392 lk.
Sel sügisel ilmunud ja ka eesti keelde tõlgitud elulooraamat kitarrigeenius Jimi Hendrixi elust on kirja pannud Philip Norman, kes on omale juba nime teinud paljude teiste kuulsate muusikute elulugude uurimisega.
Olles ise raamatu
lugejana selle põlvkonna esindaja, kes varalahkunud muusikust üldse midagi
teada sai alles siis, kui mees siit ilmast lahkunud oli, ei tähenda see seda,
et tema elu ja loomingu vastu põhjalikumat huvi tunda ei võiks. Seda raamatut
lugedes see võimalus tekkiski.
Mida siis raamatust teada
sain? Seda, et Jimi sündis väga vaesesse ja keeruliste suhetega perre. Ta oli
vasakukäeline ning püüdis seda „viga“ karmi isa eest pidevalt varjata. Muusika
paelus teda juba väikese poisina, ta kuulis oma peas imelikke helisid, kuid ei
osanud siis end kuidagi musikaalselt väljendada. Piirid olid puht pragmaatilist
laadi – puudus raha ning vanemate toetus mingitki muusikainstrumenti soetada. Lisaks
üritas tema agar vanaema lapse „haigust“ beebiõliga ravida, kuid nagu teada,
siis tulutult. Muusikaalast haridust ei õnnestunud noorel mehel kahjuks kunagi
saada, kuid see ei võtnud temalt ära indu kitarrimäng lõpuks iseseisvalt
selgeks õppida. Lisaks oli ta väga andeks joonistaja, nii et kes teab kes oleks
temast saanud, kui elukäigud oleksid läinud hoopis teist rada.
Aastalõpuintervjuus Melody Makeriga, mille lugejad olid ta just hääletanud „Maailma Parimaks Popmuusikuks“, tunnistab Jimi, et tunneb end füüsiliselt kui ka loominguliselt kurnatuna. „Mulle meeldiks teha pool aastat pausi ja minna muusikakooli,“ ütles ta. „Ma olen väsinud sellest, et püüan asju kirjutada ega oska seda teha.“
Katkend raamatust lk 173
Selle raamatu puhul on
tegemist ka võrdlemisi haarava kroonikaga 60-ndate aastate hoogsast
muusikaelust, mis kirjeldab üsnagi üksikasjalikult tolleaegsete tuntud
muusikute tegemistest, omavahelistest suhetest ja ka poliitilisest taustast
Ameerikas. Olid ju just 60-ndad see aeg, kui algas noorte seas hipiliikumine.
1969 aasta suve lõpus leidis aset Woodstocki muusikafestival, mida peetakse
siiani läbi ajaloo rahvarohkeimaks festivaliks (ligi 500 000 osalejat). Raamatu
autor peatub ka sellel sündmusel pikemalt ning kirjeldab sealset sündmuste jada
ning korralduslikku poolt selle suure festivali läbiviimisel.
Vaieldamatult ühe maailma
parima kitarrivirtuoosi ootamatu ja palju kuulujutte tekitanud surm annab
ülevaate olulisematest sõelale jäänud versioonidest, kuid ükski nendest ei ole tegelikult
lõplikku kinnitust saanud. Läbi ajaloo on igasuguste kuulsuste ootamatult traagilised
lood või suisa surm andnud ainest raamatute, dokfilmide ja mängufilmide tegemiseks.
Raamatu lugemisele
lisaks, kuula you tube`st Jimi Hendrixi muusikapalasid „Hey Joe“ ja „Purple
Haze“ nin vaata dokfilmi „Voodoo Child“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar