Meie kirjanikud ja kodulugu

kolmapäev, 20. mai 2020

20. mai - Ferdinand Linnus 125

Ferdinand Linnus
Fo 3845:13A.
URL: https://utlib.ut.ee/kogud/omeka-s/s/rahvusulikool100/item/6675

Kuni 24.09.1935 Leinbock
20.05.1895 Kalma talu, Riidaja vald, Helme kihelkond, Viljandimaa (hiljem Valgamaa) – 23.02.1942 UnžLag, Suhhobezvodnoje, Gorki oblast, Venemaa
Eesti etnoloog ja sõjaväelane. Eesti vanema mesinduse ajaloo uurija


Sündis 20. (vkj 8.) mail 1895 Viljandimaa Helme kihelkonna Riidaja valla Kalma talus rätsepa peres. 

Õppis aastatel  1903–1905 Riidaja vallakoolis, 1905–1909 Kärstna ministeeriumikoolis, 1909–1911 Viljandi linnakoolis, 1912–1915 Tartu Aleksandri gümnaasiumis, 1915–1916 Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas (jäi pooleli). 

Töötas juunist 1916 Ülevenemaalise Linnade Liidu toitlustuspunkti juhatajana Peeter Suure merekindluses Aegna saarel.


Ferdinand Linnus sõjaväelasena 

Mais 1917. aastal mobiliseeriti tsaariarmeesse 1. tagavarapataljoni Nižni Novgorodis ja saadeti juunis Peterhofi lipnike kooli, mille lõpetanuna ülendati oktoobris 1917 lipnikuks. Osales poliitilises elus, kuuludes Petrogradi sõjaväeringkonna kadettide sotsialistliku liidu eestseisusesse ning ajutisse sõjakomiteesse. Alates novembrist 1917 kuni teenistusest vabastamiseni teenis ohvitserina Eesti tagavarapataljonis Tartus. Saksa ajal elas Leebikus isakodus.

Vabadussõjas osales 1918. aasta 24. novembrist 4. jalaväepolgu adjutandi abina. Juulis 1919 määrati polgu jalamaakuulajate komando vanemohvitseriks, augustis komando ajutiseks ülemaks ning detsembris ülemaks. Võttis osa lahingutest Punaarmee vastu Narva rindel. 

Abiellus 22. mail 1920 Tallinnas Olga-Elisabeth Mirkaga (1896– 1968). Lapsed: Karin (1920) ja Jüri (1926– 1995). Sõjaväeteenistusest demobiliseeriti juulis 1920.

Tunnustati augustis 1920 Vabaduse Ristiga. Vabaduse Ristile lisandusid 40 000 marka, prii kool kuni kõrgkooli lõpuni ja Vabadussõja Mälestusmärk. Sai maist 1923 Viljandimaa Riidaja mõisast 19,66-hektarise maatüki. Järve taluks ristitud krundil olid elumaja ja kõrvalhoone. Müüs kevadel 1928 koha ära.

VR II/3, nr 439/17.08.1920 „4 jalawäe polgu leitnandile Ferdinand Mattu p LEINBOCK’ile hinnates wahwust, mis ülesnäitanud lahingus 22 nowembril 1919 a. Wolkowo külas“

Töötas septembrist 1920 kuni veebruarini 1922 ametnikuna Tallinnas Põllutööministeeriumi Metsade Peavalitsuses.


Töö etnograafina

1921. aastal jätkas õpinguid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, peaaineteks kujunesid etnograafia ja arheoloogia. Töötas õppimise kõrvalt 1922. aastast Eesti Rahva Muuseumi rahvateaduse osakonnas assistendi ja etnograafiaosakonna juhatajana.

Juulist 1927 kuni oktoobrini 1929 oli Tartu ülikooli teaduslik stipendiaat. Kaitses mais 1927 magistrikraadi etnograafia alal tööga „Uste ja väravate sulused Eestis“. Suviti tegi uurimis- ja kogumisreise Saaremaale, Muhusse, Hiiumaale, Läänemaale, Põhja-Eestisse ja Ruhnu saarele. Aastatel 1927-1929 kogus etnograafilist ainest Kuramaa Liivi külades.

1929. aastal määrati ERM-i ulatusliku ümberkorraldamise käigus direktori kohusetäitjaks. Seni seltsina tegutsenud muuseum reorganiseeriti põhiliselt riigi toetuse alusel tegutsevaks sihtasutuseks, millega ühtlasi laienesid ka muuseumi ülesanded ja avardus seniste põhiosakondade iseseisvus. Aastatel 1938-1941 oli direktor. 

Linnusel on suuri teeneid ERM-i teadusasutuseks ning tugevaks vajaliku muuseumiainese, teatmekataloogide ja bibliograafiliste kogude etnograafilise uurimistöö baasiks arendamisel. Ferdinand Linnuse juhtimisel pandi alus muuseumi tänini tegutsevale kirjasaatjate võrgustikule, asutati Eesti Kultuurilooline Arhiiv, arendati välja rahvusvahelise koostöö võrk enam kui 200 partnerasutusega 36st riigist, käivitati välisnäituste programm. 1930ndate II poolel osales muuseum riiklikult juhitud ja ülesandepüstitusega rahvakultuuri propagandas ja identiteediloomes.

Linnus täiendas end erialaselt nii Soomes kui Rootsis, osales rahvusvahelistel konverentsidel ning kuulus erialase ajakirja „Folkliv“ toimetusse ja mitmetesse erialaühendustesse. Teadustöös pidas ta tähtsaks laiapõhjalise allikabaasi arvessevõtmist, süvendatud temaatilisi uurimusi vanast rahvakultuurist, kuid samas juhtis ta tähelepanu ka kaasaegse ühiskonna uurimise vajadusele. Tema toimetamisel ilmusid ERM-i aastaraamatud, etnograafia osad EE-s ja ÕES-i kogumikes. Ta on koguteose „Eesti ajalugu“ autoreid. Algatas koostöös „Eesti Kultuurfilmiga“ etnograafiliste filmide tegemise.

Ferdinand Linnus õpetas Tartu Ülikoolis etnograafiat 1930ndatel. Tema sulest on ilmunud esimene võõrkeelne eesti rahvakultuuri ülevaade „Die materielle Kultur der Esten“ (1932).

Kaitses 1938 Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja „Eesti vanem mesindus. I, Metsamesindus“ ja sai Eesti esimeseks etnoloogiadoktoriks. See töö, mis tõi noorele teadlasele rahvusvahelise tunnustuse, paistab silma oma võrdleva haardeulatuse ja naaberteaduste kasutamise poolest, olles niiviisi esimese kompleksse uurimismeetodi praktilisi tulemusi. 

Ferdinand Linnus kaitsmas doktoritööd Tartu ülikooli aulas 1938. a. URL: https://dspace.ut.ee/handle/10062/52478

Museoloogina armastas korrastatust kogudes, arendas lõplikult välja muuseumikogude teadusliku korrastatuse süsteemi, propageeris üle-eestilist muuseumialast kartoteeksüsteemi loomist, rääkis esemekogude väärtuse, täiendamise ja uurimise poolt, mõistes nende väärtust eesti rahvakultuuri säilitamisel ja propageerimisel/olulise alusena.

Ta oli mitme teadusliku ühingu liige ja esindas eesti etnograafiat paljudel rahvusvahelistel nõupidamistel. Oli Eesti Rahvakunsti Komitee esimees, Eesti Kirjanduse Seltsi, Õpetatud Eesti Seltsi juhatuse ja Tartu Rotary klubi liige, samuti mitme teadusliku seltsi liige. Kuulus 1924–1927 Kaitseliitu ning VRVÜ Tartu osakonda. Ajakirjade „Eesti Kirjandus“ ja „Mesila“ toimetuse liige. Temalt on ilmunud ajakirjanduses ja koguteostes ligi 100 artiklit või ülevaadet etnograafia, museoloogia, kodu-uurimise ja rahvakunsti taaselustamise vallast.

Esimesel okupatsiooniaastal langes Linnuse osaks juhtida Eesti Rahva Muuseumi poolitamist ja riigistamist, 1940. aastal keelustatud ja likvideeritud organisatsioonide vara vastuvõtmist, muuseumikogude ümberjaotamist Eesti muuseumide vahel, aga ka uue võimu suuniste järgi uute ülesannete püstitamist. Augustis 1940 läkitati Linnus Tallinna ENSV Hariduse Rahvakomissariaadi ajutiseks ametnikuks ning ta korraldas eramuuseumide natsionaliseerimist. Novembrist 1940 vabastati Eesti Rahva Muuseumi juhi kohalt ja määrati Riikliku Etnograafilise Muuseumi direktoriks.

Valesüüdistuse alusel arreteeriti Linnus 25. juunil 1941 ning ta suri tüüfusesse eeluurimisvanglas Venemaa Gorki oblasti UnžLagis 23. veebruaril 1942. Matmispaik teadmata.


Mälestuse jäädvustamine

Tema sünnikohta Kalme talu asemele Põdrala vallas püstitati veebruaris 1992 mälestussammas, mis avati pidulikult mais 1995.

Eesti Üliõpilaste Seltsi majas Tartus avati novembris 2004 Vabaduse Risti kavaleride mälestustahvel, millel on tema nimi. Tema nimi on ka veebruaris 2004 Tori kirikus avatud Teise maailmasõja ohvritena hukkunud Vabaduse Risti kavaleridele pühendatud mälestustahvlil.

Poeg Jüri Linnus oli Tartu ülikooli etnograafiaõppejõud ning ülikooli klassikalise muinasteaduse muuseumi direktor.

 

Allikad:

on
Sildid: , , , , , , ,

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)