neljapäev, 6. oktoober 2016

6. oktoober – Hendrik Adamson 125

6.10.1891 Kärstna vald – 7.03.1946 Kärstna
Luuletaja
125 aastat sünnist

Hendrik Adamson sündis 6. oktoobril 1891 Viljandimaal Kärstna vallas Patsi talus rätsepa pojana. Õppis Kärstna valla- ja ministeeriumikoolis ning Tartu Õpetajate Seminaris.

Hiljem oli Adamson lühemat aega õpetaja Valgamaal Lõvel (1940) ja seejärel taas Kärstnas (1944).

Hendrik Adamson suri 7. märtsil 1946 Kärstnas, ta on maetud Helme kalmistule.

Hendrik (ka Henrik) Adamson sündis 6. okt. 1891 Vilajndimaal Kärstna vallas Metsakuru külas Patsi talus rätsepa pojana. Õppis Kärstna valla- ja ministeeriumikoolis ning Tartu Õpetajate Seminaris. Pärast lõpetamist töötas aastaid õpetajana, 1927 sai temast kutseline kirjanik.

Adamson suri 7. märtsil 1946 Kärstnas ning on maetud Helme kalmistule
Allikad: TEA entsüklopeedia, Viljandi Linnaraamatukogu koduloo kartoteek

Iga kahe aasta tagant antakse Tarvastu vallas välja Hendrik Adamsoni nimelist murdeluulepreemiat.

Katkendeid Ingrid Kustavuse lõputööst „HENDRIK ADAMSONI BIBLIOGRAAFIA 1913 – 2008“ http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/10155/kustavus_2009_vka_loputoo.pdf?sequence=1

Hendrik Adamson (6. 10. 1891 - 7. 03. 1946) oli Mulgimaa kirjanik, kelle luule tähtsust on võrreldud Juhan Liivi ja Ernst Ennoga (Baturin 2006). Lisaks värsiloomingule on Hendrik Adamson kirjutanud jutustusi, novelle, groteske, miniatuure, dialooge, vesteid. Tema loomingut on avaldatud paljudes ajakirjandusväljaannetes. Hendrik Adamsoni tuntakse ka esperantisti ja kooliõpetajana. Maailm oma lihtsuses ja probleemides on tema loomingus seotud Eesti looduspiltide ja külakultuuriga ning sageli väljendatud Mulgi murdes.

Hendrik Adamsoni luuletajatee algas Kärstna Ministeeriumikoolis esimeste riimide loomisega külarahva palvel. Nimelt oli külas kombeks tuttavatest pilkelaule kirjutada. „Peasüüdlaseks“ ohakasele luuleteele sattumisel pidas H. Adamson oma vanaema, kes oskas rahvalaule leelotada. Siit oli pärit ka kirjaniku viimase luulevalimiku pealkiri “Laululauda”, mis kahjuks tervikteosena jäi ainult käsikirja. Mõjutusi loometegevusele avaldas ka laululahke koduümbrus Kärstnas. Moes olid tögamislaulud ja nende sepitsemisega Adamson alustaski. Tõuke aktiivse kirjandustegevuse suunas andis juba algkoolis loetud Gustav Suitsu „Elu tuli” ning emakeeleõpetaja Andres Allast. Seminaripõlves luges Adamson lisaks lääne autoritele palju Jakob Liivi loomingut ja tundis poolehoidu Ibseni ja Hamsuni tekstidele (Kuningas 1942. Postimees, lk. 3).

Esimese avaldatud luuletuse „Mina ja mu väiksed mõtted” leidis käsikirjadest F. Tuglas, kelle toimetamisel ilmus 1919. aasta lõpul ka H. Adamsoni esimene luulekogu „Mulgimaa”. 1936. aastal avaldati kordustrükk „Mulgimaast“, mis sisaldas lisaks esikväljaandele luuletsüklit „Mulgimaa intermezzo“. Et tegemist oli seega täiendatud kordustrükiga, tuleks sellekohane märge lisada ka Eesti raamatukogude andmebaasidesse.

Adamsoni eluajal ilmus temalt kuus luulekogu. Lisaks „Mulgimaa“ kahele trükile „Inimen“ “Tõus ja mõõn“, “Kolletuspäev“, “Mälestuste maja“, “Linnulaul“. Viimane, senini käsikirjas olnud, luulekogu „Seitsmes” on avaldatud H. Adamsoni kõige uuemas raamatus „Om maid maailman tuhandit”, mille koostajaks on Hando Runnel.

H. Adamson luuletas ja kirjutas proosat ka espeanto keeles, mida avaldati esperanto ajakirjades. Kümme aastat pärast luuletaja surma kirjastati luulekogu „Vesperkanto” (Õhtulaul), mille koostamisel tehti valik ligi 150 H. Adamsoni esperantokeelsest luuletusest. Esperantokeelsetena on H. Adamson avaldanud novellid „Roheline sisalik” ja „Metsatalu” ning jutustuse lastele „Auli”. Hendrik Adamsoni üksikud luuletused on eesti luule ülevaadetes tõlgitud itaalia ja inglise keelde.

Hendrik Adamson jõudis oma eluajal välja anda kolm proosaraamatut: „Roheline sisalik”, “Kuldblond neitsi” ning autobiograafilise sisuga jutustuse „Kuldsel elukoidikul”. Lisaks avaldati kahes osas ajakirjanduse vahendusel jutustus „Auli“.

Hendrik Adamsoni loomingu esimesed avaldused nii proosas (1913) kui luules (1918) olid ajalehes „Postimees”. Esimese ajakirjana avaldas Hendrik Adamsoni loomingut „Meie Mats“. Töö tulemusena õnnestus lisada EKM Arhiivraamatukogu ja ISIK andmebaasi mitmeid kirjeid ja märkusi. Kirjaniku tööd ilmusid ajakirjanduses tihti kõlavate ja omapäraste pseudonüümide all.

Nõukogude perioodi algusaastail oli H. Adamsoni luule avaldamine Eestis pea olematu. 1965. aastal ilmus A. Kaalepi koostatud „Väike luuleraamat”. Taasiseseisvunud Eestis on Adamsoni luulekogusid koostanud Hando Runnel, kes on muretsenud Adamsoni kirjandusliku pärandi täieliku avaldamise pärast juba aastakümneid. Tänu temale on trükivalgust näinud aastakümneid EKM kogudes seisnud Adamsoni käsikirjaline looming.

Proosakirjanduse avaldamine perioodikas ja kogumikes seiskus nõukogude perioodil pooleks sajandiks. Hulk käsikirju on sõjategevuse ja poliitilise olukorra keerukuse tõttu jäänud igaveseks kadunuks. Agaramalt anti Hendrik Adamsoni luuleloomingut välja väliseestlaste abiga. Järjest enam on Adamsoni loomingulist pärandit teadvustatud taasiseseisvunud Eestis. Konkurentsitult kõige enam on trükitud H. Adamsoni luuletustes „Mulgimaa“. Palju on avaldatud kogumikes ja ajakirjades luuletust „Kodule“.

„Eesti Entsüklopeedia“ 14. köites väidetakse, et „Auli“ ilmus eesti keeles 1991. aastal, mis kindlalt ei ole tõene, sest raamatusse on de fakto kirjutatud: „Tallinn, Eesti Raamat, 1989“. Seega tuleks uue trüki väljaandmisel teha vastav parandus.

Et tutvustada ja säilitada kodukoha murdeluulepärandit korraldab Tarvastu vald 1994. aastast Hendrik Adamsoni nimelist murdeluulevõistlust.

Kärstnas sündinud ja tegutsenud Hendrik Adamson avaldas aastail 1919-1937 kuus luulekogu ja kolm proosaraamatut. Hilisemal ajal lisandus kuus luulekogu ja jutustus „Auli“. Rohkem kui Adamsoni proosalooming on eesti kirjandusmaastikul tuntud Adamsoni luule, eelkõige murdekeelne. Mulgi murre oli Adamsoni emakeel. Hendrik Adamsoni tunnustati ja austati tema eluajal, samas jäi ta Eestis kõiges ja kõikjal salongiväliseks suuruseks. Tänapäeval võime tema kirjandusliku pärandi põhjal väita, et Hendrik Adamson oli kirjanik, kes ei mahtunud Mulgimaale.

Hendrik Adamsoni pseudonüümide loetelu
A. H.
Antropos
As Vosdam
Aspirantus Alfa
Coco
H. A.
H. A-n.
Henry
Markii Labardan
Nostradamus
Pifferaro-Antananariwo
Rococo

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar