Meie kirjanikud ja kodulugu

laupäev, 27. veebruar 2021

27. veebruar – Jaan Kiivit vanem 115

Geni.com
Jaan Kiivit (vanem)

27.02.1906 Soosaare talu, Pahuvere vald, Viljandimaa – 3.08.1971 Tallinn
Kirikutegelane

 

Jaan Kiivit, Jaan ja Leena (sünd Allik) poeg sündis 27. veebruaril 1906 Viljandimaal Tuhalaane vallas.  Tema vanemad olid ausad, töökad ja lugupeetud veskipidajad.  Viis aastat hiljem kolis pere Karksi valda Polli külla.

Alghariduse sai Polli (Longi) ja Karksi valla (Ado) algkoolis ja Karksi luterlikus kihelkonnakoolis. 

Sügisel 1918 astus ta Viljandi keskkooli reaalharus, mille järel kevadel 1925 lõpetas Viljandi maakonna poeglaste gümnaasiumi. 

Sama aasta sügisel asus ta sugulaste-sõprade vastuväidetest hoolimata – pole kõnemees, ei oska laulda ega ole õppinud ladina keelt – õppima Tartu ülikooli usuteaduskonda. Alanud 1925. a sügisel aktiivset üliõpilaselu „koos selle lõbususe ja tühjusega“, nakatas ta kaaslasi oma huumorimeele ja osavõtlikkusega. Tudengina astus Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi ja Akadeemilise Filosoofia Seltsi liikmeks.

Ent järgnenud kaks surmaohtlikku haigust panid Jaan Kiiviti tunnistama: „Sel ajal sai kindlaks, et Jumal mindki kutsub oma tööle ja pean minema, pean alistuma ja tahtsin ka ise seda rahulikult teha. Sisemiselt oli paljugi veel lahendada, aga see oli loomulik areng, ei takistanud tööd.“

Jaan Kiivit vanem lõpetas usuteaduskonna 1932. aasta detsembris. Õpetaja prooviaasta pidas ta Jõhvi õpetaja Jaak Variku juures (2.2–13.7.1933). Tema ordinatsioon toimus Tallinna Toomkirikus 16. juulil 1933, ordinaatoriks oli ass praost A. Kapp.

Pärast ordinatsiooni teenis ta pool aastat Hiiumaal Emmaste koguduse vikaarõpetajana. Konsistooriumi otsusega (21.03.1934) kinnitati ta Viru-Jakobi koguduse õpetajaks, kus töötas 1948. aastani. Tema tegevus vaimulikuna oli kandnud head vilja ja ta leidnud tunnustust juba 1936. aastal, kui Jaan Kiivit valiti konsistooriumi assessoriks. Otsus tuli küll tühistada tema nooruse tõttu. 1941 kinnitas konsistoorium ta praosti kohusetäitjaks, assessoriks 1946.

Prooviaastal praost Jaak Variku juures oli vaimulikutöö kõrval teinegi käegakatsutav ja saatuslik tagajärg – Jaan Kiivit abiellus Variku tütre Gertrudiga (s. 6.10.1914), kes kodu-uurija Alise Vaasma kogutud mälestuste järgi oli rõõmsameelne, sõbralik ning oma kodule pühendunud. Näitleja Ferdinand Veike arvates „mõjus juba Gertrudi ema nii soliidselt, et tema vastuvõtt pani muretsema. Kodused kombed olid etiketikohased ja laud alati vaata et pidulikult kaetud“. Vahemärkuseks – Gertrudi ema oli mõisavalitseja tütar. Laulatus toimus Jõhvi kirikus 2. juulil 1935.

Nad elasid kiriku kõrval pastoraadis, mille juurde kuulus kena aed, ja kust neid 1940 sunniti välja kolima. Perre oli veebruaris sündinud kolmas laps – kahe tütre kõrvale poeg Jaan Kiivit jun. Kokku oli nende peres viis last: Leena (1936), Kirsti (1937), Jaan (1940), Annika (1943) ja Marika (1949).

Taassaabunud nõukogude aeg muutis paljude kirikuõpetajate, ka Kiivitite elu. Piiskopi (piiskopi asemiku A. Pähni) otsusega (27.5.1948) teenistuse huvides paigutati ta ümber Tallinna Jaani koguduse õpetajaks ja Tallinna praostkonna praostiks. 

Põhjusel, et ta omas suurt autoriteeti ja sidemeid vaimulikkonna seas ning nõudega teha vaimulike seas patriootlikku tööd, värvati ta samal aastal KGB agendiks hüüdnimega „Jüri“.

Aprillis 1948 oli vangistatud piiskopi kohuseid täitnud August Pähn ja kuna usuasjade nõukogu eelistas olemasolevate andmete alusel Pähnale Kiivitit, soovitasid võimud määrata konsistooriumil viimase peapiiskopiks. 20. aprillil 1949 kinnitas konsistooriumi täiskogu ta piiskopi asetäitjaks. 13. kirikukogu valis Jaan Kiiviti eluaegseks Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopiks arvates 23. oktoobrist 1949. Oli Tallinna Toomkiriku ülemõpetaja 1949-1968.

1950. aastaks saadi Moskvas aru, et jõudmaks suheteni lääneriikidega, on arukam kasutada Balti riikide luteri kirikuid, kelle vastu oli suurem usaldus kui õigeusu kiriku vastu. Teerajajaks osutus Jaan Kiivit, kellest sai Euroopa Kirikute Nõukogu asutajaid ja president 1959. aastal.

1955 saadeti ta Helsingisse ülemaailmse rahunõukogu konverentsile, järgnesid edasised kontaktid ja koostöö. 1959 promoveeriti Kiivit Leipzigi ja Praha ülikooli audoktoriks. 1963 sai temast Helsingi ja Pariisi ülikooli audoktor.

Paljude ametisõitude juures leidis Jaan Kiivit aega uue teoloogide põlvkonna kasvatamiseks. Kuna nõukogude kord sulges Tartu ülikooli usuteaduskonna, oli ta 1946. aastal üheks uue õppeasutuse loojaks EELK konsistooriumi juures, algse nimetusega Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon (UKK), hiljem Usuteaduse Instituut (UI) ja samas tegeliku usuteaduse õppejõuks aastatel 1949-1972. Tema loengud olid huvitavad ja kaasakiskuvad, tähelepanuväärne on see, kuidas ta juhatas jutluste seminare. Ta oli hea pedagoog, püüdis üliõpilast ka nõrga jutluse puhul julgustada, kui teised seda teravalt kritiseerisid.

Inimesena on peapiiskop Jaan Kiivitist jäänud unustamatud mälestused: kui heast humaansest inimesest ja targast elukogenud õpetajast. Jaan Kiivitil oli  ka 1947 leeritöö toimkonna liige, 1949 õpetajate ja jutlustajate kvalifikatsiooni tõstmise küsimuse komisjoni liige, 1953 Agenda redaktsiooni ja maade küsimuste lahendamise komisjoni liige, 1958 Piibli tõlke komisjoni liige.

Ent medalil oli teine külg: usuasjade volinik polnud peapiiskopi tegevusega enam rahul, toimus mitu vestlust. Jaan Kiivit esitas emerituuri asumise palve, see täideti 31. augustil 1967, põhjuseks halb tervis ja 7. septembril raporteeris volinik Moskvasse, et „operatsioon on edukalt läbi viidud“. 18. oktoobri konsistooriumi koosolekul lükati tagasi tema ettepanek asuda Usuteaduse Instituudi rektori kohale, ta jätkas instituudis tegeliku usuteaduse professorina.

Jaan Kiivit suri 3. augustil 1971. Tema matusetalitus toimus 7. augustil Tallinna Jaani kirikus ja muldasängitamine Rahumäe kalmistule.

 

Allikad:

on
Sildid: , , , , , , ,

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)