5. juuni – Aleksander Kaelas 110

Foto allikas: geni.com

Aleksander Kaelas

5.06.1911 Kõdara, Karksi vald – 5.07.1964 Stockholm
Õigusteadlane, ajakirjanik ja eksliibriste koguja

Õppis 1932–1936 Tartu Ülikoolis õigusteadust (lõpetas 1936). Oli enne sõda Tartu ülikooli majandusteaduskonna assistent. Enne põgenemist Soome 5. novembril 1943 teeninud ka Tallinnas Majandusdirektooriumis. Hiljem Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis liige.

Katkend rahvusvahelise välisbalti arhiivide 2006 aasta koverentsilt Tartu Ülikooli Raamatukogu töötajate Mare Ranna, Aili Bernotasi, Tatjana Šahhovskaja ettekandest „Eesti rahvas vaatamata kõigele on siiski üks. Väliseesti isiku- ja asutuste/organisatsioonide arhiivid TÜ Raamatukogus“:

Üks ulatuslikumaid ja omapärasemaid on õigusteadlasest ajakirjaniku Aleksander Kaelase (1911-1964 Stockholm) isikuarhiiv (F 151). A. Kaelas põgenes koos abikaasaga kodumaalt 1943. aastal. Ohtliku, ligi kolm aastat kestnud põgenikutee Soome kaudu Rootsi fikseeris ta päevikumärkmetes peaaegu päevade kaupa. Tartu Ülikoolis õigusteaduskonna lõpetanud ja mõnda aega ka majandusteaduskonnas õppinud Aleksander Kaelase peamine töökoht Eestis oli Tööinspektsioon, selle kõrval luges ta ka ülikoolis tööõigust. Rootsis kujunes Kaelas kõige silmapaistvamaks Eesti kohta selgitustöö tegijaks, mida suurepäraselt avab ja mille tagamaad dokumenteerib tema Tartusse jõudnud arhiiv. Kaelas oli paljude eestlasi ühendavate võitlus- ja teadusorganisatsioonide rajajaid ja liige.

Tema süstemaatilise tööga loodud andmekogumid okupatsiooni kohta Baltikumis – oludest, sotsiaalpoliitikast, inimõigustest Eesti NSVs ja paguluses, deporteerimistest, vastupanuvõitlusest, ENSV funktsionääridest jm – olid aluseks tema kõrgetasemelistele kirjutistele, mis ilmusid vähemalt kaheksas euroopa keeles (eesti, inglise, saksa, rootsi, soome, hispaania, hollandi ja norra keel). Kaelase eesmärk oli elimineerida propaganda ja lasta kõnelda faktidel. Fakte hankis ta mitmel viisil – trükisõnast, eestlastest põgenikke ja turiste intervjueerides, raadiost. Viimane faktiallikas nõudis tohutut tööd. Säilinud on 18 000 masinakirjalehte kokkuvõtteid Nõukogude Eesti Raadio päevauudistest, ajakirjanduse ülevaadetest jm informatsioonisaadetest aastatest 1950-1962. Kas see kõik on A. Kaelase töö tulemus, ei ole päris selge. Omamoodi tunnustuseks A. Kaelase ausale teadlasetööle olid pagulusaja esimesel kümnendil Vene saatkonna korduvad demarðid tema tegevuse takistamiseks. Kuna põgenikel polnud lubatud teha poliitikat, oli Kaelas mitu korda uurimise all, kuid propaganda puudumise tõttu tema faktitäpsetes uurimistöödes ei saadud tema tegevust kuidagi piirata.

Arhiivi korrastamise ajal loodud kontakt A. Kaelase abikaasa Lili Kaelasega tõi ETSRis olnud arhiivipärandile olulisi täiendusi. Lisandus ka väike osa Rootsis tunnustatud arheoloogi ja etnograafi Lili Kaelase enda arhiivimaterjale ning teadmine, et tema isikuarhiivi põhiosa on hoiul Göteborgi ülikoolis Naistegelaste arhiivis. Eestist põgenemisel olid Kaelased viinud ühte Lõuna-Eesti tallu oma maalikogu, raamatud ja senise arhiivi, millest nüüdseks kahjuks enam jälgi pole. Aleksander Kaelas oli juba 1937. aastal Eestis alustanud eksliibriste kogumist. Nüüd asub tema eksliibrisekogu (3715 raamatuviita) Yale´i ülikoolis, seda on hinnatud suurimaks eesti eksliibriste kollektsiooniks välismaal.

Allikas: http://www.kirmus.ee/baltic_archives_abroad_2006/kogumik/Rand.htm

Bibliograafia:

Aleksander Kaelas autorina:
• Viires : album. - Narvas : Viires, 1929-1930 (Narva : A. Grigorjev)
Variantpealkiri: Viires : noorurite kirjanduslik album, 192. Hilisem pealkiri Viires : noorsoo ajakiri. 1930
• Toidu- ja maitseainete tööliste ametiühingu juubelialbum : XX : 1917-1937. - Tallinnas : [Toidu- ja maitseainete tööliste ametiühing], 1937 (Tallinn : R. Tohver)
• Eesti looming. 2. [osa] : kirjanduslik koguteos / [toimetanud A. Oras, K. Ristikivi, E. V. Saks ... jt.]. - Helsingi : [s.n.], 1944 (Helsinki : Suomalaisen Kirjallisuuden Seura)
• Exlibrisharrastus Eestissä / Aleksander Kaelas. - Forssa : [s.n.], 1944 (Forssa : Forssan kirjapaino)
• Estniska exlibris / av Aleksander Kaelas. - Separaat. - [Rootsi : s.n., 1945] (Rootsi : Bröderna Lagerström)
• The worker in the Soviet paradise / Aleksander Kaelas. - London : Boreas : [Northern Publications], 1947 (Sweden). – (East and West : facts from behind the iron curtain ; 2)
• De arbeider in het Sovjet-paradijs / door Aleksander Kaelas ; vertaald door G. Ruiter. - Utrecht : Christelijk Nationaal Ververbond in Nederland, 1948. – (Christendom en maatschappij)
• Baltdeutsche Exlibris / von Aleksander Kaelas. - Stockholm : Lagerström, 1950 (Stockholm : Lagerström Boktryckare). – (Svenska exlibrisföreningens skriftserie, 0562-7508 ; 1)
• Human rights and genocide in the Baltic States : a statement submitted to the delegations to the United Nations General Assembly, September 1950 / by Aleksander Kaelas ; preface: Hans Rebane. - Stockholm : Estonian Information Centre, 1950 (Stockholm : Polygraf)
• Estland efter andra världskriget / Aleksander Kaelas. - Stockholm : Utrikespolitiska Institutet, 1951 (Stockholm : Nordisk Rotogravyr). - Världspolitikens dagsfrågor, 0042-2754 ; 1951, Nr.10.
• Sovjetunionens nya jordbrukspolitik / Aleksander Kaelas ; Utrikespolitiska Institutet. - Stockholm : [Kooperativa Förbundets Bokförlaget], 1955 (Stockholm : Nordisk Rotogravyr). – (Världspolitikens dagsfrågor, 0042-2754 ; 1955, Nr.3)
• Okupeeritud Eesti / Aleksander Kaelas. - Stockholm : Eesti Rahvusfond, 1956 (Uppsala : Arostryck)
• Sovjetunionens nya industripolitik / Aleksander Kaelas ; Utrikespolitiska Institutet. - Stockholm : [Kooperativa Förbundets Bokförlag], 1957 (Stockholm : Nordisk Rotogravyr). – (Världspolitikens dagsfrågor, 0042-2754 ; 1957, Nr.10)
• Das Sowjetisch besetzte Estland / Aleksander Kaelas. - Stockholm : Estnischer Nationalfond, 1958 (Lund : Skånska Centraltryckeriet)
• Das Schicksal Estlands / von Aleksander Kaelas. - [S.l. : s.n.], [1958?]
• Ortsnamen Estlands = Place Names in Estonia / Aleksander Kaelas. - Stockholm : Estnischer Nationalfond, 1958.
• Baltikum i Sovjetsfären / Aleksander Kaelas ; Utrikespolitiska Institutet. - Stockholm : Rotogravyr). – (Världspolitikens dagsfrågor, 0042-2754 ; 1960, Nr.9)
• Eesti eksliibris välismaal. 1. [osa] : [nimestik] / Aleksander Kaelas. - Stockholm : [s.n.], 1963.
• Ortsnamen Estlands = Place names in Estonia / Aleksander Kaelas. - 2. erw. Aufl. - Stockholm : Estnischer Nationalfond, 1965.
• Baltisaksa eksliibrised : / Aleksander Kaelas. - Tallinn : s.n., 2005.

Aleksander Kaelas koostajana:
• Album : 3. XII 1920 - 1930 / Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumi eneseharimise rühm ; koostanud Aleks. Kaelas ja Julius Parts ; [kaas: E. Pehap]. - Viljandis : VMPG Eneseharimise rühm, 1930 (Viljandi : Sakala)
• Tööliste töölepingu seadus : määruste, seletuste ja lisadega / koostanud Joh. Põllupüü ja Aleks. Kaelas. - Tallinnas : Rahvaülikool, 1937 (Tallinn : Vaba Maa)
• Töökaitse seaduste ja määruste kogu / koostanud Aleks. Kaelas. - Tartus : Noor-Eesti, 1938 (Tartu : Noor-Eesti)
• Sotsiaalkindlustuse seaduste ja määruste kogu erakäitiste kohta / koostanud Aleks. Kaelas. - Tartus : Noor-Eesti, 1939 (Tartu : Noor-Eesti)
• Töökaitse ja sotsiaalkindlustus põllumajanduses : seadused ja määrused ühes seletustega / koostanud Aleksander Kaelas. - Tallinn : Kultuurkoondis, 1939 (Tallinn : Eesti Ühistrükikoda)

Aleksander Kaelas toimetajana:
• Kartsumdi. - 1927-1933 ( : šapirogr. paljund.)
• Tööliste Hääl / väljaandja Eestimaa Töölisühingute Keskliit. - Tallinn, 1928-1938.
• Hoiak : koguteos / Eesti Demokraatlik Klubi ; [toimetanud A. Grönberg, A. Kaelas, A. Mark... jt.]. - Sto[c]kholm : Eesti Teataja, 1946 (Stockholm : Fylgia)
• Balt-Press / Eesti Rahvusnõukogu, Eesti Komitee ; toimetaja Ilmar Olesk. - Stockholm : Estniska Nationalrådet, 1956-1958.
• The colonial policy of the Soviet Union in occupied Estonia / compiled by Aleksander Kaelas. - Stockholm : Estonian National Council, 1956. – (Estonian National Council Publication ; 8)
• Kodumaa küsimusi. 1. [osa] / toimetaja Aleksander Kaelas. - Stockholm : Eesti Rahvusnõukogu, 1959. – (Eesti Rahvusnõukogu Publikatsioon ; nr. 11)
• Kodumaa küsimusi. 2. [osa] / toimetanud Aleksander Kaelas. - Stockholm : Eesti Rahvusnõukogu, 1960. - (Eesti Rahvusnõukogu Publikatsioon ; 15)
• Kodumaa küsimusi. 3. [osa] / toimetanud Aleksander Kaelas. - Stockholm : Eesti Rahvusnõukogu, 1961. – (Eesti Rahvusnõukogu Publikatsioon ; 18)

VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Nele lugu kurja silmaga lugejast

Nele ja Hilja mälestushetk kuulsa furunkliga

Vanas pastoraadihoones töötasid naised tihedasti kokkupakituna pead-jalad koos. Sellises östrogeenist ja suurest hulgast väljamõeldud lugudest pakatavas keskkonnas muutusid raamatukoguhoidjad veidi imelikuks ning kiriku lähedusele vaatamata ebausklikuks. Tänases alternatiivajaloo postituses pajatabki Nele päriselt juhtunud loo kurja silmaga lugejast.

Istusin laenutusosakonna 9-ruutmeetrises abiruumis, mida me peenutsevalt kabinetiks nimetasime ja liitsin kataloogikastidesse uusi kaarte. Äkki kihutas mu kirjutuslaua äärde kõhukas Liivi, trügis end minu selja taha ja kükitas maha. 

„Appi, kui imelikult rasedad naised käituvad,“ mõtlesin mina. 

Hingeldades ja sosinal teatas Liivi mulle, et eesruumis on üks kurja silmaga mees, kellega iga kohtumise järel tekkivat talle näkku rammusad punnid või laugude külge odraivad. Nüüd titat oodates ei julgevat ta selle nõidmehega üldse silmitsi seista. 

Itsitasin ja kiirelt juhust kasutades narrisin Liivit tema ebausu pärast  ning siirdusin suureliselt laenutusletti. Mehe nimi oli A.K. ja ta nägi välja nii paipapalik kui üldse võimalik. Laialt ja lahkelt juttu vestes toimetasin laenutuse ära ja papa K. lahkus mütsi kergitades. 

Sekundi pärast paiskus osakonna uks avali ja sisse kargas tulivihane, lõhkiste põlvede ja rebenenud sukkpükstega Hilja, kes oli naasnud lõunatunnilt ja nagu pereemale kohane, teinud ka poodides toiduringi. Kahes raskes kotis kandis ta piimapakke, saiu, leibu, vorsti ja muud nasvärki. A.K-ga raamatukoguesisel jalgteel kohtudes oli ta äkki täiesti tasasel pinnal komistanud, tasakaalu kaotanud ja kõhuli kukkunud, toidukottide sisu oli mööda õue laiali paiskunud. Liivi tõstis näpu ning heitis mulle tähendusrikka pilgu.

Kobisin häbelikult oma laua taha tagasi ning jätkasin kaartide liitmist. Hilja plaasterdas oma põlved ja ühines Liiviga laenutusletis ning taevane rahu laskus jällegi meie väikese armsa raamatukogukese üle.

 Ei möödunud tundigi, kui Liivi, kes vahetevahel kabinetitaguses väikeses fondis raamatuid toomas käis, mu laua ette seisma jõnksatas, mind hullunud pilguga jõllitas ja „Hilja, Hilja, tule vaata!“ hüüdma hakkas. Hilja ilmus uksele ja Liivi osutas sõrmega minu lauba suunas. Kargasin püsti ja jooksin peegli ette. Keset mu nägu, just kahe silma vahel punnitas tohutu suur ja tulivihane furunkel.

Meenutas: Nele Grosthal

Uut ilukirjandust ja mälestusi kodulookogus

Mehis Heinsaar 
VÕLURITE JUURES : Jutte ja novelle 1997-2020
Paradiis, 2021
303 lk.

Raamatut saab laenata 2. saalist!

Mehis Heinsaar armastab rännata paar-kolm kuud aastas läbi Eesti- ja Lätimaa metsade, alevite ja külade, lõpetades oma retked enamasti mere ääres. Ka tema juttude tegelased seiklevad tihti samu radu pidi. Autor ise on öelnud, et kirjutab muinasjutte täiskasvanuile, kelles elab ikka veel edasi unistav ja mässumeelne, imedesse uskuv laps.

Käesolev on Mehis Heinsaare kuues novellikogu, kuhu kirjanik on koondanud oma loomingu paremiku, teiste seas ka kolm Tuglase novelliauhinnaga pärjatud lugu. Viis juttu ilmuvad raamatukaante vahel esmakordselt.

Katrin Hommik
MINA KUMMARDAN  : Valgerannas 10.08 - 13.08. 2020
K. Hommik, 2020
70 lk.

Raamatut saab laenata 2. saalist!

Raamat on humoorikas läbilõige Viljandi Jakobsoni Kooli balletistuudio 30 aasta tegemistest. Balletiõpetaja räägib juhtumistest tundides, reisidel, laagrites, esinemistel. Raamatus on palju põnevat pildimaterjali läbi aastate.

Mari Karilaid
NII ONGI, MU KULLAKE
Roosiaed, 2021
128 lk. 

Raamatut saab laenata 3. saalist (laste- ja noortekirjandus)!

Mari Karilaidi kirjutatud ja lastele etteloetavateks mõeldud unejuttudel on kõik eeldused saada paljude laste lemmikraamatuks. Ligi nelikümmend pisijuttu kujundavad lapse ümber turvalise maailma enne magama jäämist. Mõni jutt sööbis eriti mällu, nagu maale sõitnud tühjaks jäänud korteri igatsus laste jutuvada ja jooksmiste helide järele. Mari Karilaidi rikkalikud kogemused lasteaialastega tegelemisel on väärika sõnastuse saanud ja valmis kolima raamatuna lasteaiast paljude laste kodudesse.

MULK MUIGAS : mulgi nallakogu
Kokku säädän Gaston Kalle
Kaarnakiwi, 2021
144 lk. 

Raamatut saab laenata 2. saalist!

Mulk viskab ise nalja ja lubab teistel ennast pilada. Ligi sada naljandit ja anekdooti mulkidelt ja mulkidest on raamatu koostaja poolt kogutud veerandsaja aasta jooksul nii arhiividest kui inimestelt. Naarame ütenkuun!

Andres Noormets
PÄEVIK : 2019/2020
Ugala teater, c2021
272 lk.

Raamatut saab laenata 2. saalist!

"Päevik" dokumenteerib tunnustatud Eesti lavastaja, luuletaja ja teatripedagoogi Andres Noormetsa töid, tegemisi ning mõtteid ja mälestusi suvest 2019 kuni suveni 2020. Sellesse aega jäi Ugala teatri juubeliaasta, neli väga eriilmelist lavastusprotsessi Ugala ja Rakvere teatris ning Moradokmai teatrikommuunis Tai Kuningriigis. Samuti kuuldemäng "Othello" loomine, reisid Indiasse ja Taisse, esimene koroonakarantiin ning ligi sada jalgsimatka ümber Viljandi järve. Talletunud dokumentalistlik tekst on tõukunud Läti lavastaja Alvis Hermanise päevikust ning pakub võimalust heita pilk ühe väga laia silmaringiga looja mõttemaailma.

Justin Petrone
MINU VILJANDI : Tagasi alguses
Petrone Print, 2020
304 lk.

Raamatut saab laenata 2. saalist! 

Loe ka raamatukoguhoidja Marju raamatutuvustust siin blogis

Siin kaante vahel on sürrealistlik sissevaade aastatesse, mis ma olen veetnud selles väikeses linnas. Ma saabusin ühe suvalise rongiga, ise ka imestades, mida ma jälle siin teen. Mu abielu oli läbi, mu peamised kaaslased olid märkmik ja pliiats. Siis hakkasid asjad juhtuma. Ma armusin Disainerisse, mind võrgutas Preili Pilv, lohutas Emalõvi, vangistas Tiigritüdruk. Mu ümber liikusid diivad, peakokad, ennustajad, diplomaadid, poeedid, muusikud, kindralid, baarmenid, telestaarid ja isegi paadimehed. Ma kogesin lõikuspidusid, folke, kohviku- ja teatristseene, jaanitulesid ja joogatunde. Ja kohvi. Palju kohvi. Aga peamine, mis ma nende aastatega selgeks sain: sa ei saa kirjutada hästi ilma armastuseta.

Üllar Priks
VIINA JA VIINERI VAHEL, EHK, PAADUNUD ELUNAUTIJA TRENNIPÄEVIK
Helios, 2021
228 lk.

Raamatut saab laenata 2. saalist!

Olen alati paks poiss olnud. Ka siis, kui ma ise seda ei arvanud. Natuke narriti, natuke tõugati – ei midagi erilist. Sellest ajast, kui olen iseenda peremees, pole ma üldiselt ühelegi ahvatlevale pahele ei öelnud või pead vangutades risti ette löönud. Söök olgu maitsev, jook joovastav ja nali nabani. Selline suure leegiga põlemine oli tegelikult kuradima lõbus. Võisin süüa pool siga, loputada selle alla liitri viinaga ja siis, kui laibad loetud, veel rahulikult vastu hommikut elamise ära koristada. Majapidamises enam sobivat kaalu polnud, aga kusagil küla peal olin saanud ära kontrollida, et kilosid oli turjale kogunenud 140. Kandsin auga hüüdnime Myrakas, mis mulle juba keskkooli ajal märja vihalehena külge kleepus. Siis tuli see va 5. jaanuar, mida võin ilma igasuguse liialduseta pidada oma teiseks sünnipäevaks. Teatasin kallile kaasale, et lähen tuulutan end pisut. Ega mul mingit sihti olnud, tegin lihtsalt ühe tiiru Kantrekülast Männimäele ja tagasi. Nutikell väitis, et see oli umbes neljakilomeetrine ettevõtmine. Ise tundsin muidugi, nagu oleksin jalgsi Riias ära käinud. Suuri plaane ma seada ei tahtnud, aga salamisi mõtlesin, et kui paar korda nädalas säärase ringi viitsiks teha, nõuaks aasta sportlase vimpli välja küll. Myrakas on Sakala ajakirjanik, kes kaks aastat tagasi otsustas endalegi ootamatult igapäevaselt Viljandis ja selle ümbruses jalutama hakata. Tema keskmine kõnnitiir oli 8 km ja seda käis ta iga ilma ja tujuga. Trennipäevik annab meile ausa sissevaate ühe tervislikkuse valmidusega, kuid oma pahedega keskealise mehe püüdesse muutuda paremaks, ilma et ta oma põhiloomust muudaks. Kahe aastaga kõndis Myrakas maha umbes 6000 km ja kaotas kehakaalust 40 kg.

Aleksandra A.T.
SEE PEAB OLEMA ARMASTUS
Mustvalgus Meedia, 2021
81 lk.

Luuleraamatut saab laenata 2. saalist!

«siin maailmas

kõik on
sest armastus on
või armastust pole»

Jaak Sarapuu, Mihkel Zilmer
RAVVASITA : jutukogu
Avita, 2021
54 lk.

Raamatut saab laenata 2. saalist!

Kahe tuntud mehe – kirjastaja ja kirjaniku, õpetaja ja õppevara autori Jaak Sarapuu ning arstiteadlase, meditsiinilise biokeemia professori meditsiinidoktor Mihkel Zilmeri mõtlemapanevad meenutused lapsepõlvemailt Valgamaalt.

Ülo Stöör
ÜHE ARHITEKTI MÄLESTUSED. NELJAS KÖIDE, 1976-2016 : Arhitekt linnas ja maal
Ilmamaa, 2021
512 lk.

Raamatut saab laenata 2. saalist!

Ülo Stööri mälestuste neljas köide kannab alapealkirja “Arhitekt linnas ja maal”, aga seekord võiks lisada siia ka “Arhitekt ajamasinas” sest raamatu esimene osa “Kaasaeg ja muinasaeg” pajatab autori enda mälestustele lisaks lugusid Eesti kaugemast ajaloost, muidugi läbi arhitekti silmade. Teine osa “Viljandi linn 700” veab eesti jonni joone läbi venestamisaja kuni 1990. aasta Toompeani välja. Kolmas, “Ikka Jumala abiga – meie võitsime” kajastab ägedaid üheksakümnendaid. Neljanda osa pealkiri “Ehitame Eesti riiki” räägib enda eest ise. Viies osa “Vanalinna arhitekt” toob Stööri kodulinna tööde-tegemiste juurde tagasi. Kuuendat osa “Õpetan ja kirjutan” alustab ta aga koolmeistrina Vana-Võidus. Raamatu pildimaterjal pärineb autori kogust.

VLRK 110: Vabariigiaegne lugemistuba

Väga oluline osa Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi (RÜS) tegevusest oli raamatukogu juurde kuuluva lugemistoa pidamine ning Viljandi elanikele trükis avaldatud uudistele juurdepääsu tagamine. Kohe alguses seati eesmärgiks komplekteerida sinna võimalikult lai valik Eestis ilmuvaid perioodilisi väljaandeid. Lugemistuba võeti elanike poolt soojalt vastu, seda tarvitati kunis agaralt, ent külastajate rohkus tõi kaasa ka pikanäpumehi ja pisihuligaane.

Raamatukoguga ühel ajal – 1. veebruaril 1920 – avati ka lugemistuba ning juba esimesel tegevusaastal tõusis sealne lugejate arv üle paarisaja lugejani päevas. Koos sama aasta jaanuaris vastu võetud raamatukogu määrustega hakkasid kehtima ka lugemistoa määrused:

1. Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi lugemistoa kasutamine on kõigile maksuta.
2. Lugemistoas on suitsetamine ja kõvasti rääkimine keelatud.
3. Läbiloetud ajalehed ja ajakirjad tulevad tagasi varna või riiulile panna.
4. Lugemistoas lugeda võetud raamatuid, ajalehti ja ajakirju ei tohi koju viia.
5. Lugemistuba on avatud iga päev kell 10 hommikul kuni kell 9 õhtul.

Pikka aega oligi lugemistuba avatud iga päev kell 10–21, kokku üksteist tundi. Alles pärast kolimist Eha tänavale, 22. oktoobrist 1928 suleti tuba kell 20, sest hilisel ajal kasutas lugemistuba väga vähe inimesi ning leiti, et valgustusele pole mõtet raha raisata.

Lugemistuppa telliti kõik Eestis ilmunud olulisemad ajalehed ja ajakirjad. 1920. aastal oli tellitud nimetusi kokku 33, iga väljaannet üks eksemplar. 

Lugemislaua tarvitajate arv kasvas alatasa ja leheootajate järjekord oli peaaegu alaline nähtus. See tekitas rahulolematust ning erinevaid alternatiive koolide juures, aga seltsi majanduslik olukord ei võimaldanud rohkem eksemplare tellida.

Rubriik "Kooli elu" (Päewaleht, 27. veebruar 1924)
Lugemislauad Viljandi keskkoolides

Läinud aasta esimesel poolel olid Viljandis kaks lugemislauda awatud, 

rahvaülikooli seltsil ja koolinoorsoo liidul. Aasta teisel poolel pidi 

koolinoorsoo liit ruumide puudusel oma lugemislaua sulguma. Rahvaülikooli

 lugemistuba asub linna weerel uue lossi ruumides. Lugemistuba on tihti 

lugejaid täis, nii et õpil. raske ajakirjandust oli jälgida. Ajakirjanduse 

tähtsust silmas pidades on Viljandi keskkoolide õpilased õpetajate toetusel 

ise oma kooliruumidesse lugemislauad awanud. Esimese lugemislaua 

awajaks olid linna tütarlaste gümnaasiumi õpilased. Nüüd käiwad iga 

keskkooli juure tähtsaimad ajakirjad ja ajalehed, kus nad selleks määratud 

ruumidesse õhtupoolikul lugemiseks wälja pannakse.

Lugemistubade korraldajateks on koolide juures töötawad õpilaste 

ühingud. Kulud kannawad õpilased ja õptajad ühiselt. Ajalehed saadetakse 

suuremalt jaolt kõik poole hinnaga, ainult Wiljandi ja Narwa lehed tulewad 

hinnata. Lugvmislaudade tarwitamine on kaunis elaw.

—aa

Vähehaaval olukord siiski paranes, sest 1929. aasta 10. jaanuari "Sakala artiklis "Mida viljandlane loeb", saame teada „mõned suured ja tähtsamad lehed [on] kahes eksemplaris”. 1936. aasta 4. novembri „OmaMaa“ annab teada, et lehti igatahes lugejaile jätkub, kuna kõigist päevalehtedest käib kaks eksemplari.

Ajalehed olid paigutatud kas riiulitele või rippusid need keppidele kinnitatult varnas. Ajakirju sai lugemistoas lugeda ainult raamatukogu lahtioleku tundidel, kuna nende väljaandmisega tegeles raamatukoguhoidja.

Peale lugemismaterjali vähesuse oli teiseks suuremaks probleemiks see, et olemasolevate ajalehtedega käidi väga hoolimatult ümber. 1929. aasta 23. veebruari "Sakala" kirjutab: „Negatiivseks nähtuseks lugejate juures on see, et nad armastavad lehti „kätega lugeda”, s.o. pääle paaritunnilist väljas olemist narmendavad juba lehe ääred ning üksikud vahelehed isegi kaovad. Ka rebitakse osa lehti sõna tõsises mõttes kohe lõhki. Eriti on täbar lugu nende ajalehtedega, mis harvemini ilmudes peavad paar päeva varnas olema. Vähemini teisel päeval on võimatu juba neid lugeda.”

Tuli ette ka lausa ulakusi ja seaduserikkumisi. 20. veebruari 1920 "Sakala" kurdab: „Kolmapäeval on Rahvaülikoolide Seltsi avalikust lugemise toast 2 elektrilampi ära viidud. Ei tea, kellele nad ette puutusid? Laua pääle järele jäetud saapa jälgede järele otsustades ei oleks nende saabaste kandja poolt seda tõepoolest mitte oodanud. Häbi peaks olema”. Kord viidi ära elektrikella traat, kord lõhuti uksekäepide. „... kui asi nii edasi läheb, siis tuleb kas või politsei patrull korra alalhoidmiseks lugemistuppa panna”, arvab Sakala 23. veebruaril 1929.

Suurimaks mureks jäi aga ikka rahaküsimus. Linnavalitsus vähendas aastaaastalt omapoolset toetust ja 1930. aastaks jõuti kriitilise piirini, mil lugemistuba ähvardas juba sulgemine. 24. mai "Sakalast" loeme: „Algusaastail küünis toetus üle 2000 krooni aastas, kuid viimasel paaril aastal on toetussummad alaliste kärpimiste tõttu kahanenud 1400 kroonini aastas ... Sellest tingituna on kerkinud seltsi juhatuse ringkondades üles küsimus, kas ei tuleks lõpetada lugemistoa ülalpidamine ning piirduda vaid raamatukoguga. Nimelt nõuab lugemistoa ülalpidamine aastas vähemalt 500-600 krooni, mis on täpselt sama suur, kui linnavalitsuse poolt kärbitud toetussumma.”

Kuidagimoodi õnnestus siiski lugemistuba säilitada. Edaspidigi kasutati seda elavalt. Kuid alati, kui raamatukogu ja lugemistoa teemadel leheveergudel juttu tehti, jäi ikka kõlama soov, et linnavalitsus suuremal määral toetaks seltsi lugemislaua korraldamist.

Hoolimata mitmesugustest probleemidest ja ebakohtadest oli Rahvaülikoolide Seltsi lugemistuba väga vajalik. Oli see ju paarikümne aasta kestel ainus avalik maksuta lugemistuba Viljandi elanike jaoks.

Lugemismängus osaleja Marna soovitab motiveerivaid ja inspireerivaid raamatuid

Maikuu lugejamängus osaleja Marna kirjutas meile raamatutest, mis on teda motiveerinud ja inspireerinud ning lubas seda kõikide huvilistega jagada. Blogi haldaja poolt lisatud lingid andmebaasi Urram. Aitäh, Marna!

Tere!

Inspireerivat, mis hoiab su vaimu pool aastat nii kinni, et ei tihka kohe midagi peale lugeda, on ikka olnud. Minu jaoks näiteks Mari Tammari Sõna raamat, Õnnepalu Pimeduse tunnil jpt.

Igapäevaelu nõuab oma. Maakodus oli vaja ära  teha üks väheproosaline töö. Juhtusin kuulama järjejuttu, kikitasin kõrvu ja võtsin rkogust Mart Kase Metsiku päevaraamatu. Et nii noor inimene toimetab kõik ise käepäraste vahenditega ja kasutab veel vanu võtteidki - vaat see ajas meidki kohe tegudele. Aitäh, et ta jõudis tegemised veel  kirja ka panna ja teeb seda tänase päevani. Ilukirjandusest leiab ikka praktilist abi ka.

Marna Krabbi

****

Raamatukogu sünnipäeva-aasta igal kalendrikuul saab osaleda lugejamängus, mille ülesanded on seotud lugemise, kirjanduse ja raamatukoguga. Juunikuu lugejamängu ülesanne on kirjutada meile, millise raamatu tegelase või autoriga pead ennast sarnaseks või kelle moodi tahaksid ise olla (autor, pealkiri)

Vastuse võid lisada raamatukogu Facebook´i postituse alla või saata meilile rene.vahtra@raamatukogu.viljandi.ee. Vastanute vahel loosime juuli alguses välja raamatu!

Lugemismängu vastused sobivad ka Lugemisbingo kategooriasse "lugemissoovituse mäng", kus tuleb lugeda ning teistele soovitada vabalt valitud kolme ruudu teemas lisatud põhjalikum lugemissoovitus. Mängus osalejate vahel loositakse detsembrid 2021 kolmes vanuserühmas tuumakad auhinnad. Lugemisbingo kohta saab rohkem infot SIIT

30. mai - Jaan Maide 125

Jaan Maide
30.05.1896 Vana-Kariste vald - 10.08.1945 Moskva
Eesti sõjaväelane ja sõjaajaloolane, kindralmajor. Vabadusristi kavaler

Jaan Maide sündis 1896. aastal Viljandimaal Vana-Kariste vallas, mobiliseeriti Esimese maailmasõja ajal. 1916. aastal lõpetas ta Kiievi lipnikekooli. Teenis 1917-1918 Läti kütipolgus. Eesti Vabadussõjas oli ta 6. jalaväepolgu rooduülem. 12. veebruaril 1920 ülendati kiiduväärse teenistuse eest alamleitnandist leitnandiks vanusega 3. maist 1919.

1921. aastal lõpetas ta alalisväe ohvitseride kursused ja 1923 Kõrgema sõjakooli, aastatel 1923–1924 teenis Sõjavägede staabis ning Ranna- ja Õhukaitse staabis.

Aastatel 1924–1925 oli Maide Kaitseliidu Peastaabi ülem, aastatel 1925–1927 Kindralstaabi 1. osakonna (operatiivosakonna) ülem. Aastatel 1927–1934 taas Kaitseliidu Peastaabi ülem, 1934. aasta 30. septembrist nimetati ta 1. Soomusrongirügemendi ülema kohusetäitjaks. 30. novembrist 1934 soomusrongirügemendi ülemaks, kellena teenis kuni 30. novembrini 1935. Aastatel 1935–1940 oli Maide taas Kaitseliidu Peastaabi ülem, 29. jaanuaril 1940 määrati 4. Diviisi ülemaks alates 1. veebruarist 1940.

Saksa okupatsiooni ajal oli Maide Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Omakaitse staabiülem, ülema asetäitja ja seejärel ülem. Septembris 1944 määrati ta Jüri Uluotsa poolt koos Otto Tiefi valitsuse ametissemääramisega sõjavägede ülemjuhatajaks ja ülendati kindraliks. Enn Nõu romaanis "Koeratapja" tsiteeritakse käskkirja (rekonstrueeritud) teksti: "Nimetan kapten Karl Talpaku Tallinna komandandiks ja ülendan koloneliks. Ülendan ülemjuhataja kolonel Jaan Maide kindraliks." Käskkirja tekstist nähtub, et nii Talpak kui ka Maide ülendati kahte astet vahele jättes. Tänapäeval nimetatakse Maidet kindralmajoriks, kuigi teda pole kunagi ametlikult degradeeritud.

Jaan Maide on olnud (1929–1934 ja 1935–1939) ajakirja "Kaitse Kodu!" vastutav toimetaja.

Jaan Maide abiellus 3. augustil 1928 Friederike Alberiga (22.06.1902 – 29.08.1939) ning hiljem Marta Marie  Arroga (neiup. Vehver; 5.01.1903-9.09.1979). Kummaski abielus sündis üks laps.

9. oktoobril 1944 ta arreteeriti ja viidi Moskvasse, kus ta 10. augustil 1945 Butõrka vanglas maha lasti.

Auastmed

• leitnant (12. II 1920)
• alamkapten (27. VII 1920)
• kapten (22. II 1923)
• major (26. XI 1924)
• kolonelleitnant (24. II 1928)
• kolonel (24. II 1933)
• kindralmajor (1944)

Maide on enim aumärke (ka välismaiseid) saanud Eesti ohvitsere:

• Vabadusristi II liigi 3. järk (1920)
• „Karutapjate ordu” III järk (1924)
• Eesti Punase Risti II järgu II astme teenetemärk (1928)
  
• Kotkaristi III klassi teenetemärk (1930)
  
• Valgetähe III klassi teenetemärk (1938)

Allikas:

• Eesti Entsüklopeedia 
• Geni.com

VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Valli memuaarid

Teises infoteaduste valdkonnas ennast täiendanud ja 

seejärel eneselegi ootamatult end raamatukogu teenindus-

letist avastanud Vallil on olnud palju avastamisrõõmu. 

Nüüdseks on raamatukoguhoidjasoolikas nii tugevalt

arenenud, et lisaks tavapärasele lugejateenindusele on 

Valli enda hoole alla võtnud meie raamatukogus paikneva 

Ameerika teabepunkti ning tegutseb uljalt Ameerikast 

tulnud vabatahtlikega. 

Vasakult: raamatukoguhoidja Valli, vabatahtlikuna Viljandi Ameerika 

teabepunktis viibiv Fulbrighti stipendiaat Rudy Kammel, teistest 

Eestimaal paiknevatest Ameerika teabepunktidest meile külla tulnud 

vabatahtlikud Adelaide ja Emily ning Viljandi Linnaraamatukogu 

direktor Reet Lubi. Ees: Pipa

Raamatukogud on minu ellu kuulunud terve mäletamise aja. Pimedad kangialused, viinapoe hoov ja kõrge trepp, mis viis teisele korrusele – need on esimesed raamatukogu märksõnad (peale raamatute muidugi). Õhtuti, peale õhtust vahetust Valuoja koolis, oli kindlaks peatuspaigaks Kantreküla raamatukogu. Sellel raamatukogul oli oma lõhn, ärge küsige, milline – ega ma sellele vastata oska. Natuke „koleda välimusega“ raamatukogu-onu oli seal ka.

Siis juba linnaraamatukogu oma uue maja, infolaua ja oma valvuriga! 4. saali vaikuses oli ülimõnus akadeemia ajal õppimas käia. Kogu akadeemilise kirjanduse peale-tungile sai piiri pandud uute naistekatega. Vahele mahtus veel Karksi-Nuia raamatukogu (kõik sealsed töötajad teadsid täpselt, milliseid uusi ulme- ja fantaasia-raamatuid tasub soovitada😊).

2016. aasta septembris saatis mulle raamatukogu töökuulutuse minu hea sõber Piret, koos klausliga – „vaata, et sa kindlasti kandideerid, see koht on sinu oma!“. Kutsuti kohale, ülevaatajaid oli tervelt 4 (5?) ja kandideerijaid ka üsna mitu. Kuulasin nende tarka juttu ja ise mõtlesin – „no mida sa siin teed, sa ei tea ju raamatukogundusest mitte tuhkagi!“ Küll on hea, et valijad mu pea sisse ei näinud, igal juhul, valituks ma osutusin ja tööl ma olingi. Hiline sünnipäevakink, see ütlus jäi mulle ka meelde😊.

Esimene kuu oli täis imestamist, ehmatust ja sisse elamist. Kuhu oli kadunud see kindel teadmine, et raamatukogu on üks üdini püha paik, kus on vaikus, rahu ja ega muud tegema ei pea, kui et ulatama lugejatele naeratusega raamatuid ja pärast neid riiulisse tagasi panema?! Esimesed kuud infolauas tõid kiiresti jalakesed maale tagasi ja surusid neid ikka natuke põhja ka. Lällavad ja „lõhnavad“ onud, raamatutest mitte midagi teadvad (minu arvates😊) külalised ja kõik see virr-varr, mis alumisel korrusel toimub, see oli järjekordne meeldetuletus, et kõik ei ole selline roosa ja rõõmus, nagu pealt paistab.

Jõudsin paari kuu pärast omadega 2.saali ja ma olin jälle pahviks löödud – kuidas ometi teadsid mu kolleegid, kus täpselt see konkreetne raamat asub (ilma arvutist vaatamata!), kuidas saab töötaja paari pealkirjast tuletatud sõnaga õige raamatu hetkega üles leida, see oli ulme ja kõrgem pilotaaž. Mul oli kindel veendumus, et minusugune ei saaks sellega kunagi hakkama kui programmi kõrval poleks. Raamatute kiibistamine – üleminek uuele programmile – esimest korda sain ma ülevaate, mida kõike meie maja riiulid sisaldavad. Pean pattu tunnistama, nii mõnigi kord tundus raamatu sisu nii huvitav, et kiip oli küll viimane asi, mis meelde tuli. Vabandust!

Nüüdseks olen 4 aastat meie majas olnud. Usun, et paljud teavad mu ütlemist, see on üks mu parimatest töökohtadest, mis minu pika ja kireva karjääri jooksul on olnud. Ja pealkirja sõnu tuletades „kindlasti oli seal Aafrika lindudest juttu“ leian riiulist R. Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ kah üles!

Meenutas: Valli Tammsalu

Selgunud on 24. Viljandimaa noorte omaloominguvõistluse laureaadid

25. mail 2021 veebikohtumisel sai punkti 24. Viljandimaa noorte omaloominguvõistlus.

Žürii koosseisus kultuuriajakirjanik Margus Haav, raamatukogu teenindusjuht Rene Vahtra ning võistluse kunagised laureaadid lavastaja Laura Jaanhold ja luuletaja Aleksandra Puks andsid nooretele omapoolset tagasisidet. Kuulutati välja laureaadid luules ja proosas.

Võistlusele said omaloomingut esitada 15-21-aastased Viljandimaa noored. Žanrilisi ja mahulisi piiranguid võistlusel osalejatele ei seatud. Võistlusele laekus töid kuuelt Viljandimaa noorelt. Neist kaks on noormehed. Neli noort on Viljandi linnast, kaks Mulgi vallast. Noorte vanus 25. aprilli 2021 seisuga: kolm noort 15-aastased, üks noor 16-aastane, üks 18-aastane ja 20-aastane. Kolm noort õpib Viljandi Kesklinna koolis, üks Viljandi Gümnaasiumis ja Heimtali Põhikoolis. Ühe osaleja kooli pole märgitud.

Eelarvamusevaba hinnangu saamiseks esitati laekunud tööd žüriile lugemiseks pseudonüümidega autoriseeritult. Žüriiliikmete kummagi žanri individuaalne pingerida saadeti koos kommentaaridega korraldajale elektrooniliselt. Võistluse koordinaator summeeris žüriilt laekunud pingerea alusel tulemused, hinnates esikohale asetatud töid 3 punkti, teise koha töid 2 punkti, kolmanda koha töid 1 punktiga.

Võistluse auhinnafondi toetasid Eesti Kultuurkapital ja Viljandimaa Omavalitsuste Liit kokku 770 euroga, mis võimaldab omaosaluse toel jagada laureaatide vahel netosummana 620 eurot. Mõlema žanri esikolmikute vahel jagati auhinnad järgmiselt: I koht – 150 € (neto), II koht – 100 € (neto) ja III koht 60 € (neto). 

Lisaks jagati Viljandi Linnaraamatukogu juubeliaasta puhul eripreemiad esitatud võistlustöö juurde kuuluva parima omaloomingulise illustratsiooni ning parima raamatukogu- või lugemisteemalise kirjatöö eest 50 € (neto).

Kõik osalejad saavad kingikoti #VLRK110 juubelimeenete ja varasema omaloominguvõistluse laureaadi ning tänase žüriiliikme Aleksandra A. T. uue luulekoguga "See peab olema armastus".

Tänavune võistlus paistis silma hea keelekasutuse poolest – noored autorid kasutasid eestikeelseid unarsõnu, dialoogid olid usutavad ning emotsiooni edasiandmise oskus kiiduväärt. Kõiki osalejaid võib kiita, elementaarne keeleoskus on väga hea! Kirjavigu ja grammatika suhtes eksimus oli suhteliselt vähe. Soovitus hoida ja arendada võistlustöödes näidatud head eneseväljendusoskust.

Põhjaliku personaalse tagasiside omaloomingule ja võimaluse küsida ning täpsustada said need noored, kes osalesid veebikohtumisel. Kokkuvõtte žürii poolt välja toodud märksõnadest ja soovitustest igale osalejale edastati noortele kohtumise järel ka kirjalikult. Hinnangud olid enda isikust lähtuvad ning mõnegi esitatud töö puhul olid arvamused väga erinevad. Küll aga oldi oma pingeridades haruldaselt üksmeelsed esikohtadele jäänud autorite osas. Žürii andis lahke loa täiendavate küsimuste korral nende poole pöörduda.

Proosa laureaadid

1. Triinu Kree „Tindi võim“ – 9 punkti
2. Marian Vridolin „Hirm, arm, surm“ – 7 punkti
3. Merili Meltsas „Üle Ääre ja põhjani“ – 4 punkti

Rene eripreemia Mirt Mändojale romaani „Varjatud pool“ eest 

Luule laureaadid

1. Gregor Jaskar Linnupuu luuletused – 11 punkti
2. Marian Vridolin „Ühine tee“ – 9 punkti
3. Triinu Kree luuletused – 5 punkti

Viljandi Linnaraamatukogu juubeliaasta eripreemiad:

•     

  

  Kummikommipõlvkond

  parima lugemise- või raamatukoguteemalise kirjutise eest sai Merili Meltsas Kõigi Teadmiste Raamatukogu eest loos „Üle Ääre ja Põhjani“
•     illustratsiooni eripreemia sai Gregor Jaskar Linnupuu foto „Kummikommipõlvkond“ eest

 

*Viljandi Linaraamatukogu kodulehel saab lugeda laureaatide töid

Gail Honeyman. ELEANOR OLIPHANDIL ON KÕIK VÄGA HÄSTI

Ersen, 2018
324 lk.

Selle raamatu lugemine oli väga nauditav, oleks kohe kaanest kaaneni tahtnud ära lugeda. Kahjuks ei ole ma nii kiire lugeja ja ei ole väga suurel hulgal unetunde lugemiseks nõus loovutama. Seega ei soovita ette võtta enne magama minemist!

Tegemist ei ole armastusromaaniga, mitte et selles üldse armastust ei oleks. Lihtsalt Eleanor ei teagi, mis see on, kuna talle ei ole seda tema eluteel (30 aastat) osaks saanud ja ega ta oskakski sellega miskit peale hakata. Raamatus on huumorit, eneseirooniat, raskemeelsust, naiivset eluvõõrust, saladusi ja see on kirja pandud väga köitvalt ja kaasahaaravalt. Peakangelanna areng loo jooksul on märkimisväärne (ainuüksi juba tema muutused välimuses).

Lugu areneb tasapisi ja Eleanorist hakkad samamoodi tasapisi aru saama, just see mind selle raamatu puhul köitis. Arengud, mis noorele naisele osaks saavad, tulevad kõike muud kui lihtsalt aga siiski enamus kulgeb temale omase huumoriga. Seista silmitsi 20 aastat tagasi toimunud traagiliste sündmustega, mida ta on igati vältinud, on valus ja kurnav. Ärkamine armastuse illusioonist on omaette katsumus. Lahti lasta oma pettekujutelmadest on vabastav. Suhelda inimestega, keda sa esiti ei tunne ja nendest aru ei saa, on lõppkokkuvõtteks südantsoojendav ja vajalik.

Mulle see raamat väga meeldis aga tegemist ei ole lihtsa meelelahutusega. Soovitan seda nendele lugejatele, kes tahavad lugeda elust ja inimestest aga lääged armastusromaanid on ära tüüdanud.

Raamatut luges: Rene Vahtra
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1859970

27. mai - Helle Leppik

 Helle Leppik

27. 05.1966 Saksamõisa, Viljandimaa
Kirjandustoimetaja, eesti keele ja kirjanduse õpetaja

Lõpetas 1984. aastal Viljandi IV Keskkooli, 1989. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia eriala. 

Alustas 1993. aastal tööd Ugalas pedagoog-administraatorina, töötas 1994–2010 kirjandustoimetajana. Olnud 1991–2000 Viljandi Kultuurikolledžis maailmakirjanduse õppejõud. Aastast 2010 töötab Paistu Koolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana.

Avaldanud 1993–2010 Ugala repertuaari- ja lavastustutvustusi, hooajaülevaateid, näitlejaportreid ja intervjuusid väljaannetes Sakala, Eesti Päevaleht, Postimees, Teater. Muusika. Kino jm. Koostanud stendid ja vitriinid Ugala muuseumitoas Ugala Aja Tuba (avati 2005).

Raamatuid

• Ugala 1981–2001. Viljandi, 2001 (koostaja ja toimetaja). Link raamatukogu andmebaasi: https://www.lugeja.ee/record/96886
• Ugala aja lugu. Viljandi, 2006 (autor). Link raamatukogu andmebaasi: https://www.lugeja.ee/record/331869
• Ugala pildi lugu. Viljandi, 2008 (koostaja koos P. Tammearu ja T. Vridoliniga).Link raamatukogu andmebaasi: https://www.lugeja.ee/record/488020

Allikas:

• Eesti Teatri Biograafiline Leksikon

VLRK 110: Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu rahamured

Rahvaülikoolide Selts võitles kogu aeg majanduslike raskustega. Kuni 1925. aastani ei olnud keegi kohustatud RÜSi raamatukogu toetama. 1. jaanuaril 1925 kehtima hakanud „Avalikkude raamatukogude seaduse” järgi pidid omavalitsused määrama raamatukogude ülevalpidamiseks ja raamatute muretsemiseks piirkonna elanike arvust sõltuva rahasumma. Kuna seltsi raamatukogu hakkas täitma avaliku raamatukogu ülesandeid, siis laienesid seaduse sätted tallegi.

Tegelikult saadi toetusi ka varasematel aastatel. Kui RÜS oma tegevust alustas, poleks tal kõrvalise abita olnud võimalik eksisteerida. Regulaarseteks sissetulekuallikateks olid siis vaid seltsi liikmemaksud, loengute maksud, kautsjoni- ja trahvirahad. 1926. aastal lisandus ka raamatukogu registreerimis- ja lugemismaks. Toetusrahasid saadi tavaliselt haridusministeeriumilt, linnavalitsuselt ja maakonnavalitsuselt. Kõige enam siiski linnavalitsuselt, kes tasus ka kütte ja valgustuse kulud. Vahetevahel saadi toetust Sakala Pangalt, Viljandi Ühispangalt või mõnelt teiselt finantsasutuselt, mõnikord ka Õpetajate Liidu kooperatiivilt Õpistu. 

Seltsi liikmemaksud ei laekunud tihti õigeaegselt. 1927. aasta jaanuaris volitas seltsi juhatus kolme eelneva aasta maksuvõlglastelt võlga sisse nõudma seltsi liikme J. Oriku, kes kättesaadud summast võis viis protsenti endale jätta. Samasugust võlgnevuse sissekasseerimist esines hiljemgi. Asi muutus veelgi halvemaks, kui seltsi juhatus otsustas 1930. aastal sissetulekute suurendamiseks tõsta liikmemaksu pooleteiselt kroonilt kahele kroonile. Liikmemaksu kergitamise kohta arvas 23. oktoobri Sakala, et nüüd võib selle tasumine tööliskondlasele kui ka väikesepalgalisele ametnikule võimatuks muutuda. Juba järgmisel aastal otsustati liikmemaks taas 1 kroonile ja 50 sendile alandada, lootes nii liikmete arvu suurendada. 

RÜS püüdis lisasissetulekuid hankida pidude, loteriide ja korjanduste korraldamisega. Esimene loterii korraldati 1930. aasta suvel. Saanud linnavalitsuselt loa, lasti müügile 1000 loteriitähte hinnaga 25 senti tükk. Võitudeks muretseti kakskümmend asja 115 krooni väärtuses, näiteks lauagrammofon (60 kr), kohviserviis kuuele inimesele (12 kr), kast hõbeasju (11 kr), suur keraamiline vaas (4 kr), väljaõmmeldud laualinik (4 kr), pool tosinat nikkelnuge ja -kahvleid (3.80), reisikohver (3.50). Loosimiseks valmistati müüdud loteriitähtedele vastav arv loose, need nummerdati, rulliti kokku ja asetati nõusse. Loosimine viidi läbi 1. juunil 1930 juhatuse avalikul koosolekul seltsi ruumides Eha tänav 4. Loosimise juures oli ka konstaabel O. Tomberg. Loosimine algas kõige kallimast asjast. Kui asi nimetatud, võeti loos, selle number tähendaski võitnud loteriitähe numbrit. Kõigi kulutuste mahaarvamisel saadi loteriist puhaskasu 155 krooni ja 67 senti. Samasugused loteriid korraldati veel 1931., 1932., 1934. ja 1936. aastal. 

Tehti ka kaks korjandust, üks karpidega, teine korjanduslehtedega. Karbikorjandus toimus 1922. aasta juunis. Siseministeeriumilt loa saanuna tellis seltsi juhatus kümme karpi, mis pitseeriti linnavalitsuse pitseriga. Korjajateks paluti Viljandis elavad üliõpilased. Karpide tagasisaamisel leidus neis 7803 Eesti marka ja 75 penni ning 5 Soome marka. 1929. aastal kavatseti korraldada rahaline korjandus kolmekümne korjanduslehega. 13. märtsil saadi Politsei Peavalitsuselt luba, kuid välja võeti ainult viisteist korjanduslehte, millega kolme ja poole kuuga õnnestus koguda vaid 99 krooni ja 20 senti, kusjuures kolme lehega ei korjatud sentigi. Sellest summast kogusid raamatukogu juhataja ja teenija kahepeale 60 krooni. 

Eelarvet aitasid tasakaalustada ka peod. 15. veebruaril 1920 korraldatud esimese näitemänguõhtu, kus kohalikud haritlased esitasid Arthur Schnitzleri näidendi „Armumäng”, kasum oli 4508 marka ja 20 penni. 21. mail 1921 toimunud mitmekülgse eeskavaga peo (kohalike gümnaasiumide õpilased esitasid koorilaule, tantse ja võimlemisetteasteid, etendati Ferdinand Karlsoni näidend „Kui õitsilind hõiskab”) tulu oli 8933 marka ja 85 penni.

Sakala 13. veebruar 1920

Allikas: 

• Viljandi Linnaraamatukogu 100. - Viljandi, 2011. -  Lk. 23-25