VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija JAAN KÄRNER

Jaan Kärner
Pseud. Non, -r., Amoeba, Atavus, Sepia
27.05.1891 Kinksepa talu, Käo küla, Kirepi vald, Rõngu kihelkond – 3.04. 1958 Tartu
Kirjanik, kirjandus- ja teatrikriitik, kultuuriloolane, tõlkija. VEL eestseisuse liige

 

Viljandi Esimese Lugemisringi protokolliraamatust:

•  liikmeks registreeritud 12. jaanuaril 1917, nime juures märkus „Sakala“ toimetus.
• 4. märtsil 1917 VEL peakoosolekul toimunud valimistel valiti Jaan Kärner kirjatoimetaja abiks.
• Jaan Kärner valiti 13. märtsil 1917 koos Hugo Raudsepa ning Aleksander Karroga Lugemisringi kirjanduse komisjoni.
• 16. oktoobril 1917 toimunud VEL eestseisuse koosolekul viibis ka juba augustis Viljandist ära kolinud Jaan Kärner. Protokolliraamatus seisab: „Elukoha muutumise pärast peab H. Raudsepp esimehe ameti maha panema, niisama ka kirjatoimetaja abi J. Kärner.“

*Kirjanik Jaan Kärner kuulus „Sakala“ toimetusse kahel korral: 1915. a. juulist augustini ja 1. septembrist 1916 kuni 1917. aasta augustikuul.  Hugo Raudsepa ning Jaan Kärneri lahkumise põhjuseks võib arvata erimeelsusi ajalehe omanike Kaarel Baarsi ja Karl Grauga.

 ***

Jaan Kärneri noorpõlv möödus Elva lähistel, Käo külas Käo-Kingsepa talus. Ta õppis 1901–1906 Uderna ministeeriumikoolis ning 1911–1912 ja 1914 Moskva A. Šanjavski nimelise rahvaülikooli ajaloo-osakonnas.

Ajakirjanduslikku tegevust alustas 1910 Tallinnas „Virulase“ toimetuses, töötas 1912–1920 mitme ajalehe juures (Postimees, Päevaleht, Kaja, Sakala, vasakpoolsed väljaanded).

Jaan Kärner oli 1914–1917 abielus Ida Kärneriga (neiupõlvenimi Kull, 19.08.1889–15.05.1917(, kellega oli poeg Ülo Kärner (23.10.1915–1941).  

Pärast veebruarirevolutsiooni 1917 ühines vasakpoolsete sotsialistiderevolutsionääridega, oli Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee põllumajandusosakonna juhataja 1917–1918, Eesti Ajutise Maanõukogu liige 1917–1919, Eesti Asutava Kogu liige 1919–1920. Toimetas selle partei ja Eestimaa Ametiühisuste Kesknõukogu ajalehte „Töö Hääl“.

1919. aastal abiellus Hilda Anna Luise Kärneriga (neiupõlvenimi Luberg, 16.12.1898–01.12.1973), kellega tütred Eha Tammemägi (1919–1976) ja Elo Sillamaa (6.05.1925–21.11.1991).

Loobus poliitilisest tegevusest 1921 ja oli 1936. aastani peamiselt vabakutseline kirjanik Elvas ja 1941. aastani Tartus. Toimetas 1927–1929 ajakirja „Looming“ ning 1936–1938 ajakirja „Tänapäev“.

Nõukogude okupatsiooni alguses 1940. aastal oli pahempoolsete vaadetega Kärner üks kaasaminejatest, asudes kirjastuse „Ilukirjandus ja Kunst” peatoimetajaks. Sõja ajal oli ta Nõukogude tagalas, elas Leningradis, Tšeljabinskis ja Moskvas ning avaldas uuele ajale sobivad luulekogud „Kodumaa käsk (1943) ja „Viha, ainult viha” (1944). Aastatel 1944–1946 Tallinnas kirjastustöötaja ja „Loomingu“ toimetaja.

Sõja järel oli Kärner veel lühikest aega "Loomingu" toimetaja ja sai ENSV teeneliseks kirjanikuks 1946. aastal. Umbes samal ajal haigestus mentaalselt ja veetis vaikse elulõpu Tartus, kus suri 1958. aastal.

Jaan Kärner on kokku avaldanud 12 luulekogu, 10 romaani, 4 näidendit, 3 kriitikaraamatut ja 3 teatriajaloolist uurimust; lisaks arvukalt artikleid ajakirjanduses. Lisaks tõlkinud saksa ja vene kirjandust. Taasiseseisvunud Eestis on uuesti avaldatud tema luuletusi erinevates antoloogiates.

 Allikad:

• Eesti Ajakirjanduse biograafiline leksikon 1689-1940 : Tööversioon seisuga 1. detsember 2015. Lk. 290-291 https://www.yti.ut.ee/sites/default/files/aki/eajakbl_dets2015_0.pdf
• Eesti Teatri Biograafiline Leksikon http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/k%C3%A4rner_jaan2
• Olesk, Sirje. Jaan Kärner (1891-1958) // Kreutzwaldi sajand: Eesti Kultuurilooline Veeb 
• Vikipeedia