Dot Hutchison. LIBLIKATE AED

Ilu pole iial olnud nii hirmuäratav… Eraldatud villa juures asub kaunis aed, mis on koduks lopsakatele lilledele, varjupakkuvatele puudele… ja kallihinnalistele Liblikatele – kaunitele tüdrukutele ja noortele naistele, kes on röövitud ja märgistatud detailirohke tätoveeringuga, et nad sarnaneksid päris liblikatega. Seda kollektsiooni valitseb Aednik – viltukasvanud mees, kelle kinnismõte on nende imeliste eksemplaride püüdmine ja säilitamine.

Igal noorel tüdrukul, kes liblikate aias elab on oma lugu. Nii mõnegi puhul oli Aednik neid röövides omaarust nad päästnud kohutavast elust, mida nad väljaspool Aeda elanud olid. Mõne tüdruku puhul see isegi oli nii. Aga röövimine, vangistamine ja oma reeglitele allutamine ei ole lahendus… või on? Aedniku arvates oli sest tema oli omaarust päästja.

See on nii põnev raamat, et kohati pidin selle käest panema, kuna ei julenud edasi lugeda. Aga ei… seda ei saa pooleli jätta… see jääb sinuga kaasa käima sellel ajal kui loed ja üksjagu aega ka siis, kui see on loetud. Oli kohti, kus mul olid kurbusepisarad silmis (tegelikult nutsin ikka lahinaga), elasin kaasa võimsatele emotsioonidele, intriigidele, silmakirjalikkusele, valule, mida need noored tundsid. Samas on vastukaaluks halvale raamatus ilusat armastust, sõprust, teineteisest hoolimist ja inimhinge ja –keha tugevust ja vastupidavust.

Selles raamatus on väga hästi kirjeldatud ümbrust, inimesi, tegevusi. Kui raamatu kätte võtsin siis sulandusin aeda ja muu maailm kadus. Kui raamat läbi sai ei jätnud see mind maha. 

Kui Sulle meeldivad psühholoogilised põnevikud siis on tegu just selle Raamatuga.

Raamatut luges: Rene Vahtra

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1848218