VLRK 110 alteratiivajalugu: kuidas Veronika Viljandi raamatukogu omaks tegi

Viljandi oli minu jaoks täiesti võõras, kui 1999. aastal siia õppima tulin. Varasemad kokkupuuted piirdusid sellega, et sõitsime Jõgeva kooli eest bussiga Ugala ette, nautisime etendust ja pöördusime seejärel kohe koju tagasi.

Kuid Kultuurikolledži tudengi ja raamatuhaigena tuli endale esimese asjana selgeks teha, kust raamatuid saab. Üllataval moel oli see omamoodi aardejaht, sest kõik väärt kraam oli linna peal laiali ning mingist veebikataloogist ei olnud veel mõhkugi kuulnud – midagi oli Jaani kiriku juures punases majas, midagi Lossi tänavale jäänud lugemissaalis ja päris hea hulk Viljandi kohviku vastas kauni tornidega maja teisel korrusel. Tuli minna ja loota, et midagi on kohal. Lasteosakonnas olnud ahjud võtsid keskküttega korterist tulnud inimesel vaimustusest jalad ikka päris nõrgaks. Kahju ainult, et seal nii hirmus külm oli. 

Bibilid (nagu me end kutsusime) 1999-2003 arutamas ettekannet

raamatukogupäevadele "Lugemine lubatud!" aastal 2002

Laua ümber vasakult: Annika, Age, Veronika, Maire, Kristiina,

Kaidi, Reelika, Leili, Ingrid, Anne.

Taga seismas: Liina ja Ele

Õpingute alguses puutusimegi rohkem kokku Epp Raudsepa ning Kalju Lillepuuga ning saime lasteosakonnaga lähemalt tuttavaks. Epp saatis meid koolilastele tundidesse ette lugema ja nii sain ma oma esimesed fännijoonistused, mis vist siiani kuskil kastis alles on.

Unistus oli kooli lõpetamise järel Viljandi linnaraamatukogu tööka seltskonnaga liituda, kuid vanemate kursuste tudengid hoiatasid, et see pole nii lihtne. Kollektiiv oli nii tugev, et sel hetkel valitses teadmine - mõne ametikoha tekkimiseks on vaja suuri muutusi või traagilist pikseõnnetust.

Neljadal kursusel praktikal olles saime kursaõde Agega kuu aega põhjalikult äsja uude majja kolinud raamatukogus alguse rõõme ja muresid nautida. Inimestel kästi ülariided garderoobi jätta, suurte kottidega ei tohtinud edasi tulla ning seda kõike valvas turvamees. Lugejapiletid olid oranžid kokkumurtud papitükid, kuhu löödi tagastustähtaeg ning laenatud asjade nimekiri pidi lihtsalt peas olema. Ja kui juhtus, et mõni tõi raamatu tagasi, aga ei teadnud, mis talle määratud tagastustähtaeg oli, tuli mõnda aega oodata, et tema kaart üles leitaks. 

Lugejad võtsid uue raamatukogu kiiresti omaks, ent hoidku Jumal, kui keegi julges turvamehest üleriietes või suure kotiga mööda hiilida! Kohe saatsime alla tagasi!

Tagantjärele on päris kentsakas, millise kadalipu inimesed olid nõus läbi tegema, et korraks läbi astuda. Üks noormees oli eriti hämmeldunud, kui ta leti eest tagasi saatsime, sest ta oli jopega julenud turvamehest mööda lipsata. Noormees läkski pidevalt nina alla pobisedes alla ning tuli ilma jopeta üles tagasi. 

Otsisime talle soovitud raamatu välja, kuid siis selgus, et kannatused pole veel lõppenud - ta oleks pidanud uuesti minema alla ankeeti täitma, kuna ta polnud meie lugejaks registreerunud. Nüüd ei saanud noormees üldse aru, mis toimub: „Mis toimub, krt? Miks ma seda raamatut ilma registreerimata osta ei saa?“ Nüüd oli meie kord silmi punnitada ning kaldale uhutud räime kombel suud maigutada: „Aga see on raamatukogu! Me ei müü raamatuid!“ 

Järgnes äraseletatud nägudega vastastikune india draama vääriline pilkude mäng, kus kumbki ei tahtnud järele anda. Ilmselgelt ei suutnud me teda sellega veenda ja inimene uskus jätkuvalt, et nii uhke maja, suure hunniku raamatute, turvaväravate ja turvamehega kohast  peab saama raamatuid osta! Pinge maandas eksinud külalise käerehmatuse taktis paisatud valjuhäälne ebatsensuurne sõna, misjärel ta tormas jooksujalu normaalsemat poodi otsima.

Raamatukokku tööle said meie kursusel kõik vist just tänu sellele viimase aasta praktikakogemusele juba enne kooli lõpetamist. Viljandi Linnaraamatukogule eelnes väike kogemus koduküla Siimusti raamatukogus ja Viljandimaa  Noortekeskuses. Vahepeal kasvas pere ja niipea, kui laps oli ema tööle tagasiminekuks piisavalt küps ja tuli mõte direktorile igaks juhuks oma CV tuua, selgus, et kohe uuest nädalast olekski tegelikult lausa kahte inimest tarvis ning ülejäänud on juba ajalugu.

Meenutas: Veronika Raudsepp Linnupuu