1. mai - Jüri Kukk 80

Jüri Kukk

1.05.1940 Pärnu – 27. 03. 1981 Volgoda (25.11. 1989 ümber maetud Kursi kalmistule)
Eesti keemik ja vabadusvõitleja

Jüri Kukk sündis 1940. aastal Pärnus õpetajate pojana.

5. nov. 1958
Vanemate töölt vallandamise lugu

(Jüri isa Albert oli olnud Mõisakülas kooli direktor. Lapsepõlvekodu hävis vene pommirünnakus, päev enne punaväe sissetungi septembris 1944.) 

…olin siis kas 4. või 5. klassis. Isa ja ema tulid koolimajast, kust nad said lõplikult vallandamispaberid. Ma ei osanud midagi aru saada, nutsin vaid koos emaga. Nüüd ma mõistan, et see oli õhtu, millest algas minu alateadlik elu jälgimine. /-/ Milline valu oli emal, kui ta peale 24 aastast õpetajaks olemist jäeti ilma võimalusest teha oma armastatud tööd. Mõistan isa, kelle tunnikonspekte ma nüüdki aeg-ajalt kapist võttes lehitsen – need on nii hoolega kirjutatud. (Kartau, Salme. Kirjad minevikust // Kultuur ja Elu (2004) nr. 2. URL: http://kultuur.elu.ee/ke476_kukk.htm)

Õppis Mõisaküla Keskkoolis, kuid aprillis 1958 sürjutati ta Mõisaküla Keskkoolist ja oli sunnitud jätkama kooliteed Abja Keskkoolis, mille ta lõpetas kevadel 1958.

Kooli vahetamise põhjuseks olevat olnud, nii ta hiljem mulle jutustas, lahkhelid mõnede õpetajatega. Teda olevat nimetatud nihilistiks, anarhistiks, egoistiks. Mitte kõikidest õpetajatest ei rääkinud ta halvustavalt. Head suhted olid tal oma klassijuhataja ja matemaatikaõpetajaga. (Kartau, Salme. Kirjad minevikust // Kultuur ja Elu (2004) nr. 2. URL: http://kultuur.elu.ee/ke476_kukk.htm)

Aastal 1958. Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) keemiaosakonda astunud Kukk spetsialiseerus elektrokeemiale. Pärast kohustuslikku armeeteenistust Kesk-Aasias Turkmenistaanis (1963-1965) sai Kukest NLKP liige ja Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud, kes avaldas enda karjääri jooksul paarkümmend erialast teadustööd.

Jüri Kukk abiellus juunis 1967 Silvi Näroga. Sündisid poeg Andres ja tütar Liis. 1969-1971 oli Jüri aspirantuuris. 25. okt. 1972 kaitses ta kraadi. Sellele sündmusele oli palutud ka keemiaõpetaja pr Kartau. Nagu kirjutas Jüri oma kirjas 6. 10: “Tahan sel päeval olla koos inimestega, kes minu eluteel ei unune. Kui järele mõtlen, polegi neid nii vähe.” Kandidaadidiplomi sai ta kätte 6. märtsil 1973. 
(Kartau, Salme. Kirjad minevikust // Kultuur ja Elu (2004) nr. 2. URL: http://kultuur.elu.ee/ke476_kukk.htm)

Oktoobrist 1975 kuni 1976. aasta septembrini stažeeris Prantsusmaal Pariis lähedal Bellevues keemikuna.

Sealpool raudset eesriiet elamine muutis põhjalikult Kuke tõekspidamisi ja maailmavaadet. Tulnud tagasi kodumaale, jutustas ta kõigile avameelselt elust-olust kapitalistlikus riigis. Näiteks sellest, kuidas Prantsusmaal saavad samas laboratooriumis rahumeelselt koos töötada keemikud, kellest üks on fašist ja teine kommunist.

Seesugune avameelsus ei meeldinud mõnedele kolleegidele Tartus ega ka TRÜ tolleaegsele administratsioonile. Hakati otsima ettekäändeid ja võimalusi, et ebasoosingusse sattunud keemikust lahti saada. Kukk otsustas lahkuda komparteist, pannes 1978. aastal oma liikmepileti lauale, mis oli pretsedenditu samm NLKP ajaloos. 

11. juulil 1979 vabastati Jüri Kukk otsitud põhjustel anorgaanilise keemia dotsendi kohalt ja ta liitus lõplikult dissidentidega, avaldas soovi loobuda NSV Liidu kodakondsusest ja koos perega lahkuda. Aastal 1980 käis ta Moskvas ning andis välisajakirjanikele üle Eesti, Läti ja Leedu vastupanuvõitlejate protestikirja Nõukogude vägede tegevuse ja viibimise vastu Afganistanis.

Ta vahistati dissidendina Eesti NSV Prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Erich Vallimäe ja KGB Tartu osakonna juhi Anti Taluri eestvõtmisel 13. märtsil 1980. aastal ja heideti Patarei vanglasse. Protestiks kinnipidamise vastu alustas ta koos Mart Niklusega 1980. suvel näljastreiki.

Pärast ligi pool aastat kestnud eeluurimist Tallinnas korraldati järgmise aasta 5.–8. jaanuarini Eesti NSV ülemkohtus Kuke ja Nikluse üle kohtulavastus. Pealtnäha avalikel, kuid tegelikult suletud istungitel täitsid kohtusaalis istekohti enamasti KGB-lased. Kohtualused pidasid arveteõiendust justiitsjanditamiseks. Kumbki ei tõusnud istungitel püsti, mõlemad keeldusid kohtu küsimustele vastamast ega tunnistanud ennast ka süüdi. Kukke karistati kaheaastase vabadusekaotusega.

Eluohtlikus seisundis saadeti ta peatselt Eestist välja karistuse kandmiseks Venemaale Volgoda vangilaagrisse, kus ta suri 27. märtsil 1981.

Jüri Kukk ei kandnud talle kohtu poolt määratud kaheaastast karistust ära. Ta suri 41aastaselt 27. märtsil 1981 Vologda laagrihaiglas ja maeti kohalikule kalmistule (nimetusse hauda nr 23781). See kalmistu jäi tema puhkepaigaks ligemale kaheksaks aastaks. 25. novembril 1989 toodi Jüri Kuke põrm perekonna, Tartu Ülikooli ja sõprade taotluste ja töö tulemusel Eestisse ja maeti Kursi kalmistule. Ümbermatmise tseremoonial olles asetasin lilled tema kirstule mõttega Lydia Koidula sõnadele: “Eesti muld ja eesti süda, kes neid suudab lahuta.”

Praegu teame, et Jüri Kukk on “süü tõendamatuse” tõttu postuumselt rehabiliteeritud. Kirjad andsin okupatsioonimuuseumile. (Kartau, Salme. Kirjad minevikust // Kultuur ja Elu (2004) nr. 2. URL: http://kultuur.elu.ee/ke476_kukk.htm)

Süü tõendamatuse tõttu asjaosaline postuumselt detsembris 1988 täielikult rehabiliteeriti.

Poliitvangistuses surnud Kuke mälestuseks on USA välja andnud tema portreega suveniirmargi. Kuke auks on nimetatud ka üks täht Draakoni tähtkujus.

Aastast 1997 korraldab akadeemiline mälestuskeskus Hereditas märtsi lõpul Tartu ülikoolis Jüri Kuke mälestuskonverentse. Tänavune konverents oleks pidanud olema juba kahekümne neljas, kuid eriolukorra tõttu jäi see ära.

Allikad:

• Eesti teaduse biograafiline leksikon : 2. köide Kj-M. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 139-140
• Jüri Kukk // Universitas Tartuensis (2020) nr. 6. URL: https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/3695
• Kartau, Salme. Kirjad minevikust // Kultuur ja Elu (2004) nr. 2. URL: http://kultuur.elu.ee/ke476_kukk.htm
• Tiideberg, Aksel. Halliste kihelkond. 1994. Lk. 38
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%BCri_Kukk