt : III, Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tallinn, 1910

Allikad:

• EE 14 : Eesti elulood 14. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 113 + URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/jung_jaan 
• Eesti biograafiline leksikon. Mart Tamberg, 2001. Lk. 171-172
• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 147
• Eesti teaduse biograafiline leksikon : 1. köide A-Ki. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 471
• Raudla, Heiki. Pilistvere kihelkond - Eestimaa Taani. Viljandi Muuseum, 2012. Lk. 312-315
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Jung

Ian Mortimer. AJARÄNDURI TEEJUHT KESKAEGSELE INGLISMAALE

KÄSIRAAMAT 14. SAJANDISSE RÄNDAJALE

Kirjastus Äripäev 2014
400 lk. 

Seda raamatut lugedes ohkasin korduvalt: „Miks küll omal ajal ajalooõpikud sellised polnud…“

Ian Mortimer on kirjutanud hämmastavalt lihtsasti loetava raamatu, kus 14. sajand on nii üksi pulki lahti võetud, kui veel vähegi saab. Teede olukord, merereisid, seisused, linnad ja maaelu, rõivastus, toidud, haigused ja nende ravi, korra hoidmine ja kohtumõistmine, meelelahutus jne jne.  Mõni peatükk paneb küll imestama, et inimkond üldse siiamaani välja on vedanud. Lisaks möllanud katkule on ka kergemate haiguste ravi olnud  keskajal üsna küsitava väärtusega.

Autori ladus kirjaviis (ei saa alahinnata ka tõlketööd- Victoria Traat, Inger Traat) loob värvikaid kujutluspilte. Tekib tunne, et kui raamat käest panna ja üle ukse  õue astuda, siis seesama sajand ootabki sind väljas, mine ainult teele.

Praegu, kui maailm on muutunud suureks ja kättesaamatuks, miks mitte teha üks rännak mööda vana head Inglismaad. Näiteks pakub autor välja 10 paika Londonis, mida juba sel sajandil peab nägema. Aga lugeja võib ka lasta end kostitada küpsetatud pääsukese ja veinis keedetud puuviljadega, ööbida võõrastemajas või kloostri müüride vahel, lahutada meelt laadaplatsil või minna rüütliturniirile. Ja kui see keskaegne virr-varr paneb pea ringi käima, siis otsida mõni varjuline koht uurimaks tolleaegseid manuskripte.

Raamatut luges: Marju Roosileht

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1145284

17. november - Johann Täks

Johann Täks

17.11.1900 (vkj 4. 11.1900) Tauga, Äriküla, Karksi v - 24.02.1973 Cleveland, Ohio, USA

Insener

120 aastat sünnist

Sündis 17. novembril (vkj 4. novembril) 1900 Karksi vallas. Abiellus 1928. aastal Hilda Auksmanniga. Sellest abielust sündis tütar Tiia.

Õppis 1910.-1914. aastal Penuja vallakoolis ja Karksi kihelkonnakoolis; 1914.-1916. aastal Viljandi kõrgemas algkoolis, Miitavi reaalkoolis ja Tartu reaalkoolis, mille lõpetas 1918. aasta. 1918.-1924. aastal õppis Riia polüthnikumis ja Darmstadti ning Berliini tehnikaülikoolis. Lõpetas 1924. aastal Berliini tehnikaülikooli diplomeeritud insenerina masinaehituse alal. Enesetäiendamise otstarbel töötas Saksamaal ja Prantsusmaal. 

Vabadussõjast võttis osa vabatahtlikuna. Lõpetas sõjakooli lipnikuna. Oli hiljem rannapatarei nr 8 komandöri kohusetäitja.

Töötas 1925.-1927. a. Kohtla Riigi Põlevkivitööstuse jõujaama juhatajana, 1927.-1929. a. Teedeministeeriumi jõuvankrite ning lennuasjanduse inspektorina. Osales 1928 ülemaailmsel autoliiklemise kongressil Roomas.

Oli 1928-1932 ajakirja Auto toimetaja.

1931-1934 oli J. Täks Kaubanduse ja Tehnika Kontori Orion, J. Täks & Ko kaasomanik; 1934-1940 Kaubanduse ja Tehnika Kontori insener J. Täks ainuomanik ja juhataja. 

J. Täks põgenes 1944 perega Eestist, siirdus USA-sse, suri Clevelandis. 

Allikad:

• Eesti Majandustegelased 1938. - Kaubandus-tööstuskoja Väljaanne, 1938. - Lk. 224. - TÄISTEKST URL: https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:263252/262143/page/226
• Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased 1918-1938. - Eesti Rahvusraamatukogu, 2006. - Lk. 286
• EESTI AUTOÄRID JA -ESINDUSED kuni 1940. AASTANI // Eesti Antiikautode Galerii. - URL: http://eag.vanatehnika.ee/ewesindused.html 

Vaba Eesti Sõna = Free Estonian Word : Estonian weekly, 8 märts 1973 URL: https://dea.digar.ee/page/vabaeestisona/1973/03/08/12

12. november - Ants Saar

 Ants Saar

12.11.1920 Pahuvere, Tuhalaane v - 10.11.1989 Tallinn

Prosaist ja filmistsenarist

Sündis Pahuveres kooliõpetaja pojana, õppis 1927-1933 Pahuvere ja Tuhalaane algkoolis, 1935-1940 Viljandi gümnaasiumis. Õppis 1948-1950 Gorki nim. kirjandusinstituudi kaugõppes ja 1950-1953 NLKP keskkomitee kõrgemas parteikoolis Moskvas. 

Pärast Eesti okupeerimist 1940 läks kaasa nõukogude võimuga, töötas ajakirjanduses. 1941. aastal astus hävituspataljoni, teenis Punaarmees aastani 1946. 

Sõja järel oli Tallinnas kunstide valitsuse inspektor. 1946-1948 toimetas Viljandis "Sakalat", 1948-1950 Tallinnas "Stalinistlikku Noorust" ning 1953-1961 "Sirpi ja Vasarat". 

Aastatel 1961-1965 oli stuudio "Tallinnfilm" peatoimetaja, seejärel kutseline kirjanik Tallinnas. 1969-1978 Eesti Kommunistliku Partei keskkomitee kultuuriosakonna juhataja asetäitja, 1978-1981 ajakirja "Таллинн" peatoimetaja.

Kõigil nimetatud ametikohtadel järgis EKP ideoloogilist liini, olles üks Nõukogude Eesti kultuurielu järjekindlamaid sovetiseerijaid. 

• 1943 NLKP liige
• 1949 Kirjanike Liidu liige

Suri Tallinnas 10. novembril 1989. Maetud Metsakalmistule.

Teosed

• Õige suund : näidend 1-es vaatuses (1949, koos Ira saarega) 
• Inimene otsis õnne (1958)
• Ebatavalised kohtumised : reportaažid kommentaaridega (1968)
• Nõiutud ring (1969)
• Vaikne suvi vaikses linnas (1971)
• Repliigid kommentaaridega (1976)
• Ühe komandeeringu aruanne (1980)
• Selgus saabus enne südaööd (1983)
• Killud suurest mosaiigist (1986)
• Peatused teel (1986)

Allikas: Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 494

12. november - Ella Ilbak

Ella Ilbak

12.11.1895 Saksaveski talu, Pöögle vald, Karksi kihelkond – 8.08.1997 Pontiac, Michigani osariik, USA, maetud 1998 Tallinna
Tantsija ja kirjanik

 

Ella Ilbak oli esimesi elukutselisi eesti tantsijaid, kes esines oma impressionistlike sooloõhtutega paljudel Euroopa lavadel.

Sündinud talu- ja veskiomaniku perre. Ristiisaks talle ja kaksikõele Hildale sai August Kitzberg. Ema – väikest kasvu, tumedavereline, elav – oli Mulgimaa rikkast Jõgide sugukonnast. Isalt päris tantsijatar oma heledad kiharad ja filosoofilise maailmavaate.

Lõpetas Tartus Puškini-nimelise tütarlastegümnaasiumi, õppis 1915–1917 Petrogradis Klavdia Issatšenko plastika- ja teatrikunstikoolis ning Sergei Volkonski rütmikakursustel, 1918 Tartus Elmerice Partsi tantsustuudios.

Aastatel 1919-1920 Pariisis M. Rutkowska balletistuudios, R. Duncani tantsuakadeemias ja Herberti akrobaatikakoolis (esimese Konstantin Pätsi stipendiaadina). Alustas iseseisvate tantsuõhtutega 1918–1919 Tartus ja Tallinnas, aastast 1921 esines peamiselt Lääne-Euroopa riikides (pikemalt peatus Münchenis, Riias ja Pariisis).

Viljelnud omalavastatud plastilist tantsu ja impressionistlikke kompositsioone Claude Debussy, Aleksandr Skrjabini, Johann Sebastian Bachi, Fryderyk Chopini, Richard Wagneri jmt muusikale („Leek”, „Kapriis”, „Palve”, „Visioon”, „Paaž”). Tema sisendusjõuline ja aateline tants tõstis eesti lavatantsu teiste professionaalsete kunstide tasemele.

1947 abiellus Ella Montpellier's Jean Eysseric'iga, kes töötas sel ajal Nimes'i munitsipaalraamatukogus. Ilbak oli siis 55, Eysseric 33aastane. See abielu oli fiktiivne ja naisele vajalik Prantsuse kodakondsuse saamiseks ning USAsse immigreerumiseks.

Aastast 1955 elas USA-s, kus püüdis ka läbi lüüa tantsulaval. Ta töötas kaks aastat haiglas. Tema teadaolevalt viimane esinemine oli 1967. aastal New Yorgis. Hiljem pidas loenguid Eesti Majades ilu tähtsusest. Ta reisis palju, elas mitmetes Ameerika linnades, leidmata endale sobivat kodupaika. Sama kirju kui Ilbaku elukohtade loetelu Ameerikas, oli tema seal peetud ametite nimestik: kirjanik, tantsijanna, lektor, tõlkija, toaneitsi, hooldusõde, majaabiline. Suuremalt jaolt elas ta siiski sotsiaalabist ja sõprade toetusest.

Avaldanud tantsufilosoofilisi kirjutisi, mälestusteraamatu „Otsekui hirv kisendab” (Lund, 1953, Henrik Visnapuu kirjandusauhind; Eestis 1990) ja romaane. 

Ella Ilbak suri Pontiaci hooldekodus. 1998. aastal sängitati Ella Ilbaku põrm Metsakalmistule.

Kuula Heidi Sarapuu kuuldemängu "Ella Ilbak" (1992): URL: https://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-ella-ilbak

Vaata Ella Ilbaku 100 sünnipäevaks valminud saadet: URL: https://arhiiv.err.ee/vaata/ella-ilbak-100

 

Allikad: 

• EE 14, 2000; ETBL, 2000 (K-A. Püüman); täiendatud 2017 URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ilbak_ella2
• Reinart, Heili. 125 aastat sünnist: Eesti publik mõistis Ella Ilbaku hukka kui kõlvatu enesereklaamija ja rahakerjaja // Elu24.ee (2020) 14. nov. URL: https://sobranna.elu24.ee/3974373/eesti-publik-moistis-imelise-tantsijatari-ella-ilbaku-hukka-kui-kolvatu-enesereklaamija-ja-rahakerjaja 
• TLÜAR väliseesti isikud. URL: http://isik.tlulib.ee/index.php?id=2477 

Antoine Laurain. PUNASE MÄRKMIKUGA NAINE

Eesti Raamat, 2020
197 lk.

Raamatu on prantsuse keelest eesti keelde on selle tõlkinud Sirje Keevallik.

Raamatu autor Antoine Laurain on 1972 aastal sündinud prantsuse kirjanik. Tema sulest on peale selle raamatu veel ilmavalgust saanud 5 ilukirjanduslikku teost. Eesti keelde neist veel teisi nimetusi tänaseks päevaks ei ole tõlgitud.

Kuidas mõjutavad juhused meie elusid? Kas me oskame nendes juhustes näha võimalusi – võimalust näiteks õnne leida? Aga mitte lihtsalt leida vaid selle leidmise nimel oma intuitsiooni uskuda ja selle järgi toimida. Kui üks pool on teinud kõikvõimaliku, et leida salapärase punase märkmiku omanik, tahtes jääda selle juures anonüümseks (peaaegu) siis kas teinepool näeb selles ka võimalust ja märki sellest, et üks suur elumuudatus võib selle kõige taga olla. Kas peaks, kas võiks, või siiski mitte…

Mulle meeldis see raamat, kuna selles oli palju filosoofilisi arutelusid elust, olemisest, tunnetest. Samuti olid päris ägedad ja erilised inimnatuurid, ehk siis suhteliselt kirju seltskond.

Eesti Raamatu sarjas "Tõlkes leitud" on eesti keeles ilmunud tänaseks üheksa raamatut. Kes veel ei ole seda sarja enese jaoks raamatukogust avastanud siis soovitan seda teha. Seda just nendel, kes tahavad toredaid lugusid inimestest, millesse on pandud ka omajagu vürtsi ja keerdkäike.

Raamat kuulub sarja „Tõlkes leitud“.

Raamatut luges: Rene Vahtra

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1944033

5. november - Andres Rennit

URL: http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/3794  

Andres Rennit

5.11.1860 Vaigu talu, Kitsi, Kuressaare küla, Tarvastu kihelkond – 3.09.1936 Viljandi
Luuletaja ja kirjanik

Andres Rennit sündis 5. novembril 1860. aastal Tarvastu vallas Vaigu talus peremehe teise lapsena. Isa Jaan Rennit ei olnud peaaegu üldse koolis käinud, kuid oskas kirjutada ja luges õhtuti kodustele ette juturaamatuid. Ema Anu ei olnud kirjaoskaja, kuid teadis väga palju rahvalaule. Esialgse hariduse sai Andres Rennit Kuresaare Vallakoolis oma onu Aadu Renniti juures. Viimane oli väikese Andrese pääle uhke ja kinnitas korduvalt, et teeb tema „sama targaks, nagu olen ise". Paraku jäi see noore Andrese ainsaks hariduseks. 

Edasi viis elu teda Pärnusse kingsepa õpipoisiks, kus täiendas end iseõppimise teel ja eratundide abil Lilli Suburgi juures. Viimase juures sai abilisena tööd Pärnus ajakirja „Linda“ juures. Hiljem töötas ligi aasta ka Viljandis A. Peedi „Sakala“ toimetuses. 1890. aastal siirdus Rennit Tartusse, kus ta õppis ”Oleviku” juures trükitööd, ühtlasi abistas ta H. Prantsu "Postimehe” toimetamisel. Tartus olles puutus kokku tolle aja kirjanduslike ja ajakirjanduslike ringkondadega.

1892. aastal sai ta loa avada Viljandis raamatukauplus, kus ta pidas ka ”Oleviku” abikontorit. 1896. aastal, mil abiellus Anna Zeigeriga, asutas ta ka trükikoja. Paaril sündis kaks last.

Aastatel 1907–1910 andis välja huumoriajalehte „Ulak“. Sõbra vekslile allkirja andmise tõttu aga kaotas trükikoja ning jäi puupaljaks. Trükikoda läks uue omaniku kätte 1917. aastal.

1918. aastal pidas Viljandis „Maaliidu“ abitalitust, mille laiendas hiljem ajalehekontoriks. Viimaseid eluaastaid elas ta Viljandis kirjanduse kultuurkapitalilt saadava väikese pensioni toel tütre perekonnas.

Kirjanduslik tegevus

Paljud Andres Renniti tööd ilmusid ajakirjanduses. Ta töötas kirjanduse alal peaaegu kogu oma eluaja. Eriti aktiivne oli ta 1880—1935, seega üle poolesaja aasta. 

Esimene Andres Renniti luuletus ilmus 1880. aastal „Sakalas", mida sel ajal toimetas veel C. R. Jakobson. Trükis ilmus Andres Renniti sulest kaks luuletuskogu („Sakala ööbik"1883 ja „Nurmelt ja niidult"1884)., paar jutustust ja neli näidendit. Ta kuulus luuletus ”Kallis kotus” esines luuletuskogus ”Nurmelt ja niidult”. Sellega andis Rennit ka oma parima. Käsikirja jäi kolm luuletuskogu ”Teine kevade”, ”Närtsinud lillekimp” ja ”Õhtulaulud”) ja terve rida lühinäidendeid, jutustusi ja mälestusi.

Algupäraseid näidendeid kirjutas ta viis. Need on: "Sündimise päev", "Öökäija kimbatus", "Kumbki ei taha”, "Jaan ja August” ning ”Kisa pärast kihlust” ning tõlkis mõne näidendi saksa keelest („Abivaimud", „Muuseumihoidja", „Mis pärast surma sündis" jne.).

Jutustusi kirjutas Rennit samuti viis. Neist ilmusid trükis “Unustamata õhtu” (1889) ja ”Paleuste tiivul" (1891), ülejäänud jäid käsikirja ("Pilguks tütarlaste koolimajasse”, ”Kooliaasta tööd lõpetades” ja "Kaks kasulast”). Neis kõigis ta valutas südant isamaa pärast ja püüdis ellu äratada ”isamaa armastust, rahvuse tundmist ja kõiki kõrgemaid ja ausamaid püüdlusi."

Seltskondlikust tegevusest võttis Andres Rennit elavalt osa, tegutsedes Eesti Kirjanduse Seltsis, karskusselts „Vabaduses", Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsis ja mujal. Samuti võis Andres Rennitit sageli näha „Ugalas" etendusi jälgimas. Teenete eest kirjanduspõllul kingiti talle eluaegne priipääse „Ugala" teatrietendustele.

Tema pärandist on avaldatud Endel Priideli koostatud valimik „Mu meelen kuldne kodukotus“ (1960)

 

Kallis kotus

Mu meelen kuldne kodukotus,

ma sageste näe und veel sest,

kos õndsa esä kallis katus

mu varjas, väikest latsekest.

Mäest alla mööda kopli veere

sääl pal´lajalu paterdi,

siss ringi üle Ridassaare,

kaits peokest täis lillesi.

Nii Piirikesemäele lätsi,

kos külalätse kiiksive;

kos Märt ja Maiu, Ainu, Atsi

Mu kaugelt joba hõiksive.

Sääl pidu, pillerkaari teime,

Ja lohun laia kivi pääl

võileiba, kamakäkki seime,

Mis ristiema jagas sääl.

 Allikad:

• Andres Rennit ajakirjanikuna // Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet (1976) 18. aug., lk. 3. URL: https://dea.digar.ee/page/estdagbladet/1976/08/18/3
• Andres Rennit suri // Sakala (1936) 4. sept., lk. 2. URL: https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1936/09/04/7
• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 465
• Pedai, Aino. Tarvastu kihelkond. 2001. Lk. 97-98
• Geni.com

1. november - Arno Oja

 

Foto: Sirp

Ajakirjanik ja kriitik

Arno Oja 70
1.11.1950 Laitse, Keila rajoon

Ajakirjanik ja kriitik õppis 1958. aastast Laitse algkoolis, jätkas 1961–1966 Lehtse 8-klassilises Koolis ning Viljandi 1. Keskkoolis, mille lõpetas 1968.

Astus 1969. aastal Tartu Riikliku Ülikooli matemaatika teaduskonda, kust lahkus I kursuselt valgustajaks Vanemuise teatrisse. 1970–1971 oli „Tee Kommunismile“ korrespondent. 1971–1975 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis filoloogiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust, jätkas õpinguid 1975–1977 Tallinna Pedagoogilises Instituudis stuudiumi lõpetamata.

Töötas 1974–1975 „Noorte Hääle“ korrespondendina ning 1975–1978 ENSV riikliku raamatukogu vanembibliograafina. 1980ndatel aastatel pidas mitmeid ameteid Tallinnas, Tartus ja Viljandis- 1989–1991 Eesti humanitaarinstituudi õppejõud, hiljem vabakutseline literaat.

Kirjandusuurijana on ta käsitlenud Ilmar Laabani, arvustaja ja publitsistina Artur Alliksaare, Harri Asi, Nikolai Baturini, Salme Ekbaumi, Indrek Hirve, Enn Kippeli, Andrus Kivirähki, Kalle Kure, Madis Kõivu, Kalju Lepiku, Viivi Luige, Ene Mihkelsoni, Ilmar Mikiveri, Ülar Ploomi, Toomas Raudami, Ott Rauna, ando Runneli, Rein Saluri, Ilmar Talve, Tarmo Tederi, Peeter Urmi, Märt Väljataga, Ervin Õunapuu jt loomingut. Ta on toimetanud ka raamatuid.

2017. aastast on ta Eesti Kirjanike Liidu liige.

Allikas: Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 382; Vikipeedia

 

Artiklikogumikud

• Kajaloodi vari (2016)