Silja Vaher. UURIJA

Hea Tegu, 2019

231 lk.

Loen Eesti kirjanike kirjutatud krimikirjandust suure huviga. Silja Vaheri raamat „Uurija“ oli esimene minu raamat, mille puhul ma juba esimeste lehekülgede lugemise järel helistasin oma tuttavatele ja küsisin, kas nad on juba lugenud seda raamatut. Kuigi raamat oli väga põnevalt kirjutatud politseinike tegemistest seoses mõrvade uurimisega, ei köitnud see mind nii palju kui see, et järjest edasi lugedes tulid tuttavad kohad lapsepõlvest: Lalsi, Odiste, Rõika, Kolga-Jaani, Meleski, Viljandi.

Nagu autor on öelnud, toimub tegevus raamatus peadpööritava kiirusega, kus üks sündmus järgneb teisele, andmata uurijatele aega hinge tõmmata. Lugege ja üllatuge, loodan, et saate peale mõnusa lugemiselamuse ja nende kohtade kohta, kus tegevus toimub, rohkem teada.

Raamatut luges: Ülle Aaren

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1912174

Heather Gudenkauf . EI AINSATKI HELI

Inglise keelest tõlkinud Merike Kivilo

Tallinn: Ersen, 2018
279 lk.

Raamat "Ei ainsatki heli" on ilmunud sarjast New York Timesi bestsellerid, kus Heather Gudenkauf on üks menukamaid autoreid.

Kriminaalromaani peategelane on meditsiiniõde Amelia Winn, kes on raske autoavarii järel kurdiks jäänud ja langenud sügavasse depressiooni. Viimaks kaotab ta kõik - töö, abikaasa Davidi ja kasutütre Nora.

Kaks aastat hiljem on tema ainsaks truuks seltsiliseks abikoer Stitch ja tundub, et on aeg jalule tõusta. Paraku tema hoolikalt taastatud elu ähvardab taas kildudeks puruneda, kui ta leiab oma metsade sügavuses asuva kodu lähedalt jõest endise töökaaslase surnukeha. Ootamatult paisatakse Amelia kõhedakstegeva müsteeriumi keskele ja mõrvaasjaolude selgumisel leiab naine end liigagi sügavalt juurdlusesse kaasatuna.

Kogu romaan on haarav ja näitab, kui paljuga on üks naine võimeline riskima, et tõde päevavalgele tuua ja tapja kohtu ette saata.

Olen kindel, et lugejatele, kellele "krimkad" meeldivad, on raamat "Ei ainsatlki heli" tõeline maiuspala.

Raamatut luges: Marju Must

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1857952

Fredrick Backman. VANAEMA SAATIS MIND ÜTLEMA, ET TA PALUB VABANDUST

Varrak, 2018
347 lk

Elsa on 7-aastane, vanaema 77-aastane. Elsa on omamoodi tüdruk ja vanaema on üsna pöörane vanainimene. Võib-olla seepärast nad nii hästi sobivadki, neil on oma salakeel ja muinasjutu salamaailm. Nad veedavad koos palju aega ja igav neil küll pole.

Kui vanaema sureb, jätab ta Elsale ülesande- ta peab viima kirjad naabritele, kellelt vanaema tahab vabandust paluma. Sellest saab omamoodi suur seiklus ja aardejaht, kus Elsa kohtub muuhulgas selliste mõistatuslike tegelastega nagu Monstrum, vorss, sündroomiga poiss jne. Kas tavalised inimesed on tavalised, või on kõik omamoodi? Kui kõik on omamoodi, kuidas siis sellega toime tulla? Ühes trepikojas on koos erinevad maailmad.

Viimase kirja saab vanaemalt Elsa ise. Ja kõik läheb paremaks. Kõik läheb hästi.

Ehkki raamatu peategelane on 7-aastane tüdruk, on see siiski lugemine täiskasvanutele. Naljakas, kurb, mõtlemapanev leppimise ja lepitamise raamat.

Raamatut luges: Marju Roosileht

Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1850318

Wolfgang Herrndorf . MIKS ME VARASTASIME AUTO?

Eesti Raamat, 2018
212 lk

Ühteaegu äge ja naljakas, seikluslik ja samas mõnusa kergusega lihtsamaid ja keerukamaid noorteprobleeme lahkav raamat. 200 leheküljele mahub tõesti palju: sõprus ja armastus, koolitarkuse vastandumine päriselule, rassism ja inimeste erinevused, vaesus, alkoholism jne.

Peategelane Maik õpib ühes Berliini gümnaasiumi 8. klassis, koolis on ta märkamatu, kellel ei ole sõpru ega suhtle ta eriti ka klassikaaslastega. Ühel päeval saabub aga klassi uus poiss Andrei Tšihhatšov (Tšikk) - mongoliidsete näojoontega vene päritolu, „asotsiaalse“ välimusega poiss, kelle nime hääldamisega pedagoogidki hätta jäävad. Temast saab edasiste sündmuste käivitaja. Koolivaheajal, mil Maigi isa on sõitnud silmarõõmuga puhkama ja ema viibib järjekordselt võõrutusravil, ilmub Tšikk „laenatud“ helesinise Lada Nivaga Maigi ukse taha. Tšikk suudab Maigile selgeks teha, et temagi on ühe lõõgastava puhkuse ära teeninud ja kutsub poisi reisima Valahhiasse. Alguse saab tragikoomiline road movie, millesse mahub mitmeid värvikaid tegelasi, õnnetusi ja õnnelikke pääsemisi, nalja ja kurbust, prügimägesid ja kaevandusi. Maigi jaoks on see midagi ennenägematut ja täiesti pöörast, Tšikk võtab aga kõike stoilise rahuga. Pöörane suvine seiklus ilma kindla sihi, teekaardi ja mobiilita. Teekonnal saab poistele selgeks kui hindamatu on sõprus, ustavus ja ausus. Autor on suutnud tempoka süžee ja sooja huumoriga luua noorteraamatu, mis lugedes endasse haarab ja peategelaste seiklustele kaasa elama paneb. Raamatu põhjal on vändatud ka noortefilm. („Tchick“).

„Miks me varastasime auto“ on täiendus noortekirjanduse riiulis, sest teismeliste poiste probleeme, muresid ja mõttemaailma ei leia noortele suunatud raamatutest just eriti sageli.

Raamatut luges: Epp Raudsepp

Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1864870

Raivo Pikner. KILDE EESTI TELEFILMI PÄEVILT

Tallinn: Nornberg & Co., 2019

175 lk

Raivo Pikner ja Andrus Nirk jagavad raamatus isiklikke mälestusi Eesti Telefilmis töötamise ajast. Põhjaliku ülevaate annab autor aastatel 1973-1990 tehtud filmidest, mille loomeprotsessis ta osales.

Lõbusaid ja tõsisemaid juhtumisi, mis filmitööga kaasnesid, oli põnev lugeda ning fotodel tuntud näitlejate ja filmitegijatega taas kohtuda.

Raamat lõpeb isikute registeriga.

Soovitus lugejale: leia ka sina raamatust põnevaid kilde Eesti Telefilmi ajaloost.

Raamatut luges: Ülle Aaren

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1907743

Voldemar Õun. UUS EVANGEELIUM

Tallinn, Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
Kirjeldus: 575 lk

„Uus evangeelium” võiks olla üks lugeja suuri avastusi. See on ajalooliselt täpne ülevaade Eestist aastail 1939–1941, mis hõlmab teatavasti Nõukogude Liidu sõjalist sissetungi Eestisse ja iseseisva riigi hävitamist – Eesti annekteerimist ja okupeerimist ning esimesi sovetlikke massirepressioone.

Lugesin seda raamatut aastaid tagasi ja sain unustamatu elamuse. Siiani imestan, kuidas pole see väärtteos jõudnud gümnasistide kohustusliku kirjanduse nimistusse? Raamat on väga köitev ja annab hea ülevaate inimeste tunnetest ja valikutest sel raskel ajajärgul.

Õnneks on kirjastus „Hea lugu“ avaldanud sel aastal romaanist kordustrüki ja hetkel on see raamatupoodides saadaval. Soovitan soojalt!

Raamatut luges: Ege Mücker

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1890626

Kristi Rebane. AITÄH ELU EEST

Toimetanud: Karme Beek

Ilmumisandmed: Tallinn: Tänapäev, 2016
Kirjeldus: 294 lk

Peategelane noor neiu Deivi kannatab depressiooni all. Näljutamine, endasse sulgumine, koolikiusamine, alkohol ja narkootikumid on need teemad, mis noorte seas tihti probleeme tekitavad ja nii juhtub ka Deiviga. Talle tundub, et terve klass on tema vastu, tüdrukute liider Siret teeb kõik võimaliku, et tema elu koolis täielikuks põrguks teha. Teda narritakse ja alandatakse. Neiu hakkab end teadlikult näljutama, koolist puuduma. Talle tundub, et ainuke, kes tema poolt on, on klassivend Martti. Ka vanematega puuduvad Deivil usalduslikud suhted, ema küll märkab, et midagi on valesti tema tütrega, kuid ta ei keskendu tütre muredesse piisavalt ja ei oska ka olla toeks.

Määramatu hulk koolivägivalla all kannatajaid kasutab sellega toimetulemiseks ennasthävitavaid meetodeid. Söömishäirete all kannatajad võivad selle haigusega elada aastaid, otsimata abi ja ravivõimalusi.

Katkend raamatust lk. 190-191:
Lappasin aknalaual bioloogia õpikut. Tunni alguseni oli jäänud kõigest 10 minutit. Selle ajaga polnud mul lootustki nii mahukat teemat endale selgeks teha, kuid püüdsin talletada nii palju infot kui võimalik. Pea oli hommiku kohta üllatavalt klaar, mis andis lootust, et ehk saan töö normaalsele tulemusele tehtud, kuid see lootus kahanes iga uue minuti täitudes.

„Deivi-Deivi-Deivi! Kuule, sa ikka tead, et Deivi on tegelt üldse poisinimi vä? Ma tean ühte lauljat, kelle nimi on Davey! Ja Daisy venna nimi on David,“ kõlas otse mu selja tagant Sireti häirivalt nasaalne hääl, mis oli piisavalt vali, et kõik klassi juures viibijad algava stseeni publikuks muutusid. Kahju ainult, et keset koridori popkornimasinat polnud paigaldatud.

Tuvastasin umbes kümmekond õpilast, kes olid pilgud õpikulehelt minule tõstnud, ega teadnud, kas olla solvunud või pigem meelitatud tõsiasjast, et minu alandamise jälgimist rohkem prioritiseeriti kui head õppeedukust.

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1395913

Hendrik Groen. ELA JA LASE ELADA

Hollandi keelest tõlkinud Kaari Antzon/ toimetanud Õie Ristioja
Ilmumisandmed: Tallinn : Eesti Raamat, 2019 (Euroopa Liit)
Kirjeldus: 260 lk

Ei ela ise ja ei lase teistel ka elada, vaid ..

Kummalisel kombel paelus see raamat mind esimestest lehekülgedest alates. Kummalisel seetõttu, et olen rohkem ulme ja fantaasiaraamatute lugeja. Selle raamatu haarasin kiiruga nn „bussisõidu raamatuks“ ja ei pidanud kahetsema. Sisu ümber jutustama ei hakka, seda peab ise lugema ja kogema:) Must huumor, peategelase tavamõistes „äraspidine“ maailmavaade, puändiga lõpp – kõik see annab kokku väga hea lugemiselamuse. Pani mõtlema, kas tasub elada rutiinset, harjumuspärast elu või anda võimalus vimkale, teha kannapööre ja elada ning lasta ka teistel elada. Muuseas, kes lugeda ei viitsi, sellel on võimalus seda raamatut kuulata järjejutuna - https://arhiiv.err.ee/vaata/jarjejutt-hendrik-groen-ela-ja-lase-elada-01/same-series. Loeb Jan Uuspõld.

Hoiatus! Kõrvaklappidega kuulates võid kaasinimeste igapäeva rutiini naerupahvakutega rikkuda!

Raamatut luges: Valli Tammsalu

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1893115

Olav Osolin. MINU ESIMENE ELU

Kaasaegsete elulooraamatute kättevõtmiseks ja lugemiseks peab vähemalt minu puhul olema mingi suurem tõukejõud kui lihtsalt uudishimu, kuidas keegi oma elu on elanud. Pigem on huvitav see kuidas tundus elu ja sündmused, mis olid minu ajal või veidi enne, kellegi teise pilgu läbi. Need teemad huvitasid mind ka Osolini elulooraamatu puhul. Ja vähemalt raamatu esimeses poole ei pidanud ma sugugi pettuma. Tõele au andes oligi minu jaoks huvitavam raamatu esimene pool, mis rääkis lapsepõlvest ja koolieast, sest seal oli veidi enam tuttavat. Osalt sain ma läbi Osolini jutustuse kujutleda oma vanemate kaasaegsete elu ja mingist hetkest juba ka seda aega, milles mina ise elusolendina osalesin. Jutustas aga Osolin hästi. Lugeda oli teda hea ja tema lapsepõlv ja perekond (üsnagi värvikas seltskond) tulid ikka väga selgelt silme ette. Nagu ka Tallinn rohkem kui 50 aastat tagasi. Sestap vaatasin siira huviga ka raamatusse pandud perekonnafotosid, olgugi et inimesed olid neil võõrad, olid nad mingil kombel ka tuttavad. Seda hirmu, et Osolin oleks oma raamatus liiga paljastav ja intiimne, kinnitan, ei ole. Nagu ta ise ütleb, oli tal kindel otsus, et enda naissuhetest ta ühe erandiga, selles raamatus ei kirjuta kohe üldse mitte. Ja nii ta tegigi.

Raamatu teine pool, mis rääkis Osolini täiskasvanuks saamisest ja kohtumistest ning tegutsemisest toonases muusika- ja televisioonielus olid minu jaoks kohati liiga detailsed. Sellegi poolest oli huvitav lugeda, kuidas toona asju aeti. Ausalt, praegu küll ei tahaks enam sellises maailmas elada. Aga, eks lugege ise

Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1946808

Maeve Haran. VAHT CAPPUCCINOL, EHK, KUIDAS VÄIKESED RÕÕMUD VÕIVAD SU ELU PÄÄSTA

Minu elu esimene eneseabi raamat, mis tegelikult ei olegi eneseabi raamat. Aga hea oli lugeda asjadest, mis on ühtaegu tühised ja tähtsad ning kogeda, et selliseid väikseid rõõme tunnevad ka teised. Ma ei olegi imelik, kui rõõmustan hea juukseklambri, leivale määritava ürdivõi või sügisese päikesetõusu üle! Kui suuri asju muuta ja paremaks teha puudub meil võim, siis väikesed rõõmud aitavad elus olla küll.

Raamatut luges: Marju Roosileht

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/519502

Simon Spence. DEPECHE MODE: KULTUSBÄNDI LUGU

Depeche Mode polnud küll päris esimene elektroonilist muusikat viljelev Briti bänd, kes kitarrid nurka viskas, kuid suurt tähelepanu pälvisid nad varajastes 80-ndates sellegipoolest. Isegi nii palju, et raputasid muusikamaailma postmodernistlike laulusõnade, erilise muusikastiili kui ka ekstravagantse välimuse poolest. Nii nagu raamatu autor, saan ka mina tunnistada, et ei leidnud omal ajal sugugi palju eakaaslasi, kes oleks minuga koos „Depechit“ kuulanud või salamisi bändi solisti Dave Gahani esinemist imetlenud. Eks selline isiklik huvi Dave vastu panigi mind selle raamatu vastu rohkem huvi tundma. Raamatut lugedes sain teada, et bändi laulja pole mitte kunagi laulmist õppinud, siiski on just tema eriline lauluhääl see, mis muutis lugude esitamise väga omapäraseks ja haaravaks. Palju infot leiab raamatust ka selle kohta, kust on bändikaaslased pärit, kuidas kulges nende tee tippu, millised olid nende omavahelised suhted ja kes on nende suurepäraste lugude autorid, nagu näiteks „Enjoy the silence“, „Stripped“, „Walking in my shoes“ jne.jne.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/635699

Gustaw Herling-Grudziński. TEINE MAAILM

Raamat sisaldab mälestusi, mida kirjanik koges, viibides Arhangelski lähedal olevas sunnitöölaagris. 1940 põgenes Herling Nõukogude okupeeritud Poola, märtsis arreteeriti ta NKVD poolt. Teda süüdistati Saksa spionaažis: sürreaalne ettekääne oli, et "Herling" kõlas vene keelde ümber kirjutades sarnaselt Hitleri asetäitja Herman Goeringi nimega. Peale lühikest ülekuulamist mõisteti Herling viieks aastaks sunnitöölaagrisse Kargopolis, Valge mere ääres.

„Ent kui ma tahan objektiivselt kirjeldada sovettide laagrit, siis pean astuma põrgusügavikku ja mitte otsima inimesi sealt, kus Lethe (kreeka mütoloogias allilma unustustejõgi, millest surnuteriiki jõudnud pidid jooma, et unustada endine elu) põhjast vaatavad mind juba teise ilma läinute või ehk ka veel elavate laagrikaaslaste näod, mida on moonutanud sissepiiratud metsloomade raev ning kes sosistavad näljast ja kannatustest siniste huultega: “Räägi kogu tõtt, millised me olime, räägi, milleni meid tõugati.““(lk 150)

See raamat on oluline lugemine kõigile, kes on tõeliselt huvitatud nõukogude türannia ajaloost ja eriti seetõttu, et seda kohati ikka veel ei usuta (ei taheta uskuda?). Raamat on õudust tekitav reaalne dokument gulagist, sellisena, nagu ta oli.

Raamatut luges: Valli Tammsalu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1912912

Golnaz Hashemzadeh Bonde. SELLISED ME OLEME

„Sellised me oleme on“ on napilt 50-aastase Nahidi suremise lugu ja ka elamise lugu. Nahid on iraanlanna, kes on viimased kolmkümmend aastat elanud Rootsis, kuhu ta tuli põgenikuna 80ndatel aastatel koos oma mehe ja imikueas tütrega ja kes on nüüd suremas vähki. Nahidi lugu on mitmekihiline ja aus. Valusalt aus. See räägib tema perest, kuhu ta sündis oma vanemate pettumuseks kuuenda tütrena. Oma emast räägib Nahid näiteks seda:

„Ema pandi mehele, kui ta oli üheksa-aastane. Neid sõnu pole kerge lausuda. Mul on häbi seda teha. Nagu kiidaksin ma selle heaks, kui seda üldse nimetan. Nii et ma parem ei nimeta. Ema oli üheksane ja mu isa oli kakskümmend seitse. Siis ei olnud see midagi ebatavalist. Kuid ma ei usu, et tavalisus ema jaoks tähtis oli. Et see mõjutas seda, mis tunne temal oli, kui ta pidi oma vanemate juurest ära minema ja astuma seksuaalsuhtesse võõra täiskasvanud mehega.“

Kui Nahidi loo alguses on ta ise lootustandev meditsiinitudeng, kes usub koos oma tulevase mehe Masoodiga muutustesse Iraanis, siis aastaid hiljem näeme naist, kes ei ole suutnud endale andestada oma noorema õe surma, kes tunneb, et on kangelase asemel reetur ja kelle luhtunud abielu ilmestab üsna hästi järgmine kirjeldus:

„Kui mees peksab naist, saab ta seda teha nii mitmel viisil. Kui inimene ise ei ole seda kogenud, siis arvab ta võib-olla, et jutt on kõrvakiilust. Või et sind tõugatakse vastu seina. Kuid Masood kasutas eri viise. Ta raev oli otsatu ja kui see välja paiskus, oli seda võimatu peatada. Ja see hääl. Kui olnuks võimalik lindistada seda häält. Korjata kokku kõik vedelikud. Hais. Lõugamine, mitte niivõrd sõnad, just lõugamine. Minu nuuksed, minu pisarad. Masoodi ähkimine, ta higi. Kuum tee lendas vastu tapeeti. Sigaretid, mida ta hingeldades suitsetas. Ja siis peksmise matsud.“

Ka Nahidi suhted oma tütrega on kõike muud kui lihtsad. Näib, et ta on pannud oma tütre õlule liiga suure vastutuse, või et ta karistab iseennast tõugates oma tütart endast eemale ja saab sellest ise küll aru, kuid ei suuda seda muuta. Ometi on kogu selle kibeduse ja väljaütlemata mõtete ja mõtlematute väljaütlemiste taga varjus suur armastus. Selleni jõudmiseks läheb vaid kole palju aega. Õnneks siiski mitte liiga palju.

Ja nagu sellest oleks veel vähe, on loo läbivaks kihiks suremine, iseenda lõplikkuse ja ajalikkusega silmitsi seismine, mis on ehk isegi kõige mõjusam osa sellest loost. Seda ei ole kuidagi ilustatud, ega õilistatud. See tekitab kohati peategelase suhtes tunde, et tahaks teda raputada ja tema peale karjuda, või siis hoopis teda hoida ja kallistada, niimoodi lohutavalt õõtsudes. Teate ju küll.

Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1901426

Indrek Hargla. FRENCH JA KOULU TRILOOGIA

Vot see oli alles magus suutäis. Ning kolmanda osa lõpp oli säärane, et ma ootan neljandat ka. Aga see võib olla muidugi ka sügavalt minu isiklik probleem. See on eesti mees, kelle raamatuid ma loen samasuguse entusiasmiga nagu Vildet omal ajal.

Fantaasia ja alternatiivajaloo keerdkäikudesse põimunud Maavald, kus rüübatakse hommikuti üks erutav kama, vitsutatakse ka piruka kõrvale leiba ning iga törlöndi sisse käib kõvasti mugulaid ja hapukapsast, on lihtsalt vaimustav.

See sarkastiline ja sõnamänguline huumor ning stereotüüpse absurdsuseni arendatud tegelaskujud, ihne burgundlasest ori French ja tema arbujast peremees Koulu. Libahundineiu Nell ning tammelugejast (st. raamatupidaja) luuletaja Imbi. Vahvad sõnad, nt. mugulad, konfrontatsioone, gasoliin, kultuuripanoptikum, atakeerima, amuurne, sakvuajaaž, konspireerima… Puudu pole ka salaühingud ning romantika.

Iga sõna on nagu kompvek, mis turgutab rutiini vajunud meeli, loob uusi seoseid ammu-unustatu ja uudse vahel. Soovitan soojalt!

Raamatuid luges: Veronika Raudsepp Linnupuu

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatutele andmebaasis Urram:

1. osa: French ja Koulu https://www.lugeja.ee/record/1365983

2. osa: French ja Koulu Tarbatus https://www.lugeja.ee/record/416061

3. osa: French ja Koulu reisid https://www.lugeja.ee/record/1909226

Luke Allnutt. TAEVAS KUULUB MEILE

Kuigi enamasti öeldakse, et raamatut ei maksa valida kaane järgi, siis selle raamatu ma just kaane, õigemini kaanele kirjutatud lubaduste järgi endale lugemiseks valisin. Lubati seal aga seda, et see raamat purustab südame ja on samas optimistlik. Mina lugesin sellest välja, et seda lugu lugedes saan korralikult nutta, aga hinge ei jää siiski täielikku lootusetuse tunnet vaid see kurbus on ilus kurbus. Kui olete lugenud August Gailiti „Leegitsevat südant“ või – kui kaasaegsemaks minna - näinud Will Smithiga peaosas filmi „Peidetud ilu“, siis just sellist kurbust ma eeldasin end kogevat. Ja seda ma ka sain ja kuigi asjad ei läinud heaks ega korda - kuidas saakski, kui raamat räägib millestki nii trööstitust kui seda on lapse kaotus - siis ometi ei ole see raamat sünge ja masendav, kuigi sõna „optimistlik“ on minu hinnangul siiski liialdus. Pigem on see realistlik ja tõeline ning kogu oma kurbuses siiski lohutust ja tuge pakkuv. Raamatu peategelase kohta niipalju, et isegi neil hetkedel kui tema valikud ja teod ajasid närvi, oli teda siiski võimalik mõista ja tunnistada endale, et ilmselt ei oleks ma tema olukorras ise kuigi palju paremaid valikuid teinud. Veel saan öelda, et see lugu ei saa otsa koos raamatu viimase leheküljega, see jääb pähe kinni, tekitab soovi olla parem inimene ja aitab meenutada, mis on tõeliselt oluline.

Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1905391

Maddie Dawson. KOSJASOBITAMINE ALGAJATELE

Autor on kirjutanud kuus raamatut – armastusest, peresuhetest, enese leidmisest jne. Eesti keelde on tõlgitud seni vaid üks „Kosjasobitamine algajatele“, mis on ilmunud sarjas Tõlkes leitud.

Lihtne ja armas lugu. Peategelane Marnie on omaarust üks paras kobakäpp ja suudab kõik enda ümber kas lihtsalt lõhkuda või päris hävitada. Raamatus on Marnie lugu. Lugu sellest, kuidas elus tuleb teha otsuseid ja kui oled miskit vussi keeranud siis see ei ole sinu maailma lõpp. Lugu sellest, kuidas juhused võivad saada saatuslikuks ja elumuutvateks. Lugu sellest, et elus on kõige olulisem armastus – selle suure tunde märkamine, tundmine ja jagamine.

Raamatus ütleb Marnie hingesugulane Blix: „Kui teil peaks mantrat vaja minema elus siis see on üks kõige parematest – MIS KA EI JUHTUKS, OLE SELLE ÜLE ÕNNELIK“.

Ilusat lugemiselamust!

Raamatut luges: Rene Vahtra

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1908940

Nikolai Baturin. MASKIDE DEFILEE

„Nikolai Baturini viimaseks jäänud, 2018. aasta sügisel lõpetatud romaan „Maskide defilee“ on ühtaegu peitusemäng maagilises reaalsuses ja varjamatult elulooline tagasivaade, mis algab peategelase sünniga Arumetsa külas ning kulgeb elurännaku kokkuvõtteni.“ Nii on kirjas raamatu tutvustuses.

„On nii, et mida kaugemalt vaatad, seda selgemini näed.“ (lk 125)

Baturini elu loo raamat on mitmekihiline ja nagu tema teisedki teosed, viib lugeja rändama antiikajast tänapäevani, sünnist surmani, raamatu algusest lõpuni.

„Lapsena küsime: miks see on nii? Ja raugana: see on nii, miks?“ (lk 84)

Lugedes Nikolai Baturini lugu satub lugeja tihti ka enda elu üle mõtisklema ja minejamehe mõtted saavad sagedasti sügavama tähenduse. „Taju ja instinkte usaldagem piiritult; nad orienteeruvad paigus, kuhu mõistus vaid eksides ulatub.“ (lk 203)

Lugeja saab nautida keeleilu, sõnade täpsust ja huvitavaid sõnalahendusi. „Just samuti kui iga sillaehitus, nõudsid SÕNASILLAD materjali; nagu ME MASK peatselt koges, jäi talle olemasolevast… mitte just puudu – n a p i k s. Sõna, artikuleeritud keel jäi talle omase sisu (stiili) kohal kitsaks; ta hakkas otsima võimalust sõna avardamiseks, kui see poleks jabur, aromatiseerimiseks: et kui ta kirjutas lilledest, hakkaks tekst lõhnama; tal tekkis igatsus keele hõngu – h õ n g u k e e l e järele. Kuuldus, et see läks tal korda.“ (lk 242)

Nikolai Baturin pälvis F. J. Wiedemanni keeleuhinna 1994. aastal ja viimase teose sõnaseadmised pakuvad lugejale rikkalikult keelelist naudingut.

„AVARILM, usaldan seda sõna, sest lõin selle samal ajal kui sõnad „mõttesetteid-sõnatiherikke“; usun, et Avarilmas, see ei ole nii kaugel, elab Jumal.“ (lk 198)

Teost seob kauni pärlikeena murdeluule vaheldudes autori elu looga ja antiikaja virvendustega. Aastatuhandete jooksul on inimese olemus nii vähe muutunud ja nauditav on koos autoriga läbi raamatu rännata. Teekonnal muutuvad elavaks pildid autori varasematest raamatutest ja kirjeldused tuttavatest esemetest manavad silme ette kohtumised, millest on helged mälestused.

„LUULE… Ma ei teadnud sellest alguses (ega vahest ka nüüd, lõpus) midagi. See tuleb nagu kusagilt kaugemalt, sügavamalt, kui võimaldavad seda maised kaugused ja sügavused; see pole ärkvelolek ega uneseisund. See on see, mida pole – ja ON KÕIK. Nagu AEG.“ (lk 69)

Käo ärä lennänu, ammu ei tii ääld;

tal pennel alt ja seieri pääld

ärä kadunu ja sihverplaad valge –

ku keäki, kes tühjäss elänü om palge.

Kell seesäp. Aga käip viil ometi.

Ja kaasa mängip pikän kometin:

om kellä ala kogunenu ullu…

viil mõni minut – ja nende aig om tullu! (lk 228)

Raamatut luges: Reet Lubi

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) ja koduloo kogus (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1937661

Sirje Kiin. KIRJANDUSE VABADUS JA VABADUSE KIRJANDUS: ARTIKLEID, SÕNAVÕTTE JA (SISE)ARVUSTUSI 1977-2019

Raamatu saatesõnas nimetab Thomas Salumets artiklite kogumikku tõeliseks tekstide aardelaekaks. Raamatus on avaldamata sõnavõtte, arvustusi, loomeloolisi käsitlusi, kirjanduslikke arutlusi ja üks peatükk heidab pilgu Soome-Eesti kirjandusse. Raamatus on mahukas nimeregister ja Sirje Kiini valikbibliograafia 1970-2019.

Huvitav on lugeda Eesti Raamatule kirjutatud siseretsensioone, mille hinnangute põhjal tegi kirjastus avaldamisotsused. Ilmekas näide nõukogude absurdist, kus keelatud autor arvustab keelamata autorite käsikirju ja hindab, kas neid avaldada või mitte. Kirjandusloolised tekstid panevad mõtlema, et kes siis on eesti kirjanik? Kas väliseestlased on eesti kirjanikud? Milline on olnud kirjanike biograafiate kirjutamise traditsioon ja kas peaksime ilmunud biograafiad kriitilise pilguga üle vaatama ning ehk kirjutama uute uuringute ja andmete põhjal uued?

Kirjanduse vastu huvi tundev lugeja saab artikleid lugedes liikuda nõukogudeaegsest totalitaarsest ühiskonnast vabasse vabariiki. Artiklid annavad sissevaate paljude autorite teemakäsitlustesse ja aitavad paremini mõista tekstide kirjutamise tagamaid.

Head kirjandusrajal kulgemist!

Raamatut luges: Reet Lubi

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) ja koduloo kogus (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1932915

Anders Hansen. TUGEV AJU: KUIDAS LIIKUMINE JA TREENING SINU AJU TUGEVDAVAD

Raamat sellest, kuidas iga inimene ise saab enda elu paremaks muuta. Treeningkavad ja spordiklubid on paljudele vastumeelt ning sinna ei taheta minna. Anders Hansen kinnitab raamatus, et vaid 20 minutit jalutamist päevas muudab inimest. Viimase 8 aasta teadusuuringutele tuginedes kinnitab autor, et liikumine vähendab stressi, depressiooni, parandab mälu ja keskendumisvõimet. „Trenn õpetab kehale kuidas stressi rahulikumalt võtta.“ (lk 41) Anders kinnitab, et paigalistumine mõjub inimesele halvasti, see muudab mõtlemise aeglasemaks ja kehvemaks (lk 97). Raamatus kinnitab autor korduvalt, et jalutamine 20-30 minutit päevas on piisav, et muuta enda füüsiline ja vaimne tervis paremaks. Liikumine on oluline nii lastele, noortele kui täiskasvanutele. Teaduslikud uuringud kinnitavad, et ajurakke tekib juurde kuni surmani ja seetõttu on oluline, et ka täiskasvanud piisavalt liiguksid. „Mälu jaoks piisab jalutuskäigust või pooletunnisest jooksuringist – arvatavasti on see parem kui joosta mitu tundi järjest.“ (lk 145) „Laste õpitulemusi mõjutab juba üksainus lühike treening päevas!“ (lk 185) „Teismelise ärevust tekitav aju osa on küps, ärevust vähendav osa aga mitte ja seetõttu võib teismeliseeas esineda palju tundemuutusi, äkilisust ja ärevust.“ (lk 52)

„Kehaline aktiivsus ei tähenda, et oled sportlik või et kõhulihased on välja joonistunud, vaid et tagad aju tööks nii head võimalused, kui saad.“ (lk 229)

Head jalutamist!

Raamatut luges: Reet Lubi

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1863965

Dot Hutchison. LIBLIKATE AED

Ilu pole iial olnud nii hirmuäratav… Eraldatud villa juures asub kaunis aed, mis on koduks lopsakatele lilledele, varjupakkuvatele puudele… ja kallihinnalistele Liblikatele – kaunitele tüdrukutele ja noortele naistele, kes on röövitud ja märgistatud detailirohke tätoveeringuga, et nad sarnaneksid päris liblikatega. Seda kollektsiooni valitseb Aednik – viltukasvanud mees, kelle kinnismõte on nende imeliste eksemplaride püüdmine ja säilitamine.

Igal noorel tüdrukul, kes liblikate aias elab on oma lugu. Nii mõnegi puhul oli Aednik neid röövides omaarust nad päästnud kohutavast elust, mida nad väljaspool Aeda elanud olid. Mõne tüdruku puhul see isegi oli nii. Aga röövimine, vangistamine ja oma reeglitele allutamine ei ole lahendus… või on? Aedniku arvates oli sest tema oli omaarust päästja.

See on nii põnev raamat, et kohati pidin selle käest panema, kuna ei julenud edasi lugeda. Aga ei… seda ei saa pooleli jätta… see jääb sinuga kaasa käima sellel ajal kui loed ja üksjagu aega ka siis, kui see on loetud. Oli kohti, kus mul olid kurbusepisarad silmis (tegelikult nutsin ikka lahinaga), elasin kaasa võimsatele emotsioonidele, intriigidele, silmakirjalikkusele, valule, mida need noored tundsid. Samas on vastukaaluks halvale raamatus ilusat armastust, sõprust, teineteisest hoolimist ja inimhinge ja –keha tugevust ja vastupidavust.

Selles raamatus on väga hästi kirjeldatud ümbrust, inimesi, tegevusi. Kui raamatu kätte võtsin siis sulandusin aeda ja muu maailm kadus. Kui raamat läbi sai ei jätnud see mind maha. 

Kui Sulle meeldivad psühholoogilised põnevikud siis on tegu just selle Raamatuga.

Raamatut luges: Rene Vahtra

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1848218

Sofia Lundberg. KÜSIMÄRK ON POOL SÜDANT

Sofia Lundberg (sündinud 1974. aastal) on Rootsi kirjanik ja toimetaja, kelle debüütromaan „Punane aadressiraamat“ (2018) sai tõeliseks sensatsiooniks. Mina lugesin tema teist romaani „Küsimärk on pool südant“, mis on ilmunud eesti keeles 2019. aastal. Mõlemad raamatud on ilmunud sarjas Tõlkes leitud.

Tõeliselt kaasahaarav lugu ühe keerulise perekonna ja peretütre saatuse keerdkäikudest. Põnev ja ootamatute lüketega lugemine, mida tõesti käest ära panna ei tahaks enne viimase lehe lugemist.

Kui raamatukogus töötades olen kuulnud, et lugejad tahavad pikemat laenutusperioodi (kahe nädala asemel kolm) siis selliste raamatute jaoks seda küll vaja ei ole. Seda lihtsalt neelad paar õhtut ja tood ruttu tagasi, et ka teised lugejad saaksid sellest osa.

Raamat on kirjutatud nii, et mineviku kirjeldus vaheldub olevikuga. Lõpuks saab minevik ja olevik kokku. Keeruline lapsepõlv oma rõõmude ja muredega, arusaamatused, valesti mõistmised, lootused ja pettumused, varjamine ja unustada (mälust kustutada) püüdmine, alla surutud süü- ja häbitunne on need märksõnad, mis seda raamatut iseloomustavad.

Varjamine tekitab südamevalu, teadmatus on koorem nii endale kui lähedastele.

Küsimärk on pool südant – varjamiste ja valedega ei ole võimalik täie südamega armastada ja oma lähedastele 100% olemas olla.

Ilusat lugemiselamust!

Raamatut luges: Rene Vahtra

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1898902

Daniel J. Siegel. AJUTORM: TEISMELISE AJU JÕUD JA SIHT

Kasulik lugemine, usun, et see raamat peaks olema kõigil teismelistega kokku puutuvatel täiskasvanutel loetud, olgu nad siis lapsevanemad, õpetajad, vanavanemad…

Raamat annab põhjaliku ülevaate tänapäevastest aju-uuringutest, lükkab ümber nii mõnegi müüdi, mis meil teismelistega seostub, aitab meil aru saada nende käitumise tagamaadest, mida nad ju isegi ei tea. Teejuht nooruki tärkava meele mõistmiseks vanuses 12-24 õigustab ennast täiega. Aga mis kõige põhilisem on selles raamatus minu meelest – peale selle raamatu lugemist mõistad neid „kohutavalt“ käituvaid teismelisi ja seda miks nad teatud asju teevad just nii nagu nad teevad, palju paremini. Eriti hea on seda raamatut lugeda nendel, kellel on juba olemas teismeline siis saab võrrelda oma noorukit raamatus kirjeldatutega – ehk tunnete mõne koha peal head meelt (et seda meil ei ole olnud) või siis ootusärevust (mis kõik võib veel tulla), kes teab… Igatahes oskate ära tunda teatud käitumise tagamaid ja usun, et saate sellest raamatust juhiseid, kuidas ise teatud olukordades käituda.

Head avastamist!

Raamatut luges: Rene Vahtra

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1857322

Tervitan Teid blogi taaskäivitamise puhul!

Tere!

Viimasest blogipostitusest on kiiresti möödunud kaks aastat. Lihtsalt blogipidaja Veronikal tulid uued ülesanded ning aega kodulooliste isikute tähtpäevade puhul nende biograafiat koostada jäi üha vähemaks ja vähemaks, kuni kadus hoopis. Õnneks tuli häid muudatusi terves raamatukogus, sest meie töötajad asusid huvijuht Agnese julgustusel raamatukogu facebooki lehel jagama oma häid lugemiselamusi.

Eelmisel kuul muutus meie olukord taas. Nagu kõigil Eesti Vabariigis. Nagu kõigil tervel planeedil. Ja me saime aru, et kuigi raamatukogu töötab nüüd teisiti, on lugejatel raamatuid ja lugemissoovitusi vaja rohkem kui kunagi varem. Vaadake pilti allpool, kus karantiinist vabanenud raamatud ootavad oma kohale toimetamist ning reserveeritud raamatud allkorrusele viimist.

Paraku on neid toredaid töötajate kirjutatud tekste facebooki lehel väga raske üles leida ning me otsustasime blogi taaselustada ning raamatututvustusi kenasti märksõnadega süstematiseeritult huvilisteni tuua.

Loodan, et uuendus võetakse hästi vastu ning jõudumööda püüame jätkata ka kodulooliste isikute tähtpäevade meelespidamisega!

Head lugemist!
Teie Veronika

2. aprill - Endla Reimann 80

Pedagoog ja koduloolane

Endla Reimann 80
Sündinud 2.04.1940 Väänikvere k, Tartumaa

Pedagoog ja koduloolane Endla Reimann (snd Vahkal) sündis 2. 04. 1940 metsniku peres Väänikvere külas Tartumaal. Põhihariduse omandas Tapiku 7-klassilises koolis.

Endla Reimannile on lapsest peale olnud südame järgi laul ja pillimäng. Läks aga nii, et ta omandas Tartu Pedagoogilises koolis algklasside õpetaja ja pioneerijuhi kutse ning õppis 1960-1966 Tallinna Pedagoogilises Instituudis algõpetuse metoodika ja pedagoogika eriala.

Endla Reimann on olnud Sürgavere kooli õpetaja alates 1958. a, 1968-2000  oli ta Sürgavere kooli direktor ja 2001-2005 õppealajuhataja. Seejärel jätkanud tööd õpetajana. Ta on uurinud Sürgavere kooli ajalugu ja loonud Sürgaverre vanavara ait-muuseumi.

Allikad:

• Kaldma, Helgi. Endla Reimann: ma õpetan ajalugu ja olen ise ka juba elav ajalugu // Sakala (2006) 7. oktoober. URL https://sakala.postimees.ee/2176185/endla-reimann-ma-opetan-ajalugu-ja-olen-ise-ka-juba-elav-ajalugu (vaadatud 30.04.2020)
• Endla Reimann // Viljandimaa koduloolasi. - Tartumaa trükikoda, 2009. Lk 67

Foto Elmo Riig https://sakala.postimees.ee/2176185/endla-reimann-ma-opetan-ajalugu-ja-olen-ise-ka-juba-elav-ajalugu (vaadatud 30.04.2020)

Koostas: Marju Roosileht

1. aprill - Jakob Vares 130

Jakob Vares

1.04.1890 Aidu, Paistu vald, Viljandimaa – 2.07.1942 UssolLag, Solikamsk, NSV Liit
Politseinik

Alghariduse omandas Aidu-Tõlli vallakoolis, Paistu kihelkonnakoolis ja Viljandi linnakoolis. Keskhariduse sai Moskvas, kus teenides apteegis sooritas reaalkooli lõpueksami 1910. aastal. Jätkas õpinguid Petrogradis kõrgematel põllumajanduslikkudel kursustel ja 1917. aastal Riia politehnikumis. Politseiteenistuse kutse omandas 1926. aastal eksternina Politseikooli juures.

1911. aastal astus ta Venemaa keisririigi sõjaväkke, kust vabanes 1912. aastal tagavaraväeohvitserina. Teenis Venemaa keisririigi sõjaväes 1914.-1917. aastail 13. Siberi polgus ja osales Esimeses maailmasõjas, langes 23. oktoobril 1914 haavatuna Lodzi linna all vangi.

1917. aastal tuli Jakob Vares Eestisse tagasi, oli novembrist 1918 kuni septembrini 1919 Viljandimaa miilitsaülem ja Viljandi komandant. Organiseeris Viljandi maakonna komandandina 36—45-a. meeste mobilisatsiooni Paistu, Tarvastu, Suure-Jaani ja Kõpu kihelkondades ja moodustas mobiliseeritutest komandandi komandod Viljandimaa igasse kihelkonda. Komandandi komandode koosseisudest formeeriti hiljem 6. jalaväepolgu 4. pataljoni 13. ja 14. roodud Viljandi maakonna sisemiseks kaitseks. Jakob Vares määrati ka 4. pataljoni ülemaks.

Abiellus 1919. aastal Marie Ernitsaga. Peres oli poeg Eno ja tütred Aino ning Helju.

1920. aastate algul töötas ta Põllutööministeeriumis ja oma talus.

1925. aastal läks Jakob Vares tagasi politseiteenistusse, oli aasta lõpuni Petseri maakonna politseiülem, seejärel Võru-Petseri abiprefekt, 1. aprillist 1927 Viljandi-Pärnu abiprefekt, alates 1. augustist 1931 Tartu-Valga prefekt. 2. kuni 27. juunini oli Jakob Vares Jaan Tõnissoni valitsuse poolt ametist vabastatud. 1. septembril 1934 nimetati Jakob Vares Viljandi-Pärnu prefektiks.

Vabariigi Presidendi käskkirjaga 4. juulist vabastati ametist kaitseseisukorra seaduse § 12 p. 1 põhjal Viljandi-Pärnu prefekt Jakob Vares, arvates 3. juulist 1940.

19. septembril 1940 arreteeriti ta NKVD poolt kodutalus.

 

Tunnustus

• Kotkarist III klass
• Tuletõrje I liigi kuldrist
• PoolaVabariigi hõberist
• Loomakaitse Liidu 2. järgu Roheline Rist

 

Allikad

• O. Pärn Wiljandi-Pärnu prefektiks // Postimees (1940) 5. juuli, lk. 1. URL: https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1940/07/05/5
• Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased 1918-1938. I. 2. tr. eesti rahvusraamatukogu, 2006. Lk. 302
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Jakob_Vares