VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Epu meenutused

Lasteosakonna töötajad 1982. aasta kevadel.

Istuvad vasakult: Kersti Käämbre, Elvi Ilves, Pipa (süles), Raissa Jordan

Seisavad vasakult: Epp Raudsepp, Anne Upan, Ilona Puna

Minu esimesed kokkupuuted lasteraamatukoguga toimusid viinapoe hoovis. Oligi nii - viinapood ja lasteraamatukogu jagasid ühist hoovi. 

Noore spetsialistina tööle asudes tuli igal hommikul mööduda viinaninadest, kes pikisilmi märjukesepoe avamist ootasid. Sageli ei jõutud janu kustutama mitte eriti kaugele, piisas lasteraamatukokku viiva ukse juures korgi maha keeramisest. 

Milliseid mahlakaid repliike ja ettepanekuid tuli „maailma tublimatelt meestelt“ kuulda! Igatahes tesaurus täienes! Õnneks raamatukogu uste avamise ajaks olid mehepojad juba paremad paigad leidnud. Nii ta värvikalt algas….

Lasteraamatukogu üritustest

Olime nn. „ideoloogia asutus“, kelle julgel suunamisel pidi üles sirguma järgmine tubli põlvkond nõukogude noori. Põhiliseks soovituslikuks lugemisvaraks peeti kangelaspioneeride ennastohverdavatest tegudest pajatavaid lugusid, sobisid ka suure juhi  ja õpetaja suurest lastearmastusest  nõretavad lood. Arvet peeti väga täpselt - kui lugesid Anderseni „Pöial-Liisit“ pidid kindlasti tutvuma ka Pavel Morozoviga. 

Tähistama olime sunnitud kõiki  „kodumaa“ olulisi tähtpäevi - komsomoli aastapäev, pioneeriorganisatsiooni aastapäev, oktoobrilaste tegemised, neid olulisi tähtpäevi ikka jagus. 

Vaade kinole "Rubiin" 25. veebruaril 1980

Tartu ja Lossi tänava nurgalt.

Foto autor: Raivo Kursk; Allikas: FOTIS 

Meenub komsomoliaastapäev tolleaegses Rubiini kinos. Pidime enne seansi algust tutvustama lastele raamatuid komsomoli üllastest tegudest. Saali oli kogunenud organiseeritult igas vanuses  lapsi, kätte anti mittetöötav mikrofon, mis võttis omakorda põlved nõrgaks ja siis seisad laste ees ja räägid ragisevasse mikrofoni ennastunustavalt Zoja Kosmodemjanskajast… ja jutustadki nii, et mõtled ise ka: kus oli ikka kangelane! Vaat, mida ajupesu ikka teha võib!  

Üleliidulised lasteraamatupäevad - saalitäis igavlevaid lapsi, kellele tuli rääkida raamatutest, mis rääkisid suurest ja võimsast kodumaast… Õudne, eks ole. Aga see oli aeg, milles tuli elada ja kuidagi hakkama saada.

Kõige selle välise surve kõrval andsime endast parima, et lastes kinnistuks teadmine - me elame Eestimaal, meie lastele kirjutavad raamatuid eesti kirjanikud ja joonistavad pilte eesti kunstnikud. Tulevad meelde paar eredat mälestust kirjanikega kohtumisest. 

Kirjanik Ott Arder läks enne lastega
kohtumist natukene kaduma

Meenub kadunud Ott Arder. Olime raamatukokku kutsunud saalitäie lapsi ja ootasime pingsalt kirjaniku saabumist - kell aina läheb ja keda ei ole, on kirjanik. Riided selga ja otsima - teadsime, et Viljandisse ta oli jõudnud. Jooksime, keel vestil, Oti õe juurde, kes ütles, et vend läks lastega kohtuma. Spurtisime tagasi raamatukokku - kirjanikku ei kusagil! Äkki kellelgi plahvatas, et vaatame üle ukse kohvikusse. Milline kergendus - meie oodatud kirjanik istus Viljandi vaimueliidiga kohvilaua taga ja arutas maailmaprobleeme… Kõik hea, mis hästi lõpeb. 

Või Robert Vaidlo - ääretult sümpaatne ja lahe kirjanikuonu. Temaga pidime sõitma maakoolidesse lastega kohtuma. Oli kevadine ja üpris porine aeg, sõiduvahendiks anti bussilaadne liikumisvahend, millega ühel kruusateel sopa sisse kinni jäime. Egas midagi, tuli lükkama hakata - vaatepilt võis ikka kõrvaltvaatajale päris koomiline paista. Raamatukoguhoidja, väärikas keskeas kirjanik ja bussijuht sopas müttamas. Sellega seik veel ei lõppenud. Kirjanikuhärra tahtis näidata oma head füüsilist vormi, aga kahjuks nii õnnetult, et maandus bussi alla muda sisse…

Ahjupuud ja kütja sinised esmaspäevad lasteraamatukogus

Lossi tänavale kolinud lasteosakonnas oli meie käsutuses maja kaks korrust. Maja ise oli ja on väga väärika ajalooga, aga väikeste puudustega – sinna kolides puudus meil pea pool aastat vesi ja sooja saime ahjude kütmisega. Aga teadagi, ahju soojaks saamiseks on vajalikud puud ja neid tegime ise. Osakonna tarbeks mõeldud puud olid vähemalt kaks meetrit pikad ja üpriski jämedad. Ühe rondi sae peale saamiseks kulus ära kogu osakonna naisjõud. 

Lasteosakond kolib. 2. august 1982

Vähemalt hea, et ise saagima ei pidanud (selleks olid meile abiks saadetud noored, patte lunastavad kurjategijad tolleaegsest noortevanglast). Puude lõhkumiseks korraldasime jõutreeninglaagri oma kaasadele. Raamatukogu puukuuri pääses kangi alt läbi sõites, aga veoauto sealt läbi ei mahtunud. Teadagi on raamatukoguhoidjad väga innovaatilised - me lõhkusime kuuriseina augu, mis ulatus puuvirnade juurde, muretsesime pika redeli ja hakkasime oma talvevaru redelil kõlkudes läbi augu kuuri loopima. Edasi niksti-naksti kuuri ja puuriidad tulid uhked! Ja kui kütjaonul olid sinised esmaspäevad, algasid meie tööpäevad puude ahju toppimisega. Füüsis tugevaks ja tuba soojaks!

Narkodiiler lasteraamatukogu ukse kõrval

1990-ndad aastatel lokkas kuritegevus, meiegi  nägime seda kõrvalt. Raamatukogu asus majas, milles olid korterid ka elanikele. 

Meie lugemissaali vastas elas tol ajal vanglast vabanenud pereisa oma kaasa ja väikese lapsega. Tüdruk oli vahva ja hommikul silmad avanud, jooksis kohe meie juurde raamatukokku - seal me teda hoidsime, vahel ka toitsime. Aga isa tahtis hõlptulu saada ja müütas oma kodus meelemürke. Raamatukogu külastavate laste kõrval kasutasid sama trepikoda ka narkodiilerid. Aga julge oli, egas hunt kodus murra ja tüli nad meile ei teinud. 

Ühel päeval tuli politsei läbiotsimist teostama ja sattusime meiegi küsimuste rahe alla. Egas me midagi tarka kosta ei osanud, aga läbiotsimise manulised meist said. Usun, et elus esimest ja viimast korda nägime doosidesse jagatud valget pulbrit ja tablette. Ja pereisa pidi taas vanglatrellide taha minema..

Töö lastetöö metoodikuna

Lastetöö metoodiku tööülesanneteks oli käia, kontrollida ja silma peal hoida maakonna raamatukogudel. Aasta jooksul pidime läbi käima kõik maaraamatukogud. 

Nii me siis sõitsime, talvel vahel 30 kraadises pakases, kohale jõudes ei tundnud käsi ega jalgu. Vedas kui buss ikka õigel ajal tuli ja me tagasi linna saime. Kontrollisime katalooge, päevikuid, kogude korrashoidu jne., vahel pesime põrandaid ja kloppisime vaipu. 

Meenub kunagi ühes maaraamatukogus töötanud noorhärra, kes vist üldse ei adunud, mida ta raamatukogus tegema peab. Arvas, et küla tunneb teda ja tema küla - lihtsalt jagas raamatukogu raamatud lahkelt laiali... Aga meenuvad ka ääretult südamlikud ja lahked maaraamatukoguhoidjad, kes meid alati sooja tee ja pirukatega vastu võtsid! Ja üldiselt kujunes sellest siis väga mõnus ja hubane „kontrollkäik“.

***

Need vaid mõned üksikud seigad ..pajatada võiks veel paljutki. Sajad üritused, viktoriinid, joonistus-, omaloominguvõistlused, näiteringid, kirjanduse ülevaated jne. jne. Olid ajad, kus oma väikese palga eest lastele üritusel osalemise eest  kommi ostsime..

Aga  lapsed olid  ja on toredad! Nendega töötades ei ole kunagi ühesuguseid päevi - vaimu hoiavad jätkuvalt virge!

 

Meenutas: Epp  Raudsepp

2020