Tänapäev, 2018
337 lk.
Karsten Brensing (s. 1967) on
saksa merebioloog ja käitumisteadlane, kes on tegelenud muu hulgas delfiinide
ja vaalade uurimise ning kaitsega. Ta on kirjutanud mitmeid populaarseid
raamatuid loomade elust.
Karsten Brensing jutustab selles
raamatus loomadest, kaladest ja putukatest, enamasti nende uskumatust
seltskonnaelust kolleegide, sõprade, sugulaste ja vaenlastega, ning
strateegiliselt kavandatud territoriaalsõdadest. Müsteerium, mis hakkab seda
lugedes meie mõtteid täitma, on eranditult loomade närvikoes ja ei ole
inimestele tajutav.
Delfiinid kutsuvad üksteist
nimepidi ja mõõkvaalad elavad 700 000 aasta vanuses kultuuris. Šimpansid peavad
strateegilisi sõdu ning bonobod armastavad nilbusi rääkida. Küürvaalad alluvad
moe diktaadile, kalad kasutavad tööriistu ja mängivad termomeetritega. Rotid
peavad meelsasti pidu ja rongad lasevad liugu lumistel katustel. Sipelgad
tunnevad end peeglist ära ja löövad end enne kojuminekut üles. Ämblikud valivad
elukutse olenevalt oma isiksusest ja isikupärastest eelistustest.
Inimesed on imestunud – ega oska
seda kuidagi seletada.
Putukad, kes kasutavad tööriistu,
kalad, kellel on oma kultuur või elevandid, kes matavad oma surnuid. Loomad,
kes käituvad ausalt või valetavad tahtlikult, loomad, kes ravivad end
antibiootikumidega. Kuid mida tähendab see, kui üks ronk suudab mõttes teise
asemele asetuda, et tema käitumist ette näha või kui harakas end peeglisse
vaadates ära tunneb? Kuidas me peaksime seda võimet liigitama? Millal ja mis tingimustel
oleme me kõik need võimed omandanud?
Nendele ja paljudele teistele
küsimustele püüab autor loendamatu hulga vaatluste põhjal vastata. Lõpuks
küsite ilmselt: mis meid siis veel loomadest eristab? Mitte palju. Meil,
inimestel on imepisike omapära, millel põhineb meie edu liigina, ning see ei
ole meie keel. Mis see on? Inimese troon ei löö sellest kõikuma. Aga maailmas,
milles te pärast selle raamatu lugemist elate, ei ole teie ja kõik teised
inimesed üksi, te hakkate elama koos teiste eneseteadvuse ja tunnetega
olenditega ning tervitate ehk seejärel nii mõndagi oma naabruses elavat ronka.
Praegu ei kahtle ükski tõsiselt
võetav teadlane, et loomadel on psüühika ning see võib ka haigeks jääda. Loomad
võivad täpselt samuti nagu meie olla õnnelikud või masendunud.
Võib järeldada, kui sügavalt
peavad olema juurdunud loomade kultuuritraditsioonid. Isegi eluohtlikus
olukorras või kui kogu populatsioon on ohus, kõhklevad loomad tegemast midagi,
mis teoreetiliselt ei peaks nende jaoks probleem olema. Mis see täpselt on, mis
paneb loomad sedasi käituma?
Lõpetuseks võib öelda, et meie
arutul käitumisel on täiesti arukad põhjused. Sellest hoolimata ei vabasta see
meid vastutusest lahendada globaalprobleemid, mis on tingitud meie arutust
käitumisest. Küsimus on vaid selles, kas anname selle vastutuse igaühe kätesse
ja loodame, et nad hüppavad üle oma evolutsioonilise varju? Lapsena kehtis
Karsten Bremsingi jaoks loomadega ümberkäimisel lihtne reegel: „Ära tee
teistele seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle.“
Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.
Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar