VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Nele teistlaadi praktikaaruanne vol 2

Viljandi Linnaraamatukogu alternatiivajaloo avaloos saime lugeda raamatukoguhoidja Nele seninägematult ausa praktikapäeviku kandest esimese päeva muljeid, mis juhatas noorukese raamatukogunduse tudengi lapsepõlves kogetud traumeerivate hetkedeni. Seekordses loos viib jutujärg kaelamurdvatesse seiklustesse raamatukogubuss Kubani ja rändfondi perenaise Liivi Metsamaaga ning esimese avaliku esinemiseni raadioeetris.

Asi muutus päev-päevalt paremaks. Raamatukogu avas mulle tasapisi oma aardeid. Üheks neist osutus raamatukogu rändfondi perenaine Liivi Metsamaa. Liivi oli noor ja naeruhimuline ning armastas pööraselt iga asja üle vaielda. Ta täiendas end parasjagu Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja see oli ka põhjus, miks me esimestel päevadel ei kohtunud. Elu läks raamatukogus häälekamaks ning huvitavaks kohe kui Liivi sessilt saabus. 

Tema hallata olid mitmed laenutuspunktid linnas ja selle ümbruses. Tavaliselt suundus ta missioonile  tohutute raamatukottidega kummagi käe otsas, aga teisipäeviti tuli teha bussiring rajooni, kus iga piimapuki juures ootasid kirjandushuvilised memmed ja taadid uusi raamatuid ja värsket linnaklatši. Tuur tipnes Tuhalaane abikooliga, kus õpetati lapsi, kes ei olnud just kõige taibukamad, kuid selle eest suured lugemishuvilised.

1977. aastal saadi uus buss Kuban, millele ehitati sisse metallriiulid ja mis alustas järgmisel aastal hõreda asustusega maapiirkondade teenindamist. Ühel päeval sõideti läbi neli-viis peatust. Marsruut oli ühildatud autokaupluse omaga, kuna siis oli inimestel üks käimine. Edaspidi jäid laenutuspunktid põhiliselt linna piiridesse, kuigi alguses käidi veel mõnda aega bussiga Kurvitsa ja Tuhalaane inimesi teenindamas. Linna laenutuspunktides (Viljandi Autobaas, teeninduskombinaat Leola jt) ning Jämejala psühhoneuroloogiahaigla raamatukogus käis raamatuid laenutamas rändfondi haldaja Liivi Metsamaa. (Raamatust: Viljandi Linnaraamatukogu 100. Lk. 76)

Mind nähes plaksutas Liivi rõõmsalt käsi ja teatas Väikesele Hellele, et võtab praktikandi endaga bussiringile kaasa. Mina olin pisikese vahelduse üle rõõmus ja nii me heal meelel teele asusime. Vadistasime mõnuga ja Liivi iseloomustas värvikalt oma klientuuri ning nende harjumusi. Näiteks sain ma teada, et Tuhalaane kooli laste hulgas on üks natuke imelik väga suurt kasvu poiss, kelle nimi oli Tarmo ja kelle eripäraks oli see, et ta ronis põlvede peal treppidest üles. Seda liikumisviisi kasutas ta ka bussi sisenemiseks.

Liivi Metsamaa meie Pipaga

Tuhalaane oli ilusate järvekestega kena künklik kohake. Ka koolimaja asus ühe künka otsas, mille all sillerdas veesilm. Meie bussijuht parkis bussi mäekallakule, hüppas ise uksest välja ja jalutas päikesesse. Meie Liiviga jäime bussi lapsi vastu võtma. Liivi tõstis klappistmed üles, muutes need ühe liigutusega väikesteks riiuliteks ja nähtavale ilmus ridade viisi raamatuid. 

Lastepilv vajus käratsedes bussi, Tarmogi saabus roomates ning laenutustegevus võis alata. 

Äkki käis bussist läbi nõksatus ja me hakkasime tasase naginaga mööda kallakut alla järve poole tagurdama. Puhkes paanika, kõik kiljusid, ma ise kaasa arvatud. Jõudsin mõelda, et järve me kogu kupatusega nüüd põrutame ja mina ei oska ujudagi. Vaimusilmas nägin end järvepõhjas lebamas, juuksed mererohuna hõljumas. 

Õnneks töötasid mõistusest sõltumata mõned instinktid. Trügisin lapsi enda ees ukse poole ja hakkasin neid ükshaaval bussist välja viskama. Pisikestega polnud suurt vaeva, need olid kerged ja enamikus nõus ka ise hüppama. Probleem tekkis minust palju pikema - täismehe mõõtu Tarmo, kes klammerdus ukse juures oleva posti külge, ega kavatsenud lasta end välja lükata. 

Samal ajal, kui mina Tarmo sõrmi ja varbaid posti küljest lahti kangutasin, kuulsin taustal, kuidas Liivi teeb vahekäigus paanitsevate laste hulgas endale teed, korrates tungivalt: “Lapsed eest, lapsed eest, lapsed eest...“  „Kui alatu“, mõtlesin mina, „tahab oma nahka päästa!“ 

Samal ajal õnnestus mul Tarmost võitu saada ja ma nägin, kuidas ta uhke kaarega uksest välja lendas, vastu üht puutüve põrkus ja seda mööda vaikselt alla voolas. Kohe seejärel käis raksatus ja puu, millest me parasjagu mööda libisesime, lõi bussiukse tagurpidi ning siis äkki me seisime... 

Vahtisin segasena ringi ja sain aru, miks Liivi oli endale nii meeleheitlikult teed teinud. Ta oli roninud läbi lastesumma, üle istmete ja risti üle bussi ehitatud laenutusleti juhi kohale ning tõmmanud vanale Kubanile pidurid peale. Oli õnn, et ta just äsja oli käinud autojuhikursustel. 

Minu ainsaks mõtteks oli olnud buss lastest tühjaks loopida ja ka ise välja hüpata. Kangestunult juhiistmel kükitades sosistas Liivi mulle dramaatiliselt läbi hammaste, et läheksin ja otsiksin bussijuhi üles. Sosistama pidi seetõttu, et liigse õhu liigutamisega bussi mitte uuesti veerema põrutada. 

Tormasin segaduses siia ja sinna, sest koht oli võõras, kuni lõpuks leidsin bussijuhi seismas tihedalt vastu hekki. Midagi kahtlustamata tormasin sinnapoole, ise karjudes: „Bussijuht! Bussijuht, buss libises mäest alla!“ 

Bussijuht tegi kiire sammu ja kadus heki sisse nagu üle linna Vinski.  Seisin hämmeldunult suud maigutades, kuni äkki sain ilmutuse – bussijuht pissis. Keerasin delikaatselt selja ja lähenesin sedamoodi tagurdades sellele kohale hekis, kus oksad veel vaikselt liikusid, ise ikka erutatult vuristades mäest alla veerenud bussist. 

Peab ütlema, et bussijuht üle just ei reageerinud, surnumatja aeglusega ronis ta hekist välja ning asus  pükse kohendades sündmuskoha poole teele. Koju sõites olime Liiviga küllaltki kaamed ja mitte väga jutukad.

Peale seda vahejuhtumit Väike Helle mind teiste kätte enam ei usaldanud. Võttis mu käekõrvale ja suundus Viljandi kohalikku raadiojaama, et ma saaksin ka oma avaliku esinemise esimesed tuleristsed. Raadios Aime Jõgi valvsa silma all pidin ma ette kandma bibliograafilise ülevaate Janis Rainise  elust rääkivast raamatust. 

Olukord ei olnud küll eluohtlik, kuid mitte vähem närvesööv kui meie dramaatiline bussireis. Mikrofoni ees esinemise reeglid keelasid paberitega krabistamise, suuga naksutamise ja hääle väristamise. Keelust hoolimata ma just neid asju tegingi. Ise ma oma esinemist ei kuulnud, sest tegemist oli otsesaatega, aga hiljem ütles Hilja mind kurvalt ja armastavalt vaadates, et kõik oli olnud suurepärane.

Nii äkki kui Liivi oli ilmunud, ta ka kadus, algas ju puhkuste aeg.

Järgneb...