VLRK 110: Raamat lugejale lähemale!

Esimene rida vasakult Tamara Esjen, Adele Kiilaspea,
Ermiine Laan, Marie Sander, Marie Killar
Teine rida vasakult Alide Ilves, Salme Reier, Helgi Rohtla,
Marie Sülla, Nehama Prenskaja

1950. aastal korraldati maakonnad rajoonideks, ajaleht "Sakala" hakkas kandma nime "Tee Kommunismile" ning linnas olid sõjas laastatud varemed koristatud ning pisitasa hakati kahjustatud hooneid taastama, uusi ehitama. Raamatukogu ülesandeks sai nõukogude ideoloogia edastamine.

Kummalisel kombel koosnes sel veidral perioodil raamatukogu personal mitmest uue võimu silmis mitte nii eeskujulikust inimestest: raamatukogu juhataja Ermiine Laan oli küll venemaa eestlane, kuid parteitu, Maie Tavaste ja Malle Tamme olid omal ajal represseeritud, Hillar Kattai oli endine soomepoiss ja samuti represseeritu.

Ideoloogilise ümberkasvatamise saavutamiseks toimus kampaania „Kõik pered lugejaks”. Rajooniraamatukogu lugemissaal töötas kõikidel nädalapäevadel, abonement oli suletud esmaspäeviti. Raamatukogutöötajatel oli kohustus käia kodudes ja võimalikult kõik pereliikmed lugejaks värvata. Vajadusel korraldati ka raamatute kojukannet.

Nõukogude propagandamasina osadena pidid raamatukogutöötajad koostama ettekandeid ühiskondlik-poliitilistel teemadel ja neid raamatukogutöötajate seminaridel ette kandma. Seminaridel viibis kindlasti ka mõni elukutseline parteitöötaja, kes pidi ettevõtmist „õigel rajal” hoidma. Raamatukogu oli kohustatud osalema ka valimiseelses propagandatöös – 1951. aastal organiseeriti agitbrigaad, mille kooseisu kuulusid ka raamatukogutöötajad. Brigaadil tuli esineda asutustes ja kolhoosides, tegeleda ettelugemiste, vestluste, loengute ja muusikalise meelelahutusega.

1950.-1960. aastate näitusi iseloomustasid rohked plakatid, väljalõiked ajalehtedest ja -kirjadest. Plakatid, mis olid kohustuslikud ruumikujunduse elemendid, valmistati ise – näiteks kartuli ruutpesiti kasvatamise kohta. Lisaks näitustele tuli pidevalt koostada ja kujundada aktuaalsetel teemadel stende, mida paigutati nii raamatukogusse kui ka kultuurimajja, teatrisse ja mujale. Stendidel kajastati põllumajandustoodangu näitajaid, orgaaniliste väetiste kasutamist, sotsialistliku võistluse näitajaid, viisaastakute materjale jm.

Kodulootöölegi pandi alus 1950. aastatel – palju oli juttu patriotismist ja kodumaa-armastusest, mida oli kõige õigem kasvatada oma kodukoha ajaloo ja väärtuste tundmaõppimisega. Viljandi Rajooniraamatukogu kodulookartoteegi koostamisel astuti esimesi samme 1955. aastal, kuid järjekindlat tegevust selles valdkonnas polnud. Lugemissaali juhatajana alustas 1958. aastast tööd innustunud koduloolane ja kirjamees Hillar Kattai, kes pani aluse kodulookartoteegi süstemaatilisele koostamisele. 

Fotol  rändkogu juhataja Adele Kiilaspea Viljandi Haiglas patsientidele ette lugemas.

Viiekümnendatel oli raamatukogude jaoks kõlamas praegugi sümpaatsena kõlav lööklause: „Raamat lugejale lähemale!”. Paraku ei olnud esmaseks eesmärgiks inimeste elu toetamine ja mugavus, vaid parteipropaganda jõuline viimine iga elanikuni, rahvast ümber kasvatada. Raamatukogu pidi muutuma nõukogude ideoloogia edastajaks, selleks tuli organiseerida kõlavate pealkirjadega näitusi, propageerida ühiskondlik-poliitilist kirjandust. Ühe meetmena olid käigus rändkogud.

Viljandi Rajooniraamatukogu teenindas 1950. aastatel 25 rändraamatukogu: näiteks Jämejala haiglas, maakonnahaiglas, Kamara Riiklikus Sordiaretuspunktis, T. D. Lõssenko nim Puukoolis, laste töökoloonias, võõrastemajades Lembitu, Kalev ja Oktoober. Iga külaraamatukogu pidi organiseerima vähemalt ühe laenutuspunkti ja arendama välja oma teeninduspiirkonnas rändraamatukogude võrgu. Eriti nõuti tehnika- ja põllumajanduskirjanduse propageerimist. Kord kuus pidi kohalik raamatukogutöötaja vahetama rändkogus raamatuid. Rändkogude arv tasapisi vähenes ja nii oli 1956. aastaks alles 15 rändkogu.