24. detsember - poliitik, diplomaat ja ajakirjanik Hans Rebane

Eesti poliitik, diplomaat ja ajakirjanik

Karl August Hindrey šarž Hans Rebasest

Hans Rebane
24.12.1882 Ärma t, Hallist khk—16.12.1961 Stockholm-Bromma

Hans Rebane õppis 1903 Tartu ülikoolis arstiteadust.

Oli 1906 ja 1911–1918 Postimehe toimetuse liige ja vastutav toimetaja, 1918–1927 Päevalehe vastutav toimetaja ja peatoimetaja, õppis 1921–1926 ühe semestri Berliini ülikoolis poliitikateadust ja reisis Euroopas.

1927–1928 oli Eesti Vabariigi välisminister; osales Eesti ja Nõukogude Venemaa, Eesti ja Läti ning Eesti ja Saksa kaubanduslepete sõlmimisel. 1931–1937 oli Eesti Vabariigi saadik Soomes, 1937–1940 Lätis. Riigikogu III koosseisu liige (põllumeestekogude rühmas).

Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid ta 1941, põgenes Tallinna sadamas laevalt ja läks Rootsi.

1945–49 oli Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse minister peaministri ja välisministri ülesannetes. Osales pagulasorganisatsioonide töös. Vikipeedia artiklis selle kohta erinevad andmed: "Ta nimetati ministriks ja Välisministri kohuste täitjaks eksilis August Rei poolt salaja 15. jaanuaril 1945, kuid August Rei tühistas nimetamise kui teostamatu 24. juunil 1949. Hans Rebane ei ole kunagi olnud Vabariigi Valitsuse eksiilis välisminister."

Hans Rebase mälestuseks asutati erakondadevälise mittetulundusühinguna 2006. aasta alguses Hans Rebase Euroopa Instituut.

Hans Rebane on Toomas Hendrik Ilvese ema kasuisa vend. Tema abikaasa oli Johanna Sild-Rebane.

Autasud
• Belgia Kuningriigi Krooni I klassi orden (1927)
• Läti Vabariigi Kolme Tähe I klassi orden (1927)
• Polonia Restituta I klassi orden (1928)
• Soome Valge Roosi Rüütelkonna suurrist (1933)
• Kotkaristi I klassi teenetemärk (1935)

Allikad:

• EE 14, 2000; muudetud 2011
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Hans_Rebane (vaadatud 18.01.2018)

19. detsember - agronoom Olev Aru

Agronoom
Olev Aru
19.12.1927 Aidu, Vardja—11.07.1992 Rõhu, Tartumaa

Isa Jaan, ema Juuli, neiuna Sarv.

Hariduselt EPA agronoom, Äksi ja Mäeotsa sovh. aiandusagronoom ja direktor 1952-1958, rajas Rõhul Lõuna-Eesti Puuvilja- ja marjakultuuride Sordikatsepunkti, selle juhataja 1958-1987.

Allikas: Kuulsad mulgid. Koostanud Mati Laane. URL: https://matilaane.files.wordpress.com/2016/06/mulgitegelased.pdf (vaadatud 18.01.2018)

Inge Pitsner, Marek Sadam. TAHAKS VEEL MIDAGI ÖELDA... LEA DALI LION

Pilgrim, 2022
240 lk

Raamatus on kirja pandud siirad ja positiivsed meenutused Lea Dali Lioni elust. Need lood on meeldetuletuseks, et tuleb nautida iga hetke, iga päeva. Kui märkad midagi head, siis ütle see välja. Leia aega inimeste jaoks, kellest hoolid. Jää positiivseks, naudi elu! Lihtsad tõed, mis kipuvad kiires argipäevas ununema.

Lea oli andekas, ainulaadne ja isikupärase häälega laulja. Ta sai tuntuks ansambel Blacky kähedahäälse solistina. Lea oli heatahtlik ning soe inimene. Ta oli habras ja naiselik, kuid samas ka vapper ning tugev. Muusika oli tema elu. Minu meelest annab Lea olemuse hästi edasi raamatus toodud kirjeldus: "Ta oli mitmevärviline ja siiruviiruline pulgakomm. Muusikaliselt hästi kirev. Võis laulda rokivõtmes ja armsalt klaveriga üksinda."

Lea heatahtlikkust ja siirust kirjeldab tema enda öeldud lause: “Kui keegi teeb sulle midagi halba, siis mõtle, kas sina tahaksid teha kellelegi taolist asja. Kui tunned, et ei taha, siis saad juba selle üle õnnelik olla, et sinus puudub iha teha kellelegi midagi vastikut. See on juba väga suur asi, mille üle rõõmustada.”

Soovitan lugeda lisaks sellele raamatule ka Lea Dali Lioni kirjutatud raamatut "Joonista valgus".

Raamatut luges: Laura Randoja

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saal (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2020510

8. detsember - Sportlane, ajakirjanik ja karikaturist Oskar Veldemann

Sportlane, ajakirjanik ja karikaturist
Oskar Veldemann
8.12.1912 Viljandi—24.12.1942 Gorki obl. Suhho-Bezvodnaja vangilaager

Oskar Veldemann (ka Veldeman; pseudonüüm Ove ja O-we) oli eesti motosportlane, suusahüppaja, spordiajakirjanik, följetonist ja karikaturist.

Oskar Veldemann õppis Viljandi kaubanduskoolis. Ta tuli neli korda Eesti meistriks suusahüpetes (1933, 1936–1937 ja 1940)[1]. 1934. ja 1935. aastal tuli ta Eesti meistriks hipodroomisõidus.

Ta töötas Rahvalehe toimetuse liikmena ja Uudislehes karikaturistina. Aastatel 1939–1940 töötas ta Kadrioru Noortepargi instruktorina. Kuulus Tallinna Spordipressi Klubisse.

22. juunil 1940 toimus Tallinnas Kadriorus Nõukogude okupatsiooni vastane meeleavaldus. Demonstratsioonil osalejad otsustasid valida neljaliikmelise delegatsiooni, kellele ülesandeks oli viia Vabariigi Presidendile lilli. Üheks väljavalituks oli Oskar Veldemann. Kadrioru lossis presidenti ei olnud ja lilled anti üle kindral Aleksander Jaaksonile. Veldemann arreteeriti 3. septembril 1940 süüdistatuna kuulumises nõukogudevastasesse organisatsiooni. Veldemannile mõisteti 16. detsembril 1941 erinõupidamise poolt KrK § 58-10 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Ta hukkus Nõukogude Liidus Gorki oblastis Suhhobezvodnoje vangilaagris.

Allikad

• ESBL. URL: http://www.esbl.ee/biograafia/Oskar_Veldemann (vaadatud 18.01.2018)
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Oskar_Veldemann (vaadatud 18.01.2018)

Loe ka:

• Arula, Aare. Mälestades ja meenutades – OSKAR VELDEMANN // Eesti Motospordi Föderatsioon. URL: http://www.msport.ee/2017/12/malestades-ja-meenutades-oskar-veldemann/ (vaadatud 18.01.20189

8. detsember - ulmekirjanik Kristjan Sander

Eesti ulmekirjanik
Kristjan Sander
Sündinud 8.12.1977

Kristjan Sander on eesti ulmekirjanik. Sander on kirjutanud peamiselt ulmejutte, aga ta on avaldanud ka ühe romaani või jutukogumiku ("13 talvist hetke", sisaldab 4 temaatiliselt seotud juttu), ühe jutukogumiku ("Õhtu rannal") ja ühe lühiromaani ("Valguse nimel").

Kristjan Sander on võrguajakirja Algernon toimetuse liige. Sander tegeleb aktiivselt ka malemänguga, ta on Tartu Ülikooli Maleklubi esimees. Kirjanik asus mõne aasta eest elama Tarvastu valda Raassilla maile.

Allikad:
• Vikipeedia
• Ilves, Kristi. Kristjan Sander jalutab Mulgimaa metsas kiviaja ja ulmelise tuleviku vahel : teadlane // Sakala (2017) 2. märts, lk. 8

Zane Zusta, Diana Zande. PRUSSAKAD MINU PEAS - LOOD NAISTEST

Läti keelest tõlkinud Ilze Tälberga
Helios, c2020
238 lk.

Raamatus on viisteist lugu. Lood jutustavad elulisi situatsioone, millesse on erinevas vanuses naised oma väga erinevates eludes sattunud. Miks nad on sellistes situatsioonides ja kas on võimalik, et neil on peas prussakad (igasugused mõtted, eelarvamused, etteheited, viha, solvangud, kapriisid, neuroosid)? Kuidas prussakad ära tunda, neid eemaldada või nendega koos elada – just sellest see raamat kaudselt räägibki. Kaudselt sellepärast, et kui mõni lugu sind kohe väga kõnetab siis see ongi just see mõtlemisekoht, „äratundmisrõõm“. Iga loo järel on psühhoterapeudi kiri, milles ta süveneb iga naise probleemi ja proovib talle ulatada abistavat kätt. Kui ühestki loost enda prussakatele vastuseid ei saa (milles ma tegelikult kahtlen) siis tore lugemine sellegipoolest, et saad aimu, milliste prussakatega naised oma eludes tegelevad.

Raamatut luges: Rene Vridolin
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal) 

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1969468

3. detsember - kirjanik Ado Reinvald

Eesti kirjanik
Ado Reinvald
3.12.1847 Uusna v — 6.02.1922 Kulbilohu, Elva

Ado Reinvald oli 19. sajandi lõpu rahvalik luuletaja, jutu- ning näitekirjanik, talupoeg- boheem. Sündis Viljandimaal Uusna vallas 21. nov 1847. Peagi siirdus perekond Tarvastu valda Ilisssa talusse. Reinvaldi koolitee kestis vaid ühe aasta Soone külakoolis, pärast mida täiendas end iseseisvalt. Oli 1867-1894 Tarvastu vallas talunik. Tema talust kujunes kohalik kultuurikeskus. 1894 müüdi talu pankroti tõttu oksjonil ja Reinvald elas erinevais paigus, sh Nõos ja Elvas.

Ado Reinvaldi tütar oli kirjanik Liisa Perandi.

Tema järgi sai nime Ado Reinvaldi tänav Tallinnas.

Nikolai Baturin on avaldanud laulumängu "Kuldrannake" (1986)  Ado Reinvaldi elu ainetel.

Elu lõpuaastail jäi ta oma Elva kodust ilma, elatus läbi häda kirjatööst. Reinvald suri Elva lähedal Kulbilohul 8. veebr 1922, ta on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Loomingust

Reinvaldi esimene luuletus avaldati 1868 J. V. Jannseni ajalehes “Perno Postimees“. Oli "Sakala" kaastöölisi ja levitajaid, koostanud kalendreid ("Sakala kalender", "Lindanisa kalender"). Tema kirjanduslik nõuandja oli F. R. Kreutzwald. Reinvaldi isamaaluule järgib mõneti L. Koidula eeskuju. Kirjutanud ka loodus-, armastus-, kodu- jm. luulet.

1871 ilmus Reinvaldi esimene luulekogu “Viljandi laulik”, mille II osa järgnes mõne aasta pärast (1875). Hiljem anti välja ka luulekogu III (1877) ja IV osa (1889). Luulekogudest ilmunud ka "Õitsi öpik" (1876) ja koos vennaga kogu “Nalja – kannel ehk Laulurahe baltlase lilliaias “ I–II (1881–1883). 1904 ilmus valikkogu “Ado Reinvaldi laulud“. Postuumselt on ilmunud "Valik luuletusi" (1924).

Reinvaldi luuletusi on viisistatud, luuletusest "Kuldrannake" on saanud rahvalik laul. Kirjutanud ka jutustusi ("Rasva-Jaak", 1902, "Elusaatuse tormid", 1903), naljalugusid (kogumik "Suur Naljahammas", 1903) ja näidendeid ("Bagdadi kaliif", 1897").

Reinvaldi luuleloomingu kandvaks hoovuseks on patriotism, paljud ta luuletustest on pühendatud ärkamisaja tegelastele. Kirgliku kirikuvastasena ülistas ta mõistust ja mõtiskles moraali üle. Reinvaldi värsilooming on suuresti nii sisult kui vormilt lähedane riimilisele rahvalaulule.

Kuldrannake

 

Kuldrannake,

mil jõuab laev su kaldale!

Ju vara kalli koiduga

su poole võtsin purjeta’,

silm siiski veel ei kallast näe

siit üle kõrge lainemäe.

Kuldrannake,

mil jõuab laev su kaldale!

Siin alles võõra ilma piir,

ei läigi ranna siniviir

sealt üle elumere vee,

kus lõpeb minu laevatee!

Kuldrannake,

mil jõuab laev su kaldale!

Ma ohkan siin kui väsind lind,

et vaikne elumere pind

ja torm ei laeva lendes a’a –

nüüd hilja sinu randa saa!

Kuldrannake,

mil jõuab laev su kaldale!

Küll õhtueha paiste sees

sind näen sinetamas ees,

oh, siiski raske elutee –

ta lõpeb üle merevee!

 

                                     Ado Reinvald

Allikad:

• EE14, 2000.
• Hinrikus, Rutt. Ado Reinvald (1847-1922). - Kreutzwaldi sajand: Eesti kultuurilooline veeb. URL: http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=22&table=Persons (vaadatud 18.01.2018)
• Ado Reinvald. - Mulgimaa Innfoportaal. URL: http://mulgimaa.ee/mulgimaast/vaimne-parand-juured/ado-reinvald/ (vaadatud 18.01.2018)

2. detsember - Mullateadlane ja agrokeemik Anton Nõmmik

Mullateadlane ja agrokeemik
Anton Nõmmik
2.12.1882 Kurista vald, Viljandimaa – 20.10.1957 Uppsala

Lõpetas 1916 Petrogradi ülikooli, täiendas end 1920 Halle ülikoolis ja 1925–1926 Rockefelleri fondi stipendiaadina USA-s. Oli Põhja-Eesti põllutöökeskkooli rajajaid ja 1918–1920 selle juhataja, 1920–1944 Tartu ülikooli (TÜ) õppejõud (1921–1925 põllumajandusteaduskonna dekaan, 1924–1944 professor).

Rajas TÜ-s mullateaduse ja agrikultuurkeemia õppetooli (oli 1920–1944 selle juhataja) ja Raadile agrikultuurkeemia katsejaama (oli 1921–1944 selle juhataja).

Läks 1944 Rootsi, oli 1944–1957 Ultunas põllumajanduskõrgkooli keemiainstituudis keemik-assistent. Uuris Eesti muldi ja nende keemilist koostist, koostas Eesti esimese mullastikukaardi (1924), rajoonis Eesti mullastiku, korraldas hulgaliselt väetamiskatseid ja määras kultuuride väetisnorme, toitainete kasutamise dünaamikat ja väetamise tasuvust. Uuris eri liiki loomade sõnniku ja virtsa keemilist koostist, orgaanilise aine mullas lagunemise kiirust ning lahustunud ainete sisaldust Eesti suurimate jõgede vees. Lõi oskussõnu. Oli Eesti Agronoomide Seltsi Rootsis asutajaid ja 1945–1949 selle esimene esimees.

Töid
• Kodumaa mullastikust (1925)
• Lühike ülevaade kodumaa mullastikust (1927)
• Mulla reaktsioon, selle põhjused ja määramise meetodid (1927, 1928)
• Uurimusi meie söödajuurviljade arenemisest ja toitainete tarbimisest (1937)
• Eesti NSV jõevete keemilisi uurimusi (1940)

Kirjandus
• Prof. Anton Nõmmiku mälestuseks. – Eesti Metsamees Eksiilis (Rootsi) 25, 1957, lk 37–38
• K. Vahtras. Professor Anton Nõmmik. Tema elust ja tööst. – Eesti Agronoomide Selts Rootsis. Toimetis nr 1, 1975
• E. Turbas ja K. Tarandi. Prof. Anton Nõmmik ja Eesti vooluvete keemilise analüüsi ja maastike geokeemia algus. – Eesti maastike geokeemia küsimusi. Tallinn, 1988

Allikas: EE 14, 2000; muudetud 2011

Ruby Hummingbird. KADUNUD MÄLESTUSTE AED

Ersen 2022
304 lk

Kui Billy ja Elsie esimest korda kohtuvad, pole neil mitte midagi ühist. Billy on kümneaastane Londoni poiss, kes on ema korraldatud äkilise elumuutuse tõttu sunnitud elama mingis kolkas. Elsie on Billy naabruses elav üksik vanaproua, kel on oma rutiin ja nimekirjad, mille järgi ta oma päevi veedab.

Kui Billy ema viib poisi naabrinaise juurde hoiule, pole kumbki pool sellest mõttest vaimustatud. Elsie puhastaks parema meelega pliiti ja Billy vaataks kodus televiisorit, kui vaid see tal seal oleks. Kui aga Elsie avab ukse oma tagaaeda, on poiss müüdud. Billy kaevab, rohib ja istutab sellise innuga, et Elsiegi süda võiks heldida. Siis aga kaevab poiss aianurgast välja naise kõige suurema saladuse.

See raamat annab üksikutele, tõrjutud ja kiusatud inimestele lootust, et maailmast pole kadunud inimesed, kes mured ära kuulavad ja aitavad leida väljapääsuteid.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: 

https://www.lugeja.ee/record/2024945

26. november - luuletaja ja ajakirjanik Ülo Alo Võsar

Foto: Elmo Riig / Sakala

Luuletaja ja ajakirjanik
Ülo Alo Võsar
26.11.1942 Viljandis 

Sündinud Viljandis sõjaväelase ja kunstnikust ema pojana, õppis Viljandi koolides, sh. 1956-1961 Viljandi 1. Keskkoolis. Oli 1961-1964 Nõukogude armees ajateenistuses. Astus 1964 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda eesti filoloogiat õppima. Katkestas õpingud 1968 aastal, sai ülikoolidiplomi 1972. aastal. 

Aastast 1968 töötas Viljandi ajalehe „Tee Kommunismile“ toimetuses, koostas seal lehekülgi „Loomingulistelt radadelt“. 1972. aastal edutati tegevtoimetajaks. Töötas „Sakala“ nime tagasisaanud lehe toimetajana 1994. aasta sügiseni, pärast seda veel kultuuri-toimetajana. 

1995. aastast vabakutseline literaat Viljandis. 

Ajalehe toetusel rajas ja toimetas „Sakala“ harrastusluuletajate (Ü. Alo, E. Eha, M. Maagemust, I. Põldsaar, M. Pärn, E. Rajari, L. Rohtla, K. Tammik) värsikogude sarja, toimetas ka mujal avaldatud algajate luuletajate (A. Tosin, E. Põder, V. Osila) värsivihikuid, samuti viljandlase Jaak Sarapuu raamatuid. Avaldas perioodikas ülevaateid, intervjuusid ja mälestusi kirjanikest, eriti viljandlastest (Minni Nurme, Valda Raud, Vello Lattik, Jaak Sarapuu jt.).

Allikas: Kruus, O. Alo, Ülo // Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 28 

Ülo Alo Võsari panus Viljandi kultuuriellu on kaalukas. Eriti tuleb esile tõsta teda kui kultuuriloolast: ta teab aegu ja inimesi ning on oma mälestusi ilmekalt ja heas keeles jäädvustanud. Paljud on ilmunud Sakalas, mõned on küllap ilmumatagi. Kas ei ole Viljandi linna või kultuur-kapitali maakondliku ekspertgrupi kohus ärgitada ja aineliselt toetada kõigi nende sisukate tekstide kõvade kaante vahele koondamist? Autor on veel tegus ja võimeline seda ise tegema, nii et selleks on just õige aeg. Ülo Alo Võsari iseloomu teades on raske eeldada, et ta ise kuhugi abi paluma läheb ja projekte kirjutama hakkab. Initsiatiiv peaks tulema mujalt.

Allikas: Sarv, Tiina. Lõbus vaadata, huvitav lugeda // Sakala (2017) 4. veebr.

Võsar, Ülo (Alo, Ülo) Es. luuletus ilmus „Pikris“ 1962, kui ise teenis sõjaväes. Hiljem avaldas „Edasis“. „TK“ ei võtnud algul vastu. „Pikris“ ilmus teise nime all (seda ei avaldanud). Arvab, et Alo ei jäägi lõpl. nimeks. (Telefonitsi 14.III 75) 

Allikas: Orig. kodulookartoteegis

Luule- ja mälestustekogud 

• Anarhia ananassiga (2011) 
• Betti Alverile tähtedesse (2006)
• Eestimaa valge lumi (1992) 
• Hüpassaare hüüe (2002) 
• Jõuluheinamaa (2005)
• Kingitakse kristalli (2006)
• Kus külas kõndis Koidula (2010) 
• Kuupaistekaasikud (1990) 
• Mälestustega mängides (2013) 
• Näost näkku Eiaga (2016) 
• Peeglite pidu (2019) 
• Pilved lõhnavad lumest (2004)
• Sõnade simman (2009) 
• Täht põleb laubal (2020)
• Universumi unede udus (2012)
• Viiulivaikus (2002) 
• Õnne asupaik (2017)
• Ööbikuvalgus (1994)

  

Erle Stanley Gardner. HOOLETU KASSIPOJA JUHTUM

Tänapäev, 2022
270 lk 

Erle Stanley Gardneri kriminaalromaanid on vanakooli kriminullisõpradele üldiselt kindla peale minek. Sa tead alati, mida saad. Advokaat Perry Mason peab päästma kohtukulli käest süütu inimese, abiks võluv sekretär Della Street ja eradetektiiv Paul Drake. Seekord on aga asi komplitseeritum, sest ka Della Street satub kohtu alla. Mängus on ka aastaid tagasi kadunud rikas mees, kes võib-olla polegi kadunud, võltsitud tšekid, noored armunud ning üks hooletu kassipoeg. Ja loomulikult jõuab juhtum haripunkti kohtusaalis, kus Perry Masonil on ringkonnaprokurör Hamilton Burgerile nii mõnigi üllatus varuks. 

Olles pikaaegne Gardneri romaanide austaja, on mul tegelikult järjest vähemoluliseks muutunud küsimusele “kes on mõrvar?” vastuse saamine ja järjest rohkem olen hindama hakanud autori oskust lugu jutustada. Nauditavad on Perry Masoni ja politseileitnant Traggi omavaheline kassi-hiire mäng ja vastastikused ülekavaldamised, kui ka lihtsalt eelmise sajandi keskpaiga olustikukirjeldused. 

“Hooletu kassipoja juhtum” nägi esimest korda Eestis trükivalgust veerandsada aastat tagasi Elmatari “Öölase” sarjas.  

Raamatut luges: Gert Kiiler 
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2036899

19. november - Viljandi muusikaelu edendaja ja teenekas pedagoog Kalle Tamra

Viljandi muusikaelu edendaja ja teenekas pedagoog

Kalle Tamra

19.11.1932 Võru

 

Lõpetas 1971 muusikateaduse alal Tallinna Riikliku Konservatooriumi.

 

Töötanud Vanemuise teatris kooriartistina, Tartu I Muusikakoolis muusikaajaloo õpetajana, 1961-1966 Abja lastemuusikakooli ja aastail 1966-2003 Viljandi muusikakooli direktorina. Jätkanud Viljandi muusikakoolis ka pärast juhiameti mahapanemist tööd ansambli, loomingu ja arvuti-noodigraafika õpetajana.

 

Olnud muusikakoolide uuendusliikumise eestvedajaid, koostanud õppe- ja ainekavasid ning harjutuste kogumikke, avaldanud artikleid muusika algõpetusest, pillidest ja pillide valmistamisest. ETV saatesarja "Vahva mees, kes pilli teeb" autor ja saatejuht (1992-1994).

 

Asutanud Viljandi Kammerkoori ning olnud Viljandi linnavolikogu liige 1989-1993.

Loe ka Kaie Mölteri kirjutatud persoonilugu Kalle Tamrast: 

Muusikahariduse eestvedaja ja taganttõukaja // Sakala (2022) 8. jaan. 

Täistekst Eesti artiklite portaalis DIGAR https://dea.digar.ee/article/sakala/2022/01/08/5.1

 

Autasud ja tunnustused:

1989 ENSV teeneline kultuuritegelane

2007 Viljandimaa vapimärk

2021 Kultuurkapitali elutöö preemia

 

Allikad:

• Tamra, Kalle. Eesti Entsüklopeedia 14. Eesti Entsüklopeeidiakirjastus 2000. Lk. 517.
•  Viljandimaa Vapimärgi pälvis Kalle Tamra. Viljandimaa.ee URL: http://www.viljandimaa.ee/?mod=news&id=945&c=20 (vaadatud 11.01.2018)

16. november - Enn Kiilaspea

Hilise ärkamisaja koolmeister ja muusikategelane
Enn Kiilaspea
16.11.1872 Jaasi t, Aidu, Viljandimaa— 9.04.1943 Abja, Viljandimaa

Sündinud talupidaja Hans Kiilaspea ja Mari (Mõru) Kiilaspea perre. Abiellus Ann Lõoga 1900. aastal.

 

Õppis Aidu-Tölli vallakoolis 1882-1885, Paistu kihelkonnakoolis 1885-1889, Viljandi 3-klassilises linnakoolis 1889-1892, kus omandas 2-kl. algkooli õpetaja kutse. Täiendas end pedagoogilistel suvekursustel Viljandis 1894.

 

Teenis õpetaja abilisena Morna vallakoolis 1892-1993. Volveti-Kuuslama vallakoolis õpetaja 1893-1894, Kärstna vallakoolis juhataja 1894-1899, Aidu-Tölli vallakooli juhataja 1899-1901. Pidas Tõrvas raamatukauplust 1901-1905, Aidus metsaametnik 1904-1909, Pärnus ärijuht 1909-1913. Isatalus kaupmees 1913-1914, Kaubi-Kadaku vallakooli juhataja 1917-1922, Uue-Kariste Kosksilla algkooli juhataja 1922. aastast.

 

Tegutsenud muusika- ja laulukoori asutajana ja juhatajana Kärstnas, Tõrvas, Aidus, Pärnus, Hallistes ja Uue-Karistes.

Allikas: Eesti avalikud tegelased : eluloolisi andmeid. Eesti Kirjanduse Selts, 1932. Lk. 98

Allikas: TÄISTEKST RR arhiivis DIGAR http://dea.digar.ee/article/sakalaew/1943/04/14/19

15. november - Kaleph Jõulu

Pedagoog, koolidirektor ja rahvaluulekoguja
Kaleph Jõulu
15.11.1927 Rapla—22.01.2013

Kaleph Jõulu sündis 1927. aastal Raplas neljalapselises töölisperekonnas, lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli filoloogi ja eesti keele ning kirjanduse õpetajana.

Töötanud õpetajana 45 aastat Raplas, Kaius, Türil, Laupal, Roosna-Allikul, Abja-Paluojal, Puurmanis, Ahjal, Tapal, Vana-Võidus, Viljandis ja Meremäel, sealhulgas kolmes koolis direktorina. 1979. aastal tuli Kaleph Jõulu elama ja töötama Vana-Võitu, kus elas elu lõpuni.

Elu lõpupäevil õnnestus tal hoida oma käte vahel trükisooja elutööd "Maailma 33333 rahvatarkust". Pea 900 leheküljeline suurteos hõlmab Kaleph Jõulu elu jooksul kogutud pea 160 riigi rahvatarkusi. Selle kogumise innustuse andis talle keeleteadlane ja suur sõber Paul Ariste.

Eesti Kirjandusmuuseumi on ta saatnud tuhandeid lehekülgi folkloorset materjali ja saanud Eesti Vabariigi presidendilt neljal korral rahvaluule kogumispreemia (1994, 1996, 1997, 2007). Eesti Rahva Muuseumi kirjasaatjana on ta talletanud muuseumile väga palju unikaalset materjali ning esemeid.

Allikas: erinevad nekroloogid

Loe ka: Kaleph Jõulu // Viljandimaa koduloolasi : teatmik. - 2009. - Lk. 28-30

Tyler James. MINU AMY

Varrak, 2022
320 lk

See raamat on lugu kahest keerulise iseloomuga introverdist, kes üle kõige armastasid muusikat. Ühest neist sai tuntud Briti laulja ja laulukirjutaja Amy Winehouse, kes paraku suri 23. juulil 2011.a. alkoholimürgistuse tagajärjel oma kodus, olles vaid 27 aastane.

Raamatu autor oli lauljatari kõrval lapsepõlvest saati. Nad kasvasid koos üles, avastasid ühise kire – muusika, laulsid koos, tegid tulevikuplaane, unistasid kuulsaks saamisest. Amyl oli lisaks väga omapärasele lauluhäälele ka suurepärane anne kirjutada laule. Esmalt kirjutas ta üles oma tunded. Ükski laul ei sündinud meloodiast või akordidest, kõigepealt olid alati lihtsalt sõnad. Ta oli öise eluviisiga, istus köögipõrandal, käeulatuses kitarr ja kirjutamisvahendid.

Ta kirjutas laulukirjutamise kohta tihti nii: „Võtad pliiatsi ja raiud selle endale kätte ning veritsed siis noodipaberi kohal.“ (Katkend lk. 91)

Tegelikult tahtis Amy olla lihtsalt tavaline džässilaulja, ihates olla hea abikaasa ja laste ema. Tema suurimaks probleemiks elus sai tema kuulsus, sest see vangistas, halvas tavaelu ja võõrutas reaalsusest. Loomeinimeste enesehinnang on tihti väga habras, see võib juhtida nende elu enesehävitamiseni - nii Amyga paraku juhtuski.

Kui hakkad jooma juba keset päeva, hakkad lävima ka teistsuguste inimestega. Meie ebatavalises maailmas oli tavaline, et inimesed pidutsesid kogu päeva. Kui oleksid kahekümne kahene ja keegi teataks, et „siin on paarsada tuhat naela, võta aasta vabaks ja mõtle oma uue albumi peale“, mida sa siis teeksid? Amy ei hoolinud kuulsusest – ei seisnud VIP-piirete taga vaid marssis tavalisse pubisse. Ja ta mõistis, et kui kogu päev aina rüübata ja auru all püsida, tundubki kõik mõnus ja tore. (Katkend lk. 70)

Tyler tegi Amyga kaasa kõik need põrgupiinad, mida toob endaga kaasa alkoholi liigne tarvitamine ja narkootikumid. Nad mõlemad käisid põhjas ära aga välja sellest tuli Tyler üksinda.

Raamat Amy elust on väga kaugel meelelahutuslikust kirjandusest. See on väga aus, karm ja idealiseerimata lugu ühe varalahkunud noore naise elust.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2034054

9. november - August Oswald Westren-Doll

Eesti ja Saksa pastor, kodu-uurija ning pedagoog
August Oswald Westren-Doll
9.11.1882 Viljandi—24.05.1961 Göttingen, Saksamaa

August Oswald Westren-Doll (9. november 1882 Viljandi – 24. mai 1961 Göttingen, Saksamaa) oli Eesti ja saksa pastor ning pedagoog. Ta õppis 1894–97 Viljandis Bormanni erakoolis ning 1897–1901 Pärnu Gümnaasiumis. Lõpetas 1906 Tartu Keiserliku Ülikooli kuldmedaliga (cand. theol.). 1907 sooritas Riias konsistooriumieksami. Ordineeriti 10. veebruaril 1908 õpetajaks.

1908–1909 töötas abiõpetajana ning 1909–1924 pastorina Palamuse Püha Bartholomeuse kogudusus, aastatel 1920–1924 oli veel Tartu praostkonna praost. Seejärel oli ta aastatel 1924–1939 Viljandi Jaani koguduse pastor ning töötas usuõpetajana Viljandi gümnaasiumides. 1922–1927 Õpetatud Eesti Seltsi esimees.

1939 emigreerus Westren-Doll Saksamaale. Seal töötas kirikuõpetajana 1940–1946 Elbingis (praeguses Elbląg'is, Warmia-Masuuria vojevoodkonnas) ja 1946–1955 Mengershausenis (Göttingeni kreisis, Alam-Saksi liidumaal). Aastast 1957 teoloogia doktor.

Isiklikku
Ta on pastor August Jacob Westren-Dolli poeg

Kirjandust

• Ewangeliumi Lutheruse kiriku koguduste abi-kassa Weneriigis. 25. aastase asutamise, töö ja toe mälestuseks 1859-1884, Tallinn 1884
• Ewangeliumi Lutheruse kiriku koguduste abi-kassa Weneriigis. Tõine leht, tema tööst Liiwimaal 1859-1885, Tartu, 1885
• Ewangeliumi-Lutheruse kiriku koguduste abikassa Weneriigis. Kuues leht, Abikassa tarwidusest ja tööst laiali-pillatud usuwendade kasuks 1890, Tartu, 1890
• Jõulu album, Viljandi : [s.n.], 1929 (üks autoritest)
• Kevadepühade album : aprillikuul 1930 Tartu (üks autoritest)
• Viljandi ajalugu, juht ja linnaplaan, Viljandi 1939

Allikas: Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/August_Osvald_Westr%C3%A8n-Doll

5. november - Elmar Pettai

Luuletaja, kultuuriloolane ja kalandusajaloolane
Elmar Pettai
5.11.1912 Karulaane t, Reinse k, Vana-Kariste v—24.05.2008 Stockholm

Elmar Pettai sündis 5. novembril 1912 Vana-Karistes talupidaja peres. Õppis Pärnu Haridussõprade Seltsi Kodukeskkoolis ja Pärnu Kalanduskoolis. Töötas kalakaubanduse ja -tööstuse alal.

 

Põgenes 1944 Rootsi. Oli pikemat aega Stockholmis L. M. Ericssoni telefonivabrikus töödejuhataja. Õppis töö kõrval Eesti Teadusliku Seltsi Instituudis ja 1978–80 Uppsala Ülikooli soome-ugri keelte instituudis.

 

Oli 1962–77 Stockholmis Eesti Kultuuri Koondise büroojuhataja ja peasekretär. Olnud Eesti Kalurite Koondise jätkväljaande "Eesti Kalur" (Stockholm, 1980–93) toimetaja, mahuka 2-köitelise koguteose "Eesti kalanduse minevikust" I (Stockholm, 1984, 2. trükk 1986) ja II (samas, 1985) koostaja, toimetaja ja kaasautor. Luuletajana debüteeris Elmar Pettai 1930. aastal, tema luuletusi ilmus perioodilistes väljaannetes Abieluleht, Kevadik, Kodu, Rahva Elu ja Sakala Pühapäev. Avaldanud mitu luuleraamatut ("Jaanilill", 1964; "Illusioonid", 1988; "Rändaja kojuminek", 1992 jt) ning mälestusi (Kaks mälestuskirjutust. // Side (1927) 3–4; ilm. ka: Mulkide almanahh 11. Tartu, 2001).

 

Külastanud korduvalt Eestit, nt võttis 2005 osa Tallinna Bibliofiilide Klubi 25. aastapäeva tähistamisest.

Allikad: Vikipeedia ja http://kultuur.postimees.ee/1800609/stockholmis-suri-uks-vanemaid-eesti-kirjamehi-elmar-pettai

Loe ka: Sulbi, Raul. Stockholmis suri üks vanemaid Eesti kirjamehi Elmar Pettai // Postimees online 26.05.2008 URL: https://kultuur.postimees.ee/1800609/stockholmis-suri-uks-vanemaid-eesti-kirjamehi-elmar-pettai  (vaadatud 11.01.2018)

5. november - Aksel Kipper

Astrofüüsika– ja matemaatikadoktor
Aksel Kipper
5.11.1907 Holstre v—25.09.1984 Tartu

Aksel Kipper on Eesti astronoomia suurmees, kelle eestvedamisel said astronoomid enda käsutusse nüüdisaegse observatooriumi Tõraveres. Viljandimaal Paistus sündinud Aksel Kipper lõpetas 1930. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna ja asus tööle tähetornis Toomemäel. 1946. aastal asutas Nõukogude võim Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Aksel Kipper valiti kohe selle liikmeks ja ka asepresidendiks - selles rollis aitas ta tööle panna Tartus asuvaid Teaduste Akadeemia instituute. 1950. aastal sai temast aga TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudi direktor. Kipperil õnnestus korraldada 1953. aasta mais Tartus NSV Liidu Teaduste Akadeemia Astronoomianõukogu pleenum. Sellel koosolekul võeti vastu põhimõtteline otsus rajada uus observatoorium väljaspoole Tartu linna - ilma Moskva heakskiiduta poleks see saanud toimuda. 29. aprillil 1963 pühitseti mitteametlikult sisse uue observatooriumi kolmekorruseline peahoone Tõraveres. 14. septembril 1964 avati pidulikult kogu uus observatoorium ning anti talle F.G.W. Struve nimi. Aksel Kipper jätkas tööd instituudi juhina. 1. oktoobril 1973 sai Füüsika ja Astronoomia Instituudist kaks iseseisvat teadusasutust: Füüsika Instituut Tartus ning Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut Tõraveres. Aksel Kipper oli viimase direktor veel mõnda aega ja andis 1974. aastal ohjad üle Väino Undile.

 

Allikas: Leedjärv, Laurits. Aksel Kipper ja Tõravere // Horisont (2007) nr. 6

Foto: https://www.to.ee/to50/kipper_istub_zoom30.png

Sara Goodman Confin. ARMASTUSEST SÕPRADE VASTU

Ersen, [2022]
336 lk

Lily on 32 ja ikka vallaline. Ta ei teekski sellest suuremat numbrit, kui tema kolm sõbrannat, vend ja õde ei otsustaks peaaegu korraga abielluda. Mis teda aga eriti endast välja viib, on see, et ta on palutud neisse kõikidesse pulmadesse pruutneitsiks.

Tänu Lilyle saab lugeja üsna sügavalt sisse vaadata Ameerika pulmakorralduse traditsioonidesse. Pruutneitsi ei ole lihtsalt pruudi kena vari pulmapeol, vaid kõik algab kleitide valikuga, jätkub ilusalongide külastuse, dieedi, tüdrukuteõhtu, mõrsjapeo jms. Lily on sattunud sellisesse virrvarri, et kui ta ühe neist- kõige glamuursema pulma eelarve kokku lööb, tõuseb see tuhandetesse dollaritesse. Kuid rahaline kulu ei olegi kõige valusam. Lily isetu ja rõõmus iseloom saab üsna tõsiselt riivatud, võiks isegi öelda, et ta satub pruutneitsikiusu ohvriks. Et natukegi auru välja lasta ja samas pisut lisaraha teenida, hakkab ta kirjutama blogi „Pruudimaania“.

Samal ajal on Lilyl kujunemas tore sõprus Megani pulma peiupoisi Alexiga. Kahjuks ei saa see areneda millekski enamaks, sest… Lily ärkas sõbranna kihluspeo järel kellegagi ühes voodis ja ta ei tea, kes ee oli. Ning pealegi on Megan Lilyl ära keelanud igasugused soojemad suhted ükskõik millise tema pulma peiupoisiga.

Kui Lily irooniline blogi saab avalikuks ning pruudid, emad, pruutneitsid jt pulmategelased ennast seal ära tunnevad, plahvatab suuremat sorti pomm. Nüüd peab Lily kõigi ees vabandama ja tunnistama, et nõustus kõigega ja talus alandusi vaid armastusest sõprade vastu.

Kuidas kõik ja kas ka hästi lõpeb, selle jätan lugeja avastada.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2029263

30. oktoober - Minni Katharina Nurme

Sündinud Neumann; 1936–1941 Minni Raudsepp, 1941–1958 kodanikunimi Minni Hint
30. okt. 1917 Aidu vald – 22. nov. 1994 Tallinn

Kirjanik ja tõlkija Sündis Viljandimaal Paistu kihelkonnas Aidu vallas lasterikka Kiini talu peremehe tütrena. Õppis Suure-Kõpu algkoolis 1925–1931 ja Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumis 1931–1936.

 

Oli II maailmasõja ajal NSV Liidu tagalas, seejärel Tallinnas vabakutseline kirjanik.

 

Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1944. Ta oli Salme Ekbaumi õde.

 

Aastail 1936–1941 oli ta abielus Jaan Raudsepaga (1907–1962), kodanikunimi Minni Raudsepp, ja aastail 1941–1958 Aadu Hindiga, kodanikunimi Minni Hint. Tema tütred on Eeva Park ja Miina Hint, pojad Loomet Raudsepp, Päärn Hint, Aadu Hint.

 

Kirjutanud olustikulise ja psühholoogilise kallakuga proosat (romaanid „Kentaurid”, 1939, 2010, ja „Ratastool”, 1941, jutukogu „Lämbumine”, 1946, lühiproosakogud „Valus küsimus”, 1962, ja „Rähni laastud”, 1966). Loomingu põhiosa moodustab vormilt mitmekesine, traditsioonilist meetrikat ja vabavärssi kasutav luule. Sõjaaegsed luuletused vahendavad koduigatsust (esikkogu „Sünnimuld”, 1945, kogu „Pikalt teelt”, 1947). Isikupära pääseb mõjule hilisemas naiselikku loodus- ja tundelüürikat ning filosoofilisi eluvaatlusi sisaldavas luules („Juured mullas”, 1957, „Esmaspäeva künnisel”, 1960, „Metsõunapuu”, 1963).

 

Minni Nurme luulet on tõlgituna ilmunud vene („Мост над потоком дней”, Moskva 1977) ja saksa keeles („Mondwein”, Leipzig 1976), lisaks neile sisaldavad tema värsse (ja ka proosat) soome, läti, leedu, ukraina, kasahhi, usbeki, tadžiki, armeenia, moldova, mari, udmurdi ja teistes keeltes avaldatud antoloogiad ja perioodikaväljaanded.

 

Ta ise on tõlkinud ameerika (Harriet Beecher-Stowe, Eugene O'Neill, Robert Frost), inglise (George Gordon Byron, Percy Bysshe Shelley) ja soome kirjandust (Paavo Haavikko).

Luulekogud 

• Esmaspäeva künnisel (1960) 
• Juured mullas (1957)
• Kuuvein (1974)
• Marjahein (1967)
• Merel (1953) 
• Metsõunapuu (1963)
• Pikalt teelt (1947) 
• Pilvede pisarad tärkamisse (1978)
• Puud varjulised (1987) 
• Päevapuri (1981) 
• Sookailudes on loitsud (1971) 
• Sünnimuld (1945)
• Tuules lendlev seeme (1976) 
• Valgevalul(1983)

Proosateosed 

• Kentaurid (1939)
• Lämbumine (1946) 
• Ratastool(1941) 
• Rähni laastud (1966) 
• Valus küsimus (1962) 
• Värvirikkad kirjalõimed (1967)

Loe lisaks:

• Kui haiglas vahetati lapsed // Sakala (1940) 10. mai, lk. 5. URL: https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1940/05/10/32
• Park, Eeva. Minni Nurme. Kodumetsade kutse // Looming (2017) nr. 11, lk. 1649-1659. URL: https://dea.digar.ee/article/AKlooming/2017/11/0/39
• Park, Eeva. Minu kuninglikud kaelkirjakud. Hea Lugu, 2018. 160 lk.

Allikad:
• EE 14, 2000; muudetud 2013 URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/nurme_minni
• Minni Nurme. Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Minni_Nurme

28. oktoober - Helmi Neggo

Aastani 1916 Reiman; 28. okt. 1892 Kolga-Jaani – 2. dets. 1920 Tartu
Eesti esimesi kutselisi etnograafe, Villem Reimani tütar
Pani aluse meie rahvakunsti süstematiseerimisele

Helmi Neggo oli üks huvitavamaid ja haritumaid naisi XX sajandi teisel aastakümnel. Tal oli õnn ja õnnetus sündida Villem Reimani vanima tütrena. Isalt, kes kindlasti oli tema suur eeskuju, päris ta nii süsteemse teadusliku mõtlemise ja suurepärase kirjutamisoskuse kui ka kehva tervise. Villem Reiman saatis tütre juba kaheksa-aastaselt Helsingisse kooli. See oli rahvusluse ja hõimumeelsuse ning saksa- ja venevaenulikkuse avaldus.

 

1911 lõpetas ta Helsingi Soome Tütarlastekooli täienduskursused ja 1916 Helsingi ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo-keeleteaduse osakonna. Tema põhiõppeaineks oli soome-ugri rahvateadus ning laudatur’i tasemel Soome ja Põhjamaade ajalugu, approbatur’i tasemel kunstiajalugu ja maateadus.

 

Eesti Rahva Muuseumi (ERM) liikmena aastast 1913 osales Helmi Reiman-Neggo muuseumi välitöödel. 1912. ja 1913. suvel käis ta läbi peaaegu terve Kolga-Jaani kihelkonna ja korjas nii ERMile 215 eset. Tema reisipäevikut – nimekirju ja kirjeldusi kogutud või kogumata jäänud asjade, marsruudi, ilmaolude, kohatud inimeste ja nende suhtumise kohta korjajatesse – hoitakse ERMi topograafilises arhiivis.

 

Aastatel 1916–1919 töötas ERMis, kuulus algul korjamis- ja kõne-, hiljem ka uuema kunsti toimkonda. Teadustöö vallas oli Helmi Neggo otsese kureerimise alla rahvakunst. Ta organiseeris muuseumi esemete ja nende mustrite joonistamist. 1917–1918 elas Tallinnas, tegutses ajakirjaniku ja rahvaülikooli lektorina.

 

Viis rahvakunsti käsitluse territoriaalselt süstematiseeritud ja võrdleva teaduse tasemele. Temalt pärinevad määratlused ja üldistused kohalikest geograafilistest rühmadest. Haaravad on ka eesti rahvakunsti kui ühtlase stiili määrangu katsed.

 

Helmi Reimann-Neggo oli abielus Gundemar Neggoga (21. märts 1888 Jursi mõis, Saaremaa – 26. sept 1933 Detroit), arsti ja diplomaadiga.

 

Helmi Reiman-Neggo suri 28-aastasena 2. novembril 1920 Tartus.

Allikad:
• EE [online] loodud 2013 URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/reimann-neggo_helmi1
• Õunapuu, Piret. Ta isik oli ta meistritöö. Sirp online 18.03.2005. URL: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/ta-isik-oli-ta-meistrit/
• Vikipeedia https://et.wikipedia.org/wiki/Helmi_Neggo

Foto: Reiman-Neggo, Helmi. Rindportree URL: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/50783/fo3972b_helmi_reiman_neggo_1910_ndad.jpg?sequence=1&isAllowed=y

Alessandra Torre. MUSTAD VALED

Päikese kirjastus, 2017
303 lk

Layana kohtub heategevusüritusel ITgeenius Brantiga ja alates sellest päevast ei suuda noored käsi üksteisest eemal hoida. Nende kuumale suhtele viskab iga natukese aja tagant kaikad kodarasse Branti tädi, kes on orienteeritud perefirma kasumile.

Aegajalt uppub Brant töösse ja kaob vaateväljast, siis aga on jälle platsis, sõidetakse eralennukiga siia-sinna ja igas vähegi romantilises paigas teeb Brant Layanale abieluettepaneku. Kuid Layana teab nüüd Branti saladust, vastab järjekindlalt eitavalt ning alustab kõrvalsuhet Lee’ga, keda kohtab justkui juhuslikult bensiinijaamas.

Tsiteerides üht raamatublogijat on „suur osa raamatust on nii halb, et see on tegelikult hea“.

Tõsi, teoses ei hoita tagasi intiimsete seikade üksipulgi kirjeldamisega. Kes seda ei kannata, sel ei tasu raamatut lugema hakata. Teisi ootab eest niisugune puänt, et ka mina julgen seda heaks raamatuks nimetada.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1432096

21. oktoober - Salme Ekbaum

Aastani 1941 Neumann; 21. okt. 1912 Aidu v – 10. sept. 1995 Toronto
Prosaist, luuletaja ja näitekirjanik

Sündis Viljandimaal Paistu kihelkonnas Aidu vallas lasterikka Kiini talu peremehe tütrena. Õppis kohalikus Taki ja Kõpu algkoolis, 1925–1930 Viljandis Eesti Haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumis.

 

Lõpetas 1936 farmatseudina Tartu Ülikooli. Üliõpilasena praktiseeris Viljandi ja Abja-Paluoja apteegis, pärast lõpetamist töötas Võhma apteegis, vahepeal 1937–1939 haiglaravil. Edaspidi tegutses farmatseudina Kuressaare, Läänemaa, Karuse ja Tallinna Tõnismäe apteegis.

 

Perenaisekalduvusi tal ei olnud, talutööd jäid seetõttu võõraks, aga lugemine oli peres oluline küllaltki varasest east alates. Nii saidki Juhan Neumanni kahest nooremast tütrest lõpuks kirjanikud - Salme Ekbaumi noorem õde on Minni Nurme.

 

1944. aastal põgenes Salme Ekbaum Rootsi, kus töötas edasi õpitud erialal. Viis aastat Rootsis elanud, siirdus koos mehega edasi Kanadasse. Abikaasa Artur Ekbaum oli Eesti põllumajandus-, pangandus- ja ühiskonnategelane. Pere elas Torontos, seal loobus Salme Ekbaum apteekriametist ja tegutses edasi juba kutselise kirjanikuna.

 

Välismaise Eesti Kirjanikkude Liidu ja PEN-klubide liige. Suri 1995. aastal Torontos, tema põrm on maetud Paistu kalmistule.

 

Salme Ekbaumi ja Minni Nurme mälestusele pühendatud üritustest

 

1997. aastal algatasid õdede Salme Ekvaumi ja Minni Nurme sugulased mõtte korraldada maakonna õpilastele omaloominguvõistlus. Algselt korraldasid võistlust koostöös C. R. Jakobsoni Gümnaasium ja Viljandi Linnaraamatukogu. Hiljem võttis korraldamise üle Viljandi Linnaraamatukogu. Ajapikku on võistluse seos Minni Nurme ning Salme Ekbaumiga vähenenud.

 

Alates 2003. aastast annab Paistu vald (nüüd Viljandi vald) välja Salme Ekbaumi ja Minni Nurme mälestuseks loodud kirjanduspreemiat. Kõnealuse koduloopreemiaga tunnustatakse kodukanti ja sellest kirjutavaid luuletajaid.

Luulekogud 

• Ajatar (1974)
• Indiaani suvel (1951)
• Kivi kiljatas aknasse (1967) 
• Lupiinid, lupiinid (1979) 
• Talioras (1988) 
• Õhtu tiiva all (1992)
• Õhumärgi all (1983) 

Proosateosed 

• Arm ja ahnus (1972) 
• triloogia: 
• Ilmapõllu inimesed (1948) 
• Lindprii talu (1951) 
• Külaliseks on ootus (1952) 
• Inimene Ingel (1983) 
• Jälgkiri tormiuksel (1987) 
• Kohtumine lennujaamas (1979) 
• Kontvõõras (1966) 
• Kärestik (1955) 
• Maja Karineemel (näidend.196?) 
• Ristitants (1970) 
• Siniste silmadega lumememm (2011) 
• Süteoja (1957) 
• Valge maja (1946) 
• Vang kes põgenes (1975)
• Varjude maja (1959)
• Veimevakk (1964) 
• Õigusenõudja (1962) 
• Ühistegevus on päike (1977)

 

Allikad:

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 76

• Salme Ekbaum – 100. – Orissaare Raamatukogu kodulehel URL: http://orissaareraamatukogu.onepagefree.com/files/SALME%20EKBAUM.pdf

• EE 14, 2000; muudetud 2013 URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ekbaum_salme

Lenna. ELU ILMAVEEREL

JES Kirjastus, 2022
224 lk.

Kellele käredahäälne ninjatüdruk, kellele tuttav nägu jäätisepakendilt…

Lenna Kuurmaa on kirjutanud raamatu, mis paitab südant.

Lauljanna ostis talu Setomaale siis, kui oli 25 aastane. Päriselt maale kolis naine koroonakevadel, siis juba koos kahe tütre ja elukaaslasega. Selles raamatus on vähe glamuuri ja säravat lavaelu. Vaid riivamisi mainib autor esinemisi ja elukaaslase teatriprojekte. Imetledes lugesin, kui kindlalt seisab see noor naine sõna otseses kui kaudses mõttes kahe jalaga maa peal. Mõnusa huumoriga on kirjeldatud maaeluga kaasnevaid äpardusi või siis pigem valearvestusi, sõnu ilustamata broilerite kasvatamise iseärasusi. Kuidas lastele selgitada koduloomade haigestumist ja hukka saamist, et nad võtaksid seda loomuliku elu osana? Lenna teab. Mitmel korral on mainitud kartust, kuidas kogukond linnavurled omaks võtab, sest kes pole Setomaal sündinud, setoks ei saa. Ometi kasvab peres nüüd väike Kusti, kes on sünnilt seto, Lenna on teinud tööampse kohaliku kooli kokana ja laulab seto leelot külakooris. Kõik on võimalik.

Nagu juba alguses mainisin, on see üks südamlik lugu. Moodsas köites raamatut illustreerivad armsad mustvalged fotod lauljanna igapäevaelust Setomaal.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2026471