26. september – Friedrich August Saebelmann

26.09.1851 Karksi vald – 7.03.1911 Paistu
Helilooja, koorijuht, kirikuorganist ja pedagoog

Friedrich Saebelmann sündis Karksis köster-organisti perekonnas. Isa juhendamisel hakkas ta üsna noorelt klaverit õppima. 1871. aastal lõpetas Saebelmann Valga seminari. Kuna talle sobivat töökohta polnud, otsustas suunduda koos venna Aleksander Saebelmann-Kunileiuga Peterburi. Esialgu satuti majanduslikesse raskustesse. Tänu heale saksa keele oskusele sai Friedrich tööd õpetajana Anna kiriku saksa koguduse koolis. 1874. aastal astus Friedrich Saebelmann esimese eestlasena Peterburi konservatooriumi (C. van Arcki klaveriklassi). Seal õppis ta siiski vaid ühe aasta, misjärel pöördus tagasi Karksi ja asus tööle kooliõpetajana.

1880. aastast töötas Saebelmann Paistus kihelkonnakooliõpetajana ja köster-organistina. Vaatamata vaid lühiajalisele õppimisele muusikakõrgkoolis oli ta ilmselt saanud oma õpetajalt küllaltki häid teadmisi. Saebelmanni õpilased on meenutanud, et ta mänginud muljetavaldavalt klaverit ja improviseerinud osavalt orelil. Peale selle esines ta tšellistina ja andis klaveritunde. Tema Paistus asutatud suur meeskoor oli silmapaistva tasemega. Saebelmann juhatas ka maakondlikke laulupidusid ning temast kujunes Viljandimaa muusikaelus väga populaarne ja autoriteetne muusikategelane.

Looming

Saebelmanni vähene looming koosneb peamiselt koorilauludest, säilinud on umbes paarkümmend laulu. Heliloojale on omane loodus- ja armastuslüürika, kuid ta on kirjutanud ka üksikuid isamaalisi laule. Tema looming on venna omast küllaltki erinev: kui Aleksander Saebelmann-Kunileid tugines suurel määral rahvaviisidele, siis Friedrich rahvaviise ei kasutanud. Aleksandri looming on tõsisem, Friedrichi oma rõõmsam, muretum, ehk ka pealiskaudsem. 19. sajandi lõpukümnenditel lõid koorilaule paljud koolmeistrid, organistid ja köstrid. Friedrich Saebelmanni laulud paistsid nende hulgas silma oma värske helikeele ja erksa rütmiga. Lihtsa harmoonia tõttu olid nad mõnusad laulda ja võitsid omaaegsete kooride repertuaaris suure populaarsuse. Tema loomingusse kuulub mitmeid tänini palju lauldavaid laule: "Kaunimad laulud" (mis on olnud palju kordi laulupidude kavas), kauni viisiga ja südamlik "Ema süda", rõõmus kevadelaul "Ellerhein", erksarütmiline "Jahilaul", pea kõigil matustel kõlav "Palve" jt.

Friedrich Saebelmann oli ka esimesi eesti heliloojaid, kes hakkas kirjutama soololaule.

Allikas: Koolielu http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/saebelmann/elu.htm

25. september - Heino Olev 95

Heino Olev
Sündinud 25.09.1926 Vaalamäe talu, Vastemõisa vald, Viljandimaa
Kodu-uurija, Vastemõisa raamatukogu juhataja 1940-1959, 1962-1988, 1989-1990

 

Raamatukoguhoidja Heino Olev sündis väikekohapidajate Mihkel ja Marie Olevi (sündinud Niider) perre. Õppis Kildu 7-klassilises koolis.

Detsembrist 1944 kuni 1945 juulini teenis Nõukogude armees, seejärel töötas mõned kuud Leningradi merekaubasadamas.

Heino Olevi elutööks sai töötamine Vastemõisa raamatukogus, mille juhatajaks ta sai 1. oktoobril 1949. a. Oli kehtestatud kord, et uued raamatukogudesse tööle asujad peavad läbi tegema kahenädalase praktika maakonna keskraamatukogus. Heino Olev meenutab praktikast järgmist: “Töö raamatukogus tundus mulle kõrvalt nähtuna lihtne ja kerge, olles aga praktikal Viljandi Keskraamatukogus, kogesin, et see töö on hoopis keerulisem ja raskem. Tuli õppida selgeks raamatute liigitamise ja kataloogimise reeglid ning nende praktilist kasutamist; tööplaanide, aruannete ja teiste vajalike dokumentide koostamist. Tänu suurte kogemustega ja heatahtlike raamatukogu töötajate juhendamisele, sain esialgsed teadmised kätte. Tuli osa võtta ka raamatute laenutamisest laenutusosakonnas. Koos juhendajatega raamatuid laenutades nägin, kui püüdlikult ja heatahtlikult aidatakse lugejale leida sobiv raamat ja kui head kirjanduse tundmist see nõuab.”

Heino Olev läks pensionile 1. augustil 1988. Uueks juhatajaks sai Viljandi Kultuurikooli raamatukogunduse eriala lõpetanud Kaaja Kippel, kes sai olla raamatukogu juhatada ainult mõnda aega, kuna ta läks varsti peale tööle asumist lapsepuhkusele. Tema puhkuse ajaks /1.06.1989-30.09.1990) kutsuti taas tööle Heino Olev.

Heino Olevi kodu-uurimuslik tegevus jääb ajavahemikku 1978-1992. Tõuke kodu-uurimisega tegeleda andis tollase Vastemõisa külanõukogu esimehe Leonhard Pruusi ja kodu-uurija Endel Rössleri algatatud kodu-uurimispäevad. Ta on koostanud kodulookartoteegi, väljapanekuid ajakirjanduses ilmunud artiklitest koduloopäevadel jne. Tema koostatud „Vastemõisa raamatukogu kroonika“ hõlmab aastaid 1909-1993.

Heino Olev koostas kaks kodulooliste materjalide kogumikku. Üks neist oli Vastemõisa valla omavalitsuse, koolide, seltskondlike ja majanduslike organisatsioonide, tööstuslike ettevõtete tekkimisest ja arenemisest ning neis tegutsenud isikute eluloolised andmed seisuga 1. aprill 1936. Ning teine Albert Kivikase seoseid Vastemõisa ja Kilduga.

Isiklikku

Abikaasa Meeta Olev (sündinud Päärmets), peres kaks last.

 

Tunnustused

• Raamatukogutöötajate teenetemedal 1986
• Vastemõisa valla tänukiri koduvalla ajaloo uurimise ja jäädvustamise eest

 

Allikad

• Torim, Tiina. Vastemõisa raamatukogude ajalugu : lõputöö / juhendaja Ilmar Vaaro. – Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogunduse, infoteaduse ja dokumendihalduse osakond Raamatukogunduse ja infoteaduse eriala. – Viljandi, 2008. - SISSEJUHATUS (core.ac.uk)
• Viljandimaa koduloolasi : teatmik. – Tartumaa Trükikoda, 2009. – Lk. 53-54

23.september – Karl August Hermann

23.09.1851 Uue-Põltsamaa vald – 11.01.1909 Tartu
Keeleteadlane, helilooja, kirjanik


Karl August Hermann (23.09.1851 Võhma - 11.01.1909 Tartu)

Hermann oli eesti keeleteadlane, ajakirjanik, helilooja ja muusikategelane. Töötas Tartu ülikooli eesti keele õppejõuna, toimetas ajalehte "Postimees", andis välja esimest eesti muusikakuukirja ning kirjastas hulga koorilaulukogumikke. Alustas esimese eestikeelse entsüklopeedia koostamist, millest ilmus küll ainult 1. köide. Silmapaistva organisaatorina oli osaline kõigis tähtsamates Tartu ja ka kogu Eesti kultuurisündmustes. Püüdis edendada eesti koorimuusikat ja kogus eesti rahvaviise. Oli II, IV, V ja VI üldlaulupeo üks üldjuhte. Lõi üle 300 muusikateose, enamik neist koorilaulud. Paljud neist said rahvusliku liikumise ajal väga populaarseks ning on seda tänapäevalgi.

Karl August Hermann sündis Põltsamaa lähedal Võhmas. Kaotas noorelt ema ja isa, mistõttu ta lapsepõlv ja kogu haridustee olid rasked. Seda enam tuleb imetleda tema vaprust olusid trotsida ning kõige kiuste kõrgharidus omandada.

Hermann õppis Põltsamaa kihelkonnakoolis, kus laulis ka oma aja kohta heatasemelises Wilbergi kooris. Pärast kooli lõpetamist jäi ta sinna abiõpetajaks. Murranguliseks ja suunavaks sündmuseks 18-aastase Hermanni elus oli I Üldlaulupidu 1869. aastal Tartus. Sellelt rahvusliku liikumise suurürituselt sai ta innustust iga hinna eest edasi õppida ja sellega oma rahvale kasu tuua.

Aastail 1871-1873 töötas ta Peterburis õpetajana ning kavatses ka konservatooriumi astuda, kuid vanuse ja ebapiisava ettevalmistuse tõttu tuli sellest loobuda. Ta pidi leppima vaid eratundide ja iseõppimisega. Eratunde oreli-, viiuli- ja klaverimängus võttis ta ka Tallinnas. 1875. aastal astus Hermann Tartu ülikooli usuteaduskonda, kuid varsti muutusid tema suhted õppejõududega pingeliseks - tulevane pastor käis "Vanemuise" koori juhatamas ning tegeles ka muu kõrvalisega.

Hermann katkestas õpingud ning läks 1878. aastal hoopis Saksamaale, Leipzigi ülikooli keeleteadust õppima. Ta lõpetas ülikooli 1880. aastal keeleteaduse doktori kraadiga, tema väitekiri käsitles eesti keele vältevaheldust. Saksamaalt käis ta Eestis II üldlaulupidu juhatamas.

1880. aastal pöördus Hermann Tartusse tagasi, kuhu jäi oma surmani. Siin rakendus ta kogu jõuga tööle. Vähe on neid organisatsioone ja seltse, kus Hermann poleks innuga kaasa löönud. Ta oli poliitika- ja ühiskonnategelane, teadlane, ajakirjanik, kirjandusteoste autor ning kirjastaja. Ulatuslik oli tema eesti keele alane tegevus, sealhulgas kujunemisjärgus keele sõnavara rikastajana ja grammatika kujundajana. Aastast 1889 töötas ta Tartu ülikooli eesti keele lektorina.

Väga ulatuslik oli ka tema muusikaline tegevus. Hermanni nimega seostub kõik 19. sajandi viimaste aastakümnete muusikaelus ettevõetu: laulupidude korraldamine, muusikakirjanduse kirjastamine, esimese eestikeelse muusikaajakirja väljaandmine, rahvaviiside kogumine, seadmine ja propageerimine, tegevus koorijuhi, helilooja ja kriitikuna.

Ajakirjanduslik tegevus

Aastail 1882-1885 toimetas Hermann "Eesti Postimeest". 1886. aastal omandas ta "Perno Postimehe", nimetas selle ümber "Postimeheks" ning andis seda Tartus välja kuni 1896. aastani. Tema juhtimisel kasvas väikesest, kohaliku tähtsusega nädalalehest ülemaaline, laialt loetav ja populaarne esimene eesti päevaleht (alates 1891. a.). Keerulistes venestuspoliitika tingimustes oli vaja osavust ja laveerimist, et tsensuur lehte kinni ei paneks. Hermann sai sellega hakkama.

Hermanni südameasjaks oli eesti rahvast ka muusika alal võimalikult mitmekülgselt harida. Juba "Postimehe" toimetajana avaldas ta aastail 1882-1884 selle juures "Muusiku Lisalehte", milles ilmus ka koorilaule. Hiljem sai ta loa muusikaajakirja väljaandmiseks ja nõnda hakkas igal kuul ilmuma "Laulu ja mängu leht" koos noodilisaga (1885-1897, 1908). Ajakiri oli mõeldud üldharivana laiale lugejaskonnale ning oli kirjutatud lihtsas stiilis.

Lehe number koosnes sõnalisest ja muusikalisest osast. Hermann avaldas hulga lääne muusika heliloojate elulugusid, lisaks järjejutuna lühikese maailma muusika ajaloo. Ta jagas ka praktilisi õpetusi laulmise, viiulimängu, noodi- ja kompositsiooniõpetuse kohta, tutvustas ja soovitas koguda eesti rahvalaule. Igas numbris oli ka üks põnev seiklusjutt, mille peategelaseks oli mõni kuulus muusik. Artiklite materjali võttis Hermann peamiselt saksa, aga ka teiste maade ajakirjandusest. Muusikalises osas avaldati koorilaule, soololaule saatega, viiuli- ja klaveripalu. Repertuaari hulgas oli palju tema oma loomingut, aga ka teiste noorte eesti heliloojate teoseid, samuti teiste maade heliloojate töid.

"Laulu ja mängu leht" oli lugejaile küll meeltmööda, kuid kõrge hinna tõttu jäi tellimusi üha vähemaks. 1897. aastal pidi Hermann ajakirja sulgema. 1908. aastal üritas ta ajakirja veelkord käima panna, kuid siis piirdus see vaid kahe numbriga. Pärast lehe sulgemist oli Eesti kaua ilma muusikaajakirjata, alles aastal 1922 hakkas ilmuma uus muusikakuukiri "Sireen" Juhan Aaviku toimetamisel (siiski vaid 4 numbrit). Ajakirjas avaldatud materjale andis Hermann hiljem eraldi välja pedagoogiliste raamatutena: "Noodi-õpetus" (Tartu, 1892), "Noodi-õpetus ja komponeerimise-õpetus" (Jurjev [Tartu], 1893) ning "Viiuliõpetus" (Jurjev [Tartu], 1893). Keelemehena mõtles ta välja ka muusikatermineid. Hermannilt on eesti keelde püsima jäänud umbes 140 tema heast keelevaistust kõnelevat sõna, nagu tähestik, häälik, algvõrre ja ülivõrre; käändenimed saav, rajav, olev; aga ka muusikaterminid kolmkõla, heliredel jne.

Loomingust

Hermann on olnud väga viljakas helilooja. Parim osa tema loomest on koorilaulud, algupäraste laulude ja rahvaviisiseadete arv ulatub 300-ni. Tema muusikat on tugevalt mõjutanud lihtsakoeline saksa koorimuusika. Laulude rõõmsameelsed ja muretud tekstid on sageli tema enda sulest. Laulud on enamasti lihtsa ülesehitusega salmilaulud, mis hästi tabatud meeleolu tõttu said kiiresti populaarseks. Paljud neist on püsinud repertuaaris tänapäevani. Parimad laulud nagu "Kungla rahvas" (Fr. Kuhlbars), "Mingem üles mägedele"  (kuula lingile klikates) (ka pealkirjaga "Ilus oled, isamaa", M. Veske), "Munamäel" (J. Kunder) kõnelevad heast meloodiaandest. Optimistlik "Oh laula ja hõiska" (kuula lingile klikates) autori sõnadele on populaarsemaid laulupeolaule. Sageli lauldavad on veel "Teretus", "Kevade marss" (K. A. Hermann).

Erandlik ja parim saavutus Hermanni kooriloomingus on aga 1880. aastal kirjutatud laul "Isamaa mälestus" (kuula lingile klikates). Kreutzwaldi "Kalevipoja" sissejuhatusest võetud tekst on tulvil muistse vabadusvõitluse romantikat ja isamaa-armastuse paatost, mida Hermann on muusikaliselt suutnud väga sugestiivselt väljendada. Laul on hea dramaturgilise ülesehitusega, selles on meeleolude vaheldust ning muusikaliste kujundite kontrastsust.

Lisaks suurele hulgale koorilauludele kuulub Hermanni heliloomingu hulka ka soololaule, klaveri- ja viiulipalu. Tema loodud on ka üks muusikaline lavateos, esimene eesti ooperikatsetus - lauleldus "Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvad" (Hermanni enda libreto rahvamuistendi ainetel; 1907, esietendus 1908). Selle orkestreeris ja lisas avamängu Adalbert Wirkhaus. Noored professionaalid sarjasid tol korral teose maapõhja, millest vanahärra oli hingepõhjani solvunud. 1997. aastal orkestreeris Raimo Kangro teose uuesti ning kirjutas samas stiilis järje ("Uku ja Ecu") - selle kaksikteosega tähistati humoorikalt Eesti Vabariigi 80. aastapäeva, muiates nii ärkamisaegse kui tänapäevase pseudomütoloogia üle

Allikas: Koolielu http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/hermann/elu.htm

Karl August Hermanni monument, asukohaga Põltsamaa linnapargis 

Monument koosneb risttahukalistest roosakast graniidist sambast ja sellele on paigaldatud pronksist portreebüst. Graniittahuka külgedel on voluuditaolised kontraforsid.Tahkude esiküljel pronksmärkidega tekst Dr.K.A.Hermann (plaadil) 1851-1909. Kuju autor Alfred Zolk-Leius, kes oli lõpetandu Pallase kunstikooli ja õpetas Põltsamaa Gümnaasiumis joonistamist. Monumendi kõrgus 2 meetrit, asetatud muldkehale. Muldkeha nõlvadel kaks betoonist üheksaastmelist treppi. Mälestusmärki piiravad kõrged elupuud.

Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=5852

23. september - Tõnu Kukk

Tõnu Kukk

Sündinud 23.09.1961 Jõhvis
Eesti kunstnik ja karikaturist

Õppis Adolf Kesleri nimelise Keskkooli kunstiklassis, Jõhvi Kunstikoolis ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis graafika erialal. Elab Olustveres ja töötab Viljandis.

Tema huvialadeks on šaržide ja karikatuuride joonistamine, palindroomide loomine ning heraldika. Tema karikatuure on avaldatud huumoriajakirjades Pikker ja Pilkaja, tema kujundatud on mitmed raamatud.

Tõnu Kuke kujundatud logo

Tõnu Kukk on loonud arvukalt asutuste logosid ning linnade ja valdade vappe. Nende puhul on ta kunstnikuna kasutanud eelkõige heraldikale omaseid klassikalisi võtteid: legende, keskaegsete sümbolite detaile ning antiikmütoloogilisi ja kristlikke sümboleid.

Ta on arvukalt loonud logotüüpe, tuntumad neist on ehk pärimusmuusika festivali ja Päri­musmuusika aida visuaalsed tun­nused. Samuti Kondase keskuse, Viljandi muusikakooli ja Viljandi linnaraamatukogu märgid. Tema oli ka Eesti Vabariik 80 logo au­tor. Muuseas, Paia ristis seisev mulgi mees on samuti Kuke ku­jundusidee teostus, mis tugineb kuulsale "tikutopsi pildile".

Eesti kultuuriloos on talle is­tekoha kindlustanud kuksiim: isikupärane must-valge kujundi­keel, milles avaldub kunstniku visuaalne vaimukus. Ta hakkas kuksiime looma 1993. aastal ning on seletanud seda mõistet järgmiselt: "Sõna "kuksiim" on tuletatud kunstniku nimest ja terminist "maksiim" (põhimõte, elutarkus, käitumisreegel). Kuksiimid on puändikad sõna- ja kujundimänguga märgid, mis kannavad endas omapärast huumorit, vihjeid ja allegooriat. Nende tähenduslikkuse ja vihjelisuse mõistatamine pakub omaette lõbu ja lusti."

Eesti esimene kuksiimide näitus ja ühtlasi Viljandi esimene arvutigraafika väljapanek oli 1995. aastal Kilpkonna galeriis.

Allikad

• Männiste, Tiiu. Mitmekülgne meister Tõnu Kukk // Sakala (2011) 21. sept. 
• Trallmann. Aivar. Tõnu Kuke kuksiimid Tarvastu raamatukogus // Maaleht (2011) 13. nov. 
• Vikipeedia

17. september – Anton Irv 135

17.09.1886 Sillaotsa talu, Viljandi vald – 27.04.1919 Lätimaal Streneči lähistel

Kolme Vabaduse Risti kavaler, Kapten

Sündis 1886. aastal Viljandimaal Viljandi vallas. Üldhariduse omandas Viljandi kihelkonnakoolis. Enne Esimest maailmasõda töötas õpetajana.

Maailmasõtta astus 269. Novorževi polgu noorema allohvitserina. Lahingutes paistis silma erakordse julgusega, pälvides esimesena oma diviisist Georgi sõduriristide täiskomplekti. 1915. aastal ülendati ta vahvuse eest ohvitseriks ning määrati polgu luurekomando ülemaks. 1917.-1918. aastal oli Irv 1. Eesti polgus roodu- ja pataljoniülem.

Vabadussõja algul võttis kapten Irv aktiivselt osa 1. soomusrongi formeerimisest ning sõitis selle rongi ülema abina Viru rindele. 10. detsembril 1918. aastal nimetati kapten Irv soomusrongi ning pärast kapten Partsi haavatasaamist 1919. aasta jaanuaris soomusrongide divisjoni ülemaks.

Lisaks soomusrongidele olid tema alluvuses Kuperjanovi Partisanide Pataljon, Kalevi Malev, Scouts-rügement, Võru kaitsepataljon ning välisuurtükiväeosad. Petseri vallutamisel allusid soomusrongide divisjonile ka 2. ja 7. jalaväerügement. Kapten Irv langes lahingus 27.04.1919 Egle raudteejaama lähistel. (VRSAA F 400, N 12, S 27537; ERA F 495, N 7, S 1156; EVK 1984, lk 48; Vojennõi orden…2004, lk 539)

Leitnant Anton Irve autasustati Georgi mõõgaga.

Allikas: Eestlastest kavaleride elulood

Kapten Anton Irve mälestusmärk

Viljandi Pauluse kiriku juures Viljandi Pauluse kiriku juures nn Kirikumäel asub mälestuskivi Eesti Vabadussõjas langenud sõjamehele kapten Anton Irvele. A.Irv langes 27. aprillil 1919 Lätimaal, olles tollal Eesti Soomusrongide Divisjoni ülem. Temale kui Viljandimaalt pärit mehele püstitati 6. augustil 1933 Kirikumäele mälestussammas, mis Nõukogude okupatsioonivõimude poolt hävitati. Viljandi muinsuskaitsjate poolt paigaldati 29. aprillil 1989. aastal samale kohale mälestuskivi.

Allikas: Viljandi Turismiinfokeskus

VLRK 110 alteratiivajalugu: kuidas Veronika Viljandi raamatukogu omaks tegi

Viljandi oli minu jaoks täiesti võõras, kui 1999. aastal siia õppima tulin. Varasemad kokkupuuted piirdusid sellega, et sõitsime Jõgeva kooli eest bussiga Ugala ette, nautisime etendust ja pöördusime seejärel kohe koju tagasi.

Kuid Kultuurikolledži tudengi ja raamatuhaigena tuli endale esimese asjana selgeks teha, kust raamatuid saab. Üllataval moel oli see omamoodi aardejaht, sest kõik väärt kraam oli linna peal laiali ning mingist veebikataloogist ei olnud veel mõhkugi kuulnud – midagi oli Jaani kiriku juures punases majas, midagi Lossi tänavale jäänud lugemissaalis ja päris hea hulk Viljandi kohviku vastas kauni tornidega maja teisel korrusel. Tuli minna ja loota, et midagi on kohal. Lasteosakonnas olnud ahjud võtsid keskküttega korterist tulnud inimesel vaimustusest jalad ikka päris nõrgaks. Kahju ainult, et seal nii hirmus külm oli. 

Bibilid (nagu me end kutsusime) 1999-2003 arutamas ettekannet

raamatukogupäevadele "Lugemine lubatud!" aastal 2002

Laua ümber vasakult: Annika, Age, Veronika, Maire, Kristiina,

Kaidi, Reelika, Leili, Ingrid, Anne.

Taga seismas: Liina ja Ele

Õpingute alguses puutusimegi rohkem kokku Epp Raudsepa ning Kalju Lillepuuga ning saime lasteosakonnaga lähemalt tuttavaks. Epp saatis meid koolilastele tundidesse ette lugema ja nii sain ma oma esimesed fännijoonistused, mis vist siiani kuskil kastis alles on.

Unistus oli kooli lõpetamise järel Viljandi linnaraamatukogu tööka seltskonnaga liituda, kuid vanemate kursuste tudengid hoiatasid, et see pole nii lihtne. Kollektiiv oli nii tugev, et sel hetkel valitses teadmine - mõne ametikoha tekkimiseks on vaja suuri muutusi või traagilist pikseõnnetust.

Neljadal kursusel praktikal olles saime kursaõde Agega kuu aega põhjalikult äsja uude majja kolinud raamatukogus alguse rõõme ja muresid nautida. Inimestel kästi ülariided garderoobi jätta, suurte kottidega ei tohtinud edasi tulla ning seda kõike valvas turvamees. Lugejapiletid olid oranžid kokkumurtud papitükid, kuhu löödi tagastustähtaeg ning laenatud asjade nimekiri pidi lihtsalt peas olema. Ja kui juhtus, et mõni tõi raamatu tagasi, aga ei teadnud, mis talle määratud tagastustähtaeg oli, tuli mõnda aega oodata, et tema kaart üles leitaks. 

Lugejad võtsid uue raamatukogu kiiresti omaks, ent hoidku Jumal, kui keegi julges turvamehest üleriietes või suure kotiga mööda hiilida! Kohe saatsime alla tagasi!

Tagantjärele on päris kentsakas, millise kadalipu inimesed olid nõus läbi tegema, et korraks läbi astuda. Üks noormees oli eriti hämmeldunud, kui ta leti eest tagasi saatsime, sest ta oli jopega julenud turvamehest mööda lipsata. Noormees läkski pidevalt nina alla pobisedes alla ning tuli ilma jopeta üles tagasi. 

Otsisime talle soovitud raamatu välja, kuid siis selgus, et kannatused pole veel lõppenud - ta oleks pidanud uuesti minema alla ankeeti täitma, kuna ta polnud meie lugejaks registreerunud. Nüüd ei saanud noormees üldse aru, mis toimub: „Mis toimub, krt? Miks ma seda raamatut ilma registreerimata osta ei saa?“ Nüüd oli meie kord silmi punnitada ning kaldale uhutud räime kombel suud maigutada: „Aga see on raamatukogu! Me ei müü raamatuid!“ 

Järgnes äraseletatud nägudega vastastikune india draama vääriline pilkude mäng, kus kumbki ei tahtnud järele anda. Ilmselgelt ei suutnud me teda sellega veenda ja inimene uskus jätkuvalt, et nii uhke maja, suure hunniku raamatute, turvaväravate ja turvamehega kohast  peab saama raamatuid osta! Pinge maandas eksinud külalise käerehmatuse taktis paisatud valjuhäälne ebatsensuurne sõna, misjärel ta tormas jooksujalu normaalsemat poodi otsima.

Raamatukokku tööle said meie kursusel kõik vist just tänu sellele viimase aasta praktikakogemusele juba enne kooli lõpetamist. Viljandi Linnaraamatukogule eelnes väike kogemus koduküla Siimusti raamatukogus ja Viljandimaa  Noortekeskuses. Vahepeal kasvas pere ja niipea, kui laps oli ema tööle tagasiminekuks piisavalt küps ja tuli mõte direktorile igaks juhuks oma CV tuua, selgus, et kohe uuest nädalast olekski tegelikult lausa kahte inimest tarvis ning ülejäänud on juba ajalugu.

Meenutas: Veronika Raudsepp Linnupuu

Mahe nutidieet

Euroopa säästva arengu nädala puhul soovitavad Eesti raamatukogud vähendada magamisele eelnevat ekraaniaega.

Kuid lisaks une-eelsele raamatulugemisele on palju väikeseid nõkse, mis aitavad ekraaniaega vähendada. Siinkohal pakub Viljandi Linnaraamatukogu välja mitmest toredast raamatust inspiratsiooni ammutanud, kuid siiski täitsa omasoodu kokkusobitunud maheda nutidieedi.

Viljandi Linnaraamatukogu maheda nutidieedi 7-päevane programm:

• 
  ESMASPÄEVAST on sinu voodi nutivaba ala
• TEISIPÄEVAST jäta telefon söömise ajaks kaugemale
• KOLMAPÄEVAL lülita välja märguanded nutiseadmetes
• NELJAPÄEVAL seadista e-post nii, et uuendad seda käsitsi
• REEDEST ära vaata tööga seotud e-kirju vabal ajal
• LAUPÄEVITI veeda ekraanivaba tund pere või sõpradega
• PÜHAPÄEV on ekraanivaba päev
• IGA PÄEV: Tund enne und mobla peost, naudi teost!*

*Nimelt, kui une eel võtta telefoni või mõne muu nutiseadme asemel ette raamat, on sel omajagu plusse nii meie enda tervisele, elukeskkonnale kui ka kultuurile. Kel vaja, siis ekraanipaastu abivahendeid ei tule kaugelt otsida: neid leiavad huvilised oma kodulähedasest raamatukogust.

VLRK 110: Raamat lugejale lähemale!

Esimene rida vasakult Tamara Esjen, Adele Kiilaspea,
Ermiine Laan, Marie Sander, Marie Killar
Teine rida vasakult Alide Ilves, Salme Reier, Helgi Rohtla,
Marie Sülla, Nehama Prenskaja

1950. aastal korraldati maakonnad rajoonideks, ajaleht "Sakala" hakkas kandma nime "Tee Kommunismile" ning linnas olid sõjas laastatud varemed koristatud ning pisitasa hakati kahjustatud hooneid taastama, uusi ehitama. Raamatukogu ülesandeks sai nõukogude ideoloogia edastamine.

Kummalisel kombel koosnes sel veidral perioodil raamatukogu personal mitmest uue võimu silmis mitte nii eeskujulikust inimestest: raamatukogu juhataja Ermiine Laan oli küll venemaa eestlane, kuid parteitu, Maie Tavaste ja Malle Tamme olid omal ajal represseeritud, Hillar Kattai oli endine soomepoiss ja samuti represseeritu.

Ideoloogilise ümberkasvatamise saavutamiseks toimus kampaania „Kõik pered lugejaks”. Rajooniraamatukogu lugemissaal töötas kõikidel nädalapäevadel, abonement oli suletud esmaspäeviti. Raamatukogutöötajatel oli kohustus käia kodudes ja võimalikult kõik pereliikmed lugejaks värvata. Vajadusel korraldati ka raamatute kojukannet.

Nõukogude propagandamasina osadena pidid raamatukogutöötajad koostama ettekandeid ühiskondlik-poliitilistel teemadel ja neid raamatukogutöötajate seminaridel ette kandma. Seminaridel viibis kindlasti ka mõni elukutseline parteitöötaja, kes pidi ettevõtmist „õigel rajal” hoidma. Raamatukogu oli kohustatud osalema ka valimiseelses propagandatöös – 1951. aastal organiseeriti agitbrigaad, mille kooseisu kuulusid ka raamatukogutöötajad. Brigaadil tuli esineda asutustes ja kolhoosides, tegeleda ettelugemiste, vestluste, loengute ja muusikalise meelelahutusega.

1950.-1960. aastate näitusi iseloomustasid rohked plakatid, väljalõiked ajalehtedest ja -kirjadest. Plakatid, mis olid kohustuslikud ruumikujunduse elemendid, valmistati ise – näiteks kartuli ruutpesiti kasvatamise kohta. Lisaks näitustele tuli pidevalt koostada ja kujundada aktuaalsetel teemadel stende, mida paigutati nii raamatukogusse kui ka kultuurimajja, teatrisse ja mujale. Stendidel kajastati põllumajandustoodangu näitajaid, orgaaniliste väetiste kasutamist, sotsialistliku võistluse näitajaid, viisaastakute materjale jm.

Kodulootöölegi pandi alus 1950. aastatel – palju oli juttu patriotismist ja kodumaa-armastusest, mida oli kõige õigem kasvatada oma kodukoha ajaloo ja väärtuste tundmaõppimisega. Viljandi Rajooniraamatukogu kodulookartoteegi koostamisel astuti esimesi samme 1955. aastal, kuid järjekindlat tegevust selles valdkonnas polnud. Lugemissaali juhatajana alustas 1958. aastast tööd innustunud koduloolane ja kirjamees Hillar Kattai, kes pani aluse kodulookartoteegi süstemaatilisele koostamisele. 

Fotol  rändkogu juhataja Adele Kiilaspea Viljandi Haiglas patsientidele ette lugemas.

Viiekümnendatel oli raamatukogude jaoks kõlamas praegugi sümpaatsena kõlav lööklause: „Raamat lugejale lähemale!”. Paraku ei olnud esmaseks eesmärgiks inimeste elu toetamine ja mugavus, vaid parteipropaganda jõuline viimine iga elanikuni, rahvast ümber kasvatada. Raamatukogu pidi muutuma nõukogude ideoloogia edastajaks, selleks tuli organiseerida kõlavate pealkirjadega näitusi, propageerida ühiskondlik-poliitilist kirjandust. Ühe meetmena olid käigus rändkogud.

Viljandi Rajooniraamatukogu teenindas 1950. aastatel 25 rändraamatukogu: näiteks Jämejala haiglas, maakonnahaiglas, Kamara Riiklikus Sordiaretuspunktis, T. D. Lõssenko nim Puukoolis, laste töökoloonias, võõrastemajades Lembitu, Kalev ja Oktoober. Iga külaraamatukogu pidi organiseerima vähemalt ühe laenutuspunkti ja arendama välja oma teeninduspiirkonnas rändraamatukogude võrgu. Eriti nõuti tehnika- ja põllumajanduskirjanduse propageerimist. Kord kuus pidi kohalik raamatukogutöötaja vahetama rändkogus raamatuid. Rändkogude arv tasapisi vähenes ja nii oli 1956. aastaks alles 15 rändkogu.

Elizabeth Jane Howard. VALGUSE AASTAD

Sari Cazalet kroonika. I 
Varrak, 2020
520 lk.

Kui hetkeks Skandinaavia krimkadest või fanataasiaraamatute pöörastest tegevuskurvidest villand on, siis siin on üks vererõhku alandav saaga.

Cazalet`i viieosalise perekonnakroonika 1.osa on jõudnud meie lugemislauale. Raamatu sündmustik hakkab hargnema aastast 1937. Autor on kroonika kirjutanud oma suguvõsa mälestuste põhjal. See on selline sujuv voolamine: kirjeldatakse inglise keskklassi igapäevaelu, suurt intriigi ei ole, elu on vaikses kulgemises. Tegelasi on kroonikale kohaselt palju – on vanapaar, nende kolm poega ja tütar, poegade pered naiste-lastega, teenrid, lisaks muid sugulasi ja sõpru. Algul tundus pilt tegelaste osas nii kirju, et tuli raamatu alguses olevate tegelaste nimekirjas järge ajada. Aga mida lehekülg edasi, seda selgemaks kõik muutub ja tekib kummaline teada tahtmine, mis edasi saab. Vendade Hughi, Ruperti ja Edwardi perekonnad veedavad pealtnäha muretuid jõulu -ja suvevaheaegu maalilises Home Place lapsepõlvekodus. Õnnelikule pealispinnale vaatamata võib lugedes hoomata pereliikmete muresid, hirme ja ebakindlust. Probleemideks suhted oma kaasadega, lastega, firmadega ja kõige selle taustal ähvardavalt süttiv sõjakolle. Raamatus ei juhtu suurt midagi, miski ei pane närviliselt lehte keerama. Ometi haarab see lugu kaasa ja kogu aeg tahaks teada, kuidas neil kõigil minema hakkab.

Kui olete kunagi nautinud John Galsworthy „Forsyte`ide saagat“ või vaadanud Downton Abbey seriaali, siis Cazalet kroonika sobib siia ritta väga hästi.

Raamatut luges: Epp Raudsepp

Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1971246

VLRK 110 alternatiivajalugu: Kõikuvad riiulid

Pipa langenud riiulite vahele lõksu jäänud Helvit päästmas

Meie Pika tänava majake oli selleks ajaks, kui mina selle kollektiiviga liitusin, järjest kasvavale raamatukogule ammugi kitsaks jäänud. Ühes majas asusid nii kojulaenutus kui lugemissaal. Ruumid olid riiuleid nii paksult täis topitud, et vähegi kogukamad lugejad pidid külg ees nende vahel loovima ja mõne raamatu täpsemaks uurimiseks tuli minna akna alla valguse kätte. 

Kord asendasin lugemissaalis lõunale läinud töötajat, kui kuulsin maja teisest tiivast laenutusosakonna poolt hirmsat mürinat ja Helvi Ilusa hüsteerilist kiljumist. Tormasin hääle suunas ja sain peaaegu jalust maha niidetud ühe noormehe poolt, kes vastassuunas põgenes ja majast välja lipsas. Laenutusosakonnas avanes mulle üllatav vaatepilt: ilukirjanduse toas olid kõik riiulid nagu doominokivid kokku varisenud ja täitsid ühtlase kihina kogu põranda. Kiljuv Helvi osutas näpuga ühele kõrgemale mügarikule raamatulasus, mis äkki liigutama hakkas ja hunnikust pistis näo välja Hilja, prillid viltu ninal. Õnneks olid prilliklaasid terved, sest riiuli äär ei olnud nende pihta sattunud. 

Ronisime ruttu neljakäpuli tuppa ja hakkasime teda ettevaatlikult riiulite ja raamatute alt välja kaapima. Saime ta kätte suhteliselt heas korras, ühes tükis, ilma murdude ja suuremate vigastusteta, välja arvatud mõned muhud ja sinikad. Ta oli küll veidi oimetu, aga kogus ennast ruttu ning kamandas tarmukalt meid tekkinud korralagedust likvideerima. 

Õnnetuse oli põhjustanud mulle ummisjalu vastu tormanud noormees. Ta oli roninud vastu seina seisva riiuli äärele, mis oli kõikuma löönud ja kukkudes kogu toa riiulid ridade kaupa kaasa tõmmanud.

Meenutas Nele Grosthal

VLRK 110: Lasteraamatukogu läbi aja

Raamatukogu sõjajärgne kollektiiv (vasakult):

Marie Killar (pisike Pipa süles), Anna Marend ,

Marie Sander (raamatuga) ja Salme Henrichson.

Eellugu

1945. aastal loodi Viljandi Keskraamatukogus noorteosakond.

Nõukogude teise okupatsiooni algul sai Viljandi Keskraamatukogu uued ruumid sõjaväeosale kuuluvas majas Posti tänav 8, mille viis tuba (kokku 196,3 m²) vajasid tõsist remonti. Raamatukogu juhatajaks jäi pikaajalise tööstaažiga Anna Marend. 

147 lugejaga noorteosakond asus ühes ruumis täiskasvanute laenutusruumiga. Kooliealistele lastele laenutati raamatuid õpetaja ja eelkooliealistele vanema vastutusel. Noortetööd juhtis Marie Killar.

1948. aastal kolis raamatukogu värskelt remonditud ruumidesse tuttavas majas Pikk tänav 6 ning olema sai eraldi ruum noorteosakonnale, mille juures „väheldane tuba, mis ühteaegu täidab noorte osakonna raamatuhoidla kui ka raamatukogu arhiivi ülesandeid.“ (Aruanne Viljandi Keskraamatukogu tegevuse kohta 1. jaanuarist kuni 1. november 1948)

Viljandi Lasteraamatukogu

1950. aastal eraldiseisva asutusena loodud Viljandi Lasteraamatukogu
alustas Pikk tänav 6 majas

Ermiine Laan tütar Editiga

1950. aastal muutus linnaraamatukogu seoses rajoonide moodustamisega rajooniraamatukoguks ning lasteosakonna baasil loodi Viljandi Lasteraamatukogu, mis asus jätkuvalt Pikk tänav 6 majas.

Keskraamatukogust eraldumisega saadi kaasavaraks 1768 eksemplari raamatuid, mis pidid ära mahtuma lasteraamatukogu käsutusse antud 30 m² suurusesse toakesse. Inventariks olid laenutuslett, 20 tooli ja raamaturiiulid. Seda oli raamatukogule antud ülesandeks – teenindada lapsi ja kooliõpilasi kuni nende 16 aastaseks saamiseni – ilmselgelt liiga vähe. 

Lastega hakkasid tegelema juhataja Ermine Laan (Keskraamatukogu juhataja 1. juuni 1947-1967) ja alates 1944. aastast KRKs noortega töötanud Marie Killar. 

Aasta lõpuks oli raamatufond kasvanud ja tunda hakkas andma ruumikitsikus. Kitsastest oludest hoolimata korraldati lastele kirjandusüritusi – loeti ette raamatuid ja pandi välja näitusi.

Pipa Pioneeride maja trepil. Siin asus Lasteraamatukogu 1951-1954

1951. aastaks

Salme Reier oli lasteraamatukogu juhataja 1951-1978

kasutas raamatukogu üle 500 Viljandi lapse ja õpilase. Ruumipuudust leevendas kolimine veidi suuremasse ruumi (39 m²) Pioneeride Majas Pikk tn. 4 (tuntud Vabariigi ajal kui Villa Gabler ning nüüd kui Ingeri maja), kus raamatukogu sai oma ürituste korraldamisel kasutada sealset saali. 

Aasta algusest kuni juunini töötas lasteraamatukogu juhatajana Marie Sülla, alates 10. juunist asus juhataja kohuseid täitma Salme Reier, kes varem oli töötanud Pinska külaraamatukogus. Töötingimuste paremaks muutumisel elavnes raamatukogu tegevus.

Lisaks traditsioonilistele raamatukoguüritustele korraldati lastele ka loodusmatku, suvel organiseeriti lugejate aktiivile ekskursioon ja tööpäev Lembitu kolhoosis. Aktiivsetest raamatukogu lugejatest võib meenutada näiteks Rudolf Rimmelit (kirjanik), Reet Espet (õpetaja) ja Vello Tiret (EKSEKO juht). 

Järgnevatel aastatel arenesid sidemed koolidega. Koostöös korraldati lugejate konverentse vene nõukogude lastekirjandusest, tähistati lasteraamatunädalaid, kus etteastetega esinesid Viljandi Pioneeride Maja ja Lastemuusikakooli õpilased ning isetegevuslased. Raamatukogu töötajaid abistas õpilaste aktiiv. Suvel organiseeriti lastele järve ääres raamatute laenutuspunkt. Lugejate arv raamatukogus tõusis 800ni. Kollektiivselt registreerusid lugejateks Viljandi Pedagoogilise Harjutuskooli lapsed.

 

Pipa Jakobsoni tänava maja ees, kus Viljandi Linnaraamatukogu asus 1954-1972

19. sajandi lõpul püstitatud ja algselt perekond von Strykile kuulunud hoones asus Esimese Vabariigi ajal Viljandi Kaitseliidu staap.  Tõenäoliselt paigutati sinna Seasaare kõrtsi põlengu järel ka Viljandi Rajooni Kultuurimaja ning 1945. aastal loodud Muusikakool. 1954. aastal, pärast seda, kui kultuurimaja sai Tallinna tänavale ehitatud Johannes Fuksi poolt projekteeritud uude hoonesse kolitud, sai lasteraamatukogu kultuurimajale kuulunud ruumid endale.

Foto originaal: Henri Projekt OÜ Facebooki leht

1954. aastal sai lasteraamatukogu ruumid Jakobsoni tänaval punastest telliskividest majas, endistes rajooni kultuurimaja ruumides. Ukse kõrvale paigaldati tagasihoidlik silt „Viljandi Rajooni Lasteraamatukogu”. Nimemuudatus tulenes raamatukogutöö mahu suurenemisest, eriti metoodilise töö alal. Saadi juurde uus ametikoht – lugemissaali juhatajana asus tööle Helju Veevo (Lehesmets). Organiseeriti rändraamatukogud Viljandi Laste Töökoloonias ja laste hooajalises suvelaagris.

Lasteüritus raamatukogus 1950. aastate lõpus

1950. aastate märksõnaks oli nõukogude lastekirjanduse propageerimine. Osavõtt üritustest oli väga aktiivne. Alates 1957. aastast korraldati raamatukogus televiisori ühisvaatamisi. Raamatukogus käis koos deklamaatorite ja raamatusõprade ring ning tegutses näitering.

1955. aastal alustati küla- ja kooliraamatukogude metoodilise juhendamisega. Korraldati kohtumisi lastekirjanikega – raamatukogu külastasid Feliks Kotta, Eno Raud, Minni Nurme. Tublimate lugejatena mainitakse Ene Ergmad (poliitik), Teet Tibarit (võrkpallitreener).

1960. aastaks oli raamatukogus registreeritud 1810 lugejat, kelle käsutuses oli raamatufond 16893 raamatuga.  Suvekuudel laenutati raamatuid Viljandi järve ääres. Raamatukogu oli avatud teisipäevast pühapäevani 11-18. Lasteraamatukogust sai praktikabaas Viljandi Kultuurharidustöö Kooli õpilastele. 1960ndatel organiseeriti koolide juurde laenutuspunkte. Et lugejatel oleks parem ülevaade raamatufondist, hakati looma avariiulite süsteemi. Riigis toimus rahavahetus, lasteraamatukogu lugemissaali kasutati kolm kuud rahavahetuspunktina. 1965. aastal hakati raamatusõprade ringis ette valmistama pioneeriinstruktoreid – raamatusõpru. Raamatukogu kollektiivi tööd märgati ja hinnati, selle tulemusena omistati Viljandi Rajooni Lasteraamatukogule Eesrindliku raamatukogu nimetus ja raamatukogu juhataja Salme Reierit autasustati medaliga „Eeskujuliku töö eest”.

1970. aastad tõid lasteraamatukogule taas ruumimured. Maja, kus raamatukogu asus, kuulus muusikakoolile. Muusikakoolis alustati kapitaalremondiga – koolile muretseti asenduspinnad, raamatukogule aga mitte. Tööruumid olid külmad ja tolmused. Puudusid vesi ja kanalisatsioon. Üks raamatukogu kasutuses olevatest ruumidest muutus kasutamiskõlbmatuks. Kõik see tegi töötingimused väga raskeks.

1972. aastal tuli aga needki viletsad ruumid vabastada. Raamatukogu käsutusse anti Tartu tänav 9 tagahoovis asuvad, kultuuriasutusele mittesobivad ruumid, kuhu osakond pidi asuma ajutiselt, aga sinna jäädi pikkadeks aastateks. Meenutame, et samal aadressil majas asus raamatukogu ka 1910-1920. aastail. Logistiliselt oli raamatukogu raskesti leitav. Raamatukokku jõudmiseks, pidid lapsed-lugejad mööduma viinapoe klientidest, kes armastasid pudelit kummutada kaupluse tagahoovis.

Epp Raudsepa mälestus  sellest perioodist saab lugeda meie blogi postitusest VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Epu meenutused

Ruumid olid raamatukogule mittesobivad, ka põrandapind oli kahanenud poole võrra. 1974. aastal lõppes muusikakooli maja remont, aga raamatukogule sinna enam ruume ei antud. Tuli jätkata „ajutisel” pinnal.

1976. aastal kasutas raamatukogu üle 2000 lugeja (2304), külastusi oli 20904. Lastele püüti anda parimat teenindust, raamatukogus tegutses nukunäitering, kelle etendused köitsid eriti väikesi lugejaid. Näitlejatena astusid üles nii töötajad kui lapsed. Lisaks esinemistele raamatukogus anti etendusi ka koolides. 1978. aasta oli suurte sõnameistrite aasta (A. H. Tammsaare, L. Tolstoi), kelle loomingu tutvustamiseks korraldati erinevaid üritusi. 

Lapsed vaatamas diafilmi Ukraina muinasjutu ainetel 1979. aastal

1979. aasta oli kuulutatud rahvusvaheliseks lasteaastaks, millest lähtuvalt korraldati raamatukogus erinevaid suurüritusi: jututunnid, joonistusvõistlused, kohtumised kirjanike Erika Esopi ja Ellen Niiduga, esteetikaõhtu lastevanematele, lugemisvõistlus patriootilisel teemal „Just nii, astuda rivvi”. Kultuurimaja fuajees korraldati ulatuslik raamatunäitus bibliofiilide isiklikest kogudest – välja pandi kirjastuse „Loodus“ lasteraamatu sarjade trükised. Populaarsed olid muinasjutuveski tunnid, lastele näidati diafilme-muinasjutte. Viljandi kultuurimajas toimus lasteraamatunädalale pühendatud konverents.

1980. aastal möödus 30 aastat ajast, kui lasteraamatukogu alustas iseseisva kultuuriasutusena. Kohustus oli tähistada Lenini 110. sünniaastat, millele pühendati palju lasteüritusi – maakondlikud viktoriinid, joonistusvõistlused. Koos hakkas käima noorte kirjandusklubi, mille juhendajaks sai lugemissaali vanemraamatukoguhoidja Ilona Puna. Kirjandusklubisse kuulus 55 liiget, kes tutvustasid, analüüsisid ja arutlesid omaloomingu üle. 

Lasteosakonna kolimine Lossi tänava ruumidesse 2. augustil 1982

1982. aastal lasteosakonna töötajad:
Istuvad (vasakult): Kersti Käämbre, Elvi Ilves (Pipa süles), Raissa Jordan
Seisavad (vasakult): Epp Raudsepp, Anne Upan, Ilona Puna

Töötajates tekkis ootusärevus – lastekirjanduse osakonnale lubati linna südames V. Kingissepa (praegusel Lossi) tänaval uusi ruume. 1982. aasta kujunes osakonnale tõeliseks rõõmuaastaks – lõpuks ometi koliti ruumidesse, kus oli valgust, õhku ja soojust. Raamatukogu sai enda käsutusse kaks korrust: esimesele korrusele seati sisse kojulaenutus, teisel asus lugemissaal.

Raamatufondi paigutamisel sai nüüd arvestada laste vanuse ja pikkusega. Paranenud töötingimused ja uued ruumid tõstsid nii külastajate kui laenutajate arvu. 

1. oktoobril 1984 asus lasteosakonda juhtima Raja Hallik (juhataja kuni 2002), kes oli töötanud 1980. aastast lastetöö metoodikuna. Esimese murena asus uus juhataja lahendama olmemuresid: töötajad ladusid ja saagisid puid, mis sageli olid märjad ja rasked, kütjad osutusid napsuvendadeks. Juhtus üsna tihti, et töötajad pidid hommikul külmadesse, kütmata tööruumidesse sisenema. Majast kadus vesi. Hoolimata muredest tehti tööd südame ja innuga. Kui oli külm, köeti ise ahju, kui oli vaja vett, paluti naabritelt. 1984. sai lastetöö metoodikuks Epp Raudsepp.

1980. aastate lõpp kaotas käsumajanduse ja töötulemusi ei hinnatud enam arvnäitajate alusel. Kahjuks vähenes raamatukogu kasutajaskond, selles oli oma osa levima hakanud satelliittelevisioonil ning vähesel laste- ja noorteraamatute ilmumisel. 1990. aastate alguse vabanenud ja muutunud ühiskonnas toimusid majanduslikud ümberkorraldused, mille mõju said tunda ka raamatukogud. Laste- ja noorteraamatuid ilmus vähe, sageli ei jätkunud nende muretsemiseks rahalisi võimalusi. Laste lugemise suunamiseks oli materjali kasinalt. Ajutised tagasilöögid üle elatud, hakkas raamatukogu populaarsus taas tõusma. Raamat oli muutunud kalliks ja üha enam lapsi leidis tee raamatukokku. Osakonda jõudis esimene tööarvuti.

Raamatukogu igapäevatöös valmistas muret ja peavalu kirjanduse hankimine, kuna Keskraamatukogu oli seisukohal, et lasteosakond peab komplekteerima vaid lastekirjandust. Lugejateks ja raamatukogu kasutajateks olid aga ka gümnaasiumi noored ning täiskasvanud. Vaieldi selle üle, kust lõpeb laste- ja noortekirjandus ning algab täiskasvanute oma. Selle piiri tabamine muutus sageli ähmaseks, eriti veel olukorras, kus lugejate arv tasapisi kasvas. Töökorraldus muutus kaasaegsemaks, alustati kogu sisestamist Kirjasto-programmi.

Lasteosakonna kollektiiv uue maja remontimata ruumides
Vasakult: Ilona Puna, Epp Raudsepp, Raja Hallik, Mare Kalda, Pipa, Ave-Maria Leemet

2010. aastal tunnustati lasteosakonda Viljandi linna
laste- ja noortesõbraliku ettevõtte tiitliga

2002. aastal toimusid suured muudatused. Valmima hakkas kauaoodatud linnaraamatukogu uus hoone. Elati kolimise tähe all. Tehti inventuuri, kogu puhastati aegunud kirjandusest. 5. oktoobril alustati tööd uutes ruumides. Laste käsutusse anti ruumid maja teisel korrusel. Uue maja avamine tekitas suurt huvi – 3 kuuga lisandus 567 uut lugejat, korraldati 34 ekskursiooni, mille käigus tutvustati lastele maja ja selle võimalusi. Lapsed said oma käsutusse 4 arvutit, mis esialgu olid nende jaoks kõige suuremaks tõmbenumbriks. 

Struktuurimuutused kaotasid lasteosakonna kui eraldi üksuse ning see liideti teenindusosakonnaga. Lastega hakkasid tööle Ülle Rüütel, Mare Kalda, Epp Raudsepp ja Ilona Puna. Hiljem loodi juurde ka raamatukogu huvijuhi ametikoht ning esimeseks huvijuhiks oli Vilja Rebane (hiljem Volmer). 

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija neiu MINNI LAARMAN

 VEL protokolliraamatus:

• Neiu Minni Laarman onliikmeks registreeritud 14. veebruaril 1914, kande juures täpsustus "Suurturg 7 Eicheni m." ja 13. veebruaril 1915 täpsustusega "Suur turg, Otsa m." 
• 17. juulil 1914 toimunud eestseisuse koosoleku protokollist saab lugeda: "Raamatute väljaandjaks hra T. Saarepera asemele, kes viimasel ajal käinud pole, valiti prl. Minni Laarman."

Tegu on VELis raamatuid 1914. aastal teisipäeviti õhtul kella 8-9 aeg raamatuid välja andnud aktiivse seltsilisega. Veebruarist 1915 toimunud koosolekul sai selle laenutamis aja koosoleku otsusega endale taas hr. Saarepera. Paraku pole protokolliraamatus isiku kohta rohkem vihjeid.

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija JAAN KÄRNER

Jaan Kärner
Pseud. Non, -r., Amoeba, Atavus, Sepia
27.05.1891 Kinksepa talu, Käo küla, Kirepi vald, Rõngu kihelkond – 3.04. 1958 Tartu
Kirjanik, kirjandus- ja teatrikriitik, kultuuriloolane, tõlkija. VEL eestseisuse liige

 

Viljandi Esimese Lugemisringi protokolliraamatust:

•  liikmeks registreeritud 12. jaanuaril 1917, nime juures märkus „Sakala“ toimetus.
• 4. märtsil 1917 VEL peakoosolekul toimunud valimistel valiti Jaan Kärner kirjatoimetaja abiks.
• Jaan Kärner valiti 13. märtsil 1917 koos Hugo Raudsepa ning Aleksander Karroga Lugemisringi kirjanduse komisjoni.
• 16. oktoobril 1917 toimunud VEL eestseisuse koosolekul viibis ka juba augustis Viljandist ära kolinud Jaan Kärner. Protokolliraamatus seisab: „Elukoha muutumise pärast peab H. Raudsepp esimehe ameti maha panema, niisama ka kirjatoimetaja abi J. Kärner.“

*Kirjanik Jaan Kärner kuulus „Sakala“ toimetusse kahel korral: 1915. a. juulist augustini ja 1. septembrist 1916 kuni 1917. aasta augustikuul.  Hugo Raudsepa ning Jaan Kärneri lahkumise põhjuseks võib arvata erimeelsusi ajalehe omanike Kaarel Baarsi ja Karl Grauga.

 ***

Jaan Kärneri noorpõlv möödus Elva lähistel, Käo külas Käo-Kingsepa talus. Ta õppis 1901–1906 Uderna ministeeriumikoolis ning 1911–1912 ja 1914 Moskva A. Šanjavski nimelise rahvaülikooli ajaloo-osakonnas.

Ajakirjanduslikku tegevust alustas 1910 Tallinnas „Virulase“ toimetuses, töötas 1912–1920 mitme ajalehe juures (Postimees, Päevaleht, Kaja, Sakala, vasakpoolsed väljaanded).

Jaan Kärner oli 1914–1917 abielus Ida Kärneriga (neiupõlvenimi Kull, 19.08.1889–15.05.1917(, kellega oli poeg Ülo Kärner (23.10.1915–1941).  

Pärast veebruarirevolutsiooni 1917 ühines vasakpoolsete sotsialistiderevolutsionääridega, oli Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee põllumajandusosakonna juhataja 1917–1918, Eesti Ajutise Maanõukogu liige 1917–1919, Eesti Asutava Kogu liige 1919–1920. Toimetas selle partei ja Eestimaa Ametiühisuste Kesknõukogu ajalehte „Töö Hääl“.

1919. aastal abiellus Hilda Anna Luise Kärneriga (neiupõlvenimi Luberg, 16.12.1898–01.12.1973), kellega tütred Eha Tammemägi (1919–1976) ja Elo Sillamaa (6.05.1925–21.11.1991).

Loobus poliitilisest tegevusest 1921 ja oli 1936. aastani peamiselt vabakutseline kirjanik Elvas ja 1941. aastani Tartus. Toimetas 1927–1929 ajakirja „Looming“ ning 1936–1938 ajakirja „Tänapäev“.

Nõukogude okupatsiooni alguses 1940. aastal oli pahempoolsete vaadetega Kärner üks kaasaminejatest, asudes kirjastuse „Ilukirjandus ja Kunst” peatoimetajaks. Sõja ajal oli ta Nõukogude tagalas, elas Leningradis, Tšeljabinskis ja Moskvas ning avaldas uuele ajale sobivad luulekogud „Kodumaa käsk (1943) ja „Viha, ainult viha” (1944). Aastatel 1944–1946 Tallinnas kirjastustöötaja ja „Loomingu“ toimetaja.

Sõja järel oli Kärner veel lühikest aega "Loomingu" toimetaja ja sai ENSV teeneliseks kirjanikuks 1946. aastal. Umbes samal ajal haigestus mentaalselt ja veetis vaikse elulõpu Tartus, kus suri 1958. aastal.

Jaan Kärner on kokku avaldanud 12 luulekogu, 10 romaani, 4 näidendit, 3 kriitikaraamatut ja 3 teatriajaloolist uurimust; lisaks arvukalt artikleid ajakirjanduses. Lisaks tõlkinud saksa ja vene kirjandust. Taasiseseisvunud Eestis on uuesti avaldatud tema luuletusi erinevates antoloogiates.

 Allikad:

• Eesti Ajakirjanduse biograafiline leksikon 1689-1940 : Tööversioon seisuga 1. detsember 2015. Lk. 290-291 https://www.yti.ut.ee/sites/default/files/aki/eajakbl_dets2015_0.pdf
• Eesti Teatri Biograafiline Leksikon http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/k%C3%A4rner_jaan2
• Olesk, Sirje. Jaan Kärner (1891-1958) // Kreutzwaldi sajand: Eesti Kultuurilooline Veeb 
• Vikipeedia