Peter Wohlleben. PUUDE SALAPÄRANE ELU

Tänapäev, 2016

Peter Wohlleben jagab oma sügavat armastust metsade ja laante vastu, seletades elu, surma ja taastumise protsesse, mida on jälginud oma hoolealustes metsades. Ta on seda peidus olevat elu tähelepanelikult uurinud üle paarikümne aasta.

Raamat kuulub sarja “Looduse lood”.

Metsnik ja kirjanik Peter Wohlleben tõestab, et iga päev metsas on avastuste retk. Ta on veendunud, et puud mõistavad üksteist lõhnaainete kaudu ja neid puude õhku paisatavaid lõhnu tajuvad ka loomad metsas. Ehk on puudel ka maitsmismeel?

Metsa elukoosluses ei ole ainult puud, vaid ka põõsad ja rohttaimed ning kõiksugu metsa lähedal kasvavad taimeliigid, kes omavahel teavet vahetavad. Meie kultuurtaimedel on omavahel teabe vahetamise oskus aretuse käigus suurel määral kaduma läinud.

Lääne – Austraalia ülikoolis tehtud mõõtmiste põhjal on kindlaks tehtud, et taimede juured naksuvad vaikselt sagedusel 220 hertsi. Nii et kui te oma järgmisel metsaretkel vaikset naksumist kuulete, siis pole see võib-olla ainult tuule tõttu...

Puud ei õitse metsas kunagi ühekorraga. Õitsemise lepivad nad omavahel kokku, teevad nad seda siis igal aatal või üle aasta. Sellega hoitakse ka metsas elavate loomade, lindude ning putukate populatsioonide arvukus mõistlikul tasemel.

Puud elavad seesmises tasakaalus, et vajadused oleksid rahuldatud – energiat peab jaguma okste ja kõrguse kasvatamisele, ka putukate ja seente tõrjumisele ning pähklite ja seemnete moodustamisele.

Metsapuud on kirjeldamatult tarmukad. See määrab, kuidas õigeks põlismetsa liikmeks saada ja mida selleks teha ja mida mitte. Puude täiuslikul välimusel on hea põhjendus: vastupidavus tormituultele, vihmavalingutele ja lumekoormale. Ka kõrgmäestikus, enne puiskasvu piiri on vastupidavust vaja, kui lumi aeglaselt, silmale nähtamatult allapoole libiseb.

Puud on omavahel sotsiaalselt väga kohandunud ja abistavad vastastikku üksteist.

Peter Wohlleben tutvustab oma raamatus, kuidas suhtlevad omavahel seened, nende hiiglaslikud niidistikud - mütseel, kuidas käituvad putukad, nende vastsed ja linnud.

Kuidas jõuab vesi pinnasest üles lehtedesse? See on metsateemaliste teadmiste taseme sümbol. Ka seda veesiiret tutvustab autor oma raamatus.

Mets kui ökosüsteem on peenelt tasakaalustunud. Igal olendil on siin oma nišš ja oma funktsioon, mis on kõigega kooskõlas. Loodust ei saa kahjuks õiglaseks pidada – seal vabas õhus valitseb puude seas tugevama õigus. Iga liik võib üle elada ja võtta teiselt, mis tarvis. Aga igal liigil on välja kujunenud käitumine, mis metsa liigkasutamise eest hoiab.

Enamik loomi, kes on puudest sõltuvad, ei kahjusta neid. Linnud kasutavad suurte jämedate puude tüve või võra ainult omaette elupaigana. Eriti palju elab üleval puuvõrades iga liiki ämblikke ja putukaid.

Hilissuvel vajub metsade kohale omapärane meeleolu, puud oleks nagu suvest väsinud.

Nad tangivad endasse päikeseenergiat ning toodavad selle abil suhkruid ja varuaineid. Nad ladestavad neid oma “naha” alla niisamuti nagu karud.

See on lühikokkuvõte Peter Wohllebeni väga laiade teadmistega raamatust “Puude salapärane elu”. Ta tõestab veenvalt, et mets on elusorganism, kus kõik on omavahel seotud, et puud jagavad omavahel teavet, nad tunnevad lõhnu ja hoiatavad üksteist ohtude eest. Puud on sotsiaalsed olendid ja elavad koos nagu perekonnad, toetades üksteist ja aidates.

Peter Wohlleben ütleb oma raamatus, et ta ei ole kuulnud ühestki juhtumist, mille puhul mõnes vanas ja juba ammu majandamata lehtmetsas oleks tormi ajal ohvreid olnud, ta kutsub üles – mingem julgemalt metsa!

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.

Raamatut luges: Kersti Joonsalu

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1402355