Raamat sisaldab mälestusi, mida kirjanik koges, viibides Arhangelski lähedal olevas sunnitöölaagris. 1940 põgenes Herling Nõukogude okupeeritud Poola, märtsis arreteeriti ta NKVD poolt. Teda süüdistati Saksa spionaažis: sürreaalne ettekääne oli, et "Herling" kõlas vene keelde ümber kirjutades sarnaselt Hitleri asetäitja Herman Goeringi nimega. Peale lühikest ülekuulamist mõisteti Herling viieks aastaks sunnitöölaagrisse Kargopolis, Valge mere ääres.
„Ent kui ma tahan objektiivselt kirjeldada sovettide laagrit, siis pean astuma põrgusügavikku ja mitte otsima inimesi sealt, kus Lethe (kreeka mütoloogias allilma unustustejõgi, millest surnuteriiki jõudnud pidid jooma, et unustada endine elu) põhjast vaatavad mind juba teise ilma läinute või ehk ka veel elavate laagrikaaslaste näod, mida on moonutanud sissepiiratud metsloomade raev ning kes sosistavad näljast ja kannatustest siniste huultega: “Räägi kogu tõtt, millised me olime, räägi, milleni meid tõugati.““(lk 150)
See raamat on oluline lugemine kõigile, kes on tõeliselt huvitatud nõukogude türannia ajaloost ja eriti seetõttu, et seda kohati ikka veel ei usuta (ei taheta uskuda?). Raamat on õudust tekitav reaalne dokument gulagist, sellisena, nagu ta oli.
Raamatut luges: Valli Tammsalu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1912912
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar