VLRK 110 alternatiivajalugu: varalahkunud raamatukoguhoidja Heidi mälestuskild raamatubussis töötamisest

Raamatukogubuss Kuban liitus Viljandi raamatukoguga 1977. aastal, 
perenaiseks Heidi Orasmaa

Panen siia asjad kirja uitmõtetena. Mingit ühtset juttu ma ei oska kokku panna, mälestused rohkem fragmendid.

Kogu raamatubussi liikumine olenes autokaupluse liikumisest. Sellega olid ühendatud marsruudid ja sellega kaasnes nii hea kui halb. Rahval oli üks tulemine, poodi tulijad siis külastasid ka raamatukogubussi. Aga kui autolahvka mingil põhjusel – polnud kaupa, polnud kütet, keegi oli haige – ei sõitnud, siis polnud ka meil mõtet välja sõita. Sõit olenes ka ilmast.

Täpselt kohti ma ei mäleta. Kui ma ei eksi, oli üks koht arvatavasti Vana-Kariste ja miskipärast on mul tunne, et Tipu ka. Igaljuhul olid kohad sinnapoole sõites.

Buss ise oli kohutav. Sooja ja päikesega tolmu täis ja hingata polnud seal miskit. Talvel oli buss väga külm. Mul olid kuskilt saadud/laenatud vatijope ja vildid. Bussi minnes pakkisin ennast kõigepealt sisse. Aga siis tuli ju veel peatuskohtades täita kaardid. Seal igaljuhul kirjutasin kõik laenatu kaartidele. Ja kui õigesti mäletan, olid ka meie bussiga sageli tehnilised probleemid.

Marsruudid olid väga halbadel teedel. Kui vihma tuli rohkem, oli osa teid mudamülkad. Talved juhtusid siis olema ka hästi külmad ja lumerikkad. Sugugi kõiki teid ei lükatud lahti. Ühel korral saime sõita läbi osa punkte, siis oli lumevall ees. Edasi polnud teed lahti tehtud. Ringi ka pöörata ei saanud ja päris pikk maa tuli siis tagurpidi tagasi sõita. (Kui ma ei eksi, siis pärast seda bussijuht keeldus sinna minemast mingi aja).

Laenutajaid natuke ikka oli, rohkem käidi niisama uudistamas. Kirjandus seal oli ju kõik vana. Raamatud bussi olid valitud (keldrist) vahetuskogust. Põhifondist sain ainult üksikuid, mida oli rohkem seismas.

Minu arust see asi ennast eriti ei õigustanud, kuigi idee oli hea. Segavad asjaolud tulid rohkem väljaspoolt, nagu eespool kirjutasin. Kui ikka mitu korda järjest ühte kohta minna ei saanud, ega siis inimesed ei tahtnud ja julgend enam laenutada ka. Võibolla oleks ajapikku asi küll paranenud, kui kõik kindlamalt toimina oleks hakanud.

Ma pole kindel, aga kas ei olnud raamatubussi arvestus koos ülejäänud vahetuskogu arvestusega. Koos nende punktidega, kuhu linnas käeotsas vedasin raamatuid.

Meenutuse pani kirja kunagine raamatukogubussi perenaine, hilisem Männimäe harukogu juhataja ja komplekteerimisosakonna raamatukoguhoidja Heidi Orasmaa. 

Heidi 2017. aastal kolleegidelt õnnitlusi vastu võtmas
Armastatud kolleeg ja sõber Heidi lahkus meie seast 24. novembril 2020.