esmaspäev, 6. aprill 2020

Luke Allnutt. TAEVAS KUULUB MEILE

Kuigi enamasti öeldakse, et raamatut ei maksa valida kaane järgi, siis selle raamatu ma just kaane, õigemini kaanele kirjutatud lubaduste järgi endale lugemiseks valisin. Lubati seal aga seda, et see raamat purustab südame ja on samas optimistlik. Mina lugesin sellest välja, et seda lugu lugedes saan korralikult nutta, aga hinge ei jää siiski täielikku lootusetuse tunnet vaid see kurbus on ilus kurbus. Kui olete lugenud August Gailiti „Leegitsevat südant“ või – kui kaasaegsemaks minna - näinud Will Smithiga peaosas filmi „Peidetud ilu“, siis just sellist kurbust ma eeldasin end kogevat. Ja seda ma ka sain ja kuigi asjad ei läinud heaks ega korda - kuidas saakski, kui raamat räägib millestki nii trööstitust kui seda on lapse kaotus - siis ometi ei ole see raamat sünge ja masendav, kuigi sõna „optimistlik“ on minu hinnangul siiski liialdus. Pigem on see realistlik ja tõeline ning kogu oma kurbuses siiski lohutust ja tuge pakkuv. Raamatu peategelase kohta niipalju, et isegi neil hetkedel kui tema valikud ja teod ajasid närvi, oli teda siiski võimalik mõista ja tunnistada endale, et ilmselt ei oleks ma tema olukorras ise kuigi palju paremaid valikuid teinud. Veel saan öelda, et see lugu ei saa otsa koos raamatu viimase leheküljega, see jääb pähe kinni, tekitab soovi olla parem inimene ja aitab meenutada, mis on tõeliselt oluline.

Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1905391

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar