VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Nele meenutus Elle Sihveri linnaraamatukokku tulemisest

Ellest ja Nelest sai lahutamatu töötandem pikkadeks aastateks

Ühel ilusal varasügisesel päeval saabus meie hulka Elle Sihver. Tegelikult oleks õigem kasutada sõna „ilmus“, sest sõna „saabus“ on selle kirjeldamiseks liiga bravuurikas. 

Niisiis, ta ilmus netil ning malbel moel raamatukokku ja kadus kohe varufondi, et hakata korda sättima sealset paabeli segadust. Esimesel nädalal ei näinud me temast rohkem, kui vaid mööda libiseva kitli seljatagust. 

Varem oli Elle töötanud Oiu raamatukogus, kus ta oli ennast näidanud väga tubli raamatukoguhoidjana, pealegi oli ta erialalt  filoloog ja ludistas ladusalt inglise keelt, nii et meie direktori süda ei jäänud enne rahule, kui oli ta maalt linna kaaperdanud. Paistis, et Elle ise ei teadnud enda kui üliväärtusliku töötaja kuvandist midagi, sest ta oli oma käitumises äärmiselt tagasihoidlik, olles töövaimukesena peaaegu nähtamatu. 

Nädalaga ajas ta meie  lohakil varufondi eeskujulikult tähestikku ja sättis raamatud riiulitel noolsirgetesse ridadesse, seejärel imbus ta vaikselt avalikumatesse ruumidesse ja hakkas oma tasasel, kuid tõhusal moel sealgi käsi külge panema. 

Kord ühel tõeliselt vastikul vihmasel ja hämaral hommikul tööle tulles leidsin ta oma laua tagant, kus ta  laualambi valgusvihus koduse olekuga istus ja linikule pitsi heegeldas, kusjuures heegeldamiseks kasutas ta raamatuköitmiseks mõeldud halli linast nööri. Kontrast sügisese sünguse ja toas avaneva sooja ja helge atmosfääri vahel oli jahmatav. Esimest korda vaatasin teda päris tõsiselt ja see, mida ma nägin, meeldis mulle. Meeldib siiani, isegi kui ta ei ole enam nii nähtamatu ning temast on saanud minu tähtis ülemus. Pitsäärtega linikut kasutas ta raamatukogu esikus oleva kriimulise plaadiga kapikese katteks, sest kodukaunistamine on tema kirg number üks.

Meenutas: Nele Grosthal