15. oktoober - Helmi Üprus

Helmi Üprus
15.10.1911 Viljandi – 27.08.1978 Tallinn
Eesti kunstiteadlane

Kunstiajaloolane Helmi Üprus sündis 15. oktoobril 1911 Viljandis ehitusmeistri ja muusikaõpetaja perekonnas. Tema vend oli neuroloog Voldemar Üprus (1902-1956) ja õde maalikunstik Hilda Üprus (1904-1986).

ERM Fk 810: 48. ERMi kantselei personal:
preili Helmi Üprus, proua Lydia Voist ja preili I. Lattik
1937

Helmi Üprus lõpetas 1929. aastal Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumi. Õppis 1930. aastast Tartu Ülikoolis, lõpetas selle  1936. aastal kunstiajaloo ja romaani keelte ning 1942. aastal etnograafia alal. 

Asus 1936. aastal tööle ERMi teadussekretärina ja sai 1937. aastal ka kultuuriloo osakonna juhatajaks. Evakueeris 1944. aastal ERMi vara ja hoolitses selle säilimise eest. Tema 1942. aastal mag. phil väitekiri „Tartu klassitsistlik arhitektuur“ atesteeriti 1947. aastal ümber kunstiteaduste kandidaadiks.

Oli 1947. aastast Ajaloo Instituudi kunstiajaloosektori vanem teaduslik töötaja ja luges 1948 ka Tartu Ülikoolis rahvakunstikursust, kuni 1950. aasta kunstiajaloosektori likvideerimiseni. Üprus vallandati ja tema kraad tühistati.

Asus seejärel tööle Tallinna artellis „Flora“ töölisena, kus töötas 1953. aastani. Seejärel töötas Kultuurimälestiste Riiklikus Projekteerimise Instituudis, esialgu vanemteadurina, hiljem kunstiajaloo peaspetsialistina.

Oli 1969. aastast Eesti Arhitektide Liidu liige, 1973. aastast Suomen Muinasmuistoyhdistys´e kirjavahetajaliige.

Helmi Üprus on andnud suure panuse Tallinna keskaegse ehituskunsti uurimisse. Avaldas raamatus „Tallinn aastal 1825“ vanalinna hoonestuse kohta väärtusliku allika – 1820-1825 Insenerikomando tehtud tänavajoonised. Alustas 1965. aastal koos R. Zobeliga uuringuid vanalinna rekonstrueerimiseks ja töötas välja linna ajaloolise arengu uurimise metoodika, olles selles NSV Liidus esimene. Nende Tallinna vanalinna regenereerimise põhimõtteid rakendati ka teistes kaitsealustes ajaloolistes keskustes. Üprus tutvustas oma seisukohti tihti konverentsiettekannetes ja artiklites, sh rahvusvahelistes väljaannetes.

"Helmi Üprus avara ja selgepilgulise teadlasena kummutas mulle mitmeid arhitektuuri- ja kunstiajaloolisi müüte ning õpetas nägema huvitavaid seoseid erinevate ajastute ning kultuuride vahel" (Leonhard Lapin, Olejad ja minejad. Eesti Keele Sihtasutus 2015, lk 37) 

Jaan Klošeiko pildil on Leonhard Lapin ja tema õpetaja Helmi Üprus näituse avamisel Tallinna Kunstisalongis aastal 1977.

Üpruse huvikeskmes oli keskaegne linnamaja, eeskätt elamu. Sama põhjalikult on ta uurinud selleaegset raidkunsti. 1970ndate alguses pühendus mõisaarhitektuurile. Inventeeris 1976-1977 koos nooremate teadlastega Eesti mõisaansambleid ja on kirjutanud uurimusi Saue, Lohu, Rocca al Mare, Kolga jmt. mõisate kohta.

Muinsuskaitsjad kasutasid Nõukogude võimu enda argumentatsiooni, põhjendamaks ka mõisaarhitektuuri kaitse alla võtmise arglikku ideed. Meenutagem, et baltisaksa pärand tunnistati kahtlaseks kohe pärast sõda. Veel 1977. alustas Helmi Üprus, selleks et mõisatega tegelemist põhjendada, selle teema avalikkusele tutvustamist osundamisega NSV Liidu kultuuriministri Pjotr Demitševi kõnele, mille sisuks oli „meie maa rahvaste tohutu panus maailmatsivilisatsiooni arengusse“. Alles siis julges ta minna mõisate juurde, väites, et „meie kõneleme ikkagi kuidagi ebalevalt mõisarhitektuurist … ja kõneledes lisame sõna „endine““. Tegelikult aga, lisas Üprus kohe, on sõna „mois“ vallutuseelset päritolu ja tähistas algselt põllulappi. „On mõistetav, et võõrast rahvusest mõisniku ja maa pärisrahva vahelised suhted on kriitilisel ajaloo järkudel kandnud mõisale,“ jätkas Üprus ning lõpetas veendumusega, et „aja kulgedes on mõeldav äiult üks suhtumine. Suhtumine mõisaarhitektuuri kui kultuuripärandisse.“ Üpruse poliitiliselt korrektne põhjendus läks läbi ning tal õnnestuski käivitada ulatuslik mõisate inventeerimise programm. Üpruse töö jätkajate Juhan Maiste, Ants Heina ja Olev Suuderi ettepanekul võeti kuni 1985. aastani kaitse alla 242 mõisakeskust. (Katkend: Kodres, Krista. Arhitektuuripärandi restaureerimine: ideoloogia, poliitika ja tegevuspraktika // Eesti kunsti ajalugu. 6 : 1940-1991 : II osa. Eesti Kustiakadeemia, 2016. Lk. 410)

Rahvakunsti uurijana tõi esile uusi vaatenurki etnograafia kui teaduse arengule ja rõhutas kunstistiilide osa eesti rahvakunstis. Avaldanud ka kunstikriitikat ja kunstnike (K. Raua, E. Kutsari, J. Saali ja E. Timbermanni) loomingu ülevaateid.

Teosed

• Barclay de Tolly mausoleum (Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1957)
• Tartu Riikliku Ülikooli peahoone (Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1959)
• Kalevipoeg kunstis : [album] / koostatud koos I. Solomõkivaga (Tallinn : Eesti NSV Kunst, 1962 )
• Tallinn aastal 1825 (Tallinn : Kunst, 1965)
• Tallinna etikukivid (Tallinn : Valgus, 1971)
• Mustpeade hoone (Tallinn : 1972)
• Здание Братства черноголовых (Таллин : Ээсти раамат, 1974)
• Päikesemängud : [kunstnik Ado Vabbe elust ja loomingust] (Tallinn : Kunst, 1976)
• Tartu raekoda (Tallinn : Eesti Raamat, 1984)
• Тартуская ратуша (Таллин : Периодика, 1986)
• Raidkivikunst Eestis XIII-XVII sajandini (Tallinn : Kunst, 1987)

 

Tunnustus

• 1974 – Eesti Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsiooni aastapreemia (artikkel “Sotsiaalsete, funktsionaalsete ja looduslike iseärasuste osatähtsus Tallinna vanalinna regenereerimisel.” – “Ehitus ja arhitektuur”)
• 1978 – Kristjan Raua preemia (teos "Eesti kunsti ajalugu I" (I ja II), autorite kollektiiv: Mart-Ivo Eller, Voldemar Erm, Leo Gens, Virve Hinnov, Rudolf Kangert, Juta Keevallik, Kaalu Kirme, Tuui Koort, Ene Lamp, Rein Loodus, Mai Lumiste, Tiina Nurk, Evi Pihlak, Villem Raam, Jüri Selirand, Irina Solomõkova (kollektiivi juht), Karl Tihase, Vaike Tiik, Voldemar Vaga, Hannes Walter, Viivi Viilman, Lehti Viiroja ja Helmi Üprus)

 

Allikad

• Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline Leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996. Lk. 613-614
• Vikipeedia 

VLRK 110: Raamatukogu = kultuur, ringid, klubid, kursused

Selleks, et raamatute ja lugejate vahel paremat kontakti luua, on raamatukogu juures ikka tehtud kohtumisi kirjanikega, näitusi ning erinevaid klubisid ja ringe. Elukestvat õpet toetava mäluasutusena korraldatakse infopäevi, loenguid ja töötube. Nii ka Viljandi raamatukogus läbi aegade, oli ta alles lugemisringi staatuses, tegutses Moskvast antud karmide juhtnööride järgi või toetades inimeste igapäevaelu lisaks trükistele ka nõuga e-maailma uuendustes.

 

Vaimuvalgust levitav seltsinguline raamatukogu 1911-1940

Algusaegade rahvarohketeks sündmusteks kasutati
tihti Koidu Seltsi saali

Meenutagem, et Lugemisringi algusaegadel oligi seltsi tähelepanu suuresti suunatud erinevatele koostegemistele ning kursuste läbiviimiseks ja raamatute ostmiseks korraldati hoolega piduõhtuid ja huvipakkuvaid ettekandeid.

Vabadussõja järel Viljandis raamatukogu pidamise endale võtnud Rahvaülikoolide Selts nagu eelnev lugemisringki hakkas arendama mitmekülgset hariduslik-kultuurilist tegevust. Võrreldes lugemisringi tegevusega, oli seltsi tegevuskava laiahaardelisem ja temaatikalt mitmekesisem. 

Päevapildikursus aprill, 1934. 

Keskel laua taga Hans Ruubel, tema kõrval Jaan Riet (prillidega), 

teises reas paremalt kolmas Anna Marend

Loenguid ja kursusi korraldati teemadel, mille vastu rahvas huvi tundis ning oli võimalik lektoreid saada. Aastate jooksul käsitleti väga mitmesuguseid teemasid nagu eesti keel, Eesti ja üldine ajalugu, kultuuriajalugu, kirjanduse ajalugu, näitekunst, psühholoogia, õigusteadus, majandusteadus, arstiteadus, raamatupidamine, majapidamine, maateadus, bioloogia, keemia, füüsika, elektrotehnika, fotograafia, astronoomia jne. Korraldati inglise, vene, prantsuse, saksa, soome ja esperanto keele kursusi.

15.03.1929 J. Rieti foto Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi laulukoorist
Keskel koorijuht Augustin Pung; Originaali allikas: FOTIS

Kõige enam huvitasid inimesi arstiteaduslikud loengud. Neid oli nii üldtervishoiust, esmaabist kui ka erinevatest haigustest ja nende ravist. Arstid olid vastutulelikud ja võimaluse korral alati nõus rahvaülikoolis esinema ning seetõttu oligi sellelaadseid loenguid kõige sagedamini. Mõningad loengute näited: „Mõnede külgehakkavate haiguste (sarlakid, difteeria, rõuged) tundemärgid, käik ja arstimine” (1920), „Epideemiline pääaju põletik” (1920), „Esimene abiandmine õnnetuste korral” (1925), „Kuidas korraldada oma eluviise ja toitumist, et saavutada pikk iga” (1938). Osavõturohked olid ka muusikaõpetaja Augustin Punga eestvõttel toimunud muusikaloengud.

Head vastuvõttu leidsid samuti ajaloo-alased loengud. Üheks Eesti ajaloo lektoriks oli Jaani koguduse õpetaja August-Osvald Westrén-Doll. Huumorimeelse ja Viljandi ajalugu hästi tundva pastori loengud olid huvitavad ning rahva hulgas väga populaarsed. Üldajalugu luges haridusseltsi gümnaasiumi ajaloo õpetajast direktor Mihkel Varrik.

 

Elu Nõukogude päikese all

Teise maailmasõja järel korraldati palju „massiüritusi“ ja enamus neist olid seotud riiklike tähtpäevade, üldrahvalike kampaaniate ning ajastu soositud kirjanike või teadlastega. Kõik need ettevõtmised kandsid kõlavaid pealkirju ning nende paljusõnalisust ja paatoslikkust kajastati ajakirjanduses. Ilukirjanduse propaganda üheks vormiks oli lugejate konverents. Ka raamatunäitused olid nõukogude ideoloogiale vastavad.

Lugejate konverents 19. oktoober 1949. Presiidiumilaua taga vasakult raamatukogu juubeliaasta maskott Pipa, Marie Sander, Kaarli Naanuri ja Adele Kiilaspea. Kõnepuldis August Litter

Palju tähelepanu tuli pöörata nõukogude kirjanike loomingule, mida propageeriti näiteks nõukogude raamatu esimesel vabariiklikul dekaadil juunis 1948. Dekaadi ilmestasid arvukad üritused:

• linnas pandi üles loosungid;
• Kaevumäel toimus vabaõhukontsert koos raamatunäituse ja -müügiga;
• Tallinnast teele asunud spordiühingu Spartak teatejooksu meeskond tõi Põltsamaalt Viljandisse dekaadi peakomisjoni tervituse, mis edasi viidi Tartusse;
• raamatukogu korraldas lisaks oma majale raamatunäitusi kultuurimajas ja kinos Täht; kinoseansside vaheajal esitasid Ugala näitlejad luuletusi ning proosapalu nõukogude kirjanike ja luuletajate teostest;
• kultuurimajas kohtuti ajakirja Looming toimetaja August Allega;
• ajalehes Sakala soovitati lugeda järgmisi teoseid: Nikolai Ostrovski „Kuidas karastus teras”, Boriss Polevoi „Jutustus tõelisest inimesest”, Juhan Madariku „Vabariik”, August Jakobsoni näidendit „Elu tsitadellis” jt „šedöövreid”.

Kui vene kirjanduse klassikutele pühendatud üritusi kajastati ajalehes laialdaselt, siis eesti kirjanike – Eduard Vilde, AugustKitzbergi ja C. R. Jakobsoni – teemalisi mitte. Lugejatele püüti võimaluse piires pakkuda ka koduloolise sisuga kirjandusõhtuid, näiteks „Carl Robert Jakobson kui rahvamees ja kirjanik”, „Holstre patrioodid Balti saksluse vastases võitluses”. Sagedased esinejad kirjanduslikel üritustel olid ajakirjanik ja kirjamees Johannes Selg ning ajakirjanik, kultuuritöötaja ja bibliofiil Kaarli Naanuri. Raamatukogu oma jõududega dramatiseeriti ja lavastati tantsude ning lauludega Samuil Maršaki muinasjutt „Kaksteist kuud”, mida pärast kolmekuulist ettevalmistust etendati naistepäeva aktusel Ugala teatris.

Raamatukogule esitati mõnikord üsna erilisi nõudmisi. 1946. aasta juulis kohustati Eesti NSV Riigikaitse Nõukogu määrusega oma asutuses läbi viima ettenähtud normide järgi 8-60 eluaastaste elanike väljaõpe „Valmis õhu- ja keemiakaitseks”, milleks soovitati kaasata tuletõrjejuhte, meditsiinitöötajaid, õhu- ja gaasikaitse instruktoreid. Vastavasisulise salajase kirja lõpus oli hoiatus: „ENSV RKN määruse nr. 0151 mittetäitmisel olete vastutav kui Riigikaitse määruste rikkuja, mis on seadusega raskesti karistatav” (Viljandi linna kohaliku õhukaitse ülema kiri Keskraamatukogu direktorile. 1946).

1950ndatel oli partei üheks lööklauseks „Raamat lugejale lähemale!”. Raamatukogu pidi muutuma nõukogude ideoloogia edastajaks, selleks tuli organiseerida kõlavate pealkirjadega näitusi, propageerida ühiskondlik-poliitilist kirjandust. Eesmärgiks oli rahvas ideoloogiliselt ümber kasvatada, mille saavutamiseks toimus kampaania „Kõik pered lugejaks”. Rajooniraamatukogu lugemissaal töötas kõikidel nädalapäevadel, abonement oli suletud esmaspäeviti. Raamatukogutöötajatel oli kohustus käia kodudes ja võimalikult kõik pereliikmed lugejaks värvata. Vajadusel korraldati ka raamatute kojukannet.

Raamatukogu pidi korraldama kirjandusüritusi ka väljaspool raamatukogu, näiteks kolhoosides ja asutustes. 1956. aastal Viljandi Kultuurimajas toimunud lugejate konverentsi „Inimeses peab kõik ilus olema” ettekandjateks olid raamatukogu aktivistid ning kõlama jäi mõte, et ainult sotsialistlikus ühiskonnas on võimalik tõeline armastus ja sõprus ning isiklikud tunded ollakse valmis ohverdama ühiskondlike huvide eest.

Lasteraamatukogu juures korraldati 1950ndatel lisaks traditsioonilistele raamatukoguüritustele lastele ka loodusmatku, suvel organiseeriti lugejate aktiivile ekskursioon ja tööpäev Lembitu kolhoosis. Arenesid sidemed koolidega, kellega koostöös korraldati lugejate konverentse vene nõukogude lastekirjandusest, tähistati lasteraamatunädalaid, kus etteastetega esinesid Viljandi Pioneeride Maja ja Lastemuusikakooli õpilased ning isetegevuslased. Suvel organiseeriti lastele järve ääres raamatute laenutuspunkt. Alates 1957. aastast korraldati raamatukogus televiisori ühisvaatamisi. Raamatukogus käis koos deklamaatorite ja raamatusõprade ring ning tegutses näitering. Raamatusõprade ringis vesteldi lastega lugemiskultuurist ning õpetati raamatuid valima. Raamatukogu töötajaid abistas õpilaste aktiiv. Aktiivsetest raamatukogu lugejatest võib meenutada näiteks Rudolf Rimmelit (kirjanik), Reet Espet (õpetaja) ja Vello Tiret (EKSEKO juht). 

Väljavõte 1955. aasta ajalehest „Säde”, kus Hillar Naanuri räägib lasteraamatukogust

Traditsiooniks kujunesid lugejate konverentsid (näiteks toimus lugejakonverents, kus käsitleti Ljubov Voronkova jutustust „Vanem õde”). Kirjandushommikutega tähistati erinevaid NSVL riiklikke tähtpäevi: V. I. Lenini 90. sünnipäevale pühendatud kirjandushommikul esines lasteraamatukogus teemakohase ettekandega tolleaegne EKP Viljandi Rajoonikomitee II sekretär Kalev Raave.

1962. aasta üks õnnestunumaid üritusi oli kohtumine kohaliku kunstirahvaga. Külas olid Viljandi elukutselised kunstnikud ning sõnakunstnik ja näitleja Karl Ader, skulptor Aino Sepp, maalikunstnik Juhan Muks ja graafik Boris Lukats. Muusikalist meelelahutust pakkusid Viljandi Kultuurharidustöö Kooli klubitöö osakonna õpilased. Välja oli pandud näitus „Eesti realistliku kunsti meistreid”. Õhtuga tähistati Ants Laikmaa 20. surma-aastapäeva.

1965. aastal hakati lasteraamatukogu raamatusõprade ringis ette valmistama pioneeriinstruktoreid – raamatusõpru. Järgmisel aastal said 5 pioneeri Raamatusõbra märgi. Töötajatele olid noored raamatusõbrad abiks ka veel kaheksakümnendatel aastatel ning abistasid fondi korrastamisel ja raamatute parandamisel.

Suurte raamatukogus alustas Raamatusõprade klubi tööd 4. veebruaril 1965. Selle kutsusid ellu raamatukogutöötajad Hillar Kattai, Maie Parve ja Elvi Ilves. Asutamiskoosolekust võttis osa 16 inimest, nende hulgas raamatulevitaja Enno Piir, Kalmetu kooli kirjandusõpetaja Ivi Soolo, raamatukaupluse Sõprus juhataja Maie Ambos jt. Asutamisaasta lõpuks oli liikmeid 42, kes käisid koos rajooniraamatukogu lugemissaalis.

Klubi tegevuskavas olid raamatuarutelud, bibliograafilised ülevaated, kohtumised kirjanikega, kirjanduslikud ekskursioonid, loengud, teatri ühiskülastused. Esimesel tegevusaastal korraldati 10 suuremat üritust ja käidi ekskursioonil. Esimeseks ürituseks oli Mati Undi jutustuse „Võlg” arutelu, mis kujunes elavaks. Neljateistkümne sõnavõtnu seas oli keskkooliõpilasi, pedagooge, pensionäre ja komsomolikomitee töötajaid. Mõisteti hukka noore, andeka autori liialt naturalistlik väljenduslaad. Kahjuks kandus vaidlus põhiteemast kõrvale, sest kaugeltki kõik polnud jutustust lugenud. Märtsis toimus Viljandi autorite õhtu, kus olid külas Luise Vaher, Ena Põder, Aino Pärna, Ingvar Luhaäär, Siim Kärner, Sirje Kiin, Helle Paas ja Malle Härm. Aprillis kohtuti kirjanik Enn Vetemaaga tema romaani „Monument” avalikul arutelul. Samal kuul vaadati Vanemuises Ain Kaalepi näidendit „Minu silmad ja sinu silmad”, mis avaldas sügavat muljet ja klubi asus autoriga kirjavahetusse. Säilinud on Ain Kaalepi originaalkirjad klubi juhatajale Hillar Kattaile. Raamatusõprade klubi pöördus ka kirjastuse Eesti Raamat poole palvega kõnealune näidend trükis välja anda, kuid mõte jäi sedapuhku vaid mõtteks. Aasta lõpul oli arutelu Väinö Linna romaani „Siin põhjatähe all” üle. 1966. aastal oli arutelu all Herman Sergo romaan „Põgenike laev”, millele eelnes põhjalik ettevalmistustöö ja klubi kirjavahetus autoriga. Klubi säilinud paberitest võib lugeda, kuidas jaotati ülesandeid ürituste ettevalmistamisel: kuna need toimusid tihti kohvilauas, siis igaüks tegi ja tõi midagi kaasa: kes küpsetas kilupirukaid, kes tegi kohupiimakooki, kes hankis vorsti ja heeringat, kes hoolitses lauale pandavate kevadlillede eest. Need detailid annavad edasi 1960. aastate elu hõngu ning näitavad selle aja inimeste soovi koos tegutseda, kokku hoida ja üksteist aidata.

Ka 1970ndatel püüti anda parimat teenindust ning raamatukogus tegutses lastele suunatud nukunäitering, kelle etendused köitsid eriti väikesi lugejaid. Näitlejatena astusid üles nii töötajad kui lapsed. Lisaks esinemistele raamatukogus anti etendusi ka koolides.

Luulekava esitamas: istuvad Evi Murdla, Asta Pangsepp, Linda Sarapuu;
 seisavad Mari Roots, Tiiu Laiapea, Maia Kolk, Helle Juss ja Viivi Müür

1980. aastal oli raamatukogudele pandud kohustus tähistada Lenini 110. sünniaastat, millele pühendati palju üritusi. Koos hakkas käima noorte kirjandusklubi, mille juhendajaks sai lugemissaali vanemraamatukoguhoidja Ilona Puna. Kirjandusklubisse kuulus 55 liiget, kes tutvustasid, analüüsisid ja arutlesid omaloomingu üle. 

Liivlased Vilma Silanagla, Petõr Damberg,
Hilda Cerbach-Griva ja Pauline Klavinja
Viljandi Rajooniraamatukogus 28. jaanuaril 1969

Teemaõhtute korraldamisel, mis olid tihti ideoloogiliste pealkirjadega, kuid sisult midagi hingele pakkuvad, tehti koostööd linna teiste asutuste ja organisatsioonidega. Tihti olid partneriks kultuurimaja, Ugala teater, looduskaitseselts, raamatusõprade klubi ja linna koolid. Näiteks koostöös kultuurimajaga toimus teemaõhtu „Elada ja töötada kommunistlikult”, millel osavõtjaid ca 250, peamiselt noored, kellele tuli pakkuda ka muusikat ja tantsu, sest ilma selleta oleks osalejaid väga raske leida olnud. Näitena võib veel välja tuua järgmisi teemasid: „Mööda Nõukogudemaad”, „Nii oli isade noorus”, „Kui ilmus esimene Sakala”, „Liivlased minevikus ja tänapäeval”. Viimane õnnestus eriti hästi, sest osales umbes nelisada inimest. Suurt huvi tunti ka näituse „Liivlased trükisõnas ja etnograafias” vastu. See üritus pani aluse sõprussuhetele ja kirjavahetusele pedagoogist literaadi Petõr Dambergi ning laulja ja muusikaõpetaja Hilda Cerbach-Grivaga.

Turkmeenia kolleegidega raamatukogu aias.
Esimeses reas keskel Evi Murdla, paremal Mare Tavaste,
teises reas Maie Tavaste, Maia Kolk, Hilja Soosaar, Helvi Ilus

Seitsmekümnendatel aastatel käidi NSV Liidu teiste liikmesriikidega tihedalt läbi. Väga palju käis raamatukogus külalisi. Maie Tavaste on meenutanud: „Algas tohutu külaliste voor. Tuldi Tallinnast ja mujalt vabariigist, Moskvast, Lätist, Leedust, Usbekistanist ja Turkmeeniast; isegi Kabuli kultuuritöötajad Afganistanist; Soome kultuuritegelased ja kirjanik Jorma Moilanen; Aasia, Austraalia, Malta ja Uus-Meremaa tudengid, kes õppisid Moskvas”. Harivad olid Ants Salumi eestvedamisel korraldatud suurepäraselt ette valmistatud raamatusõprade reisid Venemaa, Läti ja Leedu kirjanduslikesse paikadesse.

Vabaduse tuuled

Kaheksakümnendate lõpus alanud vabam hingus kaotas raamatukogudele seatud ideoloogilised piirangud, ent teisalt näitasid laenutuste ja kasutajate arvud suuri langusi ka veel 90ndate algupoolel. Üha enam kimbutas ruumikitsikus, mis ei võimaldanud nii palju korraldada, kui oleks soovinud. Seetõttu oli raamatukogu agar osaline ülelinnaliste ürituste ettevalmistamisel. Koos erinevate asutuste ja organisatsioonidega aidati korraldada üle-eestilisi muinsuskaitse- ning folklooripäevi. Asukoht kauni lossipargi serval pakkus soojemal aasta-ajal häid võimalusi kirjandus- ja muusikasündmuste korraldamiseks. Kevaditi toimusid raamatukogu aias romantilised luuleõhtud, kus esinesid luulepõimikutega Elle Eha Are juhendatud kultuurikooli õpilased.

Rahvalik kava raamatukogu aias folklooripäeval Viljandimaa Virred 20. juulil 1987

1989. aasta märtsis korraldati Viljandi J. Köleri nim 4. Keskkoolis näitus „Pimedusest päikesepaistele”, kus toodi avalikkuse ette aastakümneid erifondis varjul olnud teosed. Enno Piiri eestvedamisel toimunud näitus sündis raamatusõprade, muinsuskaitsjate, loodussõprade, kodu-uurijate ning raamatukoguhoidjate ühiste jõupingutusena. Väljas oli ligemale tuhat teost ligikaudu sajalt Viljandimaa autorilt, kelle teosed olid sündinud võõrsil. Tutvuda sai Jaan Lattiku, Salme Ekbaumi, Albert Kivikase, Juhan Aaviku, Oskar Looritsa, Henrik Visnapuu, Johan Kõpu, Arnold Sepa, Ella Ilbaku, Mari Raamoti jt loominguga. Lisaks kirjanike loomingule olid muinsuskaitsjad ja kodu-uurijad sisustanud ühe ruumi teemal „Meie vanaisad võitlesid Eesti Vabadussõjas, nende lapsed vaevlesid Siberi vangilaagrites”. See kurb väljapanek tutvustas mitmeti vangilaagri elu. Väljas oli vangide kirju kodustele, fotosid, maale, käsitööd, muid esemeid ning dokumente. Eksponaatide hulgas paelus tähelepanu kulunud riidetükk peotäie sünnimaa mullaga, mis oli olnud Enno Piiril kaasas Siberis ning aitas tal raskes vangistuses vastu pidada. Näituse ajal toimusid ka päevakohased loengud: kultuurikooli kirjandusõpetaja Kalju Lillepuu rääkis Albert Kivikasest seoses Viljandiga, kirjandusteadlane Eerik Teder esines teemal „Viljandi kirjarahvas paguluses”.

2009. aasta omaloominguvõistluse võitjad žüriiga Kondase Keskuses.
Vasakult Laura Mallene, Marie Metsur, Aleksandra Tšoba (nüüd Puks),
Hiie Tamman ja Laura Mets (nüüd Jaanhold),
ees Alvar Loog (vasakul) ja Lauri Sommer

Üheksakümnendate lõpul korraldati õhtuid kodukandi kirjameeste Vello Lattiku, Jaak Sarapuu, Ülo Alo Võsari, Heiki Raudla jt loomingust. Mulgimaalt pärit õdedest kirjanike Minni Nurme ja Salme Ekbaumi mälestuspäeva tähistamisel 21. oktoobril 1997 algatasid nende sugulased mõtte korraldada maakonna õpilaste omaloominguvõistlus, millest haarasid kinni õpetajad Erika Rummel Carl Robert Jakobsoni nim Gümnaasiumist ja Aili Kiin Viljandi Maagümnaasiumist ning linnaraamatukogu. Esimesele luule ja proosavõistlusele kogunes 47 tööd. Võistluse töid on hinnanud aegade jooksul erinevad žüriid. Esimestel aastatel oli žürii esimeheks Ants Salum. Žürii tööst on osa võtnud Lauri Sommer, Berk Vaher, Villem Valme, Margus Haav jt. Žürii töösse on kaasatud ka võistluse laureaate (Laura Mallene, Mailis Liiv, Aleksandra Puks, Laura Jaanhold, Hiie Tamman jt). Maakonna emakeeleõpetajate soovil hakati auhinnatud töid väikeste kogumikena avaldama. Iga kolme aasta tagant antakse raamatukogu poolt välja võidutööde kogumik „Meie mõtted”. Tänavu toimus 24. Viljandimaa noorte omaloominguvõistlus ning võidutööd luuležanris on olnud mitmed aastad ainsaks kohaliku ajalehe veergudel avaldatud luuletekstiks.

21. sajandi algul raamatukogu jaoks ehitatud uues majas võimalused erinevate näituste ja sündmuste korraldamiseks paranesid. Paljud huvilised pakuvad oma teemasid ise ning koostöös on sündinud põnevaid asju. Raamatukogu uue maja seinte vahel on lahendatud mõrvamüsteeriume, õmmeldud, käidud koertele lugemas, filmitud katkeid populaarsele telesarjale ning tantsitud ja lauldud.

2004. aasta veebruaris alustati projektiga Laste Raamatuklubi, mille algatajateks olid tolleaegsed kultuurikolledži tudengid Kaija-Liisa Tarand, Velli Kivi ja Kaja Hirv. Projektiga liitus ka Vilja Rebane (nüüd Volmer-Martinson), kellest hiljem sai raamatukogu huvijuht (NB! Esimene raamatukogu huvijuht Eestis!). Lastele meeldis klubitegevus, osalejaid oli erinevatest koolidest ja erinevas vanuses, liikmete arv küündis 50ni. Klubi kokkusaamistel käsitleti erinevaid teemasid: raamatute illustreerimine, reisimine, teater jm. Tutvustati ja loeti katkendeid lasteraamatutest, mängiti ning meisterdati. Hakati sisustama laste koolivaheaegu, mis on siiani väga populaarsed.

Kirjandusreiside klubi eestvedajad Reet, Reet ja Vilja

2006. aasta veebruarist kuni 2007. aasta suveni tegutsenud kirjandusreiside klubiga sooviti kirjandust elavamaks muuta. Mõtte algatajad-eestvedajad olid Reet Lubi ja Vilja Volmer, kes kaasasid maagümnaasiumi õpetaja Reet Sinimaa, kellest sai klubi juhendaja ning kirjanduslike ekskursioonide korraldaja. Aktiivseid liikmeid oli üle neljakümne. Koos uuriti varasemate Eesti kirjanike elu ja loomingut, vaadati nende teoste ainetel tehtud filme või lavastusi ning sõideti uuritavatega seotud paikadesse. Lähemat tutvust tehti A. Kitzbergi, C. R. Jakobsoni, O. Lutsu, J. Liivi, E. Vilde ja A. H. Tammsaarega. Ekskursioonide põhjal valmis metoodiline juhendraamat õpetajatele, kellel soov oma klassiga ekskursioonile minna. (Link raamatule andmebaasis lugeja.ee: https://www.lugeja.ee/record/600293)

Foto 14. hooajast, mil võistkonnad said veel
Viljandi Linnaraamatukokku võistlema tulla.
Koroona ajal on võistlus korraldatud virtuaalselt

2007/2008 hooajal kutsuti ellu järjekordne traditsiooniks saanud üritus – põhikooliealistele suunatud mälumängu sari Pähklipureja, mis kevadel lõpetas oma 15. hooaja. Igal hooajal toimub kolm mängu. Osalema on oodatud linna- ja maakonnakoolide 6.–9. klasside 4-liikmelised võistkonnad. Kokkuleppel korraldajatega võib ühest koolist osaleda 2 võistkonda. 

Viktoriinidest on populaarsed ka ajakirjandust lugema suunavad „5L“ 5.–7. klassi õpilastele ning „Kultuurikonksuke“ 2.-4. klassi õpilastele.

Juba aastaid saavad kaks korda kuus raamatukogu lasteosakonnas kokku pisipõnnid ja nende vanemad. Pisipõnni pooltund kutsub lapsi raamatuid vaatama, meisterdama, laulma.  Lastega tegeleb kogenud ja südamlik juhendaja Lea Taalimäe.

Suuremat tähelepanu sai raamatukogu uuel sajandil veel oma korraldatud mulgi keele kursuste, paatidega järvel toimunud luulepiknikute, noortereisidega Euroopasse. Samuti õhinapõhise koostööprojektiga "Kultuurikonks", mis sündis Viljandi linnaraamatukogu, Viljandi gümnaasiumi ja ajalehe "Sakala" koostöös ning paljude kohalike kultuurikorraldajate väljapandud auhindade toel. 

Luulepiknik Viljandi järvel 2007

Sõltuvalt kaaslinlaste huvist ja koroonast tingitud piirangute karmistumisest ja lõdvenemisest organiseeritakse järjest enam virtuaalseid näitusi, kohtumisi ja õpitube. Virtuaalselt on tehtud koolituspäevi Olustvere Teenindus- ja Majanduskooli bürootöö õpilastele perioodika tellimisest, lõpetatud omaloominguvõistlust ja viktoriinisarju ning palju muud. Kõige rangematest alguskuude piirangutest, mil tuli raamatuid 72 tundi karantiinis hoida, on raamatukoguhoidja Nele Grosthal teinud humoorika virtuaalnäituse, millega saate tutvuda SIIN

Siiski on ka viimase kahe aasta jooksul raamatukogus toimunud mõned reaalses ruumis korraldatud raamatuesitlused, kirjandus- ja meisterdamisklubid,  tehnikaringid türdukutele, õpitoad ja kursused. Täiskasvanutele on taaselustatud vahepeal piirangute tõttu ära jäänud regulaarsed kohtumised lugemiselamuse jagamiseks Kolmanda Kolmapäeva ja Esimese Teisipäeva Klubis. Viimati toimus Täiskasvanud Õppija Nädala raames 6. oktoobril 2021 raamatukoguhoidja Valli Tammsalu juhendamisel „Raamatute voltimise õpitund“ ning eelmisel hooajal said huvilised osa läbi aasta kestnud mulgi rahvarõivaste töötubade sarjast. Igavikuliselt aktuaalsed on raamatukogu teenuste kasutamisel tekkinud küsimuste korral nõuande- ja individuaalse arvutikasutamise tunnid.

Holly Webb. PLEHKUPANNUD KUTSIKAS NÖPS

Ersen, 2020
128 lk

Holly Webb on kirjutanud mitmeid raamatuid lemmikloomadest ja nende seiklustest. Selles raamatus võtab Härra Jenkins endale koerakutsika Nöpsi. Kahjuks on peremees üsna eakas ja liigub aeglaselt, kuid noor koer tahab palju joosta ja mängida. Seetõttu tõmbab kutsikas end jalutuskäikudel omaniku käest lahti ja jookseb omapäi ringi. Labradorikutsikal on võimalus oma hoovis vabalt ringi joosta, kuid ta tahab ka oma kodu ümbrust lähemalt uurida. Ühel päeval avastab uudishimulik koerake võimaluse end aia alt läbi kaevata ning ta saab avastusretkele minna. Teda märkab kõrvaltänavas elav tüdruk Sophie, kellele meeldib see šokolaadikarva kutsikas väga. Ta viib koera koju tagasi ja omanik on talle selle eest väga tänulik. Sophie jääb aga koera peale mõtlema ja on tema pärast mures. Ta palub emalt, et ta uuriks Nöpsi omanikult, kas tüdruk saaks teda kutsika eest hoolitsemisel aidata. Nöps hiilib kodust välja ja on üleannetu ju vaid seetõttu, et ta omanikul ei ole nii palju energiat tegutsemiseks kui kutsikal.

Soovitan seda raamatut nii väikestele kui suurtele looma- ja raamatusõpradele. Samalt autorilt on eesti keelde tõlgituna ilmunud veel kaheksa loomajuttude raamatut. Raamat sobib lugemiseks nooremale koolieale ning ettelugemiseks väiksematele lastele.

Raamatut luges: Laura Randoja
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1960527

VLRK 110 alternatiivajalugu: Elle Sihveri ülestunnistus linnaraamatukokku tulemisest. Vol 1

Kirja pani Elle Sihver Viljandis 2013. aastal

Pean häbiga tunnistama, et minu esimesed mälestused linnaraamatukogust sugugi nii detailselt elavad ja ilmselgelt tõesed pole nagu kolleeg Grosthalil, sest et minu mälu palju kehvemini töötab ning olulisi eluseiku tihtipeale kui vett sõelast läbi laseb.

90ndate keskel olid meie kojulaenutuse perenaisteks
Helle Järv, Maire Killar, Hilja Soosaar ja Elle Sihver. 
Pildilt on puudu Nele Grosthal

Minu esmased kokkupuuted linnaraamatukoguga algasid sealse metoodiku Maia kaudu, kui asusin tööle Oiu külaraamatukogu juhataja-laenutaja-kütja-koristaja-hingearsti ja kohaliku ajalehe KNR (Keegi Naine Rääkis) toimetajana. Nimelt olid minu teadmised raamatukogutööst äärmiselt pealiskaudsed ja piirdusid nägemusega rohketest riiulitest ning raamaturidadest nende peal. Kuna eelmine raamatukogu juhataja oli olnud hõivatud lehmakasvatuse, aiaviljanduse ja seltsieluga, olid raamatukogu töölõigud unarusse jäänud ja minul kui algajal väga raske otsustada, kust korraloomist alustada. Kuigi lauasahtlis lebasid aukirjad sotsialistlikus võistluses saavutatud heade tulemuste eest, leidsin kohustuslike alfabeetiliste ja süstemaatiliste kataloogide asemel nurgast suure raamatukapi, mis oli umbes meetrikõrguselt täis laotud kataloogide trükikaarte. Ka ämblikud, koid ja hiired olid nimetet kapi avastanud ja kasutusele võtnud. Minu appikarjeid oli ilmselt kuulda ka Viljandisse, sest peatselt saabus metoodiline abivägi nimega Maia Kolk, võileib kotis, bussiga Oiule. Koos alustasime rasket, kuid tänuväärset inventuuri ja kataloogide korrastamise tööd. Teadmata on, kas suutsin üles näidata märkimisväärset innukust või mängis oma osa minu inglise keele õpetaja kutsetunnistus, kuid 8 aasta pärast Viljandi raamatukogusse mind tööle kutsuti, kutse ma vastu võtsin ning siia olen praeguse seisuga juba 20 aastaks jäänud.

Juba neil ammustel maaraamatukoguhoidja-päevil käisin südamevärinal linna suures ja uhkes raamatukogus seminaridel ning nägin, seda veel teadmata, oma tulevasi kolleege. Väliselt rangeilmeline metoodik Maia, kes tihtipeale viktoriine korraldas ja meie teadmisi kontrollis ning keda algul isegi pelgasin, osutus hiljem sõbralikuks ja lahtiste kätega inimeseks, kuigi mõnikord pedantsuseni korralikuks (mis pole ju minusuguste lohakate ja laiskade korralekutsumiseks sugugi paha omadus!). Direktor Evi sai just minu ametisseastumise ajal direktoriks ja sellest meeldejäävast sündmusest on mu albumis säilinud ühispilt uuest direktorist koos kõikide maaraamatukoguhoidjatega. Evi kui „uus luud“ pühkis hästi, võttes seminaridel sageli sõna, jättes mulje kui tasakaalukast ning targast naisest, mida ta tegelikult ka oli, nii et seekord ei olnud esmamulje sugugi petlik. Hilisema töö käigus sain tundma ka tema mõistvat ja sooja südant.

Ülejäänud seltskonnast jäid algul rohkem meelde neli naist. Üks oli kõhn ja väikest kasvu, muidu tagasihoidliku oleku, aga kõva häälega proua, kes osutus ametiühingu laekuriks ja tuletas meile nõudliku häälega meelde liikmemaksu tasumist. Teine, samuti väikesekasvuline, aga igatpidi ümmargune, oli veelgi tarmukam, sest tema oli a/ü boss ja jagas igasuguseid hüvesid nagu tuusikuid puhkekodudesse ja välismaale (kujutage ette - keegi pääses Jaapanisse!) või autokummide ostu lubasid, millest mul tuline kahju oli auto puudumise tõttu ilma jääda…  Siis oli seal veel üks väikesekasvuline, poolpikkade sirgete juustega malbeilmeline naine, kes tihti seminaridel osales, väga sirge seljaga istudes oma laia kleidi all paisuvat pihta toetas ja mingit tabamatut madonnalikku rahu kiirgas. Neljas oli aga pikemat kasvu ja rühikas, heleda poisipeaga ning uhke olekuga. See käis tähtsal sammul mitmel korral seminariruumist läbi, suundudes ikka ja jälle ühte tagumisse ruumi, kust, raamat näpus, tagasi tuli. Etteruttavalt öeldud, sain ma hiljem põhjalikult tundma, mis salapärane ruum see oli. Samuti sain tundma inimesi, kelle puhul, nagu elus ikka juhtub, esmamulje igakord õigeks ei osutunud. Mina kui naine „maalt ja hobusega“ vaatasin austusega alt üles kõigi nende linnaprouade poole.

Aga siis, 1. septembril 1993, olin äkki ise üks nende seast. Suur oli ärevus enne esimest tööpäeva uues kollektiivis ning öö möödus vähese une ja rohkete käikudega kohta, kus keiser jala käib. Bussijaamast lossimägede poole uude töökohta kõndides vaatasin tänaval linnainimesi ja mõtlesin, et olen nüüd pooleldi üks nende seast ja äkki nad ei aimagi, et ma tegelikult maal elan (justkui see olnuks mingi häbiasi). Igatahes tundsin rõõmu sellest, et pärast kaheksat aastat külaraamatukogu ainsa töötajana igavlemist saan endale taas töökaaslased ja kuulun kuhugi.

Kohmetuvõitu tutvumisprotseduuri järel suures punastest tellistest majas valge kiriku kõrval otsiti kohta, kuhu uus töötaja „istutada“ ja leiti mulle töölaud 2. korrusel osakonnajuhataja Maire kabinetis. Sinna pidi ronima mööda kitsast keerdtreppi, mis ronijal pea ringi käima võttis, aga õnneks rauast tehtud ja piisavalt tugev oli. Ülakorruse ilmne eraldatus elupulsist ja seltsielust ning töötamine ülemuse valvsa pilgu all mulle tegelikult ei meeldinud, aga alguse asi – pidin ära kannatama. Kõigepealt tutvusin lauasahtlite ja kappide sisuga, leides sealt suurtes kogustes elutormides räsitud näitusepealkirju, värvilisi pabereid, ajahambast puretud pliiatseid ja veidi kõveraks kiskunud joonlaudu – minu töövahendeid uute vastutusrikaste tööülesannete täitmiseks ning imekaunite näituste kujundamiseks..

Tagasi allkorrusele jõudes kuulsin uusi kolleege isekeskis arutamas, et mis tööd-tegevust siis uustulnukale ka leida. Kohe laenutusleti taha teda panna ei saa, sest fondi ta ju ei tunne. Ja - kõrvalepõikena – tõepoolest, oli see alles fond! Lõppematu tubadelabürint (tagantjärele kokku lugedes sain kahel korrusel 11 tuba) oli pilgeni riiuleid ja raamatuid täis tuubitud. Lisaks kehtis süsteem, et osa tubasid olid lugejaile avatud, osa aga mahutas niinimetatud „kinnist fondi“ ja nende raamatute kaartide nurgale, mis sinna kuulusid, oli punase pliiatsiga kirjutatud tähed KF ning neid tuli siis küsimise peale tagumistest tubadest toomas käia.

Aga tagasi esimese tööpäeva juurde! Niisiis tuli kellelgi hea mõte saata algaja lihtsamale tööle – nimelt sinna salapärasesse tuppa, kus ma seminaride ajal olin näinud käidavat. Salapärasuse loor langes kähku, kui selgus, et tuba kutsuti varukoguks või siis kirikuõpetaja toaks ja sinna olid aastate jooksul ladestunud kõik mitte-nii-vajalikud teosed suvalises süsteemis, mille tõttu vajaduse korral neid ülimalt vaevanõudev leida oli. Selles toas leiduva korrastamisest sai minu esimene töökohustus uuel kohal. Selga sain tumesinise satiinist kitli, et end aegade tolmu eest kaitsta ja - läks lahti! Tegelikult oli see suur kergendus, et minusugune arg tegelane kohanemiseks aega võitis ja omaette nohisedes tegutseda sai. Vahepeal käis keegi ukse vahelt piilumas ja ütlemas, et lõunat on ikka ka lubatud süüa! Kui siis puhkepausi tegin ja tagasi laenutusruumi poole suundusin, püüdis mind riiulite vahel manööverdades kinni Helle-nimeline naine, kes oli osutunud sellekssamaks ametiühingu laekuriks, ja, ulatades lilleõied, lausus „tere tulemast kollektiivi“! Sain ka teada, et tegemist on Väikese Hellega, sest lugemissaali majas töötas veel teine Helle, keda lihtsalt Helleks või Valguseks kutsuti. Nüüd oli minu näol lisandunud veel üks segadusttekitav kuju nimega Elle – e-ga Elle. Algul oli kuulda hüüdnime Oiukas, seda küll kahjuks mitte tarkuse, vaid selle tõttu, et ma Oiu kandis elan, hiljem on see suupäraselt Sihvriks muutunud, mis mind teistest (H)Elledest hästi eristab. Tundub, et raamatukogul on üldse mingi eriline võlu Helle-Elle-nimeliste naiste jaoks, sest nende ridade kirjutamise ajaks on lisandunud veel üks e-ga Elle, keda Rosinaks kutsume. Väike Helle on aga ikka Väikeseks Helleks jäänud, hoolimata sellest, et suurem Helle juba tükimat aega pensionipõlve peab. Tegelikult on ta selle nime ka ausalt ära teeninud, sest aastate lisandudes on tema suutnud ikka sama väikeseks jääda.

Sel kaugel esimesel tööpäeval ei teadnud ma hingest, kui kiiresti eeldatavalt see segatuba korda saama peab. Niisiis pingutasin hoolega, et endast võimalikult head muljet jätta. Kui siis umbes nädala möödudes raporteerisin, et töö tehtud ja varukogu korras, nägin, kuidas kolleegide silmad üllatusest suureks läksid kui tõllarattad. Nemad olid arvanud, et see töö ikka tunduvalt rohkem aega võtab – ikka paar kuud vähemalt!

Jätkub...

VLRK 110: Infotöö tulemine raamatukokku

1970ndate lõpul tuli päevakorda uus töölõik – infotöö. Seda tööd hakkasid tegema infotöö bibliograaf Hillar Kattai ja vanembibliograaf Helle Valgus. 

Infopäev IV keskkoolis 7. aprillil 1981.
 Ülevaatega uudiskirjandusest esineb Helle Valgus

Kõrgemalt poolt tulnud juhtnööridest lähtudes tuli hakata tegelema info- ja spetsialistipäevadega ning asutuste juhtivatele töötajatele erialase info pakkumisega, mida nimetati valikteadistuseks. Selleks tuli hakata suurematest raamatukogudest, isegi Moskvast, kirjandust tellima, kuna rahvaraamatukogu fond jäi selle töö jaoks kesiseks. Mõningal määral kasutasid seda teenust teatrijuhid, õpetajad ja Hillar Kattai kohusetruu tegevuse tulemusel paar EKP Viljandi Rajoonikomitee juhtivat seltsimeest. Viimaste huvi ei kestnud aga eriti kaua, tekkis raskusi ka raamatute tagastamisega. Hillaril tuli tihti soovitatud raamatuid ise tagasi tuua. 

Asutustele info saatmisest päästis kirjalik küsitlus infovajaduse kohta. Enamus asutusi vastasid, et ei vaja info saatmist, kuna selleks on neil endil teised võimalused. Pärast sellist „tõestusmaterjali” ei olnud vajadust selle kunstlikult ülesseatud töölõiguga rohkem tegelda. Infopäevi tuli läbi viia küll haridus- ja põllumajandustöötajatele, õpilastele ning huvigruppidele. Kui viimastele oli nende korraldamine vastuvõetav, siis erialainimestele polnud küll midagi sellist pakkuda, mida nad ise paremini ei oleks teadnud. 

Helle Valgus infopäevast direktoritele ja õppealajuhatajatele: 

„Tallinnast Õpetajate Täiendusinstituudilt tellitud kirjandus osutus üsna aegunuks. Väga piinlik oli uudiskirjanduse pähe kolme-nelja aasta vanuseid raamatuid „tutvustada”, mis ilmselt juba iga koolidirektori lauasahtlis olemas olid”. 

Fotopäeva näitus kultuurimajas 25.10.1980

Vastukaaluks olid foto- ja aianduspäevad rajooni kultuurimajas ja Gagarini nim sovhoosi a/ü klubis. Looduskaitse seltsi poolt oli väljas suur kevadlillede ja lillekompositsioonide näitus. Koos olid tõelised asjahuvilised, kellele oli hea tutvustada kirjandust ja koostada raamatunäitust. Fotopäevale õnnestus lisaks oma kogu materjalidele saada bibliofiilidelt unikaalseid fotoraamatuid. 

Sageli käidi keskkoolides kirjandust soovitamas. Saalitäie õpilaste ees esinedes püüti tutvustada raamatuid, mis noori vähegi köita võisid. Ülevaateid täiendasid alati raamatunäitused ja vahel toimusid ka loengud. Õpilased käisid klasside kaupa raamatukogus teabepäevadel, kus neile tutvustati teatmeteoseid, kartoteeke, kirjandusnimestikke, kunstikirjandust, raamatukogu haruldasi trükiseid, heliplaate, uudiskirjandust.

6. oktoober – Hendrik Adamson 130

6.10.1891 Kärstna vald – 7.03.1946 Kärstna

Luuletaja

Hendrik (ka Henrik) Adamson sündis 6. okt. 1891 Viljandimaal Kärstna vallas Metsakuru külas Patsi talus rätsepa pojana. Õppis Kärstna valla- ja ministeeriumikoolis ning Tartu Õpetajate Seminaris. Pärast lõpetamist töötas aastaid õpetajana. Hiljem oli Adamson lühemat aega õpetaja Valgamaal Lõvel (1940) ja seejärel taas Kärstnas (1944). 1927 sai temast kutseline kirjanik.

Adamson suri 7. märtsil 1946 Kärstnas ning on maetud Helme kalmistule.

Hendrik Adamsoni murdeluulepreemia on Hendrik Adamsoni auks alates 1994. aastast igal teisel aastal väljaantav murdeluuleauhind. Preemia asutamise ettepaneku tegi kirjanik Nikolai Baturin. Aastatel 1994–2016 andis seda välja Tarvastu vald. 2018. aastast korraldab võistlust Mulgi Kultuuri Instituut. Murdeluulevõistlusele tuleb esitada vähemalt kolmest luuletusest koosnev luuletsükkel. Kirjutada võib autori valitud murdes. Võistluse kokkuvõtted tehakse eraldi täiskasvanute ja õpilaste osas. Preemia ja tunnistus täiskasvanud luuletajale ning tunnistus parimale õpilasele antakse üle Hendrik Adamsoni sünniaastapäeval 6. oktoobril. Parimate väljakuulutamine toimub traditsiooniliselt Helme kihelkonnas Kärstnas.

Allikad: TEA entsüklopeedia, Viljandi Linnaraamatukogu koduloo kartoteek, Vikipeedia

Katkendeid Ingrid Kustavuse lõputööst „HENDRIK ADAMSONI BIBLIOGRAAFIA 1913 – 2008“ http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/10155/kustavus_2009_vka_loputoo.pdf?sequence=1

Hendrik Adamson (6. 10. 1891 - 7. 03. 1946) oli Mulgimaa kirjanik, kelle luule tähtsust on võrreldud Juhan Liivi ja Ernst Ennoga (Baturin 2006). Lisaks värsiloomingule on Hendrik Adamson kirjutanud jutustusi, novelle, groteske, miniatuure, dialooge, vesteid. Tema loomingut on avaldatud paljudes ajakirjandusväljaannetes. Hendrik Adamsoni tuntakse ka esperantisti ja kooliõpetajana. Maailm oma lihtsuses ja probleemides on tema loomingus seotud Eesti looduspiltide ja külakultuuriga ning sageli väljendatud Mulgi murdes.

Hendrik Adamsoni luuletajatee algas Kärstna Ministeeriumikoolis esimeste riimide loomisega külarahva palvel. Nimelt oli külas kombeks tuttavatest pilkelaule kirjutada. „Peasüüdlaseks“ ohakasele luuleteele sattumisel pidas H. Adamson oma vanaema, kes oskas rahvalaule leelotada. Siit oli pärit ka kirjaniku viimase luulevalimiku pealkiri “Laululauda”, mis kahjuks tervikteosena jäi ainult käsikirja. Mõjutusi loometegevusele avaldas ka laululahke koduümbrus Kärstnas. Moes olid tögamislaulud ja nende sepitsemisega Adamson alustaski. Tõuke aktiivse kirjandustegevuse suunas andis juba algkoolis loetud Gustav Suitsu „Elu tuli” ning emakeeleõpetaja Andres Allast. Seminaripõlves luges Adamson lisaks lääne autoritele palju Jakob Liivi loomingut ja tundis poolehoidu Ibseni ja Hamsuni tekstidele (Kuningas 1942. Postimees, lk. 3).

Esimese avaldatud luuletuse „Mina ja mu väiksed mõtted” leidis käsikirjadest F. Tuglas, kelle toimetamisel ilmus 1919. aasta lõpul ka H. Adamsoni esimene luulekogu „Mulgimaa”. 1936. aastal avaldati kordustrükk „Mulgimaast“, mis sisaldas lisaks esikväljaandele luuletsüklit „Mulgimaa intermezzo“. Et tegemist oli seega täiendatud kordustrükiga, tuleks sellekohane märge lisada ka Eesti raamatukogude andmebaasidesse.

Adamsoni eluajal ilmus temalt kuus luulekogu. Lisaks „Mulgimaa“ kahele trükile „Inimen“ “Tõus ja mõõn“, “Kolletuspäev“, “Mälestuste maja“, “Linnulaul“. Viimane, senini käsikirjas olnud, luulekogu „Seitsmes” on avaldatud H. Adamsoni kõige uuemas raamatus „Om maid maailman tuhandit”, mille koostajaks on Hando Runnel.

H. Adamson luuletas ja kirjutas proosat ka esperanto keeles, mida avaldati esperanto ajakirjades. Kümme aastat pärast luuletaja surma kirjastati luulekogu „Vesperkanto” (Õhtulaul), mille koostamisel tehti valik ligi 150 H. Adamsoni esperantokeelsest luuletusest. Esperantokeelsetena on H. Adamson avaldanud novellid „Roheline sisalik” ja „Metsatalu” ning jutustuse lastele „Auli”. Hendrik Adamsoni üksikud luuletused on eesti luule ülevaadetes tõlgitud itaalia ja inglise keelde.

Hendrik Adamson jõudis oma eluajal välja anda kolm proosaraamatut: „Roheline sisalik”, “Kuldblond neitsi” ning autobiograafilise sisuga jutustuse „Kuldsel elukoidikul”. Lisaks avaldati kahes osas ajakirjanduse vahendusel jutustus „Auli“.

Hendrik Adamsoni loomingu esimesed avaldused nii proosas (1913) kui luules (1918) olid ajalehes „Postimees”. Esimese ajakirjana avaldas Hendrik Adamsoni loomingut „Meie Mats“. Kirjaniku tööd ilmusid ajakirjanduses tihti kõlavate ja omapäraste pseudonüümide all.

Nõukogude perioodi algusaastail oli H. Adamsoni luule avaldamine Eestis pea olematu. 1965. aastal ilmus A. Kaalepi koostatud „Väike luuleraamat”. Taasiseseisvunud Eestis on Adamsoni luulekogusid koostanud Hando Runnel, kes on muretsenud Adamsoni kirjandusliku pärandi täieliku avaldamise pärast juba aastakümneid. Tänu temale on trükivalgust näinud aastakümneid EKM kogudes seisnud Adamsoni käsikirjaline looming.

Proosakirjanduse avaldamine perioodikas ja kogumikes seiskus nõukogude perioodil pooleks sajandiks. Hulk käsikirju on sõjategevuse ja poliitilise olukorra keerukuse tõttu jäänud igaveseks kadunuks. Agaramalt anti Hendrik Adamsoni luuleloomingut välja väliseestlaste abiga. Järjest enam on Adamsoni loomingulist pärandit teadvustatud taasiseseisvunud Eestis. Konkurentsitult kõige enam on trükitud H. Adamsoni luuletustes „Mulgimaa“. Palju on avaldatud kogumikes ja ajakirjades luuletust „Kodule“.

„Eesti Entsüklopeedia“ 14. köites väidetakse, et „Auli“ ilmus eesti keeles 1991. aastal, mis kindlalt ei ole tõene, sest raamatusse on de fakto kirjutatud: „Tallinn, Eesti Raamat, 1989“. Seega tuleks uue trüki väljaandmisel teha vastav parandus.

Et tutvustada ja säilitada kodukoha murdeluulepärandit korraldab Tarvastu vald 1994. aastast Hendrik Adamsoni nimelist murdeluulevõistlust.

Kärstnas sündinud ja tegutsenud Hendrik Adamson avaldas aastail 1919-1937 kuus luulekogu ja kolm proosaraamatut. Hilisemal ajal lisandus kuus luulekogu ja jutustus „Auli“. Rohkem kui Adamsoni proosalooming on eesti kirjandusmaastikul tuntud Adamsoni luule, eelkõige murdekeelne. Mulgi murre oli Adamsoni emakeel. Hendrik Adamsoni tunnustati ja austati tema eluajal, samas jäi ta Eestis kõiges ja kõikjal salongiväliseks suuruseks. Tänapäeval võime tema kirjandusliku pärandi põhjal väita, et Hendrik Adamson oli kirjanik, kes ei mahtunud Mulgimaale.

Hendrik Adamsoni pseudonüümide loetelu

A. H.

Antropos

As Vosdam

Aspirantus Alfa

Coco

H. A.

H. A-n.

Henry

Markii Labardan

Nostradamus

Pifferaro-Antananariwo

Rococo

Karmen Kozma. HULL. OTSE JA AUSALT

Jes Kirjastus, 2021
152 lk. 

Võtsin raamatu sirvimiseks kätte ja ei suutnudki seda enne ära panna, kui lugu oli loetud. Autor räägib hästijälgitavas keeles oma lapsepõlvest, kuhu kuulus ema süles teki sisse mähituna öine põgenemine vägivaldse isa eest, kellega oli tegelikult ka ilusaid hetki. Näeme, kuidas tüdruku parimaks kaaslaseks sai napsuvennast vanaisa, kelle pisipättuste vältimiseks tuli vanaemale mõnikord ka valetada.

Ta räägib raamatus julgelt oma kompleksidest ja vajadusest olla perfektne. Unistusest saada arstiks. Kuni  avastab esimese kursuse lõpus end psühhiaatriakliinikus. Selgus, et kogu lisahoog ja muinasjutuline jõud, mis lasi tal mängeldes saavutada häid tulemisi trennis ja koolis, pole olnud lõivuta. Selgus, et ta pole olnud viimasel ajal nii ilus, osav, võimekas ja imeliselt mängulises telepaatilises suhtes oma kursusevennaga. Selgus, et tal oli akuutne skisofreeniline episood, millest saadud ajukahjustuse järel sai edukast noorest naisest ülekaaluline depressiooni põdev inimvare, kelle töövõime oli oluliselt langenud. 

Nautisin seda, kuidas ta oma lugu rääkis ning lugejat läbi oma haiguse tekke, tipphetke ja ravi juhatas. Meeldis, et autor andis võimaluse enda mõtte- ja tundemaailma siseneda haigusele eelnenud aega, skisofreenilise maailma sisse ja järele. Minu jaoks oli väga huvitav saada osa sellest, kuidas ta maailma episoodi ajal nägi ja tajus, mida mõtles ja tundis. Kuidas see hiilis pisitasa ligi. Mulle meeldis, et autor andis võimaluse näha, kui tõsine ülesanne on enda puudustega silmitsi seista ning nendega koos elama õppida.

Head lugemist!

Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu
Raamatut saab laenata: teabekirjanduse saalist (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1995543

VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Nele meenutus Elle Sihveri linnaraamatukokku tulemisest

Ellest ja Nelest sai lahutamatu töötandem pikkadeks aastateks

Ühel ilusal varasügisesel päeval saabus meie hulka Elle Sihver. Tegelikult oleks õigem kasutada sõna „ilmus“, sest sõna „saabus“ on selle kirjeldamiseks liiga bravuurikas. 

Niisiis, ta ilmus netil ning malbel moel raamatukokku ja kadus kohe varufondi, et hakata korda sättima sealset paabeli segadust. Esimesel nädalal ei näinud me temast rohkem, kui vaid mööda libiseva kitli seljatagust. 

Varem oli Elle töötanud Oiu raamatukogus, kus ta oli ennast näidanud väga tubli raamatukoguhoidjana, pealegi oli ta erialalt  filoloog ja ludistas ladusalt inglise keelt, nii et meie direktori süda ei jäänud enne rahule, kui oli ta maalt linna kaaperdanud. Paistis, et Elle ise ei teadnud enda kui üliväärtusliku töötaja kuvandist midagi, sest ta oli oma käitumises äärmiselt tagasihoidlik, olles töövaimukesena peaaegu nähtamatu. 

Nädalaga ajas ta meie  lohakil varufondi eeskujulikult tähestikku ja sättis raamatud riiulitel noolsirgetesse ridadesse, seejärel imbus ta vaikselt avalikumatesse ruumidesse ja hakkas oma tasasel, kuid tõhusal moel sealgi käsi külge panema. 

Kord ühel tõeliselt vastikul vihmasel ja hämaral hommikul tööle tulles leidsin ta oma laua tagant, kus ta  laualambi valgusvihus koduse olekuga istus ja linikule pitsi heegeldas, kusjuures heegeldamiseks kasutas ta raamatuköitmiseks mõeldud halli linast nööri. Kontrast sügisese sünguse ja toas avaneva sooja ja helge atmosfääri vahel oli jahmatav. Esimest korda vaatasin teda päris tõsiselt ja see, mida ma nägin, meeldis mulle. Meeldib siiani, isegi kui ta ei ole enam nii nähtamatu ning temast on saanud minu tähtis ülemus. Pitsäärtega linikut kasutas ta raamatukogu esikus oleva kriimulise plaadiga kapikese katteks, sest kodukaunistamine on tema kirg number üks.

Meenutas: Nele Grosthal