VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi statistika

Viljandi Esimese Lugemisringi parim aasta statistiliste näitajate poolest oli 1917, mil liikmeid oli 380, teavikuid kogus 1200 ning laenutusi üle 10000.

Mida ja kui palju loeti?

1912. aasta aruandest:

Lugeda on võetud 1912. a. 1818 köidet (1911 a. — 560). Eestikeelseid köiteid nõuti 1719(549) korda, venekeelseid 76(41) korda ja saksakeelseid 23(7) korda. Kõige rohkem on ilukirjanduslisi töösid loetud, nimelt 1396 köidet ehk 76,6 protsenti, teaduslisi töösid 426 köidet ehk 23 prots. Eesti kirjandusest on kõige loetavam olnud Ed. Vilde — 73 korda, A. H. Tammsaare — 53 korda, Mait Metsanurk — 38 korda, Juhan Liiv — 37 korda, Gustav Suits — 35 korda, Mihkelson — 29 jne. Teiste rahvaste kirjandust on nõutud: Tolstoid — 62 korda, Th. Panteniust — 38 korda, Juhani Aho — 36 korda, Zola — 31, Aino Kallas — 26 jne. Ajakirjadest ja albumitest on nõutud "Lindat" — 33 korda, "Новая ???" — 28 korda, "Noor-Eesti" — 27 korda jne. Kõige rohkem loeti Fridel. Mihkelsoni "Kahekesi" ja Tammsaare "Pikad sammud", mõlemaid on 20 korda võetud. (Viljandi Esimese Lugemisringi protokolliraamat 14.08.1911 – 29.10.1922 lk. 22-22/1)

1914. aasta aruandest:

      [1914.] aastal on loetud 3410 köidet, sellest ilukirjandust 2234 k.; vene iluk. 223 k.; saksa — 3 k.. Ajakirju, kalendrid, kogutöid mitmesuguse sisuga 451 köidet. Usu ja mõtte. seadusest — 63 k. Õigus ja ühiseluteadus 52 k. Keeleteadus, kirjandusline teadus, arvustused —  14 k. Matemaatika ja loodusteadus — 1010 k. Tegelikud teadused — 18 k. Kunst ja sport — 52 k.  Maade ja rahvasteteadus — 35 k. Ajalugu 164 k. Nii siis on sel aastal 728 k. vähem loetud. 

    Hra E. Schönberg tähendab, et lugemine siiski mitte vähemaks pole jäänud, kui eelmisel aastal. Lugemist takistas aasta algul raamatukogu korraldamine, pärastpoole ärevad ajad. 

(Viljandi Esimese Lugemisringi protokolliraamat 14.08.1911 – 29.10.1922 lk. 45)

1915. aasta kohta ilmus ülevaade 21. märtsil 1916 ilmunud "Sakala" Kohaliku elu rubriigis (https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1916/03/21/9):

Missugust kirjandust läinud aastal Viljandis loeti

    Läinud aastal töötas Viljandis korralikult ainult üksainuke seltskondline raamatukogu ja nimelt Lugemiseringi oma. "Koidu" raamatukogust jäi raamatute väljaandmine pea täieste seisma, kuna Karskuseseltsi raamatukogu üleüldse avatud ei olnud. Sellepärast käivad allpool toodud teated ainult Lugemiseringi raamatukogu tarvitamise kohta, mis kaunis lähedast pilti sellest annavad, mis meil Viljandis loetakse. 

    Läinud aastal on Lugemiseringi kogust, kus aasta lõpul 1004 köidet oli, 3376 köidet mitmesuguseid raamatuid lugeda võetud. Loetud on peasjalikult ilukirjandust ja nimelt 2438 köidet. Selles arvus on 2204 eestikeelset, 222 venekeelset ja 12 köidet saksakeelset ilukirjandust. Teistest jaoskondadest on tarvitatud: kogutööd ja ajakirjad 399 köidet, usu ja mõtteteadus 69 köidet, õigus- ja ühiselu-teadus 70 k., keele-, kirjanduseteadus ja arvustus 41 k., matematika ja looduseteadus 85 k., tegelikud teadused (põllu- ja majapidamine jne.) — 38 k., kunst ja sport 30 k., rahva- ja maadeteadus — 35 k. ja ajalugu 171 köidet. Seega on teistest jaoskondadest üleüldse 928 köidet lugeda võetud.

    Protsendiliselt võrreldes oleks läinud aastal ilukirjandust 72.1% tarvitatud, kuna eelmisel aastal lugeda võetud ilukirjandusliste raamatute protsent 72.1 oli. Sellest on näha, et läinud aastal protsendilisest mõttes ilukirjandust niisama palju on tarvitatud, nagu eelmisel aastal. 

    Üleüldiselt võttes on aga läinud aastal raamatute lugemine vahe tagasi läinud, eelmise aastaga võrreldes. 1914 aastal võeti lugeda 3410 köidet, 1915 aastal aga 3376 köidet, seega 34 köidet vähem. Vähenemine tuli peaasjalikult sellest, et 1915 aasta tervelt sõja aasta oli, kus juba vaenlane meie kodumaad ähvardas sõja tallermaaks teha. Siis võiks veel tähendada, et kõige elavamalt kogu detsembri, novembri ja märtsi kuudel on tarvitatud, kus 418, 402 ja 312 köidet lugeda võeti, kuna juuli ja augusti kuul 168 ja 183 köidet loeti.

    Eesti kirjanikkudest on läinud aastal loetud: Ed. Wildet 136 korda (Kõige loetavam tema töödest „Töömehe tütar" — 13 korda). J. Mändmetsa — 76 korra (kõige loetavam „Meri" - 15 korda). O Lutsu — 72 korda (kõige loetavam "Kevade" — 40 korda), Tammsaaret — 65 korda ("Poiss ja liblik" — 18 korda), Tuglast — 65 korda ("Felix Ormusson" — 20 korda), Mait Metsanurka — 42 korda, Sillaotsa — 39 korda, Juhan Liivi — 34 korda, Kitzbergi 29 korda jne. 

    Vene kirjanikkudest on tarvitatud kõige rohkem: Tshehovi — 58 korda, Tolstoid — 44 korda, Kuprini — 27 korda, Gorkit 17 korda jne. 

    Võõrastest kirjanikkudest on loetud: Maupassanti — 37 korda, Juhani Ahot — 28 korda, Lagerlöfi — 28 korda, Panteniust — 24 korda, Zolad — 21, Eino Leinod 20 korda jne.

1916. aasta aruandest:

    Aasta jooksul on lugeda antud 0 jaoskonnast 747 k., 11 j. — 3829 k; 12 j. — 58; 13 j. — 12; 2 j. — 121; 3 j. — 63; 4 j. — 89; 5 j. — 208; 6 j. — 95; 7 j. — 46; 8 j. — 80, 9 j. — 312; sissekirjut. — 5; üleüldse kokku 6272 raamatut. 

    Sellest arvust selgub, et nõudmine raamatukogu järele kiiresti on tõusnud, mineva aastaga võrreldes ligi poole. Iga kogu avatud päeval anti läbisegi ligi 42 köidet välja (e.a. 22 k.). Keskmiselt on iga lugeja aasta jooksul 32 köidet lugeda võtnud (e.a. 24). Kõige rohkem on raamatuid välja antud 13. nov. — 124 (e.a. kõige rohkem 98) ja kõige vähem 26. apr. — 3 (e.a.1 k.). Kõige rohkem tarvitati kogu novembrikuul — 788 k. (e.a. — 418 k.); kõige vähem juulikuul - 338 (e.a. —163) k.

    Kaugelt suurem osa luges ilukirjandust, siis 0 jaosk. ja 12 ja 9 jaoskondi. Kõige elavamalt tarvitasid raamatukogu üleüldse noored, tähtis osa lugejatest langeb naisterahvaste pääle.

       Üksikuist kirjanikkest on leotavad olnud Ed. Vilde, Luts, Tammsaare, Tuglas, Joh. Liiv ja Kitzberg. Vene kirjanikkest Tolstoi, Tshehov, Kuprin, Gorki ja Andrejev, võõrastest kirjanikkudest Maupassant, E. Zola, Aho j.t. (Viljandi Esimese Lugemisringi protokolliraamat 14.08.1911 – 29.10.1922 lk. 65/1-66)

1917. aastast alates pole andmed enam kuigi täpsed ning erinevatest põhjustest ajendatud tegevuspausid viivad VEL´i lõpetamiseni

30. aprillil 1919 ilmunud „Sakalast“ võis lugeda, et lugemiseringi raamatukogust võeti 1917 a. jooksul üle 10 tuhande köite lugeda, s. o. umbes 2 korda enam kui 1916 a. Ka liikmete arv tõusis umbes kahekordseks – 380 peale. 

Koos Eesti Vabariigi väljakuulutamisele järgnenud 1918. aasta Saksa okupatsiooniaja sisuline seisak jätkus põgusate taastamispüüdluste järel juba 1919. aastal, mil raamatukogu oli küll uuesti avatud, kuid ainult 49 päeval. Mainida tasub veel põhikirja ümbertöötamist ja registreerimist ning Vana-Võidu osakonna varanduse valve alla võtmist. 

Kohe 1920. aasta algul, 5. jaanuaril tehti Ringi juhatusele vastasutatud Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi poolt ettepanek VEL raamatukogu Rahvaülikoolide Seltsile anda. Teatud tingimustel oldigi nõus seda tegema, ent raamatukogu üleandmise järel tekkis taaskord seisak VEL tegevuses. 

1921. aasta tegevusest saab nimetada vaid Vana-Võidu lugemisringi, mis oli tegutsenud VELi osakonnana, likvideerimist ja varanduse üleandmist sealsamas asutatud Valgjärve Raamatukogu Seltsile.

Kuigi Viljandi Esimene Lugemisring likvideeriti juriidiliselt alles 23. oktoobril 1922. aastal, puuduvad säilinud protokolliraamatu kannetes andmed raamatukogu kasutamise arvude kohta Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi ettepanekule järgnenud ajast.

10. märts - Kaljo Liiv 90

Foto: Geni.com

Kaljo Liiv

10.03.1931 Roosi t, Suislepa - 1.02.1997 Suislepa
Ajalooõpetaja, kodu-uurija

Isa August ja ema Aliide olid talupidajad. Õppis 1939-194 Suislepa koolis, 1946-1950 Viljandi 2. keskkoolis, 1950-1954 Tartu Õpetajate Instituudis. Kõrghariduse omandas Tallinna Pedagoogilises Instituudis kaugõppes ajaloo erialal.

Töötas 1954-192 Puka keskkoolis ajalooõpetajana ja õppealajuhatajana. 1963-1966 oli õppealajuhataja ja õpetas ka ajalugu Suislepa 8-klassilises koolis. 1966-1995 samas direktor.

Oli kirglik kala- ja jahimees, armastas tegelda fotograafiaga. Laulis kohalikus meesansamblis.

Kuulus 1963. aastast kohalikku kodu-uurimisringi. Lindistas põlissuislepalaste mälestusi, kogus ajaleheväljalõikeid fotosid jm. Aastaid juhendas õpilaste kodu-uurimistöid. 

Allikas: Viljandimaa koduloolasi : teatmik. 2009. Lk. 42-43

9. märts - Villem Reiman

Villem Reiman

(25.02 (vkj) / 9.03.1861 Suure-Kõpu vald – 25.05.1917 Kolga-Jaani)
Ühiskonnategelane, ajaloolane, pastor, Eesti kultuuriloo uurija

Rahvusliku liikumise perioodi keskseid tegelasi, kirjandus- ja kultuuriloolane ning ühiskonna ja kultuuri vaimsete ja moraalsete väärtuste eestseisja Villem Reiman sündis 25. veebr 1861 Viljandimaal Suure-Kõpu vallas sündis renditaluniku sügavalt religioosses ja askeetlikus perekonnas, kus valitses range vennastekoguduse vaim.

1872-1877 õppis ta Viljandi elementaar- ja kreiskoolis, seejärel 1878-1882 Pärnu gümnaasiumis, kus sai hea klassikalise hariduse.

1882. aastal astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda, kus õppis teoloogiat ja kujunes rahvuslikult meelestatud noorte vaimseks juhiks. Lõpetas Tartu Ülikooli 1887 kandidaadi kraadiga. Prooviaja vaimulikuna sooritas J. Hurda juures Peterburis, kus oli ka abipastoriks. Seal süvenes temas huvi rahvaluule, kirjandusloo ja ajaloo vastu.

1889 sai Villem Reiman Kolga-Jaani kirikuõpetaja asetäitja koha. 3. detsembril 1890 õnnistati ta kohalike mõisnike vastuseisust hoolimata õpetajaks ning ta töötas seal pastorina kuni surmani 12. mail 1917. Kirikuõpetaja töös hindas Villem Reiman sisulist külge, tema jutlused olid väga põhjalikud ja raskepärased. Sageli kõneles ta karskusest ja kõlblusest, hurjutas ja noomis kõlvatust. Oma Kolga-Jaani koguduse jaoks oli Villem Reiman pühendunud hingekarjane. Ta oli Johan Kõpu sõnul “sirgjooneliselt mõtlev usuteadlane”. Jutlust ette valmistades jälginud ta alati, “et oleks midagi öelda”. Mõtterikkad ja tundesügavad jutlused olevat olnud kuulajaskonna jaoks ehk liigagi kõrged.

Tema hallata oli Kolga-Jaani kirikumõis, mis oli tol ajal suuremaid (üle 1600 hektari) ja tulukamaid Eestis.

Villem Reiman tütrega

1890. aasta suvel abiellus ta Paula Normaniga (26.04.1869–4.07.1945). Neist sai üks esimesi eesti perekonda, kus kodune keel oli eesti keel. Paaril oli kuus last: Helmi (1892–1920), Ilmari (1897–1984), Linda (1898–1942), Aino (1899–1986), Hella (1902–1968) ja Mai (s. 1907).

Venestamisvastased väljaastumised, luteri usu kaitsmine ja ametliku riigiusu ründamine tõid Reimanile kaela sandarmid, kaebused ja kohtuprotsessid. 1891-1894 oli ta politsei järelvalve all ja kümme kuud koduarestis. Kurikuulsal pastorite protsessi ajal 1893 (kohtu all oli üle 100 pastori) mõistis Riia ringkonnakohus Reimani vaimulikuseisusest lahti ja kümneks kuuks vangi. Asi lõppes Villem Reimanile armuandmisega.

Ta suri 25. mail 1917. aastal 56-aastaselt ja on maetud Kolga-Jaani surnuaiale.

 

Villem Reiman aktiivse ühiskonna- ja seltsitegelasena

Villem Reimani eluaastad langesid eesti rahvusliku haritlaskonna kujunemise ajajärku. Ta oli mitmete meie kultuurile oluliste seltside (EÜS, Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Rahva Muuseum) asutajate hulgas. Tema põhihuvi koondus kultuuri, ajaloo ja kõlbluse probleemidele ning Jakob Hurda eeskujul ka eesti vanema kirjanduse ja kirjakeele uurimisele.

1882. aastal ülikooli astudes sai Villem Reiman ka Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks.

Kogu oma elu oli Reiman seotud Eesti Üliõpilaste Seltsiga. 1883 oli ta EÜS-i põhikirjale alla kirjutanud kaheksa asutajaliikme hulgas, 1884 osales seltsi suure sinimustvalge lipu pidulikul pühitsemisel Otepääl, 1886 oli seltsi esimees. Ülikooli päevil algas Villem Reimani ajakirjanduslik tegevus. Tema esimesed artiklid ilmusid Karl August Hermanni "Postimehes" ja olid suunatud venestamise vastu. Jakob Hurda eeskujul kutsus Reiman eestlasi üles looma kõrgetasemelist rahvuskultuuri kui kindlaimat tagatist rahvuse püsimajäämisel.

1890. aastast alates osales Villem Reiman karskusliikumises, oli selle vaimne ja tegelik juht. Villem Reimann pooldas täiskarsklust, leides, et karskus tugevdab rahva elujõudu ja hoiab ära mandumise. Ta juhatas pikka aega Karskusseltside Kesktoimkonda.

20. sajandi algul jätkas Villem Reiman seltskondlikku, publitsistlikku ja teaduslikku tööd väljaspool oma kihelkonda, peamiselt Tartus. Revolutsiooni ja vägivalda Reiman ei pooldanud, ent 1905 astus ta välja karistussalkade poolt surmamõistetud meeste kaitseks. 1905. a. lõpul sai temast Eesti Rahvameelse Eduerakonna rajajaid ja vaimseid juhte. Sel ajal sõnastas Villem Reiman avalikult nõude asendada baltisaksa härraskirik vaba rahvakirikuga koguduseliikmete omavalitsuse alusel.

1905. aastal alustas Reiman koos J. Tõnissoniga eeltöid Eesti Kirjanduse Seltsi asutamiseks, mis saigi teoks sügisel 1907. Seda seltsi juhtis Villem Reiman ülima kohusetundega 1914. aastani, oli ka seltsi ajalootoimkonna juhataja.

Reiman osales Eesti Rahva Muuseumi asutamisel, asutas 1908 Viljandi Eesti Haridusseltsi (oli selle esimees 1913. aastani), mis samal aastal pani käima tütarlaste progümnaasiumi kursusega erakooli. 1914 halvenes Villem Reimani tervis järsult.

 

Villem Reiman publitsistina

Villem Reimani suurimaks ja hinnatavamaks rahvuspoliitiliseks teeneks oli õhutada ja rahaliselt toetada Jaan Tõnissoni ajalehe „Postimees“ omandamisel. 1896 ostis gupp eesti tegelasi Villem Reimani algatusel K. A. Hermanni "Postimehe", millest J. Tõnissoni toimetamisel sai eesti rahvusluse peahäälekandja. Villem Reiman andis lehe ostmiseks 2300 rubla, mis oli suurim annetus. 1. detsembrist 1896 hakkas leht ilmuma uue toimetuse juhtimisel ja Reiman kulutas kogu oma vaba aja "Postimehele" kaastööd kirjutades ja õhutades sellele teisigi.

Postimehes alustas Villem Reiman ka tõsisemat karskusteemaliste kirjutiste avaldamist. Karskusseltside esimehena asus ta alkoholivastase liikumise etteotsa. Ta rõhutas, et mitte kõrts pole vaenlane, vaid alkohol. Karske olek, sellega ka oma vara, tööjõu ja perekonna elatusvahendite kokkuhoid on rahvuslik kohustus.

Reiman algatas EÜS-i albumite (I-VII, 1888-1902) ja kalendri “Sirvialauad” (1896-1907) väljaandmise ja oli nende toimetajaks, võttis aktiivselt osa ÕES-i tegevusest ja tegi kaastööd selle väljaannetele. Ta tegutses nii aktiivse publitsisti kui ka süvenenud kirjandusuurijana.

Toimetas ka "Eesti Haridusseltside Aastaraamatut" (1909-1910), Karskusseltside Aastaraamatut, oli kuukirja "Eesti Kirjandus" asutaja ja toimetuse liige. Kõigis neis avaldas ta uurimusi, toetudes algallikatele. Sadade artiklite kõrval, mis puudutasid Eesti elu väga erinevaid külgi, on Villem Reimani panus kõige suurem rahvusteaduste uurimisse. Omas ajas oli tema töödel teedrajav tähendus.

Eesti kirjanduse vanema perioodi läbitöötajana toetus Reiman algallikaile tõi unustusest välja paljusid materjale. Ta toimetas trükki Georg Mülleri jutlused ja avaldas arvukalt uurimusi rahvaluule kogumise ja publitseerimise, kirikukirjanduse arengu ja kirjanduse ajaloo varasema perioodi kohta.

Toimetas sarja “Eesti Kultura“ I–V (1911–1915). Reimani arvukate kirjutiste hulgas on “Eesti piibli ümberpanemise lugu” (1889), biograafia “Jaan Adamson” (1913). Ta kirjanduslooliste tööde valik ilmus kogumikus ”Kivid ja killud” (1907). Publitsistina avaldas ta mitmeid karskusteemalisi brošüüre. Soome ajaloolase Kaarle Olavi Lindequisti "Üleüldise jaloo" tõlke (1903-06, 1910-11) juurde kirjutas ta peatükid Eesti ajaloost, mis 1920 ilmus eraldi raamatuna. 

Villem Reiman on silmapaistev nii teadlase kui rahvusliku ideoloogi ja kõikumatu aatemehena. Eesti ajalukku on Reiman läinud kui rahvusliku liikumise mõõduka suuna liidreid ja vaimseid suunajaid iseseisvuseelsel ajal. Tema vaateid iseloomustab teoloogiline ja rahvuslik idealism, etnotsentrism, kaldumine pietismi ja askeetlusse, vägivalla eitamine. Eriti olulisteks aadeteks pidas ta kõlblust, kohusetäitmist, õigust ja seadust, inimese käitumise eetilist motivatsiooni, seotust maaga, rahvusliku eluruumi kaitsmist võõraste eest. Koos J. Tõnissoniga, kellele ta oli suureks autoriteediks, püüdis ta sõnastada eestlaste elu reguleerivaid norme ja reegleid, nõudis karskust ja sugulist kasinust. Eestlaste tuleviku suhtes oli Villem Reiman optimist. Tal oli vääramatu usk sellesse, et Jumala abiga liigub eesti rahvas iseseisvuse poole, "valgusele ja vabadusele vastu".

 

Mälestussammas Tartus

Kaasaegsed ja aatekaaslased Villem Reimanist:

„Nagu elus tulesäde, mis alaliselt liikvel; mis imelikul säral ümbrust valgustab… Ilma Villem Reimanita ja tema vaimlise, kui ka tegeliku kaastegevuseta ei oleks meie tööd mitte olnud.” (Jaan Tõnisson).

“Sügavalt religioosne hing, kelle juure usuline tunne ühte sulab rahvuslikuga, nii, et mõlemate vahel raske piire tõmmata. Julge oma arvamiste eest välja astuma, ausale vastasele ka lugupidamist mitte keelav, kuid oma vaadete kaitsmisel ägedalt pealetungija kuni sallimatuseni” (Peeter Põld).

“Villem Reiman on lihtne oma loomuses…ja nii sisurikas ja keeruline vaimus, nagu iga täis and. Reimani mure rahva pärast oli orgaaniline, oli tegelik ja mitte sõnaline. Ta tundus tülitajana, märatsejana oma ümbruskonnas, rahurikkujana uimtukkuvas õhkkonnas.” (Juhan Luiga)

 

Mälestuse jäädvustamine

• 1922–1932 tegutses Villem Reimani mälestamise komitee, mille eestvõttel rajati 1931. aastal Tartusse Toomemäele Villem Reimani monument.
• 29. mail 1988 avati Villem Reimani monument Kolga-Jaani kiriku juures.
• Tallinnas on Villem Reimani tänav.
• 2002 asutati Kolga-Jaani pastoraadis Villem Reimani Kolleegium, mille eesmärk on muu hulgas hoida ja levitada Reimani vaimset pärandit.

Allikad:

• EE 14. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 421
• Karjahärm, Toomas. Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997
• Palm, August. Villem Reiman (1937, 2005)
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Villem_Reiman

8. märts - Johann Köler

Johann Köler

Nimekujud ka Köhler, Koeler (lisanimi Wiliandi)

24.02 (vkj)/8.03.1826 Tõnise talu, Kööbra, Vastemõisa vald, Suure-Jaani khk – 22.04.1899 St. Peterburg

Esimene eesti soost maalikunstnik ja professor, Eesti rahvusliku liikumise tegelane

Johann Köler sündis Viljandimaal Vastemõisa vallas Kööbra Tõnise talu saunikute Kai ja Peet Köhleri seitsmenda lapsena 8. märtsil 1826. a. 

Johann Köleri sünnikohta tähistav mälestuskivi Kööbral/ KM EKLA; B-37:4116

Haridus

Vaesusele vaatamata püüdsid vanemad anda Johannile paremat haridust ja saatsid ta Üheksa-aastaselt Viljandis tislerisellina töötava vanema venna Tõnise juurde ja pandi seal alg- ja seejärel kreiskooli.

Johann Köler asus tööle Vastemõisa valitseja Faberi abilisena, kes tema kunstiandeid nähes soovitas tal astuda selliks oma venna, Võnnu (Cēsise) maalermeistri juurde. 1839 sõlmis Johann Köler Faberiga sellilepingu seitsmeks aastaks (kuni 1846). Andekas noormees ei rahuldunud siiski maalriametiga, vaid püüdles kõrgemale.

1846 saabus noor Köler, 75 kopikat taskus, Vene impeeriumi pealinna Peterburi ja leidis teenistust sildimaalrina. Ta elas seal juba kümmekond aastat töötanud Tõnise juures. 1848 astus ühtlasi kunstiakadeemia õhtuklassidesse, kus õppis joonistamist.

1851. aastal täieõiguslikuks õpilaseks saades loobus ta tööst, üüris koos kaasõpilastega Vassili saarel korteri ning pühendus täielikult õpingutele. 1855. aastal sai Kunstiakadeemia maalikunsti lõputöö "Herakles toob Kerberose põrguväravast" (1855) eest väikese kuldmedali.

Johann Köleri kuldmedaliga hinnatud lõputöö Peterburi Kunstiakadeemias
 Herakles toob Kerberose põrguväravast
1855
Eesti Kunstimuuseum

Köleri kunstnikutee

Tänu mitme soodsa tellimuse saamisele õnnestus koguda niipalju raha, et teoks teha ammune unistus - õppereis Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliasse. Roomas liitus Köler saksa õpetlaste ja kunstnike seltsiga "Colonna" ja sai siit tugevaid mõjutusi oma arengule. Välismaareisil lõi oma esimesed tuntud teosed, nt. Pariisis Césise kiriku altarimaali (1858). Läks 1858. a. Rooma, esitas seal 1859. a. näitusele selle maali teisendi "Kristus ristil", sai selle eest 1861. a. Peterburi Kunstiakadeemialt akadeemiku nimetuse.

1862 saabus Köler Peterburi tagasi ja töötas Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis ja ajutiselt Kunstiakadeemias. Tõusis keiser Aleksander II tütre Maria joonistusõpetajaks. Osalt tänu seotusele keiserliku perekonnaga oli Peterburis tunnustatud portreemaalija. Saabus Köleri loomingu kõrgperiood.

Õpingute ja välisreiside järel peatus 37-aastane Köler 1863. a. Tallinnas, kus teda vapustas talurahva viletsus. Tallinnas maalis Köler, peamiselt akvarellis, eesti talupojatüüpe ning portreteeris folklorist H. Neusi. Hiiumaa retkel peatus ta Vaemla mõisas, kus nägi mõisa kutsarit, Kassari möldri poega Villem Tamme. Teda modellina kasutades lõi ta teose "Talumees kirvega". Kui 1878. a. Johann Köler maalis Tallinna Kaarli kirikule altarimaali "Tulge minu juurde", siis kasutas ta sellel V. Tamme näojooni.

Riigikantsler vürst Aleksandr Gortśakovi portree eest nimetati Köler 1867 ajaloolise ja portreemaali professoriks. Talle langes ka austav ülesanne portreteerida esimese kunstnikuna uut keisrit Aleksander III pärast selle troonileasumist. Köleri maalingust sai seejärel eeskuju teiste kunstnike keisriportreedele. Paraku viis pikaajaline karjäär õukonnakunstnikuna tema kuulsuse vähenemisele seoses uue realistliku koolkonna esiletõusuga Vene kunstielus.

Köler on loonud rohkesti maastikumaale, portreid, kompositsioone. Eesti kultuurilukku on Köler läinud eesti esimese professionaalse kunstnikuna, maalikunsti rajajana ja rahvusliku liikumise tegelasena. Kodumaa-ainestikul lõi mitu oma paremat teost: “Kunstniku sünnikoht”, “Ketraja”, “Hiiu naised kaevul”; ühiskondlikult tähtsad olid ka F. R. Kreutzwaldi portree (1864) ja allegooriline kompositsioon “Ärkamine nõidusunest” (1864).

Johann Köleri maalidega saab tutvuda Eesti Kunstimuuseumi Digitaalkogus

Akvarell "Kunstniku sünnikoht" (1863)

1869–1870 oli Peterburi Kunstiakadeemia õppejõud ja 1877-st nõukogu liige, 1874-st Belgia Kuningliku Akvarellistide ühingu liige.

Tehes kiiret karjääri Peterburi õukonnas, ei unustanud Köler ometi kodumaad ega seal valitsevat olukorda. Köler oli keskne tegelane nn Peterburi patriootide ringis, tema korter oli kogunemiskohaks Peterburis viibivatele eestlastele, nt. - dr. Philipp Karell, dr. Gustav Hirsch, Nikolaus Friedrich Russow jt.

Eestis oli Johann Köler rohkem tuntud avaliku tegelase kui maalikunstnikuna, kuna osales rahvusliku liikumise üritustes: oli üks 1864 alanud Viljandimaa talurahva palvekirjaliikumise algatajaid ja toetajaid; aitas hankida “Sakala” jt ajalehtede ilmumisluba; kavandas agraarreforme, arutles aadlivõimu ja Balti erikorra üle. Tegeles elu lõpuni talurahva- ja maaküsimusega.

Köler rahvusliku liikumise tegelasena

Suvel 1863 külastas Köler üle pika aja taas kodumaad. Ta pidas eestlaste olukorda täiesti ebarahuldavaks ning soovitas neil võitluses mõisnike vastu rohkem abi otsida Peterburist ja Venemaa võimudelt. Johann Kölerist sai seega Vene-orientatsiooni esimesi selgemaid määratlejaid rahvuslikus liikumises. See omakorda viis lahkarvamustele mitmete teiste rahvuslike tegelastega, eeskätt Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga. Paljuski tänu Köleri mõjutustele sai 1864 teoks suurema palvekirja esitamine Aleksander II-le. Kirjas olid esindatud ka tärkava rahvusliku liikumise nõudmised. Köleri kirjavahetuses teiste rahvusliku liikumise tegelastega tõusevad sel perioodil esile sellised küsimused nagu Eesti Kirjameeste Seltsi loomine, Eesti ajaloo koostamine, uue rahvusliku häälekandja asutamine.

1864 tutvus Johann Köler Peterburis noore Carl Robert Jakobsoniga ja aitas otsustaval kombel kaasa selle rahvuslikule ärkamisele. Jakobsonist sai järgmistel aastakümnetel Köleri lähimaid sõpru ja kaasvõitlejaid. Johann Köler toetas Jakobsoni rahaliselt ja andis tema käsutusse ühtlasi oma sidemed Peterburis. Paljuski just Johann Kölerilt pärineb Jakobsoni "ida-orientatsioon". 1972 pakkus Jakobson Johann Kölerit Eesti Kirjameeste Seltsi aupresidendiks, kuid Johann Köler jäi valimistel F. R. Kreutzwaldile alla. Sellele vaatamata osales Johann Köler jätkuvalt rahvuslikus liikumises, esindades maailmavaatelt pahempoolset ja orientatsioonilt Vene keskvõimule tuginevat liini. 1881 aitas Johann Köler mõjusaimal kombel, et Aleksander III Eesti organisatsioonide saatkonna vastu võtaks. Jakobsoni surma järel 1882 tõusis Johann Köler tema suuna autoriteetseimaks tegelaseks.

1882 tekkis Johann Köleril idee osta eesti väljarändajatele Krimmis Kuntaugani mõisast maad ja rajada seal õitsev eesti asundus. Johann Köler üritas selleks saada laenu Aleksandrikoolist, kuid projekti utoopilisust nähes seadis Jakob Hurt sellele peakomitee presidendina veto. Järgnes terva kokkupõrge, mille tulemusel Hurt tagandati presidendi kohalt ja selleks valiti Johann Köler. Hurda kaebuse peale peatasid võimud Aleksandrikooli komiteede tegevuse. Kuntaugani projekt ebaõnnestus täielikult ja ruineeris Johann Köleri majanduslikult. 

1891 valiti Johann Köler Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. Sellel kohal pidi ta olema tunnistajaks, kuidas noorem rahvuslik põlvkond seltsi üle võtab ja see võimude poolt 1893 suletakse.

Elu lõpupoolel tõmbus pettunud ja väsinud Johann Köler avalikust elust tagasi. 

Köler suri 22. aprillil 1899. aastal oma ateljees Peterburis Vassili saarel oma vana sõpra Jakov Groti maalides südamerabandusse. 

Kunstniku soovil maeti ta kodukoha lähedale Suure-Jaani kalmistule. 

Köleri haud Suure-Jaani kalmistul / KM EKLA, B-37:1536

1911. aasta püstitati Suure-Jaani kalmistule 

skulptor Amandus Adamsoni loodud pronksist Köleri büst, millel on kiri: 

Professor Johann Kölerile austuse ja tänu täheks sugurahwalt ja sõpradelt.

 

Foto: Jaan Männik / Puhkaeestis.ee

Johann Köleri ausamba autorid on skulptor Edgar Viies ja arhitekt Rein Luup. 

Ausammas paigaldati Lossi tänava äärsele haljasalale kunstniku 150. sünniaastal - 1976. See on mälestusmärk 1826. aastal Viljandimaal Kõõbra saunikukohas sündinud esimesele eesti soost kunstnikule, Eesti maalikunsti rajajale Johann Kölerile (1826-1899). Köler ja tema aeg on omaette peatükk Viljandimaa ja Eesti ajaloos. Paradoksaalsel kombel sai sellest lihtrahva keskelt võrsunud pojast Vene keisririigi üks tunnustatumaid maalikunstnikke ja Peterburi Kunstide Akadeemia professor. Vaatamata kadestamisväärsele positsioonile - Köler portreteeris tsaar Aleksander II, oli ta tütre joonistusõpetaja, õukonnanõunik, II järgu Anna ordeni kavaler - ei venestunud kunstnik hingeliselt kunagi, vaid jäi südames ja tegudes truuks Eesti maale ja rahvale. Johann Köler suri Peterburis, on aga maetud Suure-Jaani kalmistule. (Allikas: Heli Grosberg, Aime Jõgi, MTÜ Viljandimaa Turism väljaanne)

Allikad:

• EE 14. Eesti Entsülopeediakirjastus, 2000. Lk. 211
• Karl Laane. Tallinna kultuuriloo radadel. Tln., 1974
• Kreutzwaldi sajand: Eesti kultuuriloolie veeb. URL:  https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=9&table=Persons
• Mart Laar. Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Johann_K%C3%B6ler

8. märts - Kalju Komissarov 75

Tartu Ülikooli 375. aastapäeva korraldajate koosolek
nõukogu saalis 27. märtsil 2007.
URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Kalju_Komissarov#/media/Fail:Kalju_Komissarov_2007.jpg

Kalju Komissarov

8.03.1946 Võru – 6.03.2017 Viljandi
Lavastaja, näitleja ja pedagoog
 

Näitleja, teatri- ja filmilavastaja ning teatripedagoog Kalju Komissarov sündis 8. märtsil 1946. aastal Võrus. Ta lõpetas 1964. aastal Tallinna 4. Keskkooli ja 1968. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri III lennu (kursuse juhendaja Voldemar Panso).

Aastatel 1968–1974 töötas Komissarov režissöörina Tallinnfilmis. Otse lavakunstikateedrist tulnud Komissarov oli tollal Tallinnfilmi noorim režissöör, ta tõi endaga kaasa värsket suhtumist ja uusi mõtteid. Paraku jäid ta mitmed ideekavandid ja ka üks ta enda stsenaarium realiseerimata stuudio juhtkonna konservatiivsuse tõttu. Konjunktuurse filmiga „Valge laev“ õnnestus tal küll avada endale tee paari järgmise filmi tegemiseks. Tema käe all valmisid filmid “Valge laev” (1970), “Metskapten” (1971) ja “Tavatu lugu” (1973). Järgmiseks režissööritööks pidi saama "Surma hinda küsi surnutelt" (tollal tööpealkirjaga „Vennad Kreuksid“), mille kallal Komissarov koos stsenarist Mati Undi, kunstnik Tõnu Virve ja operaator Jüri Sillartiga 1973. aastal entusiastlikult tööle asus. Sellest pidi tulema nii sisult kui stiililt uuenduslik, ametlikust peavoolust eristuv julge film. Kuid stsenaarium kohtas vanameelsete Tallinnfilmi funktsionääride teravat vastuseisu. Veel teatritöö kõrvalt 1975. aastal püüdis ta režiistsenaariumit parandada, kuid ühel hetkel lõi filmile käega. Filmi juurde jõudis Komissarov hiljem veel vaid näitlejana – ta on mänginud 14 filmis (sh Lenfilmi „Kontrakt veka“ 1985, rež Aleksandr Muratov), kuid oma elutöö teostas ta teatrilavastaja, -juhi ja -pedagoogina. Kalju Komissarov lõi üle saja lavastuse.  

1974. aastal, 28-aastasena kutsuti ta noorima pealavastajana Eestis ning kogu Nõukogude Liidus Eesti NSV Riiklikku Noorsooteatrisse tööle. Sealt sai alguse Kalju Komissarovi lavastaja- ja peanäitejuhitöö ning filmitegemine jäi tagaplaanile. 12 aasta jooksul Noorsooteatri peanäitejuhina ning külalislavastajana Ugalas lavastas ta oma karjääri mitmed tähelepanuväärsemad lavastused: „Oliver ja Jennifer“ (1972, Erich Segali „Armastuse loo“ põhjal), „Protsess“ (1975, Komissarovi stsenaarium Abby Manni filmistsenaariumi põhjal), „Good-bye, Baby“ (1975, Mati Unt), „Armas õpetaja“ (1981, Ljudmila Razumovskaja) ning „Vennad Lautensackid“ Ugalas (1985, Mati Undi dramatiseering Lion Feuchtwangeri romaanist). Komissarovi varasemad lavastused olid tugevalt sotsiaal-poliitilised – tema noorusaja stiili tunnusteks on peetud lihtsat sõnumit ning räiget vormi, samuti teravat kujundlikkust. Komissarovit on nimetatud Eesti kõige opositsioonimeelsemaks lavastajaks, kelle ajal kujunes Noorsooteatrist teravalt ja avameelselt ühiskonnakriitiline teater. Komissarov töötas Noorsooteatri peanäitejuhina 1974–1986.

Töötas aastatel 1989–1991 Ugala peanäitejuhina ning 1986–1988 ja 1991–2000 Ugalas lavastajana. Tema käe all valmis Ugalas üle kolmekümne lavastuse. Kalju Komissarovi tee Ugala teatris sai alguse 1985. aastal märgilise lavastusega “Vennad Lautensackid”. Järgnesid “Ja sajandist on pikem päev”, 13. lennu, Kalju esimeste õpilaste, diplomilavastused “Teekond punktist A punkti B“, “Hamlet“, “Oklahoma“ ja “Kolm õde“, hiljem juba “Marylin” ja Ugalas viimaseks tööks jäänud TÜ VKA 9. ja 10. lennu diplomilavastus “Inetu”. Tema säravaimateks näitlejatöödeks Ugalas olid Jedigei lavastuses “Ja sajandist on pikem päev” ja Danton lavastuses “Giljontiin Dantonile”.

Aastail 2013–2014 oli Endla kunstiline juht.

Oma elu viimased kolmkümmend aastat pühendas Kalju Komissarov esmajoones just teatripedagoogikale, olles 1984–1996 Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli õppejõuks ja juhatajaks (aastast 1988 dotsent, 1986–1995 kateedrijuhataja, 1984–1996 kursuste juhendaja) ning alates 1996. aastast kuni surmani Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna sisuliseks juhiks ja arendajaks (aastast 1996 professor, 1999–2002 teatrikateedri juhataja, 2002–2009 lavakunstide osakonna juhataja). Tema lendudest on tulnud lavastajaid ja teatrijuhte, kelleta eesti teater oleks vaesem ja ühevärvilisem: Elmo Nüganen, Andres Noormets, Hendrik Toompere jr, Ingomar Vihmar, Üllar Saaremäe, Peeter Raudsepp, Tiit Palu, Garmen Tabor, Taavi Tõnisson jt, rääkimata näitlejatest.

Mänginud telelavastustes („Bessie Smithi surm”, 1965; „Tagasi kadunud maailma”, 1995), filmis („Surma hinda küsi surnutelt”, 1978; „Ideaalmaastik”, 1981, mõlemad Tallinnfilm; „Hirm”, 2004, Exitfilm) ja teleseriaalis „Kelgukoerad” (2006–13). 2013–1914 sihtasutuse NUKU nõukogu esimees, aastast 2013 Polygoni Teatrikooli patroon.

Eesti Teatriliidu (1975) ja Lavastajate Liidu liige (1993). 

Kalju Komissarov suri 6. märtsi 2017. aasta öösel raske haiguse tagajärjel.

 

Isiklikku

Eha Komissarovi ja Koit Komissarovi vend, Kalju Paaveri õepoeg. Isa rahandus-, ema haldusjuht. Olnud abielus Helle-Reet Helenurmega, Luule Komissaroviga. Temast jäi maha lesk Eve Komissarov.

 

Tunnustusi

• Eesti NSV teeneline kunstnik (1979)
• Eesti NSV rahvakunstnik (1987)
• Ants Lauteri nimeline lavastajapreemia 1976
• Lavastajapreemia 1987
• Eesti NSV riiklik preemia 1987
• Priit Põldroosi nimeline auhind 2000
• Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia 2015
• Valgetähe III klassi teenetemärk (2006)
• Viljandi linna elutööpreemia (2016) 
• Tartu Ülikooli suur medal (2016)

 

Filmograafia

• 2006    Meeletu (mängufilm), Taska Film, näitleja (roll: vallavanem); režissöör Elmo Nüganen
• 2005    Surnumatja (lühimängufilm), Exitfilm, LCC London, Viking Visionary Films, näitleja (roll: jaamaülem; režissöör Annaleena Piel Linna
• 2004    Hirm (lühimängufilm), Exitfilm, näitleja (roll: Dr. Schulze); režissöör Anri Rulkov
• 1997    Minu Leninid (mängufilm), Faama Film, Lenfilm, näitleja (roll: Vene sandarmiülem); režissöör Hardi Volmer
• 1985    Kontrakt veka (mängufilm), Lenfilm, näitleja; režissöör Aleksandr Muratov
• 1980    Ideaalmaastik (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: rajoonikomitee sekretär); režissöör Peeter Simm
• 1977    Surma hinda küsi surnutelt (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: uurija); režissöör Mati Unt
• 1975    Löö vastu (lühimängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: noormees); režissöör Valentin Kuik
• 1973    Tavatu lugu (mängufilm), Tallinnfilm, režissöör, näitleja (roll: noor uurija)
• 1971    Metskapten (mängufilm), Tallinnfilm, režissöör
• 1970    Valge laev (mängufilm), Tallinnfilm, režissöör, näitleja (roll: Enn Alling)
• 1969    Viimne reliikvia (mängufilm), Tallinnfilm, režissööri assistent (+ Veronika Bobossova, Margit Ojasoon, Viktorina Kapina), näitleja (roll: munk); režissöör Grigori Kromanov
• 1968    Inimesed sõdurisinelis (mängufilm),  Tallinnfilm, näitleja (roll: Ferdinand Loog); režissöör Jüri Müür
• 1967    Must habe tahab teada (muusikafilm), Eesti Telefilm, režissööri assistent; režissöör Grigori Kromanov
• 1967    Keskpäevane praam (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: noormees "Moskvitšis"); režissöör Kaljo Kiisk
• 1965    Supernoova (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: tülpinud noormees); režissöör Veljo Käsper

Lavastustööd Noorsooteatris

• 1972 Heljo Mänd "Sabata krokodill"
• 1972 Erich Segal / Viiu Härm / Paul-Eerik Rummo "Oliver ja Jennifer"
• 1975 Abby Mann / Kalju Komissarov "Protsess" (filmistsenaariumi "Kohus Nürnbergis" järgi)
• 1975 Mati Unt "Good-bye, Baby!"
• 1975 Nikolai Gogol "Revident"
• 1975 Venda Sõelsepp "Näärinoor"
• 1976 Heino Väli / Kalju Komissarov "Veri mullal"
• 1976 Agatha Christie "Kümme neegrit"
• 1976 Mati Unt / Hans Christian Andersen "Tinasõdur, baleriin ja siga"
• 1977 Molière "Naeruväärsed eputised" (Noorsooteatri lavastus Dominiiklaste kloostris)
• 1977 Mati Unt "Peaproov"
• 1978 Georgi Džagarov "Prokurör"
• 1978 Viktor Švemberger "Kolm põrsakest"
• 1978 Anton Tšehhov "Kajakas"
• 1979 Harri Vasar / Kalju Komissarov "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi"
• 1979 Pär Lagerkvist / Kalju Komissarov "Kääbus"
• 1980 Ivo Brešan ""Hamleti" lavastamine Alamkolka külas"
• 1980 Kalju Komissarov "Buratino suveteater"
• 1980 Mihhail Šatrov "Sinised hobused punasel luhal"
• 1980 Samuil Maršak "Tare-tareke"
• 1981 Fjodor Dostojevski / Rudolf Allabert "Pandimaja" (jutustuse "Tasane" järgi)
• 1981 Giovanni Boccaccio / Mati Unt "Dekameron" (koos Mati Undi ja Eero Spriidiga)
• 1981 Ljudmila Razumovskaja "Armas õpetaja"
• 1982 Vsevolod Višnevski "Optimistlik tragöödia"
• 1982 Aleksandr Gelman "Silmast silma kõigiga"
• 1982 Jefim Tšepovets "Karu-Oti nääripidu"
• 1983 Aleksandr Galin "Idatribüün"
• 1983 Gyula Urbán "Kõik hiired armastavad juustu"
• 1984 Oskar Luts / Kalju Komissarov / Kalju Orro "Kevade"
• 1984 Aleksandr Gelman "Pink"
• 1985 Paul Kuusberg / Kalju Komissarov "Meie juhtum" (romaani "Andres Lapeteuse juhtum" järgi)
• 1985 Harri Vasar / Kalju Komissarov "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi"
• 1986 Mihhail Šatrov "Nii me võidame" (koos Jaak Allikuga)
• 1986 William Shakespeare "Hamlet" (TRK lavakunstikateedri XIII lend) Dominiiklaste kloostris
• 1986 Vladlen Dozortsev "Viimane jutulesoovija"
• 1986 Manivald Kesamaa "Kuidas Mesikäpp meistriks sai" (TRK lavakunstikateedri XIII lend)
• 1996 Aleksandr Volodin "Toboso Dulcinea"
• 2002 Aleksis Kivi "Seitse venda" (EMA Lavakunstikooli XX lend)

Lavastustööd Ugalas

• 1985: Lion Feuchtwanger / Mati Unt "Vennad Lautensackid"
• 1985: Tšõngõz Ajtmatov / Jaak Allik / Kalju Komissarov "Ja sajandist pikem on päev"
• 1987: Janno Põldma "Teekond punktist A punkti B" (TRK lavakunstikateedri XIII lend)
• 1987: Richard Rodgers / Oskar Hammerstein II "Oklahoma!" (TRK lavakunstikateedri XIII lend)
• 1988: Anton Tšehhov "Kolm õde" (TRK lavakunstikateedri XIII lend)
• 1988: Vello Lattik / Vladislav Koržets "HEA ehk Hirmus Eesti Asi ehk Rahvarinne tegutseb" (koos Jaak Allikuga)
• 1989: Jean Anouilh "Becket ehk Jumala au"
• 1989: Vladislav Koržets "Idakonn"
• 1989: Alfred Mering / Huko Lumet / Leo Normet / Edgar Arro "Rummu Jüri"
• 1990: William Shakespeare "Kuningas Lear"
• 1990: William Shakespeare "Suveöö unenägu" (TRK lavakunstikateedri XV lend)
• 1990: Mati Unt "Keiser Nero eraelu" (TRK lavakunstikateedri XV lend)
• 1990: George Bernard Shaw "Südamete murdumise maja"
• 1991: Jan Brdečka "Limonaadi Joe" (TRK lavakunstikateedri XV lend)
• 1992: Oskar Luts / Kalju Komissarov "Nukitsamees"
• 1992: Peter Shaffer "Equus"
• 1993: Richard Rodgers / Oskar Hammerstein II "Helisev muusika"
• 1994: Carlo Gozzi "Kuninglik armujaht" (EMA Kõrgema Lavakunstikooli XVII lend) Nukuteatri õues
• 1994: Bertolt Brecht / Vladislav Koržets "Kolmekrooniooper"
• 1994: Henrik Ibsen "Ehitusmeister Solness"
• 1994: Maksim Gorki "Põhjas" (EMA Kõrgema Lavakunstikooli XVII lend)
• 1996: Jevgeni Švarts "Draakon" (lavastatud Viljandi lossimägedes]]
• 1996: Arthur Miller "Proovireisija surm"
• 1997: Kalju Komissarov "Saabastega Kass"
• 1997: Victor Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" (lavastatud Viljandi lossimägedes)
• 1998: Eduard Vilde "Tabamata ime" (Viljandi Kultuurikolledži II lend)
• 1998: Lev Tolstoi "Elav laip"
• 1999: Molière "Tartuffe" (Viljandi Kultuurikolledži teatriüliõpilaste 2. lennu diplomilavastus)
• 2000: Jalmari Finne "Naiste naljad, meeste mängud"
• 2000: Molière "Scapini kelmused" (lavastatud Viljandi lossimägedes)
• 2001: Mark Twain "Tom Sawyeri seiklused"
• 2001: Jõuluetendus "Ka klounidel on jõulud"
• 2001: Kalju Komissarov "Meie tänav" (tänavateatrietendus; Viljandi Kultuurikolledži IV lend)
• 2002: William Shakespeare "Tõrksa taltsutus" (Viljandi Kultuurikolledži IV lend)
• 2004: Jean Anouilh "Orkester"

Lavastustööd Rakvere teatris

• 2000: Olga Muhhina "Tanja, Tanja"
• 2003: Urmas Lennuk "Ellumõistetud"
• 2004: Urmas Lennuk "Boob teab"
• 2007: Edmond Rostand "Cyrano de Bergerac"
• 2013: Tom Kempinski "Lahuselu"

Lavastustööd Endlas

• 2007: Mart Kivastik "Kangelane"
• 2010: Astrid Lindgren "Röövlitütar Ronja"
• 2011: William Gibson "Imetegija"
• 2012: Jane Austen "Uhkus ja eelarvamus"
• 2014: Mart Kivastik "Vares"

Teleseriaalid

• 2006-2012: "Kelgukoerad"

 

Allikad:

• Eesti Entsüklopeedia. URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/komissarov_kalju2
• Eesti Filmi Andmebaas. URL: https://www.efis.ee/et/varamu/biograafiline-leksikon/kalju-komissarov
• Epner, Luule. Kalju Komissarov – õpetaja ja lavastaja // Sirp (2015) 27. veebr. URL: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/kalju-komissarov-opetaja-ja-lavastaja/
• Kalju Komissarov 8.03.1946-6.03.2017. Ugala koduleht URL: https://www.ugala.ee/kalju-komissarov-8-03-1946-6-03-2017/
• Sikk, Triinu. Kalju Komissarov kui teatripedagoog: sissevaade esimese semestri näitlejameisterlikkuse tundidesse: Bakalaureusetöö / Juhendaja dotsent Luule Epner. – Tartu, 2015. – 57 lk. URL: https://core.ac.uk/download/pdf/79111771.pdf
• Tallinna Linnateatri ajalugu. URL: https://linnateater.ee/teater/ajalugu/

VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Nele teistlaadi praktikaaruanne vol 4

Nele entusiasmi komplekteerimisel võib silmist lugeda

Nele seekordne aruanne hõlmab komplekteerimisosakonda.

Et praktika oleks täiuslik ja hõlmaks raamatukogutöö kõiki lõike, suunati mind üheks päevaks Jakobsoni tänaval asuvasse komplekteerimisosakonda. 

Helle toonitas, et kohal peab olema hommikul kell 8, sest sealsed virgad naised alustavad oma tööd 3 tundi varem kui peamaja omad. Unepuru silmis, olin varakult madala kopituselõhnalise puumajakese trepil ootel, et sukelduda uutesse peadpööritavatesse seiklustesse. 

Oodata tuli päris pikalt, enne kui komplekteerimise virgad naised ilmuma hakkasid. Minu ette tõsteti pakk „„Loomingu“ Raamatukogusid“, pudelike liimi, pintsel ja kolmnurksed paberist nurgakesed, mida ma pidin hakkama raamatute kaante külge kleepima. Lõunaks olin ma kleepimises saavutanud märkimisväärse professionaalsuse ning mind saadeti õlalepatsutuse saatel mu armsate Hellede, Hiljade ja Liivide juurde tagasi. 

Komplekteerijad ise suundusid üksmeelselt Eha tänava poodi lõunasöögiks juustu ja saia ostma. Menüü olid nad paika pannud terve hommikupoolse kestnud tulistes vaidlustes. Raske valik juustu ja vorsti, leiva ja saia vahel oli võtnud naistel pead peaaegu aurama. Ma võin küll eksida, kuid minu arvamist mööda oli toit ka ainus asi, mis neid siin maailmas veidigi erutas ehk ergutas.

Nele praktika ajal olid komplekteerimisosakonna ruumid Jakobsoni tänav 47 majas (endine kaugõppekeskkooli kantselei)

Järgneb...

VLRK 110: Diskrimineerimisskandaal aastast 1912

Anonüümseks jääda sooviv vallaline naisraamatukoguhoidja
šarmantsete meesterahvaste trahviraha tõrjumas 
Pilt on illustreeriv.
Foto originaal: https://en.wikipedia.org/wiki/File:The_Girl_in_The_Taxi_1912.jpg 

1912. aasta märtsis jõudis Viljandi Esimese Lugemisringi eestseisuse ette esimene diskrimineerimissüüdistus. Nimelt väitis Lugemisringi kirjatoimetaja hr. Pihlap, et raamatukoguhoidja abi neiu Dagmar Koovit raamatute tagastamisega hilinenud meessoost lugejatelt trahviraha ei võta.

Kired olid nii lõkkele puhutud ning solvumine kohatust väitest nii suur, et auväärne raamatukoguhoidja Aleksander Sibul koos oma abide hr. August Jussi ning neiu Dagmar Koovitiga ähvardas ameti maha panna.

Solvunud osapooled läkitasid ringi eestseisusele kirja ning 29. märtsil 1912. aastal toimunud koosolekul arutatiga olukorda esimees Eduard Schönbergi, tema abilise August Ressaare, abi-raamatukoguhoidja Dagmar Kooviti, kirjatoimetaja A. Pihlapi, kassahoidja abi Tõnis Saare ning raamatukogu eest vastutaja Heinrich Tatsi osavõtul.

„Mitmekülgse läbirääkimise järele koosolekul“ jõuti järeldusele, et hr. Pihlap tegi nalja ning raamatukoguhoidja oma abidega ametit seetõttu maha ei pane.

Asjassepuutuv lõik 29. märtsil 1912 peetud eestseisuse koosolekuprotokollist:

    Esimees herra E.Schönberg loeb raamatu kogu hoidjate neiu Kooviti, hrde Sibula ja Jussi poolt eestseisusele saadetud kirja ette, milles nemad teatavad; et kirjatoimetaja herra Pihlap olla lähenduse teinud, et neiu Koovit raamatu lugejate meesterahvaste käest hilja tagasitoodud raamatute eest trahviraha ei võta. 

Mitmekülgse läbirääkimise järele koosolekul, selgub, et nimetatud lähendus nalja mõttel on üteldud, ja, et kirjasaatjad oma süüdistuse tagasi võtavad ning ametist ei lahku nagu nad omas ülevalnimetatud kirjas olid lubanud, siis tunnistab koosolek selle asja lõpetatuks.