VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Nele teistlaadi praktikaaruanne vol 1

Nelel oli juba varajases nooruses kõikenägev terane pilk

Tõehetk on saabunud!

Kurjakuulutava raginaga avanevad arhiivide uksed ja aastakümneid riiulitel rahulikult hinganud tolmukihi alt ilmuvad välja saladokumendid ning –protokollid, mis vapustavad maailma ja inimesi, WikiLeaks’i katlad kobrutavad ning keevad mühinal üle...

On minulgi saabunud aeg avaldada salaprotokoll, mis pidi algselt kuuluma 1983. aasta juunis Viljandi Kultuurikoolile esitatud praktikaaruande juurde ja puudutab Viljandi Linnaraamatukogu seniavamata salajast sisu.

Seistes 1983. aasta kevadel südamevärinal tolleaegse Pioneeri tänava vana punastest tellistest pastoraadi ukse taga, ei teadnud ma veel, et ees seisab mu elu märgilise tähtsusega sündmus - kolme tilga vere loovutamine ametile ja kohtumine kolleegidega, kellest mõnest on tänaseks saanud mu parimad sõbrad, paljudest head sõbrad, õpetajad, nõuandjad, pihiemad ja psühhoterapeudid. 

Esimene mulje, tõsi küll, eriti roosiline ei tundunud. Raamatukogurahvas, selle asemel, et tõtata praktikandile reveranssi tegema, virr-vurritas ennastunustavalt ümberringi. Ühed inimesed sättisid ilusaid raamatuid stendide ja kappide peale välja, teised paigutasid nartsisse ja kaseoksi vaasidega lauanurkadele, kolmandad jooksid kotte keerutades kulinaariakaupluse ja veinipoe vahet, vedades kohale toidukraami, millest neljandad nikerdasid võileibu, singirulle jne. 

Ainult üks proua istus kõigutamata rahus leti taga ning tegeles raamatukogu põhitööga. Üldiselt käisid kirjandust soovivad inimesed riiulite vahel ringi ja valisid seal meelepäraseid raamatuid, kas neid lapates, käes kaaludes või nuusutades. Osa lugejatest jäi aga leti äärde seisma ja vaatas nõudliku näoga raamatukoguhoidjale otsa. Siis hüppas proua püsti, tõmbas kleidisaba laiali, kükitas maha ja ilmus lauaveere alt uuesti nähtavale sületäie raamatutega. Külastaja võttis armulikult riidast mõned raamatud, proua sukeldus ülejäänutega uuesti laua alla ning laenutusakt oligi toimunud.

Nele esimesed raamatukogutraumad said üle elatud just nende inimestega.
Tagumises reas vasakult:
Hilja Soosaar, Helvi Ilus, Helle Valgus, Helle Juss, Nele Grosthal
Esimeses reas vasakult:
Liivi Metsamaa, VLRK110 maskott Pipa, Linda Sarapuu

Minu juhendajaks osutus õbluke neiu, kes nägi välja nagu oleks ta ise just koolipingist tõusnud. Olin oodanud kedagi auväärsemat ning kogenenumat. Varsti selgus, et polnud ta midagi nii neiu, vaid hoopis aus proua ja väikese tütre ema ning raamatukogus tööl olnud juba vähemalt kümme aastat. 

Tema nimi oli Helle Juss, aga kõik hüüdsid teda Väikeseks Helleks, et eristada teda teisest Hellest, kes polnud ka sugugi suur, vaid samuti küllaltki väike.  See Väike Helle oli üks tarmukas naisterahvas, kes minu harimisse suhtus suure kirglikkusega ja ma ei liialda, kui ütlen, et kuu aega tema käe all võrdus aastaga koolipingis. Me harjutasime kõike, alustades bibliograafiliste ülevaadete ettekandmisest kohalikus raadios kuni raamatute laenutamiseni hullumajas.

Pöördudes tagasi esimese päeva juurde – suur sagimine oli tingitud sellest, et meie raamatukokku oli oodata külalisdelegatsiooni ühest vennasvabariigi sõprusraamatukogust. Väike Helle oli raamatunäituse ning lillede ja okstega askeldajate ninamees, sest peale kõikide muude heade oskuste oli tal ka annet teha imekauneid lilleseadeid. 

Loomulikult ei olnud tal sellisel päeval aega praktikandiga tegelemiseks. Sujuvalt suunas ta mind raamatuid laenutava proua käe alla ja palus tal mulle tutvustada raamatute paigutust riiulitel, laenutus- ja kataloogide süsteemi.

Pahaaimamatu Väike Helle ei osanud aga kahtlustadagi, et mul oli laenutajaprouaga mõtteline kana kitkuda. Seda ei osanud kahtlustada ka proua ise. Ainult mina üksi kandsin endas sünget saladust. 

Nimelt oli sama proua varem töötanud lasteraamatukogus laenutajana. Mina olin juba varasest lapsepõlvest olnud agar lasteraamatukogu kasutaja. Eriti meeldis mulle vaadata piltkatalooge ja vastavalt nendes sisalduvate piltide ilule ka koju võtmiseks raamatuid tellida. Minu lugemiskiirus ei olnud ülemäära hea ja ma ei olnud mingi raamatute neelaja ning sellepärast valisin ma alati väga hoolikalt, mida võtta. 

Siis ühel päeval hakkas raamatukoguhoidja lisaks minu enda valitud raamatutele koju kaasa andma ka teoseid, mis rääkisid oktoobrilaste ja pioneeride elust, Leninist, tema perekonnast ja sõjast. Mina muidugi ei kergitanud neist mitte ühegi  kaant ja viisin kõik läbi lugemata tagasi. Kord raamatukokku raamatuid vahetama minnes oli leti ette kogunenud väike seltskond oma järjekorda ootavaid põlvikutes ja hiiresabapatsidega kundesid. Minu ees seisval poisil oli vastu rinda surutud hunnik raamatuid, millest kõige ülemine rääkis Lenini isast ja oli talle ilmselt raamatukogutädi poolt  kaasa sokutatud. Ka minu hunniku otsas lamas sama raamat. 

Siis juhtus äkki midagi täiesti ootamatut - raamatukoguhoidja osutas sellele Lenini isa raamatule ning küsis lapselt kohtupristavi häälega, kas ta luges seda juttu ja kuidas meeldis. Poisi kõrvad lahvatasid punaseks, kuid ta valetas siiski ladusalt, et luges küll ja meeldis hästi. Siis algas detailne ülekuulamine, kes, mis, kus ja millal. Petislaps ei osanud küsimustele vastata ja sai valetamise ja raamatu lugemata jätmise eest pahandada. 

Mina seisin, süda saapasääres, patuoina kõrval ja palusin mõttes, et maa mind neelaks, sest vahelejäämine ja häbisse sattumine rippusid hädaohtlikult pea kohal. Korraks vilksatas mõte ka põgenemisest, kuid enne jõudis järjekord minuni. Ma sulgesin silmad ja asetasin raamatupaki letile ning jäin alistunult hoopi ootama, mida aga ei järgnenud. Tegin ettevaatlikult ühe silma lahti ja piilusin va raamatukogutädi, kes juba kolmanda raamatuhuvilise lugejapiletit uuris. Nõksutasin kiiresti niksu teha ning tormasin tolmupilves uksest  välja. 

Pole vist vaja mainida, et sinna majja ma enam kunagi tagasi ei läinud.

Laenutajaproua nimi oli Helvi Ilus, tal olid imekaunid alati õhetavad põsed. Nüüd oli ta lasteraamatukogust keskraamatukokku üle kolinud. Kui ta oli lõpetanud hingestatud, kuid veidi eklektilise loengu raamatukogu töökorrast, mille alustaladeks, nagu ta rõhutas, olid süsteem ja alfabeet, olin ma kohkumusega jõudnud järeldusele, et raamatukokku tööle ma küll ei sobi. 

Ainuüksi lugejakaartide paigutus laenutusletis oli omaette raketiteadus, kus kaardid jagunesid tagastamiskuupäevade, lugejate töökohtade, õppeasutuste ja raamatukogu töötajatega sugulus- või sõprussuhte alusel ning iga grupp oli märgistatud erinevat värvi plastmassist nupsukeste ehk reiteritega. Vene sõjaväelased olid varjatud vastupanu märgiks tähistatud mustade nupsukestega. 

Veel sain teada, et kataloogid olid „alfabiitilised“ ja süstemaatilised ja seda, et Glavliti ehk Главное управление по охране государственных тайн в печати töötajad ei tohtinud mingil juhul teada saada, et bibliograafide toas on ära peidetud eestiaegne entsüklopeedia. Täiesti erapooletult võttes, võiks tegelikult öelda, et Elvi oli küllaltki kena inimene ja varsti ei tahtnud ma temaga enam mingit kana kitkuda, vähemalt mitte väga kirglikult.

Järgmisel hommikul vedasin ennast tõrksalt raamatukokku, sest ema oli mu vägisi uksest välja lükanud ja mul polnud muud kohta, kuhu minna. Aga oh õnne, seekord ootas mind seal ees rõõmus üllatus. Leti taga istus minu lemmikraamatukogutöötaja Hilja Soosaar. Äsja oli tema tublidusest ja kallist meelelaadist isegi ajalehes kirjutatud. Tal oli tumepruun poisipea ja lõpmata sõbralikud silmad. Olin temaga varem palju kordi üle leti suhelnud ja muljed temast olid ülimalt head. Varsti selgus, et seista temaga ühel pool letti on veelgi parem. Hilja võttis mu emalikult oma tiiva alla ja seal kükitasin ma tihti ja mõnuga ning kui aus olla, siis teen seda tänase päevani, sest meist on saanud eluaegsed sõbrad.

Järgneb...

*********************************************************************************

Viljandi Linnaraamatukogu sünnipäeva-aasta igal kalendrikuul saab osaleda lugejamängus, mille ülesanded on seotud lugemise, kirjanduse ja raamatukoguga. 

Veebruarikuu lugejamängu ülesanne ongi kirjeldada meile, milline oli Sinu esimene kokkupuude Viljandi Linnaraamatukoguga? Millisel aadressil raamatukogu asus ja mis Sulle seal meeldis?

 

Vastuse võid kirjutada Facebooki postituse juurde, saata kiri e-posti aadressile – rene.vahtra@raamatukogu.viljandi.ee või kirjutada raamatukogu teeninduslettides kohapeal vastavale paberile. 

Vastanute vahel loosime märtsikuu alguses välja raamatu!