„Nikolai Baturini viimaseks jäänud, 2018. aasta sügisel lõpetatud romaan „Maskide defilee“ on ühtaegu peitusemäng maagilises reaalsuses ja varjamatult elulooline tagasivaade, mis algab peategelase sünniga Arumetsa külas ning kulgeb elurännaku kokkuvõtteni.“ Nii on kirjas raamatu tutvustuses.
„On nii, et mida kaugemalt vaatad, seda selgemini näed.“ (lk 125)
Baturini elu loo raamat on mitmekihiline ja nagu tema teisedki teosed, viib lugeja rändama antiikajast tänapäevani, sünnist surmani, raamatu algusest lõpuni.
„Lapsena küsime: miks see on nii? Ja raugana: see on nii, miks?“ (lk 84)
Lugedes Nikolai Baturini lugu satub lugeja tihti ka enda elu üle mõtisklema ja minejamehe mõtted saavad sagedasti sügavama tähenduse. „Taju ja instinkte usaldagem piiritult; nad orienteeruvad paigus, kuhu mõistus vaid eksides ulatub.“ (lk 203)
Lugeja saab nautida keeleilu, sõnade täpsust ja huvitavaid sõnalahendusi. „Just samuti kui iga sillaehitus, nõudsid SÕNASILLAD materjali; nagu ME MASK peatselt koges, jäi talle olemasolevast… mitte just puudu – n a p i k s. Sõna, artikuleeritud keel jäi talle omase sisu (stiili) kohal kitsaks; ta hakkas otsima võimalust sõna avardamiseks, kui see poleks jabur, aromatiseerimiseks: et kui ta kirjutas lilledest, hakkaks tekst lõhnama; tal tekkis igatsus keele hõngu – h õ n g u k e e l e järele. Kuuldus, et see läks tal korda.“ (lk 242)
Nikolai Baturin pälvis F. J. Wiedemanni keeleuhinna 1994. aastal ja viimase teose sõnaseadmised pakuvad lugejale rikkalikult keelelist naudingut.
„AVARILM, usaldan seda sõna, sest lõin selle samal ajal kui sõnad „mõttesetteid-sõnatiherikk
Teost seob kauni pärlikeena murdeluule vaheldudes autori elu looga ja antiikaja virvendustega. Aastatuhandete jooksul on inimese olemus nii vähe muutunud ja nauditav on koos autoriga läbi raamatu rännata. Teekonnal muutuvad elavaks pildid autori varasematest raamatutest ja kirjeldused tuttavatest esemetest manavad silme ette kohtumised, millest on helged mälestused.
„LUULE… Ma ei teadnud sellest alguses (ega vahest ka nüüd, lõpus) midagi. See tuleb nagu kusagilt kaugemalt, sügavamalt, kui võimaldavad seda maised kaugused ja sügavused; see pole ärkvelolek ega uneseisund. See on see, mida pole – ja ON KÕIK. Nagu AEG.“ (lk 69)
Käo ärä lennänu, ammu ei tii ääld;
tal pennel alt ja seieri pääld
ärä kadunu ja sihverplaad valge –
ku keäki, kes tühjäss elänü om palge.
Kell seesäp. Aga käip viil ometi.
Ja kaasa mängip pikän kometin:
om kellä ala kogunenu ullu…
viil mõni minut – ja nende aig om tullu! (lk 228)
Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) ja koduloo kogus (4. saal)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar