„Sellised me oleme on“ on napilt 50-aastase Nahidi suremise lugu ja ka elamise lugu. Nahid on iraanlanna, kes on viimased kolmkümmend aastat elanud Rootsis, kuhu ta tuli põgenikuna 80ndatel aastatel koos oma mehe ja imikueas tütrega ja kes on nüüd suremas vähki. Nahidi lugu on mitmekihiline ja aus. Valusalt aus. See räägib tema perest, kuhu ta sündis oma vanemate pettumuseks kuuenda tütrena. Oma emast räägib Nahid näiteks seda:
„Ema pandi mehele, kui ta oli üheksa-aastane. Neid sõnu pole kerge lausuda. Mul on häbi seda teha. Nagu kiidaksin ma selle heaks, kui seda üldse nimetan. Nii et ma parem ei nimeta. Ema oli üheksane ja mu isa oli kakskümmend seitse. Siis ei olnud see midagi ebatavalist. Kuid ma ei usu, et tavalisus ema jaoks tähtis oli. Et see mõjutas seda, mis tunne temal oli, kui ta pidi oma vanemate juurest ära minema ja astuma seksuaalsuhtesse võõra täiskasvanud mehega.“
Kui Nahidi loo alguses on ta ise lootustandev meditsiinitudeng, kes usub koos oma tulevase mehe Masoodiga muutustesse Iraanis, siis aastaid hiljem näeme naist, kes ei ole suutnud endale andestada oma noorema õe surma, kes tunneb, et on kangelase asemel reetur ja kelle luhtunud abielu ilmestab üsna hästi järgmine kirjeldus:
„Kui mees peksab naist, saab ta seda teha nii mitmel viisil. Kui inimene ise ei ole seda kogenud, siis arvab ta võib-olla, et jutt on kõrvakiilust. Või et sind tõugatakse vastu seina. Kuid Masood kasutas eri viise. Ta raev oli otsatu ja kui see välja paiskus, oli seda võimatu peatada. Ja see hääl. Kui olnuks võimalik lindistada seda häält. Korjata kokku kõik vedelikud. Hais. Lõugamine, mitte niivõrd sõnad, just lõugamine. Minu nuuksed, minu pisarad. Masoodi ähkimine, ta higi. Kuum tee lendas vastu tapeeti. Sigaretid, mida ta hingeldades suitsetas. Ja siis peksmise matsud.“
Ka Nahidi suhted oma tütrega on kõike muud kui lihtsad. Näib, et ta on pannud oma tütre õlule liiga suure vastutuse, või et ta karistab iseennast tõugates oma tütart endast eemale ja saab sellest ise küll aru, kuid ei suuda seda muuta. Ometi on kogu selle kibeduse ja väljaütlemata mõtete ja mõtlematute väljaütlemiste taga varjus suur armastus. Selleni jõudmiseks läheb vaid kole palju aega. Õnneks siiski mitte liiga palju.
Ja nagu sellest oleks veel vähe, on loo läbivaks kihiks suremine, iseenda lõplikkuse ja ajalikkusega silmitsi seismine, mis on ehk isegi kõige mõjusam osa sellest loost. Seda ei ole kuidagi ilustatud, ega õilistatud. See tekitab kohati peategelase suhtes tunde, et tahaks teda raputada ja tema peale karjuda, või siis hoopis teda hoida ja kallistada, niimoodi lohutavalt õõtsudes. Teate ju küll.
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1901426
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar